) § 60 lg 1 sätestatule; aega anti selleks veerand tundi, kuna teda sooviti paigutada karistuse kandmiseks kartserisse. Ta küsis koheselt, et kuhu ta peaks jätma ülejäänud isiklikud asjad, kui kaasa võib võtta ainult need asjad, mis on loetletud
V. Hartšenko vastas, et need jäävad elutuppa ja kinnitas, et nendega ei juhtu midagi. Kaebaja märgib, et ta küsis, miks ametnik eirab
V. Hartšenko selgitas vaid, et tavaliselt keegi ei nõua enda asjade lattu paigutamist ja sellepärast tema ka ei hakka sellega tegelema. Märgitut kuulis pealt ka kaaskinnipeetav A.G., kes kirjutas seletuse kuuldu kohta. Kella 11.00 paiku saadeti ta korrapidamisruumi ja sealt edasi
. Esemed, mis said kaebajalt ära võetud ja ka need, mida kaebaja kirjeldas käesolevas kaebuses, ei ole keelatud ja seega nende äravõtmine ei ole õiguspärane. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 ja § 107 kohaselt toiminguga võib isiku õigusi piirata üksnes siis, kui selleks on seaduse selgesõnaline volitus, kuid antud juhul see puudub. Äravõtmise põhjendus, et asjad olid omanikuta, ei ole õiguspärane. Tema asjade jätmine elutuppa sai võimalikuks, kuna selle põhjustas vahetult ametnik V. Hartšenko tegevus. Ametnik õigusvastaselt ei lubanud paigutada asju lattu või neid pakkida ja sellega kaasnes tagajärg- kaebaja asjade äravõtmine ehk majandusliku seisundi halvenemine. 10.05.07.a. esitatud kaebuse täpsustuses ja vastuseks kohtu küsimusele, kas kaebajal olid asjad õigel ajal kokku pakitud, et saaks need viia lattu, selgitas kaebaja, et karistuse määras direktor 28.02.07.a. ja selle tegi kaebajale teatavaks V. Hartšenko. V.Hartšenkol oli piisavalt aega uurida, millal (s.t. mis kuupäeval) karistus viiakse täide. 02.03.07.a. kella 10.30 paiku teatas ametnik kartserikaristuse täideviimisest ja andis aega nende asjade pakkimiseks, mis tuli kaasa võtta kartserisse. Seejuures oli pakkimiseks antud ajaks 15 minutit. Ta ei suutnud pakkida kokku kõiki enda valduses olevaid asju 15 minutiga ja seepärast need ei olnud pakitud ega kokku pandud. V.Hartšenko oli kohustatud võtma tarvitusele kõik abinõud, et tagada asjade puutumatus ja nende säilivus kartserikaristuse kandmise ajal. Antud juhul oli võimalik tagada asjade säilivus ning anda kaebajale piisavalt aega pakkida kokku kõik asjad, et seejärel viia nad lattu või korraldada nende paigutamine vangla lattu. V.Hartšenko ei võimaldanud kaebajal paigutada enda asju vangla lattu, nad kadusid ja hävitati, seejuures need loeti alusetult omanikuta asjadeks. Asjad olid ja on lubatud kaebajale kasutamiseks (käesoleval ajal hoidmiseks) ja seda kinnitavad võetuse akt (protokoll) ja koopia kaardist, millel on märgitud printer ja lisa katridžid. 29.06.07.a. saabunud vastuses vastustaja seisukohtadele märgib kaebaja, et talle jääb arusaamatuks, millest vangla järeldas, et isiklike asjade lattu hoiule andmine on kinnipeetava kohustus aga mitte tema õigus. Samas märgitakse vastuolus eelnevaga, et vangla ei vaidle vastu, et ta soovis enda asju paigutada lattu. Vangla vastuses märgitakse, et ametnik ei pidanud vajalikuks paigutada asju lattu ja lähtus nn vangla praktikast. Seega ei lähtunud vangla seadusest. 3 Asjaolu, et tindikasett (katridž) ei ole akti nõuetekohaselt kantud, ei välista vangla vastutust kaebajale kuuluvate asjade kadumise eest, kuna
Vangla väide, et tindiprinter on kaebaja valduses, ei vasta tõele. See, et printer asub Ämari Vangla laos hoiul ja Ämari Vanglasse saabumisel kaebaja otsiti läbi (ka kaebaja asjad) ning koostati vastav akt, millest nähtub, et kaasas oli kaebajal tindikatridž nr HP-C6625a nr 17 (värviline) ning printer koos kahe katritžiga, on õige, kuid õige ei ole vangla oletus, et printeris peaksid olema need neli värvikatridžit. 05.07.07.a. saabunud kaebuse täienduses märgib, et tindiprinteris käib korraga kaks erinevat tindikassetti, mitte neli, nagu seda väidab vangla. Kui kaebaja paigutati kartserisse, siis printeris oli sees kaks erinevat värvi kassetti, so must ja värviline kassett. Kaks olid tagavaraks kaebaja asjade juures lauasahtlis. Tagasi tulles kartserist oli alles ainult üks värviline kassett, so nr 17. 14.03.05.a. sai ta loa printeri kasutamiseks, mille kokkusaamiste toa kaudu kaebaja soetas selle asja vabadusest. 31.08.06.a. võeti kaebaja arvuti kontrolli ja seni ei ole seda tagastatud; nimetatud ajast ei ole saanud kaebaja printerit kasutada. 40 ml tindikassetiga võib täis printida (mustaks) ca 500 lehekülge. Käesoleval ajal temale kuulunud HP-840C tindiprinter asub Ämari vangistusosakonna laos koos kahe selle sees oleva tindikassettiga; üks tindikassett on eraldi. Kuhu pani Murru Vangla ametnik hr. R.Kalmus nimetatud printeri toitebloki, selle kohta info puudub. Antud ajal pole isegi need kaks kasseti, mis asuvad printeris, kaebajale kättesaadavad, mis omakorda tekitab kahjumit, kuna tint kuivab ära. 20.09.07.a. toimunud kohtuistungil kaebaja selgitas, et ära võetud taies oli antud temale lapse poolt pikaajalisel kokkusaamisel ning selliseid asju ei võeta ära, keegi ei sekku suhtlemisel lapsega nii, et keelaks või juhiks tähelepanu, et niisugust asja ei tohiks kokkusaamiste toas laps üle anda ja kaebaja seda vastu võtta. Taies oli mõõtudes 6x10x12 cm. See on täispuhutav; asi paistab läbi ning on igati kontrollitav. Laps andis selle üle umbes 2 aasta tagasi ja siiani ei ole seda keegi ära võtnud. Seejuures ametnik T.Einaste nägi seda asja korduvalt. Kingitus asus elukambris, rippus voodile kinnitatud nööril kaebaja magamiskohas. Taiese osas leiab, et käesoleval juhul ei rakendu
lg 5, mille kohaselt kokkusaamisel ei tohi asju üle anda, kuna see toimus pikaajalisel kokkusaamisel ja seega tuleb arvestada erisusi. Võeti ära ka teine mänguasi, so isevalmistatud ahv. Selle mänguasja õmbles ta ise jääkidest ning seega on asi käsitööese. Veel oli ta valmistanud siili-moodi looma, väikese karukese ja ka need võeti ära. Vangla ametnikud teadsid, et ta õmbles need asjad ise. Võeti ära ka riidepuu, kuid miks, seda ta ei oska seletada. Kaebajale jääb selgusetuks, miks vangla arvab, et ta sai 2 aastat neid asju varjata. Tegelikkuses ei ole ta neid varjanud, peitnud, need asusid nähtaval kohal. Vangla väide, et ta ei tohtinud asju valmistada, kuna niit ja nõel on keelatud asjadeks, ei ole tõsiseltvõetav. Kui ta võib õmmelda riietele ette nööpi ning see töö toimub nõelaga, siis miks on nõela ja niidi kasutamine mänguasja valmistamisel ohtlikum, kui riiete parandamine nõela ja niidiga. Nõela ei ole vaja küsida, neid on vanglas igal pool, selle kasutamist vanglas ei keela praktilise elu käigus keegi. Kaebajal on ka kohtuistungil kaasas must ja valge niit koos nõelaga, kuigi kaebajat on kontrollitud, kuid keegi ei võta niisuguseid asju ära ega keela. Nõel ja niit on tal kogu aeg käepärast, et parandada riideid. Käsitöö ei ole keelatud. Asjade äravõtmine on ilmselgelt antud juhul teostatud kättemaksuna valvur Gennadi Tšeljutski poolt, kuna kaebaja kirjutas tema kohta märgukirja 05.10.05.a. Märgitud valvur käitus 2005.a. ebakorrektselt ja ta tegi direktorile selle kohta märgikirja. Arvab, et asjade äravõtmine on nüüd 4 ametniku reaktsioon tagantjärgi möödunud sündmustele. G.Tšeljutski nime ei ole asjade äravõtmise aktis ära toodud, kuid kaaskinnipeetavate seletustest nähtub, et ametnik viibis läbiotsimise juures. Puuraamis peegel oli tavaline taskupeegel, mis on arvel ka kaardil. Äravõtmisel on ta märgitud aktis raamis peeglina, kuid kaardile on ta kantud kui taskupeegel. Raam on samale peeglile ümber tehtud kaebaja enda poolt ja on vanglas lubatud asi. Raami tegi äraviskamiseks mõeldud puutükkidest. Vanglas visati ära vanad aknaliistud ja neist valmistas ta peeglile raami. Asjade valmistamiseks saab küsida ka liivapaberit, lakki, värve ja nii saab valmistada korralikke asju. Ära võeti kujukesed. Üks kuju, so pulli kuju, oli portselanist, sellel kujul oli kahjustus, üks sarv oli murdunud. Kuju oli seest õõnes ning kuju oli väike, ca sigareti pikkune. See kuju oli temal vanglasse tulles kaasas ja ta oli selle saanud arestimajas. Ülejäänud kaks kuju olid valmistatud puidust. Üks oli omavalmistatud puulõiketehnikas karuke. See tehti kinnipeetavate käsitööna, suurus oli ca 7 cm. Veel oli koostöös tehtud puu ja leiva kombinatsioontehnikas skorpioni kuju. Need 2 käsitööna valminud kujukest on kambris ammusest ajast ja nad olid nähtaval kohal. Kambris, milles ta elab, on sõbralik ja hea õhkkond ning niisuguseid ühistöödena valmivaid käsitöid on seal kambris võimalik teha ja neid ka ei lõhuta. Võeti ära ka 1 helkur. See on tal olemas kinnipidamise momendist, seega 09.11.02.a. Algul oli helkur riiete küljes, nüüd oli jäänud kambrisse ja asus teiste asjade hulgas ning keegi pole öelnud, et see on keelatud asi; ka ei öelnud keegi, et selle peaks ära andma või eraldi arvele võtma. Kaebajale jääb selgusetuks, kuidas ta oleks pidanud saama avalda, et need on tema asjad, kui kaebajalt keegi midagi ei küsinud. Alusetu on etteheide, et kaardile neid asju ei ole kantud. Ta ei pea hoolitsema kaardi kannete õigsuse eest. Vangla pidi tegema kontrolli asjade üle, panema need ise kaardile kirja ja selline võimalus oli vanglal olemas, kinnipeetaval see võimalus aga puudub. Kompensatsiooni soovib üksnes taiese osas ja ühe kadridži osas. Sellist regulatsiooni, et kaebaja ei saanud asju ära panna, tuleb muuta ja selline võimalus tuleb vanglas luua. 08.10.07.a. toimunud kohtuistungil kaebaja märkis, et vangla uued selgitused ei anna alust asju ära võtta ja määrata hävitamisele. Äravõetud asjad olid sellised, mille kontrollimine oli võimalik, ka sai vajadusel või kahtluse korral uurida, mis on mänguasjade sees. Kontrollimine ei olnud võimatu. Vastustaja seisukoht, et ta võiks õmmelda käsitööringis, on arusaamatu. Vanglas on olemas vaid kunstiring, õmblusringi ei ole. 16.10.06.a. kehtis vana
, seega vangla pidi 01.02.07.a. justiitsministri määruse kommentaaride kohaselt
lg 2 muudatustega seotult inventeerima kaardid ja siis kinnipeetavad oleks saanud kõik asjad võtta arvele. Samas on teada, et tavaliselt selliseid väikseid asju keegi kaardile ei kannaks, seega jääb arusaamatuks etteheide, et kaebaja kaardil neid asju ei olnud. Kui vangla võtab kohustuse, et annab vastu samasuguse taiese, siis ikkagi ei ennistu endine olukord, kuivõrd asjal oli väärtus põhjusest, et selle kinkis laps. Kaebaja eesmärgiks on, et vangla lõpetaks kirjeldatud viisil toimetatud ebaseadusliku kohtlemise. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Murru Vangla vaidleb esitatud kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. Kaebus on esitatud seoses sellega, et tunnistada õigusvastaseks Murru Vangla ametnike toimingud. 1) Väide, et kaebajal ei lubatud paigutada tema isiklikke asju lattu, vastab tõele. 5
lõige 2 sätestab, et kinnipeetava kartserisse paigutamisel kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad antakse lattu ning tagastatakse pärast kartserist vabastamist. Nimetatud sätte sõnastuse kohaselt on asjade lattu hoiule andmise kohustus kinnipeetaval. Kaebajale Murru Vangla direktori 28.02.07.a. käskkirjaga number 246-dm määratud kartserikaristus pöörati täitmisele 02.03.07.a. Karistuse pikkuseks oli 15 ööpäeva. Inspektor kontaktisik V.Hartšenko 02.03.07.a. käskis kokku panna isiklikud asjad, mis on kartseris lubatud esemed. Kaebaja küsimuse peale, mis saab tema teistest asjadest, vastas inspektor kontaktisik Viktor Hartšenko, et need jäävad tuppa. Murru Vangla praktika kohaselt ei ole ükski kinnipeetav kartseri karistuse kandmise ajaks oma asju ajutiselt paigutanud lattu, mistõttu ei näinud ka sel puhul inspektor kontaktisik vajadust asjade paigutamisel lattu, kuna kaebaja viibis kartseris lühikest aega, so ajavahemikus 02.03-17.03.07.a. 2) VangS § 68 lg 1 kohaselt vanglaametnikul on õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud. Sama seaduse § 68 lg 2 kohaselt vanglaametniku poolt läbiotsimisel leitud keelatud esemed ja ained kuuluvad äravõtmisele ning realiseerimisele või hävitamisele. Realiseerimisel saadud summad kantakse riigieelarvesse. Leitud dokumendid võtab vangla hoiule ja tagastab kinnipeetavale vanglast vabanemisel. Vanglaametnikud teostasid 07.03.07.a. kell 20.20 plaanilist läbiotsimist eluosakonnas, milles elas ka kaebaja. Valvuritel olid kaasas erivahendid, mis reageerivad mobiiltelefoni töötamisele ning kui antud erivahend andis signaali, et toas number 120 asub mobiiltelefon, sisenesid vanglaametnikud tuppa ja teostasid läbiotsimise. 3) Kaebaja nõuab toast number 120 läbiotsimise käigus ära võetud punast värvi täispuhutud taiese ja tindiprinteri katridži tagastamist või hüvitamist. Vastustaja selgitab, et punast värvi täispuhutud taiese omanikku ei olnud võimalik kohe tuvastada, mistõttu see võeti läbiotsimise käigus ära kui omanikuta asi. Vangla leiab, et ta on õiguspäraselt käitunud, eelkõige selleks, et hoida eluosakondades kinnipeetavate tubades olukord seadusliku kontrolli all. Tänaseks päevaks on taies hävitatud. Tindiprinteri katridži tagastamise või hüvitamise nõudes leidis, et antud eset ei ole läbiotsimise käigus ära võetud ja seda tõendab asjaolu, et vastavat kannet ei ole 07.03.07.a. läbiotsimise aktile tehtud. Seega ei ole alust selle hüvitamise või tagastamise nõudeks. Käesoleval ajal viibib kaebaja Ämari Vanglas ning tindiprinter on tema valduses, mistõttu peaksid paiknema printeris need neli värvi-katritžit. Eluruumist number 120 võeti ära keelatud ja omanikuta esemed, mis ei ole vanglas lubatud ja mille puhul on alust arvata, et need on ebaseaduslikul teel soetatud. Kaebuse kohaselt kuulusid kaebuse esitajale järgmised esemed, mis võeti läbiotsimise käigus: puuraamis peegel, pehmed mänguasjad 4 tükki, riidepuu, kujukesed 3 tükki (portselanist ja puust), helkur. Tegelikult aga puuraamis peegel ei kuulunud ühelegi toas number 120 olnud kinnipeetavale, mistõttu teostati ka asja võetus. Mänguasjade puhul toimus samuti võetus, kuna ei tuvastatud millisel moel on need soetatud ning kellele need kuuluvad. Esemed võeti ära läbiotsimise käigus ja selle kohta on koostatud akt 07.03.07.a., mille kaebaja on ka kohtule esitanud. Kaebaja isiklike asjade arvestuskaardil puuduvad nimetatud esemed, mistõttu ei ole tegu kaebaja A.D. isiklike asjadega. Kinnipeetaval on võimalik teha sisseoste vangla vahendusel kaupluse kaudu ning vastav kanne tehakse kinnipeetava isiklike asjade arvestuskaardile. Muul viisil omandatud asjad on ebaseaduslikul teel omandatud ja kuuluvad konfiskeerimisele. Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas ta omandas asjad. 6 Üldjuhul hoitakse Murru Vanglas läbiotsimise käigus äravõetud keelatud - ja omanikuta esemeid alles kuni üks kuu ja seejärel hävitatakse, kuivõrd puudub võimalus ja vajadus nende registreerimiseks, säilitamiseks ja hoiustamiseks. 11.07.07.a. esitatud vastuse täienduses märgitakse, et Murru Vanglas teostasid 07.03.07.a. kell 20.30 vahetuse vanglaametnikud plaanilist läbiotsimist 1-1 eluosakonnas. Läbiotsimise käigus võeti ära toast number 120 esemeid, mille äravõtmine registreeriti 07.03.07.a. isiku/objekti läbiotsimise aktis. Objekti läbiotsimise akti on kantud ka kaebaja kaebuses esitatud nõude kohaselt väidetavalt temale kuuluvad esemed: punane täispuhutav taies, puuraamis peegel, pehmed mänguasjad 4-tükki, helkur ja kujukesed 3-tükki (portselanist ja puust) jm asjad. Kuna tegu on koloonia tüüpi kinnise meestevanglaga, mitte sanatooriumiga, on vanglateenistujad kohustatud tagama sisekorra vanglas ja sellest tulenevalt toimuvad ka aeg-ajalt läbiotsimised eluosakondades, et kontrollida keelatud ning ebaseaduslikul teel soetatud esemete olemasolu. 07.03.07.a. kell 20.30 läbiotsimise käigus äravõetud asjade suhtes oli tegu olmeesemetega ja mänguasjadega, mis ei ole soetatud vangla ja vangla kaupluse vahendusel, järelikult puudub õiguslik alus nende asjade lubamiseks-omamiseks vanglas. Vangla selgitas asjaolu, kas toast number 120 leitud keelatud esemete ja asjade omanikud tuvastati. Selgus, et tegu oli keelatud asjade ja olmeesemetega. Avastati peegel, riidepuu, kaabel jm, mida üldjuhul kasutasid kõik toas viibinud kinnipeetavad. Kuna kollektiivne karistamine on keelatud, siis ei toimunud ka asjade omanike tuvastamist. Arvestades ka asjaolu, et ükski kinnipeetav ei esitanud läbiotsimise ajal pretensiooni asjade võetuse suhtes, siis puudub vastav märge 07.03.07.a. isiku/objekti läbiotsimise aktil omaniku kohta ja tehti kanne, et asi on omanikuta. Üldjuhul, vanglasisese praktika kohaselt, ei tunnista kinnipeetavad kunagi keelatud eseme omamist eesmärgiga hoiduda sellele järgnevast seletuse andmisest ja järgnevast distsiplinaarmenetlusest. Vanglasisese praktika kohaselt soetavad kinnipeetavad endale teatud aja jooksul taas ebaseaduslikul teel esemeid ja asju, mida nad ei tohi vangla korra kohaselt omada. Kõikide mänguasjade näol on tegemist võimalike peidikutega, kuhu kinnipeetavad peidavad telefone, SIM-kaarte, narkootikume, terariistu jm. vanglas keelatud asju ja aineid. Sellest tulenevalt preventsiooni mõttes on vajalik kahtlaste esemete võetus, et tagada vanglasiseselt kord ja julgeolek vanglas. Kõik kinnipeetavad peavad järgima õiguskorda, s.t isiklikke riideid ja muid vajalikke tarbeesemeid on neil võimalus osta ainult vangla ja vangla kaupluse vahendusel või siis eritellimusel taotluse esitamisega. Kuna mänguasju vangla kaupluses müügil ei ole, siis on alust arvata, et punase südamekujulise taiese näol ja teiste ära võetud esemete näol, so mänguasjad ja kujukesed, on tegemist ebaseaduslikul teel vanglasse toimetatud esemetega. Ebaseaduslikul teel on võimalus kinnipeetavate sugulastel vanglasse toimetada asju ja esemeid, viibides kinnipeetavaga pikaajalisel kokkusaamisel. Eelnevalt toimub küll isikuline -j a asjade läbiotsimine, kuid kui tegu on mittemetallist esemetega ja need võivad olla teiste asjade vahele peidetud, siis ei tuvasta metalliotsija nende olemasolu. Kaebaja ei ole ise selgitanud, kuidas ja mil moel on ta soetanud endale punase südamekujulise taiese ja teised esemed: puuraamis peegel, pehmed mänguasjad ja kujukesed. Väide, et punane südamekujuline taies on talle eriliselt tähtis ese, ei ole selgituseks piisav asjaolu. Kaebajal ei ole alust nõuda Murru Vanglalt tindiprinteri katridži tagastamist, sest antud ese puudub isiku/objekti läbiotsimise aktis, mistõttu ei saanud toimuda selle eseme võetust 07.03.07.a. kell 20.30 läbiotsimise teostamisel toast number 120. 7 25.07.2007.a. esitatud vastuse täienduses toob välja asjaolu, et väide sellest, et printeri sees oli kaks erinevat (must ja värviline) kassetti ja kaks olid tagavaraks tema asjade juures lauasahtlis ning hiljem oli alles vaid üks kassett, ei ole usaldusväärne, kuna on vähetõenäoline, et vanglaametnikud tindikassettide võetuse korral oleksid jätnud ühe tindikasseti lauasahtlisse. Samas puudub vastav kanne tindikassettide äravõtmise kohta isiku/läbiotsimise 07.03.07.a. aktis keelatud esemete loetelust, mistõttu ei saanud nende võetust vanglaametnike poolt olla. Väide, et ta sai 14.03.05.a. loa printeri kasutamiseks, ei ole antud hetkel asjakohane; isikliku elektriseadme (tindiprinteri) kasutamise luba tunnistati kaebaja osas kehtetuks, mistõttu ei ole kaebajal õiguslikku alust tindiprinteri kasutamiseks. Kaebaja väidab, et tema arvuti võeti kontrolli ja seda ei ole tagastatud. 11.02.07.a. jõustus vangla sisekorraeeskirja muudatus § 641 milles sätestatakse kinnipeetavale vanglas keelatud esemete loetelu.
sätestatud loetelu kohaselt on kinnipeetavatele vanglas keelatud ka pihu- ja personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada või vastu võtta. 12.03.07.a. Registrite ja infosüsteemide keskuse IT hooldustehniku J.Reintam´i õiendi kohaselt on kaebaja sülearvutil (POMI mudel 7200T) olemas tehnilised tingimused interneti kasutamiseks. 24.04.07.a. ja 25.04.07.a. teostati ülevaatus kaebaja sülearvuti üle ja tuvastati, et arvutis on olemas programm Nokia PC Suite, millega on võimalik info vahetamine arvuti ja mobiiltelefoni vahel kas kaabliga, infrapuna või bluetoothi abil. Vastavalt tulemustele tunnistati kehtetuks Murru Vangla direktori 14.05.07.a. käskkirjaga nr 04-e 27.04.05.a. kaebaja elektriseadmete kasutusluba. Kaebaja arvuti paigutati 11.07.07.a. Ämari Vangla vangistusosakonna lattu ja tal on võimalus taotleda elektriseadme üleandmist sugulastele või tuttavatele. Täispuhutava taies „südame" kohta ei ole kaebaja esitanud asjaolu, mil moel oli ta selle endale soetanud. Vastustaja näitas fotot südamekujulisest taiesest „I love you" 1-1 eluosakonna peaspetsialist Toivo Einaste´le, et teada saada, kas ta oli teadlik selle olemasolust seni, kuni kinnipeetav paiknes 1-1 eluosakonnas. Peaspetsialist T.Einaste tunnistas, et ta ei olnud kunagi südamekujulist taiest A.D. toas nähtaval kohal näinud, mistõttu oli see arvatavasti peidetud põhjusel, et see on ebaseaduslikult soetatud. Eeldatavasti oli südamekujuline taies soetatud illegaalselt. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 26 lg 1 p 6 palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata. 20.09.07.a. toimunud kohtuistungil vastustaja leidis, et ei ole teadlik, et kaebaja õmbles need mänguasjad ise. Vastustaja leiab, et nõel on vanglas keelatud asi ning kaebajal ei olnud lubatud kasutada nõela ilma loata, seega ei saanud ta neid asju ise teha ja selle tõttu muutusid need õmmeldud asjad keelatud asjaks ja
kohaselt, mis kehtis kuni 2007.a. veebruar, ei olnud mänguasjad lubatud asjadeks. Vanglas kehtib kord nii, et kinnipeetavad pöörduvad nööbi õmblemise vajadusel inspektorkontaktisiku poole, kui saavad loa, siis õmblevad nööbi ette. Juhul, kui kaebaja pöördus inspektorkontaktisiku poole, siis peab olema selle kohta pöördumise märge. Kohus palus täpsustada, kuidas fikseeritakse loa saamine niidi ja nõela kasutamiseks. Vastustaja märkis, et kuna nööpi õmmeldakse lühikest aega, siis seda ei fikseerita eraldi ära, et isik on saanud kasutamiseks nõela. Mänguasja ei õmble kiirelt, see on pikem protsess ning „sellisel juhul peaks olema märge“. Vastustaja selgitab, et ametnik ei paigutanud kinnipeetava asju kartserisse viimise ajaks ära, kuna vanglal puudub vastav laoruum. Kaebaja soovis asju paigutada ära, kuid ladu vanglal ei ole, mille tõttu vanglas kehtib praktika, et ei saa asju kartserikaristuse ajaks ära anda ning need jäävad elukambrisse. Puust kujukeste osas täpsustab, et kui kaebaja tegi need asjad ise, siis ta pidi kasutama terariistu, näiteks nuga. Terariistad on vanglas keelatud asjad ja keelatud asjaga tehtud asi ei ole seega vanglas lubatav asi. Helkur võeti ära, kuna see pole kantud kinnipeetava asjade kaardile. 8 Läbiotsimise osas täpsustab, et ametnik pidi teadma, kelle tuba läbi otsitakse ja valvur oleks pidanud kontrollima kõiki isikuid, kuid ei teinud seda, kuna kaebaja oli kartseris. Kui ära on võetud seaduslik asi, siis kaebaja saab asja tagasi, kuid kaebaja ei ole väitnud, et need on tema asjad. Vanglal polnud kindlust, kelle asjad need on. Kaebajal oli võimalus ise kanda asjad kaardile. Asjade tagastamise osas vajab vangla kohtuotsust, kuna kohtuotsuse alusel saab vangla asendada asja või hüvitada, kuna see on rahaline kulutus. Vangla ei suuda tõendada, et kinnipeetav on süüdi kadridži kadumises. Vangla nõustub 1 kadridži hüvitamise või asendamisega. Taiese osas toob vastustaja välja asjaolu, et see on hävitatud, kuid akti selle kohta ei koostatud. Peaks olema koostatud akt, kuid esindaja ei tea, miks ei koostatud. Kui asi on saadud kokkusaamise toa kaudu, on see taies ikkagi keelatud asi kuna
Põdra/pulli kuju osas leiab vastustaja, et see oli keelatud, kuna pole soetatud vangla vahendusel.
08.10.07.a. toimunud kohtuistungil vastustaja lisas, et inspektor Johannes Liiv otsis istungite vahepeal mänguasju, kuid ei leidnud.
Vangla jääb seisukohale, et nõelad on keelatud asjad ja kaebaja ei oleks tohtinud nõela kasutades valmistada mänguasju. Murru Vangla Kodukord (kehtiv) ja ka tol ajal kehtiv p 30 lg 10 kohaselt on keelatud omavoliliselt tuua kambrisse ehitusmaterjale ja muid esemeid, teostada kambri või muude ruumide ümberehitust, muuta sisustust, sh kleepida, kinnitada vangla varale pilte, fotosid vms, teha vangla varale kirjutusi. Kinnipeetav valmistas mänguasjad salaja, ta ütles, et küsis nõela, kuid mitte luba mänguasja valmistamiseks, seega on see omavoliliselt mänguasjade valmistamine. Sellest ei olnud teadlik T.Heinaste, peaspetsialist, ta oli siis tööl ja töötab ka praegu. Pehmed, karvased asjad on lubamatud, kuna sinna peidetakse keelatud aineid ja asju. See ongi põhjus, miks neid asju ei lubata kambrisse. Kutsekoolis on võimalus omandada haridus, seal saab ka vajadusel õmmelda. Asjade omanikku nende äravõtmisel ei tuvastatud. Kaebajalt ei küsitud äravõetud asjade kohta, kuid ametnikud küsitlesid teisi isikuid ja võtsid need ära ning paigutasid lattu. Nimekirja alusel selgus, et nad hävitati. Üldjuhul lähtutakse üldkorrast: kui kinnipeetav soovib saata asja väljapoole vanglat, siis ta teeb selleks avalduse. Kui tegemist on keelatud asjaga, siis on hävitamine lubatud ja õiglane tegu. See, et hävitamisakti ei koostatud, on ametnike tegevusetus. Korraldus asjade hävitamiseks võis jääda mõne ametniku lauale, kuid akti ei koostatud. Kui keegi määratakse asjade hävitamise komisjoni etteotsa, siis selle isiku kätte võis jääda ka vastav korraldus. Leitud esemete hävitamise korralduse koostab ametnik, selle kinnitab direktor. Vastustaja esindaja kontrollis ise olukorda kohapeal ning neid asju, mis võeti ära, ei olnud allesjäänud asjade hulgas. Puuraamis peegel võis olla suurem peegel, see pole taskupeegel, mis on ära toodud isiklike asjade kaardil. See võeti ära, kuna eeldati, et see ei kuulu kaebajale. Hävitusakti ei ole selle kohta ja selle mittekoostamine on viga. Riidepuu osas eeldati et see ei tohi olla kaebajal isiklike asjade hulgas. Kaardil oli märgitud et kaebajal on 3 riidepuud, kaarti tol ajal ei saanud kohe kontrollida. Seega eeldati, et kaebajal neid asju ei ole ja selle tõttu võeti ära ka riidepuu. Riidepuu paigutati ühte kotti äravõetud asjadega. Vangla oli kindel, et riidepuu tagastati, see on kaardil, seega kuulub tagastamisele. Selle asja võetus ei olnud ametniku poolt õige. 9 Portselankujuke on samuti hävitatud. Lähtuti printsiibist, et ta pole lubatud ese, kinnipeetava isiklike asjade kaardil seda polnud kirjas ja selle tõttu ei olnud kujukesed lubatud asjad. Helkur võeti ära, kuna ei tuvastatud, kellele see kuulub. See lubatud asjade hulka ei kuulunud ning kui kaebaja tuli sellega vanglasse, jääb arusaamatuks, miks seda pole kantud asjade kaardile. Helkur on hävitatud. Murru Vangla teeb isiklike asjade suhtes ülevaatust, kuna vangid on palju esitanud kaebusi. Protsess kulgeb viivitusega, kuna ametnikke on vähe, asju palju. Kinnipeetavad ise ei saa teha kaardile kandeid; vanglasse tulekul teostatakse vastuvõturuumis isiku ja asjade läbivaatus ja asjad kantakse vara kohta koostatud kaardile. Kui kaebaja saabus, siis ehk ei olnud seda korda ja see kord nii ei toiminud ning asja ehk jäidki kaardile kandmata. Samas möönab, et oleks pidanud kontrollima, kas äravõetud asjad on kaebaja asjad; teistelt isikutelt küsiti, kaebajalt aga mitte ja see on ametnike viga. Tindiprinteri kadridži hüvitab vangla peale kohtuotsuse langetamist. Ametnikud väidavad, et nad ei võtnud ära seda asja; samas nähtub, et kaebajal oli see asi olemas ja et ta ise oli kartseris ning kuna ta oma asju ära ei saanud anda, siis vastutab asja kadumise eest vangla. Südamekujulise läbipaistva taiese osas leiab vastustaja, et kui see on temale olulise tähendusega asi, siis vangla hüvitab selle sama liiki asjaga, kui kaebaja sellega nõustub. Vangla möönab, et taiese osas ei ole võimalik asjale sama väärtust anda. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära A.D. ja vastustaja seletused, uurinud toimikusse esitatud materjale, leiab, et kaebus tuleb rahuldada. 1.Kohus ei nõustu vastustaja seisukohtadega, mille kohaselt oli kaebajal võimalus säilitada tema kasutada olevaid asju ajal, mil ta viibis kartseris. Kuna kaebaja viidi kartserisse 02.03.07.a. ja asjade läbiotsimine viidi läbi 07.03.07.a., siis oli A.D. kambrist eemal ajal, mis kontrolliti kinnipeetavate asju. Kaebuse esitaja kinnitas istungil, et ta soovis anda ära oma asjad nii nagu seda võimaldas Justiitsministri 30.11.2000.a. määrusega nr 72 kinnitatud Vangla Sisekorraeeskirja § 100 lg 2 ja seega on alusetud need väited, mille kohaselt kaebaja justkui ei täitnud kohustust anda oma asjad hoiule vangla lattu. Vastupidiselt nähtub vastustaja seletusest, et Murru vanglal puudub vastav ladu ning selle tõttu ajutiselt vanglas asju lattu ei paigutata. Seega järeldab kohus, et kaebaja ei saanud täita asjade lattu hoiule andmise kohustust ning kuna asjad jäetakse praktika kohaselt märgitud vanglas sinna, kus nad asuvad, siis peab tagama asjade säilimise vangla. Vangla esindaja vastuolulistest selgitustest saab siiski kohus järeldada, et vanglas on võimalik panna isiklikud asjad kokku ja jätta nad hoiule, mitte kambrisse. Iseenesest pole normi täitmata jätmiseks fakt, et puudub vastav ladu ehk spetsiaalne laoruum. Kui vangla võimaldab isikul kokku pakkida tema asjad ning need asjad üle anda valvurile, siis juhul, kui vangla paigutab kokkupakitud asjad ära nii, et nende säilimine tagatakse, võib kõrvale kalduda ka nõudest, et vanglal on selleks kohandatud eraldi spetsiaalne laoruum. Kuidas vangla seejuures suudab tagada asjade säilivuse, on tema probleem. Antud juhul vangla ametnik aga ei taganud kaebajale muuhulgas ka võimalust pakkida kokku kõik kaebaja kasutada olevad asjad, kuna valvur võimaldas pakkida need asjad, mille kaebaja pidi võtma ja tohtis võtta kaasa kartserisse. Nende asjade loetelu ja hulk on piiratud ja selle tõttu jäid kaebaja asjad maha kambrisse ja kaebaja neid ei saanud pakkida. Kohus nõustub kaebajaga, et märgitud viisil ei tohtinud ametnik talitada ja kaebaja asjad jäid kambrisse temast mitteoleneval põhjusel. Seega nõustub kohus kaebaja seisukohaga, et vangla 10 vastutab kaebaja asjade kadumise eest, kuna tema ei põhjustanud asjade pakkimata ja üleandmata jätmist. Vangla peab tagama võimaluse, et kinnipeetav saab pakkida kokku oma asjad ja need üle anda vangla hoiule, kui ta viiakse kartserisse. Vangla seda ei taganud. Ühtlasi tuleb rahuldada kaebaja taotlus tunnistada vastustaja tegevus õigusvastaseks osas, mille kohaselt ei võimaldatud kaebajal pakkida ja ära paigutada temale kuuluvaid asju ajaks, mil ta kandis kartserikaristust ning vangla ei täitnud
Kohus tunnistab kaebajal preventiivse huvi olemasolu, kuivõrd vangla selgitustest nähtub, et õigustatakse märgitud tegevust lao puudumisega ning vanglas välja kujunenud praktikaga. Kuidas vangla talitab praktikas teiste kinnipeetavatega nendega kokkuleppel ja missugustel põhjustel ta seda teeb, on vangla siseküsimus, kuid kaebajal on õigus nõuda asjade pakkimist ja paigutamist hoiule, kui ta lahkub vanglast või viiakse kambrist ära kartserisse.
).
lg 1 tulenevalt on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vangla vahendusel soetatud isiklikke asju. Arvates 01.02.07.a. on kinnipeetavale lubatud soetada asju ka vangla vahenduseta ja selleks võib direktor anda nõusoleku. Kaebajalt äravõetud asjad olid soetatud enne märgitud redaktsiooni. Keelatud ja leitud esemetena nimetab
.1 rida keelatud esemeid ja asjade äravõtmise ajal p 10 kohaselt olid keelatud asjadeks mobiiltelefonid ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid, sh raadiosaatjad, pihu-ja personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta. Seega tohtis vangla ära võtta objektil leitud mobiiltelefoni ja laadija ja telefoni osad ja
lg 1 kohaselt võib sellise asja võtta hoiule, võõrandada, tagastada ja ka hävitada. Kuna kaebaja kaebus nende asjadega seotud ei ole, siis kohus uuriski vastutajalt, miks võeti ära muud aktis märgitud asjad. Vastustaja väidab, et tegemist on leitud asjadega, mille omanik ei olnud teada. Kohus märkis juba, et vastustaja ei üritanudki kindlaks teha, kas kaebajale kuulub mõni ese, mis kambrist leiti.
lg 1 kohaselt on leitud esemeks asi, mille omanikku ei suudetud tuvastada ja kui sellise asja väärtus on üle saja krooni, siis sellest teatatakse politseile ja see antakse üle politseile tema nõudmisel. Kui eseme omanikku ei selgu, antakse ese üle kohalikule omavalitsusele, hävitatakse või pööratakse riigi tuludesse seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seega juhul, kui aktiga oleks ära võetud tindiprinteri kadridž ja asja omanikku ei oleks tuvastatud, oleks tulnud asja väärtuse tõttu talitada märgitud viisil. Vastustaja akti ei ole leitud asjana kantud seda eset ning kohtul ei ole tõendeid sellest, et kadridž võeti ära sellel päeval.
lg 2 kohaselt leitud esemetega, mille väärtus ei ületa 100 krooni, talitatakse kindlal viisil ning ikkagi nähtub, et lg 2 p 1 kohaselt tuleb asuda kindlaks tegema, kes on asja omanik, kuna õigusnorm märgib, ära et „kui eseme omanikku ei ole kindlaks tehtud 2 nädala jooksul eseme leidmisest“. Seega saab olla leitud esemeks asi, mille omanikku püütakse kindlaks teha ning kui omanikku ei suudeta tuvastada, loetakse asi leitud esemeks ja talitatakse seaduses ettenähtud korras. Antud juhul oli osade asjade omanikuna andnud endast märku kaebaja, kuid tema püüdlused jäeti tähelepanuta ning asjad hävitati. Leitud eseme võib kinnipeetavale tagastada, kui ese on sattunud kinnipeetava kätte omaniku tahtel või kui vangla tuvastab, et leitud eseme omanikuks on kinnipeetav. Seega ka märgitud sättest saab kohus järeldada, et asja äravõtmisel peab vangla tegutsema järgneval perioodil aktiivselt, so tuvastama omaniku või selle puudumise. Vastustaja seletused ja kohtu kogutud materjal kinnitab, et vangla selliselt ei tegutsenud. Seejuures kadridži osas ei asunud vangla kontrollima selle olemasolu või kadumist olukorras, mil kaebaja asjad jäeti lattu paigutamata ja kaebaja oli koheselt teavitanud asja kadumisest. Isegi kui vangla leidis, et läbiotsmise päeval seda konkreetset asja ei asutud otsima, oleks tulnud välja selgitada, kas kaebajal oli selline asi ning kus asi võib asuda, kui kaebaja selle kadumise avastas kartserist tulles ning väitis, et asi on kadunud. Vangla oma ametniku tegevuse tõttu oli võtnud vastutuse kaebaja asjade säilimise eest. Kohtumenetluse kestel püüdis vastustaja esitada mitmeid erinevaid oletusi asja asukoha suhtes, kuid endiselt ei teinud midagi, et kontrollida, kas kadunud asi asub oletatavates kohtades. Selline käitumine ei ole mõistetav ning ei ole kooskõlas kinnipeetavale lubatud asjade hoidmise korraga, ühtlasi näitab, et vangla püüdis pigem tõrjuda avaldusi, kui neid lahendada. Vastustaja isegi leidis, et kaebajal oli märgitud asi eraldatud kasutamiseks õigusvastaselt. Asjaolu, et seadusemuudatusega tuli teha ka muudatusi lubatud asjade nimekirjades ning tühistada asjade kasutusega seotud olevad load, ei lükka ümber seisukohta, et kaebajal oli asi kasutuses varasemast ajast kui vangla vahendusel soetatud ja kasutuses olev lubatud asi. Lõppeks ei jäänud ülesse küsimust, kas kaebaja kasutas seda asja õiguspäraselt või mitte ning vangla nõustus, et kadunud asi tuleb hüvitada. Ülejäänud asjade hävitamist ei saa põhjendada ka asjade piirkaalu muutmine, kuivõrd arvates 15.02.07.a. lubas
lg 2 asjade piirkaaluks 30 kg ja seda kaalu ületava koguse korral anti 13 kinnipeetavatele õigus saata asjad vanglast välja; keeldumisel võib seaduse kohaselt asjad hävitada, mis ületavad piirkaalu.
Kui kinnipeetavalt võetakse ära lubamatud asjad, siis koostatakse selle kohta akt vastavalt
Seega ei tohi avastatud asju ära võtta nii, et ei koostata äravõetud asjade kohta vastavat akti. Vastustaja ei ole ka märgitud viisil toiminud ehkki sai kaebajalt teavet, et kaebaja peab ennast osade asjade omanikuks. Kui kaebajale oleks hiljem koostatud märgitud akt, oleks kaebaja saanud teada ka põhjused, miks üks või teine asi ära võeti või loeti keelatud asjaks, mis tuli hävitada. Muuhulgas tuleb märkida, et isegi vanglas lubamatute asjade puhul ei pea neid ilmtingimata hävitama, vaid nad antakse kinnipeetavale tagasi, kui ta vabastatakse vanglast (
Kohus ei nõustu vastustajaga selles, et kõigi asjade hävitamine on antud juhul õiguspärane ja põhjendatud. Vastustaja põhjendused on esitatud tagantjärgi, need on vastuolulised ja ei ole usaldusväärsed. Kuna äravõtmise põhjuseks oli ikkagi asjaolu, et asjad leoti omanikuta asjadeks, siis on äravõtmise põhjus väär ning vastustajal ei olnud õigus jätta tuvastamata asjade omanik eelmärgitud seadusesätteid järgides ja korras. Vangla ei tuvastanud asjade hävimise või kadumiseni äravõetud asjade omanikku. Seega on kaebaja õigustatud väitma, et vangla ei täitud oma kohustusi ning läks kergema vastupanu teed. Käesoleva ajani ei ole tuvastatud, et kõik asjad olid omanikuta. Osa asju kuulus kaebajale. Suulised tagantjärgi antud selgitused ei põhista, miks oli vajalik leitud asjade hävitamine, kui nende omanik oli tuvastatav. Keelatud asjade nimekirjas
.1 mõttes ei ole isetehtud mänguasjad, kujud ja helkur.
ja kuna läbiotsimine teostati 07.03.07.a., siis tuli juhinduda keelatud asjade määratlemisel neist põhimõtetest. Kohus ei nõustu vastustajaga, et asjade äravõtmisel tegutseti nendest õigusnormidest lähtudes. Ainus kirjalik dokument, asjade äravõtmise akt kinnitab, et äravõtmise põhjuseks oli asjaolu, et asjad loeti mitte kellelegi kuuluvateks, mis on väär alus, et võtta asjad ära, mitte jätkata menetlust asjade omaniku tuvastamiseks ning nad valikuta hävitada. Kohus leiab, et õigeks tuleb lugeda kaebaja seisukoht, mille kohaselt ei olnud keelatud tegevuseks vangla käsitööasjade valmistamine ja kohus ei nõustu vastustaja selgitustega, et kaebaja oleks pidanud aru saama, et ta ei tohi teha käsitööd või joonistada kambris. Vastustaja seejuures käsitles osa asju mänguasjadena, mis ei ole müügis vangla kaupluses, järelikult ei saanud kaebaja neid vangla vahendusel. Kohus nõustub, et kuna mänguasju kaupluses ei müüdud, siis ei saaks kinnipeetava loogiliselt mänguasju ka soetada. Antud juhul nähtub, et vastustaja ei püüdnud selgeks teha, mis asjadega on tegemist, kellele nad kuuluvad, mistõttu saabus ka tagajärg. Vangla eksis, kui luges äravõetud käsitööna valminud asjad mänguasjadeks, mille suhtes kehtivad vangla poest soetamise reeglid. Kohus ei nõustu sellega, et Murru vangla kehtinud Kodukorra p 30 lg 10 kohaselt oleks kaebaja pidanud aru saama, et ta peab käsitöö tegemiseks minema kutsekooli ja ei oleks tohtinud kambris joonistada või teha käsitööd. Kui vangla soovib tõepoolest keelustada käsitöö ja joonistamise kambrites kinnipeetava vabal ajal, siis tuleks selline selgesõnaline regulatsioon ära tuua kodukorras, kuna
ja VangS sellist kinnipeetava tegevust ei keela. Kohus kahtleb, kas niisugust regulatsiooni saaks pidada põhiseaduspäraseks, kui see ka sätestada kodukorras, kuid hetkel ei näe kohus keeldu kinnipeetavale, mis keelaks tegeleda vabal ajal käsitööga. Isegi kui mänguasjad oleksid valmistatud koolis, ei nähtu kodukorrast, kuidas tuleks talitada valmistatud käsitööasjaga, kuna kodukorras ei ole öeldud, et kinnipeetav võiks kambrisse tuua koolis valmistatud asja, samas ei ole ka niisuguse keelu kohta vastavat selgitust. Kodukorra viidatud p 30 lg 10 mõtteks on ikkagi kambrisse omavoliliselt ehitusmaterjalide ja niisuguste asjade toomine, mis muudab kambri risustatuks, muudab ruumide ehitust, sisustust, kahjustab vangla vara jne. Kohtule ei esitatud andmeid, et kaebajale keelati tööriistade kasutamine või peeglile raami tegemine. Asjad oli muuhulgas ka nähtaval ja mitte peidetud, kuna asjade äravõtmise aktist ei nähtu, et asjad olid peidetud, va mobiiltelefonidega seotu, mille osas on tehtud märge, kus nad asusid. 14 Kaebajalt ei ole võetud ära niiti ja nõela, mis on keelatud asjad
Ka ei ole tema juures leitud tööriistu, ehitusmaterjali, mida ei tohi kinnipeetav omada kambris
Isevalmistatud mänguasjad ei ole ka tekstiilitooted, mida nimetab ära sama sätte p 20. Vastustaja hilisem selgitus, mis on pärit kohtuvaidluse ajast ja ilmselt peale asjade hävitamist, kinnitab, et asja äravõtmisel ja hävitamisel lähtuti vaid ühest eeldusest, so, et asi on omanikuta. See oli väär eeldus, et ära võtta ja hävitada kõik aktis nimetatud asjad. Hiljem on vastustaja asunud seisukohale, et mänguasjad ei ole lubatud asjad, kuna neid ei müüda vangla poest ja seega sai kaebaja need mitte vangla vahendusel, mis muudavad asjad keelatud asjadeks. See väide muutus aga ainetuks hetkest, mil vangla teadvustas, et tegemist ei ole vangla poest ostetud mänguasjadega, vaid kaebaja valmistas „mänguasjadeks“ nimetatud asjad ise. Tegemist on käsitöö esemetega, mille kohta seadus ei märgi, kas see asi on vanglas lubatav asi või mitte. Vastustaja asus seejärel väitma, et käsitööna valmistatud mänguasjad on lubamatud asjad vanglas, kuna nende valmistamise viis ei vasta nõuetele. Kohus ei ole veendunud, et vangla seisukoht ka selles osas on kooskõlas VangS ja
nõuete ja eesmärkidega. Vastustaja selgitused, et vanglas ei tohtinud tegeleda käsitööga ja kasutada selleks nõela ja niiti, kuna seda tohib teha vaid käsitööringis, ei ole leidnud kinnitust. Vangla ei esitanud tõendit, et vanglas tegutseb käsitööring ja et ainult seal tohib tegeleda käsitööga. Käsitööga tegelemine ei tohiks olla iseenesest vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Et kaebaja peaks käsitöö harrastamiseks minema kooli ja tegelema käsitööga koolitunnis, ei ole tõsiselt võetav selgitus, kuna kaebajal on haridus ja üksnes käsitööga tegelemise motiivil ei ole põhjust minna kutsekooli. Vastustaja taganes ka neist selgitustest, kuna leidis, et niidi ja nõela kasutamine oli vanglas reguleeritud ja nimelt nii, et kui keegi soovib õmmelda riietele ette niiti ja nööpi, siis tuleb selleks pöörduda ametniku poole, kes selle fikseerib; samas parandas esindaja kohe ka seda väidet ja märkis, et fikseeritakse siiski pikemaajaline töötamine niidi ja nõelaga. Kohtule ei esitatud aga ühtegi tõendit selle kohta, et vastav kord Murru vanglas on reguleeritud, et see toimib ja et kaebaja pidi olema sellest korrast teadlik. Kohus ei ole veendunud, et niisugust žurnaali, milles kajastatakse pikemajajaline niidi ja nõela kasutamine, eksisteerib. Kui see oleks olemas, siis oleks vastustaja selle kohtule ka pidanud esitama. Seega, lähtudes hilisemast selgitusest järeldab kohus, et vangla ei välista, et niit ja nõel võisid olla kinnipeetavate kasutuses, kui tehti pikemaajalist tööd, seega ka käsitööd. Väide, et kaebaja oleks pidanud esitama avalduse käsitöö tegemiseks juhtkonnale või muule isikule, ei ole samuti tõendatud ega usutav, kuna ühestki regulatsioonist ei nähtu, et kinnipeetava peab taotlema õigust tegeleda käsitööga avalduse esitamisega. Niisuguste lubade väljastamist vangla tegevuse aluseid puudutavast regulatsioonist ei nähtu ja vastustaja ei ole ka esile toonud, et vanglal on antud välja kinnipeetavatele selliseid lubasid või vormistatud lubadest andmise keeldumisi. Samaoodi ei ole keelatud noa või muu töövahendiga puuraami valmistamine peegli ümber, kuna kambri sisutuse kohta käivad sätted
§-is 7 ei välista direktoril lubamast kambri sisustuses kasutada muid õigusnormis märgitud asju, kui see pole vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega ning keelatud asjaks ei muutu puuraamis peegel põhjusel, et vangla kodukorra viidatud punkt ei luba ümberehitusi ja ehitusmaterjali vedamist kambrisse. Kuna vastustaja ei teinud kindlaks, kas kaebajal oli varasemast saadud ametnikelt suuline luba valmistada käsitöö esemeid, sh ka puuraam peegli ümber, siis leiab kohus, et vastustaja üksnes oletab tagantjärgi, et kaebaja tegevus oli õigusvastane ja see andis vanglale õiguse ära võtta ja hävitada asjad, mis olid valmistatud kaebaja poolt käsitööna. Kaebaja selgitas, et senimaani ei ole olnud keelatud asjade valmistamine käsitööna; kamber, milles ta asub, on kollektiivselt meelestatud positiivselt sellise käsitöö tegemise ja säilitamise suhtes ning ametnike heakskiidul on asjad olnud kambris pikemat aega. Kohus usaldab siinkohal kaebaja väiteid, et asjade valmistamine oli siiski antud juhul lubatud, kuna vangla ei tõendanud, et asjad olid peidetud, et nad olid tehtud vahetult enne äravõtmist ning et nad valmisid ametnike teadmata. Kohus juba märkis, et objektil koostatud äravõetuse aktis ei ole märgitud, et asjad olid peidetud. Vastustaja ei ole oma esmastes selgitustes väitnud, et asjad olid peidetud või varjatud ametnike eest. Juhul, kui asjad oleksid olnud ära peidetud, siis oleks aktis märgitud nende leidmise koht. Vastavalt on mobiiltelefoni osas ära näidatud, et nad olid peidud ja märgitud see koht, millisest kohast nad leiti. Kaebaja esitatud A.G. pöördumises vangla poole nähtub, et ta märgib ära, kus asetsesid asjad. 15 Vastavalt olid pehmed mänguasjad laual, A.D.le kuuluv täispuhutav punane taies asus kaebaja voodi kohal oleva kalendri juures. Seega ei ole kohtule esitatud vangla poolt tõendeid, et asjad olid peidetud ning et äravõtmise põhjus peitus nende keelatuses või asjaolus, et neid ei olnud vangla ametnikud varem näinud. Vastavalt märgib ka võetuse akt ära, et asjad on omanikuta, see on kinnitatud real „kinnitan üleskirjutatu õigsust“. Isegi kui vastustaja oleks tõendanud, et kinnipeetavad pidid teadma ja teadsid, et neile oli keelatud käsitöö ja isetehtud asjade valmistamine, ei ole proportsionaalne asjade hävitamine, vaid kaebajale oleks tulnud anda olukorras võimalus saata asjad vanglast välja, kui kaebaja ei oleks soovinud neid jätta lattu hoiule või kui tema asjade kaal oleks selle tõttu ületanud lubatud piirkaalu. Vangla esindaja selgitus selles, et puuraamis peegel ei saa olla ilmselgelt sama peegel, mis on kantud kaebaja asjana tema vara kaardile, ei ole kohtule veenev väitmaks, et tegemist pole sama asjaga. Vastustajal oli kohustus ja võimalus kontrollida, kas kaebaja asjade kaardile lubatud asjana kantud peegel on sama või mitte, seda sai kontrollida asjade laos olevate asjade võrdluse teel leitud asjaga või ka käesolevalt uurida, kas vara kaardile kantud peegel on asjade hulgas laos või kambris. Keegi ei takistanud vanglat täitmast kohustust teha kindlaks, kellele asjad kuuluvad ja välistada kaebaja asjade hulgast need asjad, mis ei saanud kuuluda temale. Väide, et kaebaja jättis asjad kandmata kaardile, on otseselt väärväide, kuna seaduse kohaselt ei saa kaebaja ise täita vara kohta koostatud andmekaarti. Samas nähtub, et seaduse muudatustest arvates on vastustaja oma sellekohases tegevuses viivituses, seda tunnistas vastustaja esindaja asja arutamisel, mistõttu järeldab kohus, et asjade kaardile kandmist ei saa tagant kiirustada kaebaja isegi juhul, kui ta sooviks viia asjade nimekirja vastavusse iga pisemagi asja osas, mida ta sooviks kasutada kambris või võtta temale kuuluva asjana arvele. Vastustaja seisukoht, et kaebajale keelatud asjana tuleks käsitleda helkurit põhjusel, et see ei ole olnud kantud tema asjade kaardile, ei ole samuti õigustatud, kuna kaebaja vara kaarti ise täiendada ei saanud ning käesolevalt pole selleks enam põhjust, kuna asi on hävitatud. Vastustaja muud põhjust helkuri lubamatuses esile ei toonud. Seega tuleb lähtuda eeldusest, et kaebajal võis see olla riituse küljes ajast, mil ta saabus vanglasse ning riiete kasutamisel jäi see tema kätte kambrisse ega ole keelatud asjaks. Kaebaja väidet, et tal olid kaasas arestimajast portselankuju, mida ei ole keegi keelanud ega ka ära võtnud varasemalt, tuleb kohtul samuti usaldada, kuna vastupidiseid tõendeid ei ole kohtule esitatud. Kohus on eelnevalt märkinud, miks ta peab usutavaks väidet, et asjad olid kambris nähtaval kohal. Juhul, kui kambris asunud asjad takistavad kambri läbiotsimist ja ei ole vangla tingimustes kambris vajalikeks ega lubatud asjadeks, oleks tulnud need asjad küll ära võtta, kuid mitte hävitada, vaid teha kaebajale ettepanek, kuidas nendega edasi talitada. Kui asju ei ole kantud ka kaardile, siis kohus on juba märkinud, et see saab olla vangla tegemata jätmine juhul, kui vangla peab vajalikuks selliste asjade arvele võtmise. Kohus ei saa välistada, et kuju oli kaebajal olemas vanglasse saabumisel ja et see oli pikemat aega kasutamiseks kambris ning kui see asus ka nähtaval kohal, siis ametnike vaikival nõusolekul oli selle kasutus kambris lubatud ning kaebajale mitte keelatud. Kambrisse asjade lubamisel laost pidi ametnik samuti kontrollima, millise asjaga liigub kinnipeetav kambrisse ja kui asi oleks olnud keelatud, oleks selle asja kambrisse viimine koheselt tõkestatud. Seaduse muutumisel pidi vangla võtma uuesti seisukoha, mis tuleks lugeda keelatud asjaks ja mis tuleks hävitada või lubada vanglast välja saata. Vastustaja neid kaalutlusi ei teostanud ning asjad kas kadusid või nad hävitati, mis on ebaproportsionaalne abinõu ka siis, kui vastustaja oleks tõendanud, et ta tegutses eelmärgitud kaalutluste alusel. Kaebaja väitel on ta täispuhutava taiese kirjega „I Love You“ saanud kingitusena lapselt vanglas viibimise ajal külalistetoas. Kohus nõustub siinkohal vanglaga, et külastajate toas ei tohi üle anda 16 asju ja külastustoas asjade üleandmisele kehtivad reeglid, mis nimetab ära
lg 5 (lühiajalised kokkusaamised ) ja ptk 9, so pikaajalised kokkusaamised.
kohaselt kohaldatakse pikaajalisele kokkusaamisele 8.peatüki sätteid, arvestades käesolevas peatükis sätestatud erisusi. Riigikohtu Halduskolleegium oma lahendis 3-3-1-29-07 21.06.07.a. on käsitlenud pikaajalise kokkusaamise mitmeid probleeme ja regulatsioone. Muuhulgas on esile toodud, et pikaajalise kokkusaamise regulatsiooni eesmärgiks on olnud tagada, et pärast kokkusaamise lõppu ei satuks kinnipeetava valdusesse asju, mis pole tal vanglasse saabumisel kaasas olnud või mis pole soetatud vangla vahendusel. Kinnipeetav otsitakse läbi nii enne kokkusaamist kui ka pärast kokkusaamist. Kohus nõustub, et enne seaduse muudatust ei oleks kaebaja tohtinud saabuda kokkusaamiselt kambrisse lapse üleantud taisega, seega ei olnud taies lubatud asjaks ning kaebaja ei saa väita, et ta soetas selle vangla vahendusel. Kohus nõustub vanglaga, et see asi ei ole soetatud vangla poest ja vahendusel.
ei pea silmas olukorda, mil kaebaja sai asja lapselt kingituseks ning et see on saadud vangla vahendusel, ehkki kaebajalt ei võetud asja ära. Vastustaja muutis asja arutamisel oma seisukohta, kuna märkis, et vangla hüvitaks või asendaks selle asja, kuid see ei ole võimalik põhjusel, et kingitud asja väärtust ja tähendust samasuguse asja ostmisel ja üleandmisel kaebajale vangla poolt, ei tekiks. Ka kaebaja nõustus märgituga. Kohus leiab samuti, et kingitud asjana oli märgitud taies kaebajale teatud kindla väärtusega ning kaebaja loobus asja hüvitamise ning asendamise nõudest. Kuid märgitust saab kohus järeldada, et vangla esindaja leidis ka ise, et kaebajalt selle asja äravõtmine ei olnud antud juhul õiguspärane ega proportsionaalne. 3.Ülalmärgitud põhjustel leiab kohus, et kaebuse esitaja kaebus kuulub rahuldamisele. Rahuldada tuleb ka kaebaja nõue tindiprinteri katridži hüvitamises. Murru Vanglale tuleb panna kohustus tasuda kaebajale kaduma läinud asja harilik väärtus, kuna on teada, missugust marki katridž läks kaduma. Samas saab vangla osta samaväärse asja poest ning väljastada selle kaebajale, kes saab selle anda üle oma pereliikmele või isikule, kes tohib asja kasutada, kuna kaebaja käesoleval ajal ise seda asja vangla tingimustes kasutada ei saa. Sisuliselt ei jäänud vaidlust küsimuses, et katridž läks kaduma vangla süül ja mitte kaebaja tegevusest ning et asi oli kaebaja seaduslikus kasutuses selle äravõtmise hetkeni. Kohus on eelnevalt põhjendanud, miks vaatamata asjaolule, et äravõtmise aktis ei ole katridžit märgitud, vastutab vangla asja kadumise eest. Kohus leiab, et kaebaja ja vastustaja vastastikusel kokkuleppel peale kohtuotsuse jõustumist saavad täpsustada, kuidas on otstarbekam ennistada kaebaja jaoks samaväärne olukord varalises sfääris, mis valitses enne selle asja äravõtmist. Kaebaja ei saa asja nõuda oma kambrisse. Kohus leiab, et varalise olukorra taastamine tuleb vanglal teostada hiljemalt 1 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kaebajal tuleb koheselt esitada andmed raha ülekandmiseks, kui ta soovib asja väärtuse hüvitamist või teatada avaldusega, kui ta soovib asja asendamist samaväärsega. 4.Kaebuse esitaja oli vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest I astmes. Vastustajal kohtukulude nõuet ei ole esitatud. Karin Kalmiste Kohtunik 17 18
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.