Obsah (7)

§ 86§ 102§ 73§ 34§ 117§ 74§ 119

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtu koosseis Kohtunik Indrek Saar, kohtuistungi sekretär Aivi Meister, tõlk Ly Ehin. Otsuse tegemise aeg ja koht 08. november 2007 Rapla Tsiviil

) § 86 p. 5 alusel. Tööraamatu andis kostja hagejale üle

1. oktoobril 2006, mil tegi töölepingu lõpetamise kohta ka märke töölepingu lisale, mille koopiat hagejale aga ei andnud. Hageja leiab, et ta ei ole töödistsipliini rikkunud, sest täitis oma töökohustusi kuni 04.septembrini 2006.a. Hageja palub tunnistada töölepingu lõpetamine seadusevastaseks ja lugeda tööleping lõpetatuks tema enda algatusel alates 23.septembrist 2006.a. Peale selle palub hageja kostjalt välja mõista töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvituse 7763 krooni, saamata jäänud töötasu 02.septembrist
2. septembrini 2006.a. 1019 krooni, lähetuskulud 1050 krooni ja hüvituse tööraamatu kinnipidamise eest 01.septembrist kuni 08.oktoobrini 2006.a. 40 167 krooni. Hageja on ka seisukohal, et tööandja pöördus kohtusse hilinenult ja palub kohaldada aegumist. Töövaidluskomisjon saatis kostjale tähitud postiga otsuse hageja poolt antud aadressil (xxxxxxx xxxxxxxxx xxx xx-xx), millelt kostja oli saanud kätte ka hageja kaebuse ja kutse komisjoni istungile. Otsus on sellel aadressil vastu võetud 22.detsembril 2006.a., taotluse esitas kostja kohtule 05.veebruaril 2007.a. Kostja seisukoht Kostja tunnistab hagi osaliselt ja võtab omaks, et töölepingu lõpetamine

§ 86p. 5 alusel pärast 31.augustil 2006.a.

lõppenud katseaega oli ebaõige. Nõuet töölepingu lõpetamise aluse muutmiseks, töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvituse saamiseks ning saamata töötasu ja lähetuskuluse väljamõistmiseks kostja ei vaidlusta. Tööraamatu kinnipidamist kostja ei tunnista ega loe põhjendatuks selle eest hüvituse nõuet. Kostja kinnitab, et ta tahtis hagejale korduvalt tööraamatut üle anda, kuid katsed ebaõnnestusid hageja passiivsuse tõttu. Hagejale oli teatatud nii töölepingu lõpetamisest kui ka vajadusest tööandjaga xxxxxxxx aadressil kontakti võtta. Hageja poolt väidetud töö käigus saadud vigastusest sai kostja teada alles hageja avaldusest töövaidluskomisjonile, töövõimetuslehe saatis hageja tähitud kirjaga, milles kinnitas, et haiguse tõttu ei saa ta tööraamatule järele tulla. Kostja ei nõustu hageja väitega, et teda lubati pärast 01.septembrit 2006 veel tööle. Asjaolu, et hageja elektronvõtmega pärast 01.septembrit 2006 töötamiskoha (Neste-Oil) väravatest läbi käidi, ei tõenda, et hageja seal ka tööd tegi. Ebaõige on hageja väide, et ta käis

1. septembril 2006 xxxxxx oma perearsti juures, kuna samal hommikul kell 7.30 käisid tööandja esindajad otsimas tööle mitteilmunud töölisi ja leidsid neile elamiseks antud korterist hageja koos endiste töökaaslastega, kes tarvitasid alkoholi, isikud lahkusid korterist politsei väljakutsumise ähvarduse peale. Eestisse sõitis hageja tegelikult samal päeval 18.00 väljunud laevaga Galaxy, mis saabus Tallinnasse kell 22.00 ja kust xxxxx sõiduks kulub veel 2,5 tundi. Seega ei saanud hageja samal päeval kuidagi oma perearsti juures olla. Tööraamatu kätteandmine osutus aga raskeks, kuna hageja elas xxxxxx, 16.septembril 2006.a. telefonivestluses tööandja esindajaga keeldus hageja tööraamatut vastu võtmast, 18.septembril tegi hageja avalduse, kuid tööandja ei saatnud selle alusel tööraamatut välja; 05.-22.septembrini kehtis hagejal töölt vabastus töövõimetuse tõttu ja tal ei olnud vajadust tööle minna. Kohtu seisukoht Kostja on ITVS § 24 lg. 4 kohase taotluse esitanud kohtule tähtaegselt. Töövaidluskomisjon saatis otsuse tööandjale välja tähitud postiga 20.detsembril 2006.a. aadressil, mille tööandja oli komisjonile andnud ja otsuse võeti sellel aadressil ka 22.detsembril 2006.a. vastu, kuid mitte enam tööandja poolt. Tööandja registrisse kantud aadress oli alates 04.oktoobrist 2006.a. Rapla maakond Kohila Tööstuse t.
2. Seepärast tuleb asuda seisukohale, et kostja sai töövaidluskomisjoni otsuse kätte posti teel kostja poolt nimetatud kuupäeval 05.jaanuaril 2007.a. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

§ 102lg.

1 kohaselt on tööandjal õigus tööleping katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu lõpetada ja katseaja tulemuste hindamine on tööandja ainuõigus. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt on sel alusel töölepingu lõpetamine lubatud ainult katseaja kestel, mida kostja antud juhul ka järgis- 28.aprillil 2006.a. sõlmitud töölepingu järgi kohaldati hageja suhtes neljakuulist katseaega, tööle asus hageja lepingu järgi 01.maist 2006.a. ja seega lõppes katseaeg 01.septembril. Millegagi ei ole aga tõendatud, et kostja teatas või püüdis teatada hagejale 01.septembril töölepingu lõpetamisest ja vajadusest minna Tallinna jõudmisel dokumentide vormistamiseks ning tööraamatu kättesaamiseks tööandja juurde. TsÜS § 69 lg. 1 kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus kehtivaks selle kättesaamisega, sama paragrahvi lg. 2 kohaselt loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud isiku elukohta ja viimasel on võimalus sellega tutvuda.

§ 73lg.

1 kohaselt peab tööandja tegema töölepingusse selle lõpetamise kohta kande ja tööleping lõpetatakse töötaja viimasest tööloleku päevast. Kui tööandja tegi hagejaga sõlmitud töölepingule 01.septembril 2006.a. kande lepingu lõpetamiseks, siis on ebaselge, miks ei tutvustatud seda hagejale, kui hageja oli sel päeval veel vaieldamatult tööl. Asjaolu, et töölepingud ja tööraamatud asusid tööandja kontoris Tallinnas, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Kohtule on esitatud 05.septembril 2006.a. kostja poolt hageja jaoks koostatud kiri, milles on teade töölepingu lõpetamisest ja ettepanek tulla Kohilas asuvasse kontorisse dokumente allkirjastama ja tööraamatut kätte saama; kiri on saadetud hagejale kodusel aadressil ja ümbrikul leidub 16.septembri 2006.a. postitempel. Seega on tõendatud hageja väide, et käskkirjaga töölepingu lõpetamise kohta sai ta tutvuda alles 16.septembril 2006.a. ja sellest kuupäevast tuleb tööandja tahe töölepingu lõpetamiseks lugeda hageja jaoks kehtivaks. Millegagi ei ole ka ümber lükatud hageja väited, et ta 04.septembril veel töötas ja järgmisel hommikul teatas tööandja esindaja Marek Jürisoole oma haigusest ning vajadusest seepärast Eestisse sõita. Kohtule on esitatud kostja töötaja Dmitri Lomanovi poolt tööandjale antud seletus, milles ta võtab omaks tööle mitteilmumise 04. ja 05.septembril, kuna tarvitas koos hageja ja teiste töötajatega alkoholi; Anatoli Kuteinikovi seletusest tööandjale nähtub, et hageja viibis 05.septembri hommikul kella 07.30 paiku elamiseks määratud korteris koos endiste töökaaslastega ja tarvitas alkoholi. Kohus leiab, et nimetatud seletused ei välista, et hageja võidi 04.septembril veel tööle lubada ega lükka hageja sellekohast väidet ümber. D.Lomanovi seletus on selleks liiga üldine, A.Kuteinikov kinnitab ainult 05.septembri hommikul nähtut. Seega tuleb asuda seisukohale, et 04.septembril tekkis

§ 34lg.

2 ette nähtud olukord ja katseaja ebarahuldavate tulemuste motiivil enam töölepingut lõpetada ei oleks saanud. Eeltoodu alusel tuleb kostja tegevus hagejaga töölepingu lõpetamisel lugeda ebaseaduslikuks ja hagejal on

§ 117lg.

1 kohaselt õigus nõuda töölepingu lõpetamise aluse muutmist ja hüvitust kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses. Hageja kuu töötasu oli tööandja kinnitusel (t.l. 50) 20 711.75 krooni. Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses taotles hageja hüvituseks töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 7763.- krooni ja jäi sama nõude juurde ka hagimenetluses. Kuna nõue on alla ühe kuu töötasu, siis ei saa seda pidada ülemäära kõrgeks. Hageja taotlus töölepingu lõpetamise aluse muutmiseks on küll põhjendatud, kuid mitte 23.septembrist, vaid 16.septembrist 2006.a., mil hageja tööandja tahteavalduse kätte sai. Töövõimetuslehe kohaselt oli hageja alates 05.septembrist töölt vabastatud. Kostja töötajate seletuste kohaselt tarvitas hageja koos töökaaslastega 05.septembri hommikul kell 07.30 neile elamiseks määratud kohas alkoholi ja jõudis Helsinkist Tallinna alles kell 22.00. Kohtul ei ole alust kostja töötajate seletustes kahelda ja hageja väiteid Eestisse sõitmise kohta juba 05.septembri hommikul ning samal päeval xxxxxx arsti juures käimise kohta ei saa lugeda tõesteks. Kirjeldatud vastuolu ei oma asja lahendamisel aga tähtsust, sest hagejat ei saa lugeda kuidagi töölt omavoliliselt lahkunuks, kuna tööandja oli lugenud töölepingu 01.septembrist lõppenuks. Olenemata arsti poole pöördumise ajast, oli hageja sellegipoolest juba 05.septembrist arsti poolt töölt vabastatud.

§ 74lg.

2 kohaselt on tööandja kohustatud töötajale tööraamatu andma töölepingu lõpetamise päeval ja kui töötaja ei võtnud tööraamatut sel päeval vastu, siis tuleb tööraamat anda nõude esitamise päeval. Sellest tulenevalt peab tööandja ise näitama tööraamatu kätteandmiseks aktiivsust, mida kostja enne 16.septembrit 2006.a. aga ei teinud. Tunnistajana üle kuulatud tööandja juhatuse liige Sergei Kulp kinnitas, et enne tööleasumist ta hagejat ei tundnud, pärast katseaega ei soovinud juhatus hagejaga töösuhet jätkata, tunnistaja viibis ise 01.septembril 2006.a. Tallinnas ja hagejaga ei kohtunud, töölepingud ja tööraamatud asuvad Tallinnas tööandja kontoris, kus vormistati ka käskkiri töölepingu lõpetamise kohta, hagejale oli teatatud, et ta peab Tallinnasse jõudes tööandjaga kontakti võtma, hageja seda ei teinud, 16.septembril 2006 viibis tunnistaja xxxxxx, kus võttis hagejaga telefoni teel kontakti ja tegi ettepaneku kohtuda tööraamatu üleandmiseks, hageja keeldus sellest ja teatas, et edasine jutuajamine on tema advokaadiga, tundus, et hageja polnud sel päeval kaine, 08.oktoobril 2006.a. oli tunnistaja uuesti xxxxxx, mil tal õnnestus hagejaga kohtuda ja tööraamat üle anda; kuidas millal sai tööandja kätte töövaidluskomisjoni otsuse, seda tunnistaja ei mäleta, otsuse sisust sai ta teada Marek Jürisoolt, kes on teine juhatuse liige. Kohtule on esitatud tunnistaja kasutuses olnud mobiiltelefoni kõneeristused, milledest nähtub, et ta on 16.septembril 2006.a. kell 12.29 võtnud kõne hageja telefoninumbril, milline on märgitud töölepingus. (t.l. 32) Kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja ütlustes ja seepärast tuleb lugeda tõendatuks, et hagejal oli 16.septembril võimalus tööraamat kätte saada ja sellest päevast alates on hageja ise keeldunud tööraamatut vastu võtmast. Tööraamat tuleb lugeda kinnipeetuks seega 02.septembrist kuni 16.septembrini s.o. 15 päeva ulatuses ning hageja nõue hüvituse saamiseks kuni 08.oktoobrini 2006.a. summas 40167 krooni ei ole seega põhjendatud.

§ 119lg.

1 kohaselt on tööandja tööraamatu kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni. Vastuses töövaidluskomisjonile (t.l. 52) on kostja kinnitanud, et hageja keskmine päevapalk oli 941.45 krooni. Seega tuleb tööraamatu kinnipidamise eest välja mõista 14 121.75 krooni hüvitust. Kuna kostja ei vaidlusta töötasu ja lähetuskulude nõuet perioodi 01.september kuni 04.september 2006.a. eest, siis ei ole ka kohtul alust selles osas teistsugust otsust teha ning kostjalt tuleb välja mõista 1019 krooni saamata jäänud töötasu ja 1050 krooni lähetuskulude hüvituseks. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus TsMS § 163 lg 1 kohaselt jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda, mida on antud juhul ka otstarbekas teha. Indrek Saar Kohtunik