Obsah (4)

§ 31§ 15§ 10§ 91

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 10. september 2

) § 1 lg. 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et võlgniku maksejõuetus ei ole ajutine ja põhjendatud on välja kuulutada võlgniku pankrot. Võlgniku likviidsete varade väärtus on ajutise halduri hinnangul 547.037, 25 krooni. Võlgnikul on kohustusi 22.263.592 krooni ulatuses, nõuetele summas 17.975.000 vaidleb võlgnik vastu. Võlgniku vastuväite kohaselt näitab pankrotiavalduse aluseks oleva nõude tasumine summas 29.500 krooni, et võlgnik ei ole maksejõuetu. Käesolevaks hetkeks ei ole muud nõuded sissenõutavaks muutunud, nõuded on tagatud pandi ja käendustega.

§ 31lg.

1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ei kuuluta kohus pankrotti välja, kui esineb käesoleva seaduse § 15 lõikes 2 nimetatud pankrotimenetluse algatamata jätmise alus. Kui võlgnik on maksejõuetu, võib kohus pankroti välja kuulutada vaatamata sellele, et esineb käesoleva seaduse § 15 lõike 2 punktis 6 nimetatud alus pankrotimenetluse algatamata jätmiseks. 29. märtsil 2007. a. on võlgnik tasunud võlausaldajale 29.500 krooni. Kohus algatas Liis Männistu pankrotimenetluse 5. märtsil 2007. a.

§ 15lg.

2 p. 6 kohaselt kohus jätab pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik või kolmas isik on enne pankrotimenetluse algatamist täitnud kohustuse, millel pankrotiavaldus põhineb. Pankroti välja kuulutamata jätmiseks puudub alus, kuna kohustus summas 29.500 krooni on täidetud pärast pankrotimenetluse algatamist. Võlgniku kohustus võlausaldaja ees oli suurem kui

§ 15lg.

2 punktis 3 sätestatud nõude alampiir.

§ 31lg.

1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui isik on maksejõuetu. Võlgniku vastuväite kohaselt ei ole ühtegi sissenõutavaks muutunud kohustust, mida Liis Männistu ei suudaks käesoleval hetkel täita. Liis Männistu on omakäeliselt allkirjastanud kohustuste nimekirja, mille kohaselt igakuised tagasimaksed moodustavad 95.658, 55 krooni, samas on Liis Männistu igakuine sissetulek juhatuse liikme tasu 10.000 krooni. Liis Männistu ei suuda iseseisvalt enda poolt võetud kohustusi täita. Võlgniku väitel tasub kolmas isik, Liis Männistu elukaaslane Meelis Liiv, igakuiselt 100.000 krooni ulatuses Liis Männistu võlgu. Võlgnik leiab, et ettevõtte kohustuste täitmiseks laenude võtmist ei saa nimetada pahatahtlikuks käitumiseks. Liis Männistu enda arvestuse kohaselt on ta OÜ Mericom Baltic eest tasunud kohustusi summas 1.102.000 krooni. Kohtule esitatud võlanimekirja kohaselt tunnistab võlgnik enda vastu suunatud nõudeid summas 4.288.592, 80 krooni. Kohus leiab, et isegi juhul, kui asuda seisukohale, et Liis Männistu on 1.102.000 krooni eest võtnud kohustusi eesmärgiga täita kohustused OÜ Mericom Baltic võlausaldajate ees, on kohtule käesolevaks hetkeks võlgniku poolt avaldamata, mis otstarbel kasutas võlgnik 3.186.592, 80 krooni. Kuna võlgnikul endal ei ole vara tekkinud, asub kohus seisukohale, et nimetatud summa läks kolmandate isikute kasutusse. Võlausaldajate kaitseks on vaja välja kuulutada võlgniku pankrot. Võlgnik on esitanud käesolevas menetluses väite, et Kiili vallas Harjumaal asuvate kinnistute müük tema emale toimus turuhinnaga, s. o. 850.000 krooni eest. Kohtule on esitatud Uus Maa Kinnisvara eksperthinnang, mille kohaselt kinnistute turuväärtus seisuga 27. aprill 2006. a. on 14.200.000 krooni.

§ 10lg.

2 p. 3 kohaselt võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks peab võlausaldaja muu hulgas tuginema asjaolule, et võlgnik hävitab, peidab või raiskab oma vara või teeb raskeid juhtimisvigu, mille tagajärjel ta on muutunud maksejõuetuks, või on muul viisil tahtlikult põhjustanud oma maksejõuetuse. 6 Kohus leiab, et nimetatud tehinguga on Liis Männistu muutnud enda tahtlikult maksejõuetuks

§ 10lg.

2 p. 3 tähenduses. Liis Männistu ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, mistõttu tuleb pidada võlgnikku maksejõuetuks.

§ 91lg.

1 kohaselt ei tohi füüsilisest isikust võlgnik tema pankroti väljakuulutamisest kuni pankrotimenetluse lõpuni kohtu loata olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ega prokurist. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub võlgnik maakohtu otsuse tühistada ning jätta pankrot välja kuulutamata. Maakohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata

§ 15lg.

2 p. 1 ning seda nii pankrotimenetluse algatamisel kui ka pankrotiotsuse langetamisel. Pankrotiseaduse kohaselt saab võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olla üksnes selge nõue, mille üle poolte vahel vaidlus puudub.

§ 10

lõike 1 kohaselt peab võlausaldaja tõendama nõude olemasolu ja

§ 15

lõike 2 punkti 1 kohaselt jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Pankrotimenetluse algatamise aluseks oli vastustaja nõue, mis tugines

1. detsembril
2. a. antud maksekorraldusele, millega kanti vastustaja kontolt 29.500 krooni üle apellandi kontole. Vastustaja on nõuete alusena esitanud paljasõnalise väite kahe erineva laenusuhte olemasolu kohta apellandiga ning sellekohase tõendina esitanud kaks maksekorraldust apellandile vastavalt
3. augustil
4. a. ülekantud 375.000 krooni kohta ja
5. detsembril
6. a. 29.500 krooni ülekandmise kohta. Apellant on esitanud omapoolsed vastuväited vastustaja nõuetele ja kinnitanud, et tema ei ole astunud laenusuhtesse vastustajaga ning maksekorralduste näol on tegemist ülekannetega, mille tegelik sisu on olnud erinev sellest, mida väidab vastustaja. Maksekorralduste selgitustesse märgitu ei saa määrata apellandi ja vastustaja võlasuhete olemust, kuna maksekorralduse andmine on oma olemuselt tehing maksekäsundi järgi soodustatud isiku (kelleks antud juhul oli apellant) vahel. 375.000 krooni ülekandmine vastustaja poolt toimus vastustaja ja apellandi poolt juhitava äriühingu kohustuste täitmiseks, mitte isikliku laenuna. Pankrotimenetluse algatamise määruses märkis kohus, et vastustaja nõue selles osas on ebaselge, kuid selge on vastustaja nõue 29.500 krooni ülekande osas. Apellant käsitles selle summa vastustaja poolt temale ülekandmist võlgnetavate summade tasumisena, mitte kui uut laenusuhet vastustajaga. Et apellandil on nõue vastustaja vastu, on tõendatud kohtule esitatud maksekorraldustega, millest nähtub, et apellant on vastustajale üle kandnud 128.400 krooni. Arvestades esitatud tõendeid, olid apellandi vastuväited vähemalt samavõrra tõendatud kui vastustaja väited. Maakohus ei ole selgitanud, miks ta ei ole arvestanud apellandi vastuväidetega. Apellant vaidles nõudele põhjendatult vastu ja vastuväited võlausaldaja nõudele on sedavõrd kaalukad, et neid ei saa käsitleda pankrotimenetluse raames. Maakohtu põhjendused apellandi maksejõuetuse kohta on väärad ning ei oma tähtsust, kuna vastustaja ei ole tõendanud nõude olemasolu ja apellant on nõudele põhjendatult vastu vaielnud. Alles siis, kui võlausaldaja on tõendanud oma nõude olemasolu, saab tõusetuda küsimus võlgniku maksejõuetusest ning seda nii pankrotimenetluse algatamisel kui ka pankrotiotsuse langetamisel. 29.500 krooni tasumine menetluse käigus ei tähenda, et apellant nimetatud nõuet tunnistaks. Tegemist oli apellandipoolse sundolukorraga, kus pankrotimenetluse tõttu oli tugevalt häiritud apellandi normaalne elu ja ajutise pankrotihalduri soovitusel tasus ta nimetatud vastustaja nõude. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus on leidnud, et võlgniku vastuväited ei ole põhjendatud. Pankrotimenetluse ajal on võlgnik nõuet tunnistanud ning tasunud võlausaldajale
7. märtsil
8. a. 29.500 krooni, märkides selgituseks „laenu tagastus“ ja
9. aprilli
10. a. avaldusega on tasaarveldanud enda nõude summas 128.400 7 krooni vastustaja vastu vastustaja nõudega 375.000 krooni. Seega on võlgnik oma kohustust tunnistanud. Kuna apellandil on kohustusi 22.263.592 krooni ja apellant oli asunud end varatuks muutma, oli pankroti väljakuulutamine põhjendatud ja võlausaldajate huvides. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

§ 10lg.

1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu.

§ 31lg.

1 lause 2 kohaselt ei kuuluta kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotti välja, kui esineb sama seaduse § 15 lõikes 2 nimetatud pankrotimenetluse algatamata jätmise alus.

§ 15lg.

2 p. 1 kohaselt jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Sellest tuleneb, et kui võlgnik vaidleb võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevale nõudele põhjendatult vastu, siis tuleb pankrotiavaldus jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuses ongi võlgnik leidnud, et kuna ta on võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olnud nõudele summas 29.500 krooni, mida maakohus on käsitlenud ainsa selge nõudena, põhjendatult vastu vaielnud, siis pidi maakohus jätma pankrotiavalduse

§ 31lg.

1 lause 2 ja § 15 lg. 2 p. 1 alusel rahuldamata. Kolleegium ei nõustu apellandiga, nagu oleks ta vaidlusalusele nõudele põhjendatult vastu vaielnud ja nagu tuleks vaidlus osundatud nõude üle seetõttu lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Oma 29.500 krooni suuruse laenulepingust tuleneva nõude tõendamiseks esitas võlausaldaja kohtule maksekorralduse, mille kohaselt see summa on võlausaldaja arvelt võlgniku arvele

1. detsembril
2. a. üle kantud ja millele makse selgitusena on märgitud „laen kuni
4. 2005“ (tl. 7). Seega järeldub maksekorraldusest, et raha üle kandes pidas võlausaldaja silmas võlgnikule laenu andmist tähtajaga kuni
5. detsembrini
6. a. Võlgnik ei ole selle summa puhul väitnud, nagu ei oleks olnud tegemist talle isiklikult antud laenuga. Kohtumenetluses väitis võlgnik esialgu, et oli omakorda andnud võlausaldajale laenu 128.400 krooni suuruses summas ja pidas vaidlusalust rahasummat võlausaldaja poolt laenu osaliseks tagastamiseks (tl. 29, 51 – 52). Kolleegium leiab, et niisugune põhjendus ei ole tõsiselt võetav, kuna apellandipoolne tõlgendus on vastuolus maksedokumendile sõnaselgelt märgitud makse sisuga, seda enam, et võlgnik ei olegi väitnud, nagu oleks ta makse sisu kohta võlausaldajalt täiendavat selgitust küsinud või seda tema poole pöördudes ise täpsustanud, kuigi ebakõla poolte arusaamises oleks niisugust selgitust eeldanud. Ka ei pöördunud võlgnik võlausaldaja poole makse asjaolude täpsustamiseks pärast seda, kui oli kätte saanud võlausaldaja esitatud pankrotihoiatuse, milles võlausaldaja vaidlusaluse maksekorraldusega ülekantud raha laenuks nimetas (tl. 14 – 15). Pankrotihoiatusele võlgnik üldse ei vastanud. Kohtumenetluse kestel
7. märtsil
8. a. kandis võlgnik võlausaldaja arvele üle 29.500 krooni, märkides makse selgituseks „laenu tagastus“ (tl. 123). Sellest nähtub, et nõuet rahuldades nõustus võlgnik, et võlausaldajal oli tema vastu laenu andmisest tulenev nõue 29.500 krooni ulatuses. Et selle maksega pidas võlgnik silmas võlausaldaja 29.500 krooni suuruse nõude rahuldamist, nähtub ka võlgniku poole selgitusest maakohtu
9. aprilli
10. a. istungil (tl. 148) ning sama kuupäeva kandvast võlgniku seisukohti sisaldavast kirjalikust dokumendist (tl. 159, p. 1). Seejuures ei avaldanud võlgnik ei istungil ega kirjalikus dokumendis, nagu ei tähendaks tema poolt võlausaldajale 29.500 krooni tasumine nõude tunnistamist, nii nagu võlgnik on apellatsioonkaebuses väitnud. Pealegi on see apellatsioonkaebuse väide vastuolus võlgniku enda poolt
11. märtsi
12. a. maksekorraldusse märgitud sõnaselge selgitusega, et tegemist on laenu tagastamisega. Et võlgnik esimese astme kohtumenetluse käigus oma seisukohti 29.500 krooni suuruse laenu suhtes muutis, võlga tunnistas ja selle tagastas, tuleneb ka võlgniku
13. aprilli
14. a. kuupäeva kandvast tasaarvestuse avaldusest (tl. 124). Nii on võlgnik teinud selle avalduse oma 128.400 krooni suuruse väidetava nõude tasaarvestamiseks võlausaldaja 375.000 krooni suuruse nõudega. Kui võlgnik oleks endiselt võlausaldaja 29.500 krooni suurust makset käsitlenud võlausaldajale väidetavalt antud 128.400 krooni suuruse laenu 8 osalise tagastamisega, nagu ta väitis end enne võla maksmist teinud olevat, siis ei oleks tal olnud põhjust kogu selle väidetava – 128.400 krooni suuruse – nõudesumma tasaarvestamiseks võlausaldaja nõudega. Sellestki nähtub ühtlasi võlgniku poolt kohtumenetluse vältel esimese astme kohtus ja apellatsioonimenetluses eri aegadel esitatud väidete vastuolulisus. Eespooltoodud põhjendusel leiab kolleegium, et võlausaldaja oli oma 29.500 krooni suuruse nõude olemasolu kooskõlas

§ 10

lõikega 1 tõendanud, võlgnik ei ole aga sellele nõudele põhjendatult vastu vaielnud. Selle nõude üle vaidluse lahendamine väljaspool pankrotimenetlust, nagu näeb ette

§ 15lg.

2 p. 1, ei oleks ka võimalik, kuna võlgnik on nõude juba rahuldanud ja seega ei ole tänaseks vaidlust, mida lahendada. Nii ei anna

§ 31lg.

1 lause 2 ja § 15 lg. 2 p. 1 alust pankrotiavalduse rahuldamata jätmiseks. Kuna pankrotimenetluse algatamise ajal oli võlausaldajal võlgniku vastu 29.500 krooni suurune nõue, mille võlgnik tasus pärast pankrotimenetluse algatamist, siis ei esinenud

§ 15lg.

2 punktis 6 nimetatud asjaolu, mis oleks andnud aluse pankrotimenetluse algatamata jätmiseks ja ka sel alusel ei saanud kohus jätta pankrotti välja kuulutamata. Mis puutub apellandi väitesse 128.400 krooni suuruse nõude kohta võlausaldaja vastu, siis ei ole võlgnik oma seda nõuet ka tõendanud. Nii on võlgnik esitanud nõude olemasolu tõendamiseks üksnes maksekorraldused (tl. 34 – 35), millel maksete selgitusena on märgitud „ülekanne“. Niisuguste dokumentide alusel ei ole võimalik tuvastada võlgnikul võlausaldaja vastu nõude olemasolu: maksedokumentidele märgitu ei anna alust järeldusele, nagu oleks maksete näol olnud tegemist võlgniku poolt võlausaldajale antud laenuga või alusetu rikastumisega nagu võlgnik on väitnud, muid tõendeid oma väidete kinnituseks ei ole võlgnik esitanud. Võlgnik ei ole isegi esile toonud, mis asjaoludel ta kirjeldatud maksed võlausaldajale tegi. Kui aga võlgnikul olekski olnud väidetav nõue võlausaldaja vastu, siis oleks see vastavalt VÕS § 197 lõikele 2 lõppenud võlgniku poolt oma nõude võlausaldaja 375.000 krooni suuruse nõudega tasaarvestamisega. Võlausaldajale esitatud tasaarvestuse avalduses on võlgnik ühemõtteliselt ja tingimusteta avaldanud, et tasaarvestab eespoolnimetatud nõuded (tl. 124). Tähendust ei ole võlgniku poolt avalduses märgitul, nagu ta siiski ei tunnistaks võlausaldaja 375.000 krooni suurust nõuet, kuna VÕS § 197 lg. 1 mõtte kohaselt eeldab tasaarvestus samaliigiliste sissenõutavate kohustuste olemasolu. Seega ei mõjuta võlgniku väidetav 128.400 krooni suurune nõue ühelgi juhul võlausaldaja 29.500 krooni suurust nõuet võlgniku vastu, millest lähtudes maakohus võlgniku vastu esitatud pankrotiavalduse rahuldas. Apellatsioonkaebuses ei ole apellant vaidlustanud kohtuotsust osas, mis puudutab apellandi maksejõuetust või selle põhistamiseks võlausaldaja poolt esiletoodud asjaolude tuvastatust. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõikega 1 jätta võlgniku kanda. Margo Klaar Urmas Reinola Malle Seppik