) sätete kohaselt pidi kaebuse esitaja tasuma vaidlustatud korralduses käsitletud maksuvõla
Alates 01.07.2002 kehtiva
lg 1 kohaselt algab maksuvõla sundtäitmise seitsmeaastane aegumistähtaeg kohustuse täitmise tähtpäeva saabumise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Kehtiva
kohaldamine varasemaid perioode puudutavate maksuvõlgade osas on võimalik vaid
rakendussätetes toodud ulatuses. Kehtiva
aasta maksuvõla sundtäitmise aegumise tähtaeg hiljemalt 30.06.1998 ning lõppes 30.06.
lg 1 kohaselt nõutakse enne selle seaduse jõustumist tekkinud maksuvõlg sisse selles seaduses sätestatud korras.
lg 3 kohaselt lõpevad maksuvõla sundtäitmisega maksuvõlg ja selle kõrvalkohustused.
lg 7 alusel pole maksuvõla sundtäitmine pärast maksuvõla sundtäitmise aegumise tähtaja möödumist lubatud. MTA on vaideotsuses ekslikult leidnud, nagu tähendaks
lõige 1, et kehtiva
jõustumisel muutub vana
alusel juba kulgema hakanud maksuvõla sundtäitmise aegumine õigustühiseks ning tähtaega tuleb arvutada kehtiva
alusel uuesti algusest peale. MTA selline seisukoht on otseses vastuolus kehtiva
MTA vaideotsuses viidatud kohtupraktika puhul on MTA noppinud erinevatest allikatest talle sobivad faktid ning koondanud need seaduse mõtte ja sättega vastuollu minnes üheks käsitluseks. Ka maksuõiguse-alases kirjanduses on leitud, et enne 01.07.2002 kulgema hakanud sundtäitmise aegumise tähtaeg katkeb vaid siis, kui mõni
Vaidlusalusel juhul sellist asjaolu aga ei esine ning seega on kõnealuste maksusummade sundtäitmine aegunud. 3. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vaidles kaebusele vastu. MTA kohaldas
lõiget 1 ning seega on maksuvõla sundtäitmise tähtaeg
lg 1 kolmandast lausest tulenevalt hakanud kulgema 01.01.2006, sest maksuotsus on tehtud 30.05.2005. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-71-06 ja 3-3-1-7-06
lõikele 1 tuginedes leidnud, et enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõla sisse nõudmise korral kuulub kohaldamisele kehtiva
Ka on Riigikohus lahendites nr 3-3-1-89-06 ja 3-3-1-75-06 enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõlgade suhtes kohaldanud üksnes kehtiva
sundtäitmise aegumist reguleerivat normi. MTA ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et
Seadusandja on pidanud “korra” all silmas ka maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaega.
lg 1, mille kohaselt enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõla sissenõudmisele kohaldatakse
regulatsiooni, on üldsäte.
lg 1 kehtestab erandi, sest välistab § 132 lõigete 4-6 kohaldamise enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõla osas juhtudel, kui katkemist põhjustanud asjaolu kehtiva
mõistes tekkis enne uue
jõustumist. 2
jõustumist tekkinud maksuvõlaga. Maksu sundtäitmise eelduseks on see, et maksusumma on eelnevalt määratud. Seega ei oleks maksuvõla sundtäitmine olnud võimalik enne 30.05.2005 maksuotsuse tegemist.
lg 1 esimest lauset tuleb mõista selliselt, et selles kasutatud mõiste „kord” hõlmab ka maksuvõla sissenõudmise aegumistähtaega ja selle arvutamise korda. Seisukohta, et
lõikes 1 kasutatud mõiste „kord” hõlmab lisaks menetluskorrale ka maksuvõla sissenõudmise aegumistähtaja arvutamise regulatsiooni, toetab
lg 1 sõnastus, mille kohaselt toimub maksuvõla sundtäitmine kehtiva
13. peatükis ning täitemenetluse seadustikus, pankroti väljakuulutamise korral aga pankrotiseaduses sätestatud korras. Seega juhindutakse enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõlgade sissenõudmisel kehtiva
13. peatüki sätetest ning maksuvõla sissenõudmise aegumistähtaega arvutatakse lähtudes kehtiva
§-st 132.
lg-st 1 tuleneb, et juhul kui maksuvõlg nõutakse sisse maksuotsuse alusel, algab aegumistähtaeg maksuotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuaril ning seda olenemata sellest, millal oleks kõnealune maksukohustus algselt täita tulnud või mil moel oleks aegumistähtaeg arvutatud varem kehtinud seaduse alusel. Ka Riigikohtu 29.03.2006 otsusest nr 3-3-1-7-06 nähtub, et enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõla sissenõudmise osas kohaldatakse kehtivas
-s sätestatud aegumistähtaja arvutamise sätteid. Vastustaja poolt vaideotsuses viidatud Riigikohtu 12.10.2006 määruses nr 3-2-1-71-06 võetud seisukohad ei ole käesolevas asjas asjakohased , sest viidatud määruses käsitletud vaidluse puhul oli tegemist pankrotimenetlusega. Küll kinnitavad viidatud otsuse seisukohad, et seaduses kasutatud sõna „kord“ hõlmab endas ka sundtäitmise tähtaegu, antud juhul pankrotiseaduses kehtestatud korras näidatud tähtaegu. Sellest otsusest ei saa järeldada, et Riigikohus oleks pidanud võimalikuks sundtäitmise aegumisele kohaldada eelmise
sätteid. Kehtiva
lõikes 1 käsitletakse maksuvõla sissenõudmise aegumise katkemist ega reguleerita muid aegumisega seotud küsimusi. Käesolevas asjas puuduvad faktilised asjaolud selle sätte kohaldamiseks. Õige ei ole kaebaja väide, et aegumise sätete eelviidatud tõlgendamise korral oleks
Säte kuulub kohaldamisele juhtudel, kui
lg 1 kohaselt arvutatav tähtaeg algas enne 01.07.2002 ning aegumistähtaja alguse ja kehtiva
jõustumise vahele jääb mõni
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. Apellatsioonkaebuses palub OÜ Zavod tühistada Tallinna Halduskohtu 04.04.2007 otsus ja kaebus rahuldada. Apellant leiab, et Tallinna Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi. Apellant jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ja lisab, et käesoleval juhul on küsimus selles, kas enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõla sundtäitmise aegumist tuleb arvestada kehtiva
järgi. OÜ Zavod on seisukohal, et vana
alusel alanud maksuvõla sundtäitmine kulgeb vana
alusel edasi kehtiva
raames.
lg 1 alusel saab vana
alusel alanud maksuvõla sundtäitmise tähtaja kulgemist mõjutada vaid kehtiva
ajal tekkinud maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise asjaolude esinemine. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei esine, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et käesoleva kaasuse raames kulges maksuvõla sundtäitmise tähtaeg vana
alusel. Seda seisukohta toetab ka Riigikohtu 12.10.2006 otsuse nr 3-2-71-06 p 10 ning L.Lehis „Maksuõigus“ (Tallinn 2004) lk 121 joonealune viide 36. 3
lg 1 ja § 165 lg 1 regulatsioone tuleb vaadelda tervikuna, sest need reguleerivad sama küsimust – enne kehtiva
jõustumist tekkinud maksuvõla sundtäitmist. Seejuures käsitleb
lg 1 nende maksuvõlgade sundtäitmisega seonduvaid menetluslikke küsimusi, mille sundtäitmine ei ole aegunud. Sundtäitmise aegumise, kui materiaalõigusliku küsimusega, tegeleb ammendavalt aga
Viimane järeldus tuleneb
Kui kõik enne kehtiva
jõustumist kulgema hakanud maksuvõla sundtäitmise aegumise tähtajad hakkaks kehtiva
regulatsioonile tuginedes uuesti kulgema, kaotaks
lg 1 oma mõtte, sest puuduks enne kehtiva
jõustumist kulgema hakanud aegumistähtajad, mille suhtes
Tallinna Halduskohtu käsitlus vana
alusel kulgema hakanud maksuvõla sundtäitmise aegumise tähtaja õigustühiseks muutumisest on vastuolus ka õiguskindluse printsiibiga. Maksusumma sundtäitmise aegumise tähtajaga seonduvalt on tegemist materiaalõigusliku regulatsiooniga, mis tekitab maksukohustuslasele õiguspärase ootuse, et pärast maksuvõla sundtäitmise aegumise tähtaja möödumist konkreetne maksukohustus lõpeb. Seega saaks riigi poolne juba kulgevate aegumistähtaegade õigustühiseks muutmine leida aset vaid erakorraliselt olulise põhjuse olemasolul, mis kaalub üles maksukohustuslase õiguspärase ootuse. Käesoleval juhul ei ole seadusandja sellist põhjust nimetanud. Ka
lg 1 sõnastusest tuleneb, et enne kehtiva
jõustumist kulgema hakanud maksuvõla sundtäitmise tähtajad kulgevad kehtiva
raames edasi, mitte ei muutu õigustühiseks. Isegi, kui asuda seisukohale, et
lg 1 kaitseala piirid pole üheselt selged, on õigusvastane halduskohtu käsitlus, mille alusel
Maksuõiguses kehtib printsiip, mille kohaselt õiguslikult ebaselged situatsioonid tuleb lahendada maksukohustuslasele soodsalt. Riigikohtu 29.03.2006 otsuses nr 3-3-1-7-06 käsitletav õiguslik ebaselgus seisneb selles, et uus
kohtles konkreetses situatsioonis maksukohustuslast soodsamalt. Kuna käesoleval juhul see nii pole, siis ei ole võimalik ka kehtiva
aegumissätete kohaldamine. Apellandi viide Riigikohtu 12.10.2006 otsusele nr 3-2-1-71-06 on asjakohane, sest punkt, millele apellant viitas, käsitleb Riigikohtu seisukohta maksuõiguslikus küsimuses. 6. Maksu- ja Tolliamet on seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus on õigesti leidnud, et
lg 1 esimest lauset tuleb mõista selliselt, et selles kasutatud mõiste „kord“ hõlmab ka maksuvõla sissenõudmise aegumistähtaega ja selle arvutamise korda ning enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõlgade sissenõudmisel tuleb juhinduda kehtiva
. peatüki sätetest, aegumistähtaja osas
§-st 132. Riigikohtu lahendites nr 3-3-1-7-06 ja 3-2-1-71-06 märgitakse, et enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõlgade suhtes tuleb kohaldada uue
redaktsiooni. Apellandi vastupidised väited on põhjendamatud.
lg 1 ei ole käesolevas vaidluses asjassepuutuv norm.
lg 1 järgi enne käesoleva seaduse jõustumist tekkinud maksuvõlg nõutakse sisse käesolevas seaduses sätestatud korras.
Apellandi käsitlus, nagu ei saaks „korra“ all mõista aegumist reguleerivaid sätteid, on vastuolus
lg 1 kolmanda lausega,
Nii
kui ka teiste õigusaktide sätete süstemaatilis-loogiline tõlgendamine kinnitab, et „korra“ all ei tule mõista üksnes menetlusreegleid, vaid ka materiaalõigusnorme. Seadusandja on
lg 1 regulatsiooniga soovinud üheselt enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõlgade suhtes kohaldada kehtiva
üldist regulatsiooni (§ 132 lg 1). Apellant on ebaõigesti leidnud, et
lg 1 reguleerib ammendavalt sundtäitmise aegumist kui materiaalõiguslikku instituuti.
lg 1 ei ole ainus säte, mis käsitleb enne kehtiva
jõustumist kulgema hakanud maksuvõla sundtäitmise aegumise tähtaja kulgemise küsimust; nimetatud sätte pealkirjast ei saa kuidagi järeldada, et seadusandja on sättega soovinud hõlmata kogu aegumisega seonduva (normi tõlgendamise aluseks ei saagi olla vaid pealkiri); 4
Apellandi õiguspärast ootust ei ole rikutud. Õigusalases kirjanduses on leitud, et põhiseadus ei sisalda põhiõigust enda kuriteo aegumisele. Sama põhimõte kehtib ka maksuõiguses. Isiku usaldus on kaitsmist väärt ainult siis, kui see on õiglane. Käesoleval juhul on kaebaja rikkunud maksu tasumise kohustust ning ei ole tasunud maksu seaduses sätestatud tähtajal. Uue
§-s 132 sätestatud aegumise regulatsiooni kohaldamine on õigustatud ka seepärast, et kehtiva
aegumise regulatsioon on täpsem ning õigusselgem ja tagab suurema õiguskindluse. Arvestades kaebaja poolt 30.05.2005 maksuotsuse vaidlustamisel esitatud seisukohti, ei ole kaebaja varem arvanud, et maksusummat enam sisse nõuda ei saa. MTA leiab, et käesolevas vaidluses ei ole tegemist õigusliku ebaselgusega.
lg 1 tegelik sisu ja tähendus on selge ning üheselt arusaadav.
lg 1 aga ei ole käesoleval juhul üldse asjassepuutuv norm, sest ei esine selle sätte kohaldamise eelduseid. Apellant on ebaõigel seisukohal, et halduskohus tõlgendas vääralt Riigikohtu seisukohti. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-7-06 p-s 9 on märgitud, et selles asjas on maksuvõlg kas täielikult või osaliselt (täielikult põhiosas ja osaliselt intressivõla osas) tekkinud enne 01.07.2002. Sellist maksuvõlga tuleb
lg 1 alusel sisse nõuda kehtiva
alusel. Samal seisukohal on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-71-06. Apellandi põhjendamata käsitluse kohaselt on Riigikohus lahendis nr 3-3-1-7-06 õigusliku ebaselguse printsiibist lähtudes kohaldanud uut
põhjusel, et uus
kohtles konkreetses situatsioonis maksukohustuslast soodsamalt. Apellant on omistanud Riigikohtu lahendile tähenduse, mis ei ole lahendist kuidagi tuletatav ja mis ei ole ka eelviidatud lahendi faktiliste asjaoludega kooskõlas.
lg 1 alusel või tuleb aegumisele kohaldada varasema
Kaebaja peab õigeks kuni 30.06.2002 kehtinud
lg 2 kohaldamist, mis sätestas, et maksumaksja või maksu kinnipidaja varale võib pöörata sissenõuet seitsme aasta jooksul, arvates päevast, mil maksusumma oleks tulnud maksuseaduse alusel tasuda või üle kanda, rakendades selleks täitemenetluse seadustikus sätestatud korda. Maksuhaldur ja kohus on leidnud, et kehtiva
rakendussättest § 164 lg-st 1 tuleneb otseselt kohustus kohaldada käesoleval juhul kehtiva
lg 1, mis näeb ette, et maksusumma määramisel maksuotsusega algab sundtäitmise aegumine maksuotsuse tegemise aastale järgneva aasta 1.jaanuarist. Ringkonnakohus leiab, et maksuhalduri ja kohtu seisukoht on õige ning kaebaja maksuvõla sundtäitmine ei ole aegunud. 9. Asjakohased normid käesoleva vaidluse lahendamiseks on järgmised.
lg 1 kohaselt nõutakse enne käesoleva seaduse jõustumist tekkinud maksuvõlg sisse käesolevas seaduses sätestatud korras. Enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud sissenõudmist võib jätkata käesolevas seaduses sätestatud korras. Viidatud sätte regulatsiooni 5
lg 1 sätestab, et käesolevas seaduses aegumise peatumise (§ 99) ja katkemise (§ 132 lõiked 4–6) kohta sätestatut kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kulgema hakanud aegumise suhtes, kui aegumise peatumise või katkemise põhjustanud asjaolu tekkis pärast käesoleva seaduse jõustumist.
Aegumistähtaeg algab kohustuse täitmise tähtpäeva saabumise aastale järgneva aasta
jõustumisega allutada selle regulatsioonile varem tekkinud maksuvõlgade sissenõudmise täies ulatuses – nii maksuvõla sundtäitmise korra kui tähtaegade osas (vt siinjuures ka § 164 lg 2, mille kohaselt tuleb eelmise seaduse alusel antud ettekirjutuse sundtäitmisel kohaldada „vastutusotsuse sundtäitmise kohta sätestatut“ – seega ei mõeldud ka eelmises lõikes „korra“ all pelgalt seda, milles seisneb sundtäitmise menetlus vaid kogu vastavat regulatsiooni koos tähtaegadega). Teistsugust järeldust ei saa teha ka sätete pealkirjadest - §-l 164 „Enne käesoleva seaduse jõustumist tekkinud maksuvõlgade sissenõudmine“ ja §-l 165 „Aegumise sätete kohaldamine“.
on erinormiks aegumise sätete kohaldamisel ning sätestab erisused
alusel kohaldamisele kuuluvale maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise regulatsioonile.
lg 1 ei muutu sellise tõlgenduse korral sisutühjaks, sätte rakendusalasse jäävad näiteks juhtumid, mida on kirjeldanud L.Lehis juba kaebaja poolt viidatud õpikus „Maksuõigus“ (lk 121, joonealune viide 36). Käesoleval juhul sellise juhtumiga tegemist ei ole. 11. Maksuhaldur ja kohus on põhjendatult viidanud Riigikohtu praktikale selles küsimuses. Kaebaja viidatud Riigikohtu 12.10.2006 määruse nr 3-2-1-71-06 p 10 2.lõigu viimane lause kõlab järgmiselt: „See aga ei tähenda seda, et 7 aasta möödumisel peaks maksukohustus igal juhul lõppema.“ Sellest lausest ei saa ka kogu antud punkti kontekstis tuletada seisukohta eelmise
Viidatud Riigikohtu lahendi p-s 10 on märgitud, et alates 01.07.2002 kehtivas
-s on aegumine sätestatud varem kehtinud
-ga võrreldes osaliselt teisiti ning kehtiva
lg 1 alusel nõutakse enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõlg sisse kehtivas maksukorralduse seaduses sätestatud korras. Viidatud punktis sisaldub ka viide varem kehtinud
lg-le 2, kuid leitakse, et vaatamata sellele sättele maksukohustus ei ole lõppenud ning kohaldamisele kuulub 01.07.2002 jõustunud TsÜS § 157 lg 3 . Tegelikult on Riigikohus nimetatud lahendis ümber lükanud kassaatori esitatud kehtiva
sundtäitmise aegumist puudutavate sätete käsitluse, mis on samane käesolevas asjas esitatud käsitlusega. Seepärast leiab ringkonnakohus, et Riigikohtu nimetatud lahendis esitatud seisukohad toetavad maksuhalduri ja kohtu seisukohta ning on asjakohased ka käesoleval juhul. Riigikohtu 29.03.2006 otsuses nr 3-3-1-7-06 ei ole leitud, et
lg 1 on õiguslikult ebaselge, ega rakendatud uue
sätteid kui maksumaksjale soodsamaid. Riigikohus märkis otsuse punktis 9 otsesõnu. „Selles asjas on maksuvõlg kas täielikult või osaliselt (täielikult 6
lg 1 alusel sisse nõuda kehtiva
alusel.“ 12. Ringkonnakohus ei leia, et sundtäitmise aegumisele kehtiva
sätete kohaldamine oleks vastuolus õiguskindluse printsiibiga. Nagu vastustaja õigesti märgib, on õiguskindluse printsiibiga eelkõige vastuolus olukord, kus minevikus toimunud asjaolusid hakatakse tagantjärele õiguslikult ümber hindama. Praegusel juhul pikeneb aga menetlusõiguse valdkonda kuuluva sundtäitmise aegumistähtaeg. Kaebaja ootus maksuvõla kustutamiseks aegumise tõttu ei vääri tugevat kaitset ka seetõttu, et kaebaja oli rikkunud seaduses sätestatud maksu tasumise kohustust. Samuti tulenes uue regulatsiooni kohaldamise vajadus vana
vähesest reguleeritusest ja ebaselgusest. Näiteks andis eelmise
võimaluse tõlgenduseks, et 7-aastase tähtaja jooksul sai pöörata sissenõude maksuvõlgniku varale üksnes täitemenetluse korras, aga krediidiasutusele ettekirjutuse tegemiseks summade maksuvõlglase arvelt vastuvaidlematus korras sissenõudmiseks tähtaeg puudus. Kui lähtuda
lg 2 sellisest tõlgendusest, oleks vaidlusalune korraldus pangale õigeaegne ka vana
sätete alusel. Samuti tuleb märkida, et eelmise
regulatsioon, mis arvestas 7-aastase tähtaja sisse ka maksu määramise menetluse, ei arvestanud piisavalt maksuotsuse vaidlustamise võimalusega. Käesoleval juhul lõppes vaidlus maksuotsuse üle alles siis, kui 7-aastane tähtaeg oli juba möödunud. Reguleerimata olid 7aastase tähtaja möödumise tagajärjed. 13. Eeltoodud põhjustel ei kuulu apellatsioonkaebus rahuldamisele. Menetluskulud jäävad kaebaja kanda. Viive Ligi Lauri Madise Lilianne Aasma 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.