Obsah (7)

§ 113§ 401§ 396§ 207§ 76§ 100§ 101

ÄRAKIRI KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Sirja Tooming sekretär Tiina Kukner Otsuse tegemise aeg ja 21.juuli 2006. a., Rakvere Kohtumaja, Rakvere Rohuaia 8 k

§-de 76 lg. 1, § 100 ja § 108 lg. 1 sätteist palub hageja kostjalt välja mõista 100 240 krooni, kohtukuluna tasutud riigilõiv 7 000 krooni ja kulud õigusabile summas 5 012 krooni. II. Kostja kirjalik vastus. Kostja oma kirjalikus vastuses kohtule hagi ei tunnista, sest nõue on põhjendamatu ja tõendamata. Vastavalt müügilepingule oli kohustus sõiduauto eest tasuda AS-l Hansa Liising Eesti. Kostjale on arusaamatu hageja väide nagu oleks hageja kostja eest tasunud 80 000 krooni. Lepinguline suhe tekkis hageja ja AS Hansa Liising Eesti vahel. Viimane andis sõiduauto kostjale ja kostjal tekkis kohustus tasuda liisingumakseid. Kui AS Hansa Liising Eesti pidi hagejale tasuma sõiduki kogumaksumuse, siis on põhjendamatu seda osaliselt topelt nõuda kostjalt. Liisingleping AS Hansa Liising Eesti ja kostja vahel lõpetati 04.05.2004.a., kõik liisingumaksed olid makstud, pretensioone polnud ja samal päeval anti sõiduauto liisinguandjale ka üle. Kuna kostja ei tunnista põhivõlga, siis ei tunnista kostja ka viivist. III. Hageja kirjalik arvamus kostja vastusele. Hageja leiab, et kostja pole põhjendanud hagisse puutuvat, vaid asjasse mittepuutuvat liisingulepingu lõpetamist. Kostja ja AS Hansa Liising Eesti vahelised nõuded ei puutu hagejasse. Hageja ja kostja vahel sõlmiti kokkulepe selle kohta, et hageja maksab kostja eest esimese sissemakse 80 000 krooni ning siis kostja hüvitab selle summa hagejale. Hageja jääb oma nõude juurde ning selgitab ühtlasi viivise arvestamist, mille kohaselt 80 000 kroonilt, 0,25% on 20 krooni iga viivitatud 1012 päeva eest alates 01.12.2002.a. kuni 08.09.2005.a. Hageja kompromissi võimalikuks ei pea. IV. Asja kohtulik kohtulik arutelu. Hageja esindaja seletab, et vastavalt poolte kokkuleppele tasus hageja kostja eest 80 000 krooni AS-le Hansa Liising Eesti. Kokkuleppe olemasolu on kostja tunnistanud. Seega asjas vaidlust pole. Hageja esindaja palub hagi rahuldada ja mõista kostjalt välja võlg 100 240 krooni ning menetluskuluna riigilõiv 7 000 krooni ning õigusabikulud 5 012 krooni. Võlanõue koosneb põhivõlgnevusest 80 000 krooni ning

§ 113

ja § 94 alusel arvestatud viivisest 20 240 krooni ja mis on arvestatud seisuga 08.09.2005.a. Viivise määr on 0,025 %. Põhivõla nõude osas tugineb hageja

§-e 78 lg. 4, mille kohaselt võib

1. isik esitada tagasinõude, ja tagasinõue tuleneb omakorda esitatud arvest, mille hageja on esitanud kostjale ja mida kostja on ka aktsepteerinud. Arve olemasolu ei ole vaidlustatud ja kostja ise on kinnitanud, et sellised kokkulepped olid. Ka auto tehnilises passis on kostja kasutajana kirjas. Vaidlusalune arve on kostja poolt maksmata ja dokumentide järgi võlakohustusena 2 üleval. On tõesti keeruline tõendada asjaolu, mida pole toimunud, ehk siis negatiivset asjaolu, kuid kohtupraktika kohaselt läheb sellisel juhul tõendamiskoormus üle seda väitvale poolele. Kui kostja väidab, et on maksnud masina eest muu teenusega või muul viisil rahas, siis selline dokument peaks kostjal olema esitada. Kostja vastuväited on tõendamata, kostja ja hageja juhatuse endise liikme vahel olnud mingid segased suhted asjasse ei puutu. Kostja esindaja seletab, et kostja hagi ei tunnista, sest nõue summas 100 240 krooni on põhjendamatu. Arve tasumise kohustus ei teki arve vastuvõtmisest ega allakirjutamisest, vaid pooltevahelistest lepingulisest suhtest. Lepinguline suhe oli AS-l Repeli ja AS-l Hansa Liising Eesti vahel. Arves viidatud lepingu p. 6.1 sätestas, et ostja AS Hansa Liising Eesti on kohustatud tasuma müüjale müügihinna lepingu p. 3.1 sätestatud tingimustel tähtajaga 10.10.2002.a. Seega lepingus fikseeritud sõiduauto Peugeot 206 eest tasumise kohustus summas 169 900 krooni oli AS-l Hansa Liising Eesti. Müüja oli aga hageja ise ja ta ei saanud iseendale tasuda kellegi ostja eest teatud rahasummat. Liisingu põhimõte ongi selles, et liisingufirma ostab müüjalt vara välja ja annab selle kokkulepitud tingimustel liisinguvõtja kasutusse. AS Hansa Liising Eesti kostjalt mingit täiendava summa tasumist nõudnud ei ole. Tegemist oli fiktiivse arvega, mille hageja kostjale esitas. Seda tõendab ka see asjaolu, et mitte kordagi pole hageja selle tasumiseks kostja poole ei pöördunud. Probleemid poolte vahel tekkisid alles siis, kui kostjale kuuluv firma otsustas loobuda Peugeot masinatest ning sõlmis liisingulepingu Nissan autode kasutamiseks. Siis lasti hageja fiktiivne arve käiku. Kuna kostja põhivõlga ei tunnista, siis ei tunnista ta ka viiviseid ja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja ise seletab, et 2002.a. oktoobris sai AS Repeli 80 000 krooni kohe, kui vormistati masinad ringi. Alates 2000.a. oli selline koostöö, et sai nii endale kui firmale võetud vähemalt 10 autot ja autosid pidevalt uute vastu vahetatud. Raha sai makstud, aga mingit dokumenti vastu ei antud. Autode üleandmise kohta ka kunagi midagi vastu ei antud. Koostöö ajal sai vahel raha makstud ülekandega, vahel sai allkirjastatud samasugused arved, kui vana auto võeti tagasi ja müüdi siis jälle edasi. See toimus nii, et kõigepealt vana auto hinnati ja siis pandi müüki ja siis see raha läks liisingufirmale sissemaksuks. Kui vana auto oli müügis, siis sai müüja oma raha tagasi selle müügist. Kostja ütleb, et samasuguseid arveid on ta alla kirjutanud mitmeid. Konkreetsel juhul jäi hagejale müügiks Toyota Avensis, aga tegelikkuses isegi kaks autot, mis jäid sissemaksuks, et asemele võtta Peugeot
2. Need kaks autot hinnati kokku 80 000 krooni ja AS Repeli pidi liisingfirmale ise need kinni maksma. Saaja ei pidanud tegema midagi muud, kui AS-s Hansa Liising Eesti lepingu alla kirjutama. Peugeot 206 eest maksti iga kuu kasutusrenti 1 790 krooni, kokku 4 aastat. Leping on lõppenud, kuna 2004.a. aprillis Peugeot masinad sai vahetatud Nissan’ite vastu, mida aga AS Repeli ei müünud. Liisingufirma jäi samaks, ainult müüja firma muutus ja Peugeot 206 sai samamoodi tagastatud ning läks sissemaksuks AS-le Hansa Liising Eesti, kuid Nissan esindaja Fakto Auto kaudu. Pärast firma vahetust tekkis hr. Karjus’ega ebameelduv jutt ja tema ütles umbes nii, et teeb selle tagasi, ja üle aasta hiljem esitatigi see arve. Kostja ütleb, et hr.Karjus on küll tema isiklik tuttav, kuid ka Karjus’el tekkisid probleemid, selliseid probleeme on nüüd paljudel. Kuni koostöö toimis, pabereid ei tehtud, sest keegi ei arvanud, et tuleb kohtuasju. Kostja ütleb, et dokumente alles pole, sest kõik oli nii ammu. Osa dokumente on kadunud põhjusel, et kostja lahutas abielu ja ta kolis 2003.a., mistõttu lihtsalt ei leia enam kõiki dokumente üles. Kostja arvab, et selle arve 3 tema ilmselt viskas kohe ära, sest suhted olid liisingufirmaga mitte automüügifirmaga aga arveid, millel on tema allkiri, oli mitmeid. Kostja leiab, et kui inimene annab talle 80 000 krooni, siis miks ei tehtud mingit lepingut. Samuti pole tõestust, et seda pole tagasi makstud. V. Maakohtu otsuse põhjendused. Kohtus leidis tuvastamist, et hageja on aidanud finantseerida kostjat auto liisimisel ja andnud kostjale või tasunud kostja eest avansilise maks summas 80 000 krooni. Kohus leidis, et esitatud hagi on õiguslikult põhjendatud.

§ 401lg.

1 kohaselt krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Sama paragrahvi lg. 2 sätestab, et krediidilepingu esemeks võib olla ka maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel, ning lg. 3 kohaselt krediidilepingule kohaldatakse laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 396lg.

1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Sama paragrahvi lg. 2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna.

§ 207

kohaselt võlasuhe lõpeb, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud seoses võlausaldaja loobumisega nõudest. Sellist kokkulepet pole esitatud. Hageja on esitanud arve tõendamaks, et hageja poolt tasutud avansiline makse kostja poolt auto liisimisel on tasumata ja selletõttu on kostjal hageja ees võlgnevus. Kostja on kinnitanud, et selline koostöö toimus, et autosid pidevalt vahetati, vana auto maksumus arvestati uue auto sissemaksuna, aga kui auto jäi hageja juurde müüki, siis hageja. müüjana maksis sissemaksu ja esitati arve. Pärast sai hageja müüdud autode eest raha kätte.

§ 76lg.

1 ja 2 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele ja kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Arve vastuvõtmisega on kostja võtnud endale kohustuse arves märgitud summa tähtaegselt tasuda. Kui selline praktika poolte vahel oli, et hageja automüüjana tasus ostja eest liisingu sissemakse, tuleb kostjal see summa tasuda. Samas ei ole kostja tõendanud ei seda, et arve oleks tasutud raha maksmisega ega ka seda, et mingid autod sissemaksu katteks ta hagejale jättis või tagastas või andis. Kohtul puudub alus arvata, et tegemist on mingi fiktiivse arvega. Arvel on märgitud, milleks ja millisele summale on arve esitatud, sellel on tasumise tähtaeg ja väljastaja ning vastuvõtja allkirjad. Arve konkreetse auto avansilise makse tasumise kohta kannab sama kuupäeva, mil auto kostjale üle anti. Hagi esitamisel kehtinud TsMS § 91 ja alates 01.01.2006.a. kehtiva TsMS § 230 lg. 1 sätestavad, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna kostja vastuväited jäid tõendamata, kuulub hagi rahuldamisele tervikuna.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101lg.

1 p.-de l ja 6 järgi võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda 4 kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

tulenevalt võib võlausaldaja võlgnikult tema poolt kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Viivise summat ei ole kostja vaidlustanud. TsMS RakS § 3 kohaselt „Enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut“. Kehtinud TsMS § 60 lg. 1 järgi kohus mõistis poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. TsMS § 162 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. TsMS § 147 järgi avaldaja maksab riigilõivu lõivustatud toimingu tegemiseks ette. Enne riigilõivu tasumist ei toimetata hagi kostjale kätte. Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu 7 000 krooni, mis tuleb kostjalt kohtukuluna välja mõista. TsMS § 61 lg. 1 p. 1 kohaselt mõistis kohus poole taotlusel, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kulud talle osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni 5% hagi rahuldatud osast hagejale või kuni 5% hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Hageja on õigusabi eest tasunud, mis on käsitletav TsMS §-s 144 p. 4 sätestatud kohtuvälise kuluna ja kuulub seega kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele summas 5 012 krooni. Kohus kohaldas

§ -de 76, 100, 101, 113, 401 lg. 2 sätteid ning juhindus TsMS RakS § 3, TsMS § 144 , § 147, § 230 , §-de 441-442, § 632 lg. 1 nõudeist. Kohtunik /allkiri/ Ärakiri õige Nooremreferent S.Tooming I.Opmann Viru Ringkonnakohus 14.novembril 2007.a. otsustas: J K apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu 21.07.2006 otsus muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi. J K ja AS Ühinenud Autokeskused taotlused apellatsiooniastme menetluskulude väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustus: 17.detsembril 2007.a. Ringkonnakohtu otsusega Nooremreferent I.Opmann 5