Obsah (4)

§ 58§ 56§ 64§ 67

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Haldusasja number: Otsuse kuupäev: Kohus: Kohtunik: Haldusasi: Kohtuistungi toimumise aeg: Kohtuistungil osalejad: 3-228/2003 Tallinnas, 29.05.2003.a. Tallinna Haldusk

§ 58

kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamise nõuda üksnes põhjusel, et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist. AS Esmar palub rahuldada esitatud tuvastamiskaebused ning jätta rahuldamata kaebused, milles taotletakse Viimsi Vallavalitsuse 22.10.2002.a. korralduse nr 878 tühistamist. AS Esmar soovib kohtukulude hüvitamist. Tiit Kuuli ja Merike Nurki seisukohad Leiame endiselt, et AS Esmar kaebus ei kuulu läbivaatamisele seoses mõistliku kaebetähtaja ületamisega sest, et AS Esmar kas ei tundnud ise piisavalt huvi maa tagastamise protsessi vastu või varjab tegelikke asjaolusid korraldustest teadasaamise kohta, s.t. AS-le Esmar oli enne kaebuse esitamist üheselt selgunud, et on antud aktid maa tagastamise kohta. Kaebetähtaja mõistlikkuse printsiibile on tähelepanu juhtinud Riigikohus oma lahendites nr 3-3-1-56-02 ja 3-3-1-52-

1. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et tuvastamiskaebus on esitatud tähtaegselt, palume see kaebus siiski läbi vaadata, vaatamata kaebuse esitamise aluseks oleva põhjendatud huvi võimalikule puudumisele. Leiame, et seda tuleks teha protsessiökonoomikast lähtudes, sest juhul, kui kohus otsustab AS Esmar kaebuse jätta arutamata või rahuldamata ja samas jätta jõusse Viimsi Vallavalitsuse
2. oktoobri 2002 korralduse nr 878 tekib AS-l Esmar võimalus hakata hilisemalt vaidlustama Viimsi Vallavalitsuse tegevust Vanapere 29 maade tagastamisel. Leiame, et AS-l Esmar puudus ja puudub õigus erastada ostueesõigusega maad Viimsi Vallavalitsuse
3. märtsi 2001 korraldusega nr 265 tagastatud maatükil. Viimsi Vallvalitsuse 13 märtsi 2001 korraldusega nr 265 õigustatud subjektidele tagastatud maatükiga piirneval alal AS-le Esmar kuuluvad hooned ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul ja on kasutusest välja 3 langenud. Kuna AS Esmar tunnistab, et on Viimsi Vallalvalitsuselt saanud 12.12.2000 kirja, mida ta oma esialgses kaebuses väidab olevat Kaido Metsma poolt volitusi ületades antud ning seetõttu lugedes seda mitte pädevaks, samas kirja kohtus vaidlustamata (jättes tuvastamata selle võimaliku õigusvastasuse), tuleb asuda seisukohale, et AS Esmar on kirja kätte saades pidanud seda pädevaks. Sellele vaatamata ei asunud AS Esmar ehitisi korda tegema. Kõike eelpooltoodud arvesse võttes: puudub vajadus ja ka seadusest tulenev võimalus väidetavate hoonete juurde teenindamiseks vajalikku maad määrata, millest tulenevalt ei saa AS-l Esmar olla ka õigust Viimsi Vallavalitsuse 13.03.2001 korraldusega nr 265 tagastatud maatükil ostueesõigusega maad erastada. Samuti leiame, et AS Esmar tühistamiskaebus ei ole kooskõlas heade kommete ja tavadega, kuna on suunatud näilise tehingu teostamisele. Kaebaja kaebuse eesmärgiks on näilik tehing TsÜS § 89 mõistes. Nimelt, arvestades Vanapere 29 maatüki ümbruses toimuvat – tegemist on tormiliselt areneva elamupiirkonnaga – ei ole kaebaja tegevus suunatud mitte niivõrd oma õiguste kaitsele saada tootmistegevuseks vajalikku teenindusmaad, kuivõrd soovile saada odavate EVP kroonide eest maad, mida hiljemalt elamumaana kallimalt maha müüa. 22 oktoobri 2002 korralduses nr 878 on kirjas lakooniline väljend – ning, et analoogseid eksimusi on ka korralduses nr
4. Korraldusest jääb selgusetuks millised on analoogsed eksimused. 30.03.2003 toimunud kohtuistungil asus Viimsi Vald seisukohale, et analoogsed eksimused tähendab seda, et AS Esmar on sõlminud nõudeõiguse loovutamise kokkuleppeid Viimsi Vallavalitsuse 13.03.2001 korraldusega nr 265 tagastatud maa saamiseks. Selline väide ei vasta tegelikkusele, nimelt ei ole AS Esmar omandanud nõudeõigust loovutamise ega muul teel Viimsi Vallavalitsuse 13.03.2001 korraldusega nr 265 tagastatud maaüksuselt, vähemalt ühtegi vastavasisulist dokumenti Vanapere 29 maa tagastamise toimikus, milline asub Tallinna Halduskohtus, ei ole. Seega ei vasta Viimsi Vallavalitsuse 22.10.2002 korraldus nr 878 osas, mis käsitleb nõudeõiguse loovutamist korraldusega nr 265 tagastatud maaüksusel AS-le Esmar, ei faktiliselt ega ka mitte õiguslikult tegelikkusele. Leiame ka, et Viimsi Vallavalitsuse 22.10.2002 korraldus nr 878 ei vasta ühelegi haldusakti vorminõudele. Leiame, et ainuüksi Viimsi Vallavalitsuse korralduse või otsuse puudumine, millega lahendataks AS-le Esmar maa ostueesõigusega erastamise küsimus, ei anna alust tühistada Viimsi Vallavalitsuse 13.03.2001 korraldust nr
5. Lisaks eeltoodule leiame, et kohaliku omavalitsuse kohustus on anda õigusakte välja pädevate ning õiguspärastena. Seeläbi eeldavad kaebuse esitajad, AÕS § 56 lg 1 aluseks võttes, et kinnistusraamatu kande tegemisel on järgitud kehtivat normistikku ning puudub alus Põhiseaduse § 32 tagatud omandi puutumatuse rikkumiseks või selle õiguse riiveks, maa taasriigistamisega ning selle hilisema muutumatul või osalisel kujul tagastamisega. Kui kohus tuvastab, uurimisprintsiibist tulenevalt, et AS-l Esmar puudub ostueesõigusega erastamise õigus Viimsi Vallvalitsuse 13.03.2001 korraldusega nr 265 tagastatud maatükilt ja seeläbi ei olnud mainitud korraldus õigusvastane, siis ei ole proportsionaalne jätta jõusse Viimsi Vallavalitsuse 22.10.2002 korraldust nr 878, kuna ainuüksi varasema haldusakti puudumine maa ostueesõigusega erastamise kohta, ei ole käesolevas olukorras proportsionaalne: seatud eesmärk - kõigi protseduurireeglite järgimine – suhtes; isikute õigusliku ja õiguspärase ootusega - neilt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisele. Palume jätta AS-i Esmar kaebus rahuldamata ning tühistada täielikult Viimsi Vallvalitsuse 22.10.2002 korraldus nr
6. Kaebuse esitajad taotlevad kohtukulude hüvitamist. Terje Tigase seisukohad Kaebuse esitaja Terje Tigane (edaspidi nimetatud “kaebuse esitaja”) leiab, et vastustaja Viimsi Vallavalitsuse (edaspidi nimetatud “vastustaja”) poolt 22.10.2002.a. väljastatud korraldus nr. 878 4 on vastuolus seadusandlusega ja rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Kaebuse esitaja poolt 22.10.2002.a. väljastatud korraldus nr. 878 on vastuolus kaebuse esitaja kui Udo Viik´i õigusjärglase õiguspärase ootusega. Juba väljastatud tagastamiskorralduse kehtetuks tunnistamine saab olla õigustatud vaid selle konkreetse maa osas, mis kuulub erastamisele. Järelikult oleks kohalik omavalitsus pidanud enne 13.03.2001.a. korralduse nr 265 kehtetuks tunnistamist esmalt selgitama, milline maa kuulub erastamisele ja kas erastamisele kuuluv maa üleüldse kattub tagastatud maaga või millises osas see kattub. Tuleb asuda seisukohale, et Viimsi Vallavalitsuse 22.10.2002.a. väljastatud korraldus nr. 878, millega tunnistati kehtetuks 13.03.2001.a. korraldus 265 Udo Viik´ile õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise kohta, on nõuetekohaselt motiveerimata ja seega kontrollimatu. Haldusakti motiveerimatus ja kontrollimatus seisneb asjaolus, et haldusakti põhjenduses puuduvad piisavalt argumenteeritud kaalutlused, millest haldusorgan on kaalutlusõiguse alusel väljastatud haldusakti andmisel lähtunud. Haldusakti faktiline ja õiguslik põhjendus peavad tekitama haldusakti adressaadis veendumuse ja usalduse, et nimetatud akti väljaandmise vajadust ja mõjusid on haldusorgani poolt eelnevalt igakülgselt ja objektiivselt hinnatud. Nõuetekohaselt põhjendamata haldusakt on kontrollimatu ning õigusvastane. Viimsi Vallavalituse ei ole järginud 13.03.2001.a. korralduse nr. 265 kehtetuks tunnistamisel proportsionaalsuse põhimõtet. Nimelt on Viimsi Vallavalitsus oma 13.03.2001.a. korralduse nr. 265 kehtetuks tunnistamise otsustamisel lähtunud peaasjalikult faktist, et maade tagastamine otsustati enne ostueesõigusega erastamise otsustamist, pööramata aga tähelepanu asjaolule, kas AS Esmar hoonete teenindamiseks vajalik maa ka reaalsuses kattuks kaebuse esitajale kuuluva maaga. Samuti ei saa pelgalt asjaolu, et 13.03.2001.a. väljastatud korralduses nr. 265 polnud käsitletud AS Esmar poolt omandatud maa tagastamise nõudeõigusi, olla nimetatud haldusakti kaebuse esitaja suhtes kehtetuks tunnistamise põhjuseks. Kaebuse esitaja andmetel, pole Viimsi Vallavalitus teinud ühtegi ettepanekut ega võtnud vastu ühtegi haldusakti, millega oleks määratud kindlaks AS-ile Esmar hoonete teenindamiseks vajaliku erastatava maa suurust ja piire ning millest nähtuvalt kattuks eelnimetatud hoonete teenindamiseks vajalik maa juba tagastatud maadega. Sisuliselt ei ole haldusorgan igakülgselt selgitanud haldusakti adressaatide õiguste piiramise reaalset vajadust ja otstarbekust, vaid on teinud seda n.ö. automaatselt ja oletustele tuginedes. Haldusakti kehtetuks tunnistamist soodustatud isiku suhtes, tuleb lugeda vastavaks (s.t. proportsionaalseks) abinõuks vaid juhul, kui abinõu tegelikku eesmärki (s.o. teenindusmaa määramine ja kaasomanike ringi laiendamise võimaldamine) ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid adressaate vähem koormava abinõuga. Haldusorgani poolt on lubamatu võimalike rikutud õiguste taastamine viisil, mis ebamõistlikult kahjustab kolmandatele isikutel tekkinud õigusi. Vastustaja 22.10.2002.a. korraldusega nr. 878 riivatakse alusetult kaebuse esitajale kuuluvat põhiseaduslikku õigust omandi puutumatusele. Nimelt eeltoodud haldusakti kui kaebuse esitaja jaoks soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamisega on loodud haldusõiguslik alus omandi võimalikuks kaotuseks, mis pole aga kooskõlas kehtiva seadusandlusega. AS Esmar poolt 03.10.2002.a. esitatud kaebuses Viimsi Vallavalitsuse 13.03.2001.a. väljastatud korralduse nr. 265 tühistamise nõudes, mida kaebuse esitaja täpsustas 11.11.2002.a. õigusvastaseks tunnistamise nõudega, leitakse, et korraldus nr. 265 piirab kaebuse esitaja Maareformi seaduse § 22 tulenevat õigust erastada talle kuuluva ehitiste teenindamiseks vajalikku maad. HKMS mõtte kohaselt saab isik haldusakti õigusvastasuse tuvastamist nõuda vaid selles osas, mis reaaluses rikub kaebuse esitaja õigusi või piirab vabadusi. Kuna kolmanda isiku teada pole kaebuse esitaja ehitistele teenindusmaad kindlaks määratud ega ka sellele eelnevat ettepanekut tehtud, siis 5 käesoleval juhul ei ole ka võimalik kontrollida, kas ja millisel määral Viimsi Vallavalitsuse 13.03.2001.a. väljastatud korraldus nr. 265 kaebuse esitaja õigusi rikub või vabadusi piirab. Terje Tigane kui kolmas isik palub jätta AS-i Esmar tuvastamiskaebuse rahuldamata ja kohtukulud jääta AS Esmar kanda. Samuti palub Terje Tigane kui kaebuse esitaja palub tühistada Viimsi Vallavalitsuse 22.10.2002.a. korralduse nr 878 osas, mis käsitleb korralduse nr 265 kehtetuks tunnistamist Udo Viikile vala tagastamise ja kompenseerimise kohta ning mõista vastustajalt välja kaebuse esitaja poolt kantud kohtukulud. Hilja Plessi, Maie Hallerströmi, Anne Tampere, Maret Forsbergi seisukohad Kaebuse esitajad on seisukohal, et Viimsi Vallavalitsuse
7. oktoobri
8. a korraldus nr 878 kuulub tühistamisele ja ASi Esmar poolt esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. AS-i Esmar poolt
9. oktoobril
10. a. esitatud tühistamiskaebus on esitatud tähtaega ületades ja
11. novembril
12. a esitatud kaebus nõude täpsustuseks ei ole põhjendatud, sest AS-l Esmar puudub õigustatud huvi Viimsi Vallavalitsuse
13. veebruari
14. a korralduse nr 167 ja
15. märtsi
16. a korralduse nr 265 õigusvastasuse kindlakstegemisel. Viimsi Vallavalitsuse
17. oktoobri
18. a korraldus nr 878 rikub kaebuse esitajate subjektiivseid õiguseid alljärgnevalt. Asjaõigusseaduse § 118 lg 1 kohaselt tekib kinnisomand kinnistusraamatusse kandmisega. Vastavalt
19. septembri
20. a väljavõttele Tallinna Linnakohtu Kinnistusameti Harju Kinnistusjaoskonna Kinnistusregistrisse kantud registriosast nr. 55384, kuulub kinnistu Vanapere 29 kaasomandisse ning kaebuse esitajad on nimetatud kinnistu kaasomanikud. Vastavalt Põhiseaduse §-le 32 on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Viimsi Vallavalitsuse
21. oktoobri
22. a korraldus nr 878 tunnistab kehtetuks Viimsi Vallavalitsuse korralduse, mille alusel kaebuse esitajatele tagastati mõtteline osa maaüksusest ning mille alusel tekkis kaebuse esitajatel kaasomand. Seega langeb ära alus omandi tekkimiseks, mis rikub Põhiseaduse §-st 32 tulenevat kaebuse esitajatele kuuluvaid subjektiivseid õiguseid. Lisaks eeltoodule asuvad kaebuse esitajad seisukohale, et Viimsi Vallavalitsuse
23. oktoobri
24. a korraldus nr 878 (edaspidi nimetatud „Korraldus“) ei ole seaduslik ega põhjendatud ning on motiveerimata. Samuti on nimetatud haldusakti andmisel rikutud kaalutlusõigust. Viimsi Vallavalitsus saatis
25. detsembril
26. a AS-le Esmar kirja nr 1740, milles asuti seisukohale, et AS-le Esmar kuuluvad ehitisi ei saa pidada ehitisteks maareformi seaduse § 6 lg 3¹ tähenduses, mille omanikul oleks õigus erastada selle juurde ostueesõigusega maad. Ühtlasi anti AS-le Esmar tähtaeg vastavate rajatiste ja ehitiste kordategemiseks. Tähtaeg sai läbi
27. jaanuaril
28. a. AS Esmar ei ole tänase päevani alustanud ühtegi toimingut, mis oleks suunatud nimetatud hoonete ja rajatiste kordategemiseks. Viimsi Vallavalitsuse poolt AS-le Esmar esitatud
29. detsembri
30. a kiri nr 1740 on käsitletav haldusaktina, kuivõrd see kiri vastab haldusakti olulistele tunnustele. Haldusaktis on fikseeritud adressaat, ära on näidatud õiguslik alus, nõude sisu on selgelt formuleeritud ning haldusakt on pädeva isiku poolt välja antud. Juhul, kui AS Esmar ei olnud nõus kirja sisuga, siis oleks ta pidanud selle kirja kui haldusakti või haldustoimingu vaidlustama halduskohtus. Kuna AS Esmar ei ole nimetatud kirja vaidlustanud ja ei ole teinud talle kuuluvaid hooned ning rajatisi korda vastavaks tähtajaks, siis ei saa AS-le Esmar kuuluvaid hooneid ja rajatisi lugeda ehitisteks MRS § 6 lg 3¹ mõttes. Seega ei saa ka AS Esmar ostueesõigusega erastada maad selliste hoonete ja rajatiste juurde, mis ei ole ehitised MRS § 6 lg 3¹ mõttes. Viimsi Vallavalistus sisuliselt keeldus eelpool nimetatud maade erastamisest AS-le Esmar, mistõttu 6 maaüksuste Vanapere nr 29 ja Liiva nr 28 tagastamine oli seaduslik ja põhjendatud. Tulenevalt ülaltoodust ei saanud Viimsi Vallavalitsuse
31. veebruari
32. a korraldus nr 167 ja
33. märtsi
34. a korraldus nr 265 rikkuda AS Esmar subjektiivseid õiguseid. Vanapere 29 puudutava haldusakti kehtetuks tunnistamist motiveerib Viimsi Vallavalitsus Korralduses järgnevalt: „Analoogseid eksimusi on ka korralduses nr 265, mis käsitleb Vanapere 29 maaüksuse maa tagastamist õigustatud subjektidele, kes olid eelnevalt loovutanud mõtteliste osadena osa oma nõudeõigusest maaüksuse suhtes“. Haldusakti ei saa kehtetuks tunnistada üldsõnaliselt, kasutades väljendit „analoogsed eksimused“. Haldusakti kehtetuks tunnistamiseks peavad olema konkreetsed põhjused. Ainuke materiaalõiguse norm, mille rikkumisele Korralduses viidatakse on Maareformi seaduse § 23 lg
35. Nimetatud paragrahv käsitleb maa ostueesõigusega erastamist, samas ei ole Korralduses mainitud kordagi maa ostueesõigusega erastamist, vaid käsitletakse arusaamatult osade nõuete loovutamist. Antud juhul ei ole Viimsi Vallavalitsus oma Korralduses toonud välja ühtegi kaalutlust, millest nimetatud akti väljaandmisel on lähtutud. Leiame, et Viimsi Vallavalitsus ei ole arvestanud haldusmenetluse seaduses § 64 lg-s 3 ettenähtud asjaoludega, mistõttu on rikutud Viimsi Vallavalitsuse
36. oktoobri
37. a korralduse nr 878 kui haldusakti andmisel kaalutlusõigust. Vastavalt halduskohtumenetluse seaduse §-le 12¹ võib halduskohus kohaldada esialgset õiguskaitset. Antud asjas on Tallinna Halduskohus kohaldanud esialgset õiguskaitset ning
38. oktoobril
39. a määrusega keelanud Viimsi Vallavalitsusel
40. veebruari
41. a korralduses nr 167 ja
42. märtsi
43. a korralduses nr 265 nimetatud omandireformi objektide (katastriüksus Vanapere 29 ja katastriüksus Liiva 28) osas maa tagastamisele suunatud haldusaktide andmise ja muude toimingute teostamine maade osas, mille ostueesõigusega erastamiseks esitas AS Esmar
44. detsembril
45. a avalduse. Seega on Tallinna Halduskohus seaduslikult piiranud Viimsi Vallavalitsuse pädevust võtta vastu teatuid korraldusi. Viimsi Vallavalitsus võttis
46. oktoobril
47. a vastu korralduse, mis on suunatud nimetatud omandireformi objektidele. Seega on Viimsi Vallavalitsus oma pädevust ületades võtnud vastu korralduse, sest nimetatud korralduse vastuvõtmise pädevus oli Tallinna Halduskohtu poolt haldusasjas nr. 3-1338/2002
48. oktoobril
49. a tehtud määrusega välistatud. Kaebuse esitajad/ kolmandad isikud paluvad tühistada täielikult Viimsi Vallavalitsuse
50. oktoobri
51. a. korraldus nr 878; jätta AS-i Esmar kaebus Viimsi Vallavalitsuse
52. veebruari
53. a korralduse nr 167 ja
54. märtsi
55. a korralduse nr 265 õigusvastasuse tuvastamiseks rahuldamata; mõista välja Viimsi Vallavalitsuselt kohtukulud vastaval kohtuistungil esitatud dokumentidele. Emmi Kallase, Maarika Hõimu, Mare Viiki, Leida Viiki ja Hillar Pappeli seisukohad AS-i Esmari tuvastamiskaebus on põhjendamatu ja ei saa rahuldamisele kuuluda, kuna AS-il Esmar puudub selleks põhjendatud huvi. Viimsi Vallavalitsuse 01.02.2000.a. korralduse nr 167 aluseks oli Liiva 28 maaüksuse õigustatud subjektide ja AS-i Esmar vahel 19.10.1999.a. sõlmitud nõudeõiguse loovutamise leping. Selle kohaselt on AS Esmar omandanud maa tagastamise nõudeõiguse temale kuuluvate ja tagastataval Liiva maaüksusel asuvate ehitiste (kasvuhoonete) juurde. Seoses ehitiste juurde kuuluva maa tagastamise nõudeõiguse loovutamisega on AS Esmar loobunud maa ostueesõigusega erastamise nõudest ja taotleb tema ehitiste juurde kuuluva maa tagastamist. See on tõendatud nõudeõiguse loovutamise lepingu punktiga 4.1, mille kohaselt AS Esmar kui loovutuse saaja palub tagastada temale reaalosana maatükk, mis on lepingu lahutamatuks lisaks oleval plaanil tähistatud lilla joonena. AS-ile Esmar ei ole võimalik samaaegselt ja sama maad tagastada ja 7 ostueesõigusega erastada. AS Esmar on valinud, et ta soovib saada ehitiste juurde kuuluva maa omanikuks tagastamise teel. Seega ei ole võimalik temale seda maad enam erastada. Samadel põhjustel on õigusvastane ka Viimsi Vallavalitsuse 22.10.2002.a. korraldus nr
56. Vallavalitsus ei ole selle korraldusega varasema 01.02.2000.a. korralduse nr 167 kehtetuks tunnistamisel järginud

-ist tulenevaid nõudeid ega kaalutlusõiguse põhimõtteid. Tagastamise korraldus ei riku kellegi õigusi. Maa tagastamise subjektid on toiminud AS-iga Esmar nõudeõiguse lepingut sõlmides ja temaga maad reaalosadeks jagades õiguspäraselt kooskõlas MRS-ga ja seetõttu puudus Viimsi Vallavalitsusel igasugune õiguslik alus ja mõistlik põhjendus maa tagastamise korraldust kehtetuks tunnistada. Kaebuse esitajad/kolmandad isikud paluvad jätta AS-i Esmar kaebuse rahuldamata ning tühistada Viimsi Vallavalitsuse 22.10.2002.a. korraldus nr

1. Viimsi Vallavalitsuse vastuväited Vastustaja on seisukohal, et AS-l Esmar puudub põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. AS Esmar esindaja kinnitas 30.04.2003.a. kohtuistungil, et AS Esmar põhjendatud huvi seisneb selles, et õigusvastasuse tuvastamata jätmise korral puudub AS’l Esmar võimalus taastada endist olukorda sh muuta kinnistusraamatu kandeid jne. Selline AS Esmar seisukoht on ebaõige. Tuvastamiskaebuse korral tuvastab kohus haldusakti õigusvastasuse, kuid ei tühista seada. Seega jääb kehtima õigusvastane haldusakt ning AS’l Esmar ei ole võimalik selle alusel taastada endist olukorda sh muuta kinnistusraamatu kandeid. AS-l Esmar puudub põhjendatud huvi ka seetõttu, et AS Esmar ei ole esitanud kaebust haldusakti andmise või toimingu sooritamise kohustamiseks. ASile Esmar oli juba 12.12.2000.a. teada Viimsi Vallavalitsuse seisukoht, et Viimsi Vallavalitsus ei pea võimalikuks Vanapere 29 ja Liiva 27 kinnistustel asuvate ehitiste juurde ostueesõigusega maa erastamist. Vastustaja on väljendanud oma seisukohta Viimsi Vallavalitsuse 01.02.2000.a. korralduse nr 167 ja 13.03.2001.a. korralduse nr 265 õigusvastasuse suhtes Viimsi Vallavalitsuse 22.10.2002.a. korraldusese nr. 878 punktis
2. Tulenevalt asjaolust, et Viimsi Vallavalitsus ei ole arvestanud maareformi käigus avalduste lahendamise korda ja järjekorda, siis on Viimsi Vallavalitsus oma korraldused ka tühistanud. Midagi sellele lisada vastustajal ei ole. Viimsi Vallavalituse 22.10.2002.a. korraldus nr. 878 on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Vastustaja on seisukohal, et Viimsi Vallavalituse 22.10.2002.a. korraldus nr. 878 vastab kõigile haldusaktile esitatud nõuetele. Isegi kui haldusaktis leidub formaalseid vigu, siis on need ebaolulised ning ei anna alust haldusakti tühistamiseks.

§ 56

lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Viimsi Vallavalitsuse 22.10.2002.a. korralduses nr. 878 on märgitud selle õiguslik alus (KOKS § 7 lg 2,

§ 64

) ning samuti faktiline alus (vastuolu MRS § 23 lg 2 ja tegelikele asjaoludele mittevastavus, kusjuures tegelikele asjaoludele mittevastavus on lühidalt kirjeldatud). Arusaamatuks jääb, millist täiendavat motiveerimist oleks Viimsi Vallavalitsuse 22.10.2002.a. korraldus nr. 878 veel vajanud. Samuti on vastustaja seisukohal, et haldusaktis näidatud materiaalõiguslik alus (KOKS § 7 lg 2,

§ 64) on õige ning kohane.

Vastustaja leidis seonduvalt haldusasja nr. 3-1338/2002 menetlusega halduskohtus, et Viimsi Vallavalitsuse 01.02.2000.a. korraldus nr. 167 ja 13.03.2001.a. korraldus nr. 265 on vastuolus MRS § 23 lg 2 sätestatuga. Ka Riigikohus on oma lahendites korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et maa ostueesõigusega erastamine peab aset leidma enne maa tagastamise otsustamist (näiteks 8 lahendis 3-3-1-31-00). Seega oli Viimsi Vallavalitsus teinud olulise vea tehes kõigepealt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise otsuse ning sellest tulenevalt olid eelnimetatud korraldused vastuolus MRS § 23 lg 2 sätestatuga. Viimsi Vallavalitsusel lasus kohustus kõigepealt otsustada maa ostueesõigusega erastamine või erastamata jätmine. Samuti ei vastanud eelnimetatud korraldused tegelikele asjaoludele korralduses nimetatud põhjustel. Ebaõige on kaebajate väide, et vastustaja on tühistanud Viimsi Vallavalitsuse 13.03.2001.a. korralduse nr. 265 kehtetuks tunnistanud üldsõnaliselt, kasutades väljendit “analoogsed eksimused”. Vaidlustatud Viimsi Vallavalitsuse 22.10.2002.a. korralduses nr. 878 on märgitud “KOKS §7 lg 2 ja

§ 64

alusel ja võttes arvesse, et korralduse nr 167 ja nr 265 vastuvõtmisel ja vormistamisel pole järgitud MRS § 23 lg 2 sätestatut ning tähelepanemata on jäetud, et mõned õigustatud subjektid, kes olid eelnevalt loovutanud mõttelisi osi oma nõudeõigustest Liiva nr. 28 ja Vanapere 29 maaüksuse suhtes …”. Seega on kõik vaidlustatud korralduses toodud põhjendused antud mõlema kehtetuks tunnistatud haldusakti suhtes ning kaebajate seisukoht on ebaõige. Vastustaja möönab, et Viimsi Vallavalitsuse 22.10.2002.a. korraldus nr. 878 võib olla vastuolus kaebuse esitajate õiguspärase ootusega ning seega ka kaalutlusvigadega, kuid on seisukohal, et ainuüksi sellel alusel ei ole võimalik haldusakti tühistada. Põhjenduste puudumine kaalutlusõigusest lähtuvalt, ei ole oluline haldusakti vorminõuete rikkumine ning seega ei puudub alus haldusakt tühistada. Hilja Pless jt esindaja Anto Kasak on oma kaebuses märkinud, et Viimsi Vallavalitsus võttis oma 22.10.2002.a. korraldus nr. 878 vastu rikkudes Tallinna Halduskohtu poolt kohaldatud õiguskaitset. Olen seisukohal, et Viimsi Vallavalitsus ei rikkunud Tallinna Halduskohtu 10.10.2002.a. määrust. Esialgse õiguskaitsega keelati maa tagastamisele suunatud haldusaktide andmine. Viimsi Vallavalitsus ei ole andnud peale Tallinna Halduskohtu esialgse õiguskaitse määrust maa tagastamisele suunatud haldusakte. Kaebuse esitaja Terje Tigane on viidanud oma kaebuses heausksele omandamisele seonduvalt pärimisega. Lisaks sellele, et pärimisele ei saa kohaldada heauskse omandamise sätteid leian, et oma 22.10.2002.a. korralduse nr 878 andmisel ei saanudki Viimsi Vallavalitsus arvestada Terje Tigase subjektiivsete õigustega läbi pärimise, sest Terje Tigane ei olnud selleks ajaks teatanud Viimsi Vallavalitsusele temale väljastatud pärimisõiguse tunnistusest. Tulenevalt eeltoodust palun jätta rahuldamata nii tuvastus– kui ka tühistamiskaebus. Kohtu põhjendused Asja lahendamise käik Kuivõrd enamik protsessiosalistest omavad käesolevas haldusasjas kahte staatust: kaebuse esitajana ning kolmanda isikuna, kasutab kohus teksti sees kas protsessiosaliste nimesid või nimetab neid üldiselt „tagastamise subjektideks“ ja „erastamise subjektiks“. Vaidlustatud korraldusetele viidates kasutab kohus mõisteid „korraldus nr 167“, korraldus nr 265“ („tagastamise korraldused“) ja „korraldus nr 878“. Kõigepealt vaatleb kohus korralduste nr 167 ja 265 õiguspärasust. Esialgu ei anta seejuures hinnangut AS-i Esmar põhjendatud huvi olemasolule, kuivõrd korralduste nr 167 ja 265 õiguspärasus tuleb niikuinii tuvastada ka seoses tagastamise subjektide poolt esitatud tühistamiskaebustega. 9 Juhul, kui kohus tuvastab, et korraldused nr 167 ja 265 olid õigusvastased, tuleb järgnevalt analüüsimisele, kas nende korralduste kehtetuks tunnistamine korraldusega nr 878 oli vajalik, kas tagastamise subjektidele usalduse kaitse laienes jms. Viimasena tuleb hindamisele AS-i Esmar põhjendatud huvi olemasolu tuvastamiskaebuse esitamiseks. Korralduste nr 167 ja 265 õiguspärasus Korralduste puhul on tegemist vara tagastamise korraldustega omandireformi õigustatud subjektidele, mistõttu tuleb MRS § 23 lõikele 2 tuginedes vastus leida küsimusele, kas enne tagastamise korralduste andmist oli lahendatud kõik erastamise avaldused, mis olid sama maa suhtes esitatud. 23.12.1997.a. esitas AS Esmar maa ostueesõigusega erastamise avalduse, millega soovis Pringi aiandi hoonete kompleksi juurde erastada 9,7 maad. Protsessiosaliste vahel on vaidlus selles, kas Viimsi 12.12.2000.a. kirja näol võib olla tegemist haldusaktiga, millega keelduti AS-ile Esmar vastavat maad ostueesõigusega erastamast. Kohus on seisukohal, et 12.12.2000.a. kiri ei ole vaadeldav ostueesõigusega erastamise taotluse rahuldamata jätmise otsusena. Selles on viidatud, et vastustajal ei ole võimalik soovitud maa-alade erastamise eeltoiminguid läbi viia, kuna Pringi aiandi hoonete kompleksi ei saa MRS § 6 lõike 3.1 alusel käsitleda ehitisena. Samas on AS-ile Esmar antud tähtaeg hoonete kordategemiseks ning selgitatud, et pärast seda on võimalik nende ehitiste juurde kuuluv maa-ala ostueesõigusega erastada. Juba asjaolu, et AS-ile Esmar on antud võimalus hoonete kordategemiseks, viitab maa ostueesõigusega erastamise menetluse mittelõppemisele. Kui AS Esmar oleks hooned korda teinud, oleks tal tekkinud õigus soovitud maa ostueesõigusega erastada. See õigus oleks aga välistatud juhul, kui ostueesõigusega erastamisele kuuluvad maad vahepeal, so hoonete korrastamise ajal omandireformi õigustatud subjektidele tagastatakse. Lähtudes eeltoodust, asub kohus seisukohale, et AS-i Esmar 23.12.1997.a. maa ostueesõigusega erastamise avaldust ei ole käesoleva ajani lõplikult lahendatud, mistõttu on korraldused nr 167 ja 265 menetlusvea tõttu formaalselt õigusvastased. Mitmed protsessiosalised on viidanud RKHK lahendile 3-3-1-41-02, kust tuleneb, et juhul, kui kohtul ei ole võimalik selgitada, millises ulatuses on isikul õigus maad erastada, tuleb tagastamise korraldused tühistada vaatamata omandireformi subjektide õiguspärasele ootusele. Eeltoodust tuleneb, et üksnes formaalsest MRS § 23 lõike 2 rikkumisest ei saa järeldada, et tagastamise korraldused on ka materiaalselt õigusvastased. Seega tuleb käesolevas haldusasjas hinnata, kas kohtul on võimalik avaldada seisukohta AS-ile Esmar maa ostueesõigusega erastamise võimalikkuse ning erastatava maa suuruse kohta. Kui kohus asub seisukohale, et AS-ile Esmar ei saanudki soovitud ulatuses maad erastada, on tagastamise korraldused materiaalselt õiguspärased. Emmi Kallas, Maarika Hõim, Mare Viik, Leida Viik ja Hillar Pappel leiavad, et Liiva maaüksuse osas ei saa AS Esmar maa erastamist nõuda, kuna ta on maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu sõlmimisega valinud, et ta soovib saada ehitiste juurde kuuluva maa omanikuks tagastamise teel. Tagastamise subjektid on seisukohal, et AS-il Esmar ei ole võimalik samaaegselt maad tagastada ja ostueesõigusega erastada. Kohus ei nõustu eeltoodud seisukohaga. Vara tagastamine ja ostueesõigusega erastamine ei ole teineteist välistavad nõuded. Tõsi, AS Esmar on sõlminud lepingu, mille punkti 4.1 kohaselt on reaalosana määratletud maatükk, mille tagastamise nõudest on tagastamise subjektid loobunud ning mille tagastamist on õigustatud nõudma AS Esmar. Samas tuleb aga silmas pidada, et maatükk, mille nõudeõiguse AS Esmar omandas on mitu korda väiksem sellest maast, mille ostueesõigusega erastamist ta taotleb. Seega on jätkuvalt aktuaalne ka maa ostueesõigusega erastamise avaldus. Kui AS Esmar ostueesõigusega erastamise taotlus oleks rahuldatud soovitud ulatuses, oleks ta nõudeõiguse loovutamise lepinguga määratletud maa 10 omandanud vastavalt vara tagastamise regulatsioonile, st tasuta ning ülejäänud maa ostueesõigusega erastamise reegleid järgides, st selle maa eest ka tasudes. Tiit Kuul ja Merike Nurk leiavad, et AS-il Esmar ei ole õigust vaidlusalust maad ostueesõigusega erastada, kuna hooned, mille juurde maa erastamist taotletakse, on kasutusest välja langenud ning AS Esmar ei ole hooneid Viimsi Vallavalitsuse 12.12.2000.a. kirjas märgitud tähtajaks korda teinud. Sarnasele seisukohale on asunud ka Hilja Pless, Maie Hallerström, Anne Tampere ja Maret Forsberg, kes on seisukohal, et kuna AS Esmar ei ole vastustaja 12.12.2000.a. kirja vaidlustanud ning pole teinud hooneid korda, siis ei saa neid hooneid ja rajatisi lugeda ehitisteks MRS § 6 lõike 3.1 mõttes. Seega ei saa ka AS Esmar ostueesõigusega erastada maad selliste hoonete ja rajatiste juurde. Kohus on seisukohal, et käesoleva kohtumenetluse raames ei ole võimalik anda lõplikku hinnangut sellele, kas ja kui suures ulatuses on AS-il Esmar õigus maad erastada. Kohus nõustub avaldatud seisukohaga, et vastustaja 12.12.2000.a. kiri on vaatamata vorminõuete rikkumisele vaadeldav haldusaktina, millega määrati AS-ile Esmar vastavalt MRS § 6 lõikele 3.1 tähtaeg hoonete kordategemiseks. Seda haldusakti ei ole AS Esmar vaidlustanud. Kuid üksnes sellele asjaolule tuginedes ei ole võimalik kohtul järeldada, et AS-il Esmar ei ole mingil juhul õigust vaidlusalust maad ostueesõigusega erastada. Kohus on seisukohal, et sellise järelduse tegemine peab jääma kohaliku omavalitsuse, so antud juhul Viimsi Vallavalitsuse pädevusse. Nimelt ei saa näiteks välistada olukorda, kus Viimsi Vallavalitsus nõustub hoonete kordategemiseks antud tähtaega pikendama (MRS § 6 lõike 3.1 kohaselt ei tohi tähtaeg olla lühem kui üks aasta, seega pole pikema tähtaja määramine või varemantud tähtaja pikendamine välistatud). Selle otsustamine on kohaliku omavalitsuse kaalutlusõiguse küsimus. Ka ei ole kohtul käesoleval juhul võimalik kindlaks teha ehitiste teenindamiseks vajaliku maa suurust, kuna vastustaja on jätnud täitmata MRS § 6 lõike 3.1 viimases lauses ettenähtud ülesande: kui kohalik omavalitsus määrab ehitise kordategemiseks tähtpäeva, määratakse ehitisele teenindamiseks vajalik maa, mida ehitise omanikul on õigus erastada pärast ehitise korrastamist. Oleks kohalik omavalitsus nimetatud teenindusmaa suuruse ja piirid määratlenud, oleks väljapoole erastamise piire asuvate maade tagastamine olnud materiaalselt õiguspärane. Lähtudes eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et korraldused 167 ja 265 on nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastased. Korralduse nr 878 õiguspärasus Kohus on eelnevalt tuvastanud, et korraldused nr 167 ja 265, mis korraldusega nr 878 kehtetuks tunnistati, on nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastased. Nimetatud asjaolu ei too aga veel kaasa automaatset korralduse nr 878 õiguspärasust, kuna haldusakti kehtetuks tunnistamiseks ei piisa üksnes selle haldusakti õigusvastasusest. Nii nähtub see üheselt

-ist. Haldusõiguse üldised põhimõtted, mis

-is on kajastatud, on kohaldatavad ka omandireformile, kuivõrd ORAS ja MRS ei ole eriseadusteks

-i § 112 lõike 2 tähenduses (ORAS ja MRS ei sisalda haldusmenetlust, so näiteks haldusakti andmist reguleerivaid sätteid). Kohus viitas eelnevalt RKHK lahendile 3-3-1-41-02, kust tuleneb, et juhul, kui kohtul ei ole võimalik selgitada, millises ulatuses on isikul õigus maad erastada, tuleb tagastamise korraldused tühistada vaatamata omandireformi subjektide õiguspärasele ootusele. Ülal on kohus jõudnud järeldusele, et küsimusele, kas ja millises ulatuses saab AS-ile Esmar maad erastada, ei saa käesolevas kohtumenetluses vastust anda. Seega oleks RKHK lahendi kohaselt korraldused nr 167 ja 265 tulnud igal juhul tühistada. Õige on Terje Tigase kaebuses väljendatud seisukoht, et eelviidatud RKHK lahendit ei saa üks ühele üle kanda kohalikule omavalitsusele. Nimelt oli 11 kohalikul omavalitsusel olemas täielik pädevus enne korralduste nr 167 ja 265 kehtetuks tunnistamist otsustada kas ja millises ulatuses saab AS-ile Esmar maad erastada, st hinnata, kas korraldused nr 167 ja 265 on formaalsele õigusvastasusele vaatamata siiski materiaalselt õiguspärased. Seega tuleb korralduse nr 878 õiguspärasust alljärgnevalt kontrollida täies mahus ning puudub võimalus selle suhtes RKHK 3-3-1-41-02 lahendis sisalduvat põhimõtet kohaldada. Kohus nõustub enamike protsessiosaliste seisukohaga, et korraldus nr 878 ei ole formaalselt korrektne, sisaldamata

§ 64lõikes 3 ettenähtud kaalutlusi.

Samas pole formaalsed vead antud juhul sellise iseloomuga, mis võiksid kaasa tuua vaidlustatud haldusakti kehtetuse. Seetõttu keskendub kohus alljärgnevalt korralduse nr 878 materiaalse õiguspärasuse hindamisele. Õigusvastaste haldusaktide tühistamisel/kehtetuks tunnistamisel tõstatub eelkõige usalduse kaitse küsimus. RKHK lahendist 3-3-1-41-02 tuleneb, et üksnes usalduse kaitse põhimõttele tuginedes ei saa omandireformis õigusvastaste haldusaktide kehtima jäämist nõuda. Kohus leiab, et Viimsi Vallavalitsus ei ole antud juhul haldusakti nr 878 andmisel tegutsenud piisaval määral tagastamise subjektide huvisid arvestades. Vastustaja oleks pidanud enne soodustavate vara tagastamise korralduste kehtetuks tunnistamist ära lahendama küsimuse, kas AS-ile Esmar üldse on võimalik soovitud maad ostueesõigusega erastada. Kuigi selline tegutsemine poleks MRS § 23 lõike 2 kohaselt olnud täiel määra korrektne, oleks see ära hoidnud võib olla materiaalselt õiguspäraste korralduste nr 167 ja 265 kehtetuks tunnistamise vajaduse, tagades halduse efektiivse toimimise ning soodustavate haldusaktide adressaatide õiguste kaitse. Antud juhul seda ei tehtud, mistõttu on võimalik olukord, kus vastustaja jõuab järeldusele, et AS-ile Esmar maad ei erastata ning uuesti tuleb välja anda korraldustega nr 167 ja 265 samasisulised haldusaktid. Sellist halduse tegutsemist ei saa pidada eesmärgipäraseks. AS-ile Makrill ja AS-ile Printtare nõudeõiguste loovutamine puudutab üksnes Liiva maaüksust, kuna Pringi maaüksuse osas on AS-ile Makrill loovutatud maa viimasele juba tagastatud. Vaatamata eeltoodule kohus korraldust nr 878 ei tühista. Kuivõrd ei ole välistatud AS-ile Esmar maa ostueesõigusega erastamine, pole ka välistatud korralduste nr 167 ja 265 materiaalne õigusvastasus. Viimsi Vallavalitsusele tuleb anda võimalus jõuda selgusele, kellele ja millises ulatuses maa erastamisele või tagastamisele kuulub. Kui kohus korralduse nr 878 antud hetkel tühistab, võib tekkida olukord, kus hiljem peab Viimsi Vallavalitsus korraldused nr 167 ja 265 siiski kehtetuks tunnistama. Sellise täiendava õigusliku segaduse tekitamine ei ole kellegi huvides. Juhul, kui korraldused nr 167 ja 265 osutuvad materiaalselt õiguspärasteks, saavad tagastamise subjektid ikkagi sama maa omanikuks, mille kaasomanikena nad antud hetkel kinnistusraamatusse kantud on. Varalist kahju neile seeläbi ei teki. Kui korraldused 167 ja 265 osutuvad õigusvastasteks, omandavad tagastamise subjektid üksnes selle maa, mida ostueesõigusega ei erastata. Kui nad kannavad seejuures kohaliku omavalitsuse tegevuse tagajärjel kahju, on neil õigus nõuda selle hüvitamist. Siinkohal võib veel märkida, et juhul, kui vastustaja poleks kohtumenetluse ajal korraldusi nr 167 ja 265 ise kehtetuks tunnistanud ning kohus oleks AS-i Esmar tühistamiskaebust arutanud sisuliselt, oleks kohus pidanud korraldused nr 167 ja 265 eelmises alapealkirjas toodud põhjustel ja RKHK lahendile 3-3-1-41-02 tuginedes niikuinii tühistama. Kokkuvõtteks eelnevale märgib kohus, et vaatamata asjaolule, et korraldus nr 878 kujutab endast tagastamise subjektide omandiõiguste riivet ning vastustaja pole käitunud täiel määral kooskõlas efektiivse halduse põhimõttega, tuleb tühistamiskaebused jätta rahuldamata. Tühistamiskaebuste esitajate õiguste riive ei ole jääv. Keegi neist ei ole välja toonud asjaolusid, mis nõuaksid kõrgendatud usalduse kaitset (

§ 67lg 2).

Ka Terje Tigane ei kujuta siinjuures erandit. Ta on kaasomandi maaüksusest omandanud pärimise teel, mitte müügitehingu kaudu, mistõttu on 12 sisuliselt tegemist õigusjärglusega ning tsiviilõiguslik hea usu põhimõte ei ole antud juhul ülekantav. Vastustaja ei ole korralduse nr 878 andmisel rikkunud esialgse õiguskaitse määrust. Määrus oli tehtud kaebuse esitaja AS-i Esmar huvide kaitseks. Seega vastas korraldus nr 878, millega kohtus vaidlustatud haldusaktid kehtetuks tunnistati, igati AS-i Esmari huvidele. AS-i Esmar tuvastamiskaebus Esmalt märgib kohus, et tuvastamiskaebus on esitatud tähtaegselt. Antud juhul ei oma esialgsete tühistamiskaebuste tähtaegsuse küsimus tähendust, kuivõrd AS Esmar muutis oma taotlust. Vaatamata asjaolule, et kohus on eelpool tuvastanud korralduste nr 167 ja 265 õigusvastasuse, puudub AS-il Esmar põhjendatud huvi selle kajastamiseks kohtuotsuse resolutiivosas. Kaebuse esitaja poolt väljendatud põhjendatud huvi ei ole aktsepteeritav. Kinnistusraamatu kannete kehtivust ei mõjuta see, kas kohus on kande aluseks olnud haldusaktid tunnistanud õigusvastasteks või mitte. Tuvastamiskaebusel ei ole õiguslikku tagajärge. Seega ei saa tuvastamisotsus mõjutada ka registrikannete kehtivust. Nende kehtivus sõltub üksnes sellest, kas kande aluseks olevad haldusaktid kehtivad või mitte. Tuvastamiskaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtukulud HKMS § 92 lõike 1 alusel jäävad kohtukulud protsessiosaliste enda kanda. Kaire Pikamäe Kohtunik 13