) § 14.3 lg 1 alusel Kodakondsus- ja Migratsiooniametile ( KMA-le) pikaajalise elaniku elamisloa taotluse. 30.08.2006.a. otsusega jättis KMA taotluse rahuldamata. Otsuse kohaselt ei vasta M.U.
M.U. ei ole elamisloa alusel pidevalt Eestis elanud vähemalt viis aastat vahetult enne pikajalise elaniku elamisloa taotluse 1 esitamist ja tema eemalviibimine moodustab kokku üle kümne kuu viimase viie aasta jooksul. KMA 20.09.2006.a. vaideotsusega jäeti M.U.i vaie rahuldamata. 20.10.esitas M.U. kaebuse halduskohtusse, vaidlustades KMA 30.08.2006.a. otsuse ja taotledes nimetatud otsuse tühistamist ja KMA kohustamist asja uueks läbivaatamiseks . KAEBUSE MOTIIVID 3.KMA eksimus taotluse lahendamisel seisnes selles, et ei kaalutud kaebuse esitajale erandi tegemist
.4 lg 4 sätestatud reeglist.Kaebuse esitaja leiab, et KMA-l oli võimalik teha erand, arvestades, et kaebuse esitaja viibis väljaspool Eestit ajutises töölähetuses ja oli end eelnevalt KMA-s registreerinud. KMA otsus rikub kaebuse esitajale kui Eesti püsielanikule Euroopa Liidu direktiivist 2003/109/EÜ tulenevat õigust saada pikaajalise elaniku staatus. Kaebuse esitaja vastab pikaajalisele elanikule esitatavatele tingimustele. Euroopa Liidu direktiivi 2003/109/EÜ ja
.4 koosmõjust tuleneb kohustus diskretsiooniõiguse kohaldamiseks, ent KMA ei ole kaalunud, kas kaebaja viibimist väljaspool Eesti Vabariiki saab arvata pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks vajaliku pidevalt Eestis viibimise elamisperioodi hulka. 4.Samuti leiab kaebaja, et
.4 sätestatud piirangud ei pruugi olla täielikult kooskõlas Põhiseaduse §-dega 10 ja 13. On küsitav, kas seadusandja on pädev sisustama juba möödunud aja jooksul toimunud faktilisi sündmusi kaebaja jaoks negatiivset tagajärge põhjustava haldusotsustuse tegemise eeldusena. Vabariigi Valitsuse 26.11.2002.a. määruse nr 364 § 60 kohaselt peab välismaalane, kes soovib viibida väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul, oma eemalviibimise registreerima. Kaebaja registreeris enda viibimise kooskõlas sätestatud nõuetega ning ei pidanud eeldama, et sellele vaatamata võib seadusandja hilisema seadusemuudatusega käsitleda väljaspool Eestit olemist kaebaja suhtes negatiivset tagajärge põhjustava asjaoluna. VASTUSTAJA VASTUVÄITED 5.KMA leiab, et vaidlustatud otsus on õiguspärane.
.6 lg 1 p 4 kohaselt keeldutakse välismaalasele pikaajalise elaniku elamisloa andmisest, kui isik ei vasta
-s sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa tingimustele. Kaebuse esitaja ei ela pidevalt Eestis. Piiriületuste andmebaasi kohaselt moodustas tema eemalviibimine kokku üle 10 kuu viimase viie aasta jooksul. Kuna kaebuse esitaja pidevalt Eestis ei ela, oli KMA-l kohustus keelduda temale pikaajalise elaniku elamisloa andmisest. 6.M.U.il on kuni 02.06.2010 seaduslik alus Eestis viibimiseks ja töötamiseks, mistõttu pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumisega ei võta KMA kaebajalt seaduslikku alust Eestis viibimiseks, samuti ei võta kaebajalt õigust taotleda pikaajalise elaniku elamisluba , kui ta vastab
-s sätestatud tingimustele. 7.KMA lähtus pikaajalise elaniku elamisloa taotluse läbivaatamisel kehtivast seadusest.
.4 lg 1 p 4 sätestab, mida loetakse pidevalt Eestis viibimiseks ja nimetatud säte ei anna võimalust arvestada eemalviibimise kestuse osas sellega, et eemalviibimine on registreeritud. Registreerimine ei anna alust täiendavate õiguste taotlemiseks, ent kinnitab, et kaebuse esitaja ei ole pidevalt Eestis elanud. 8.Vaidlustatud otsus ei sisalda diskretsiooniviga. Direktiiv ei ole otsekohaldatav ja pikaajalise elaniku elamisloa saamise tingimused on sätestatud siseriiklikult
-s. 2 Siseriiklik seadus ei anna pikaajalise elaniku elamisloa taotluse hindamisel erandi tegemise võimalust isikule, kes on eemalviibimise registreerinud. KMA on hinnanud asjaolusid ja tõendeid kogumis ja on leidnud, et kaebuse esitajale pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumine on põhjendatud. KOHTU PÕHJENDUSED 9.
01.06.2006.a. jõustunud muudatustega, mille eesmärgiks oli muu hulgas harmoniseerida Euroopa Liidu Nõukogu direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta sätestati
-s elamisloa uue liigina pikaajalise elaniku elamisluba, selle elamisloa saamise tingimused ning nimetatud elamisloa tühistamise ja andmisest keeldumise alused, samuti pikajalise elaniku staatusest tulenevad õigused. Neid küsimusi reguleerivad
IV.2 peatüki sätted. Euroopa Ühenduse Asutamislepingu art 249 kohaselt on direktiiv saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele. Seega tuleb direktiivi eesmärk saavutada igal liikmesriigil, ent vormi ja meetodite valik on iga liikmesriigi otsustada. Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et direktiiv on vertikaalselt realiseeritav, sest kohustatud subjektiks on liikmesriik. Pikaajalise elaniku elamisloa saamise tingimused on siseriiklikult sätestatud
-s ning kaebuse esitaja seisukoht, et tema õigus nõuda pidevalt Eestis elamise perioodi hulka lähetuses viibimise arvestamist tuleneb direktiivist, on ekslik. Siinjuures peab kohus vajalikuks märkida, et käsitletava direktiivi art 4 lg 3 selle osa sõnastusest, mida kaebuse esitaja ilmselt silmas peab , järeldub üheselt, et erandi tegemiseks on liikmesriikidele antud diskretsiooniõigus ning tegemist ei ole imperatiivse sättega :”Konkreetsetel ja erakorralistel asjaoludel ning kooskõlas siseriikliku õigusega võivad liikmesriigid aktsepteerida esimeses lõigus ettenähtust pikemaid äraolekuaegu, mis lõikes 1 osutatud perioodi ei katkesta. Sellistel juhtudel ei arvesta liikmesriigid lõikes 1 osutatud perioodi arvutamisel asjaomast äraolekuaega. Erandina teisest lõigust võivad liikmesriigid lõikes 1 osutatud perioodi arvutamisel arvesse võtta äraolekuaega, mis on seotud töölähetusega, sh piiriüleste teenuste pakkumine.”. 10.
.3 lg 1 kohaselt antakse välismaalasele pikaajalise elaniku elamisluba, kui tema puhul on täidetud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimused ja välismaalase elukoha andmed on kantud rahvastikuregistrisse.
Viidatud paragrahvi lg 1 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa anda välismaalasele, kes vastab järgmistele tingimustele: 1) ta on elanud Eestis elamisloa alusel pidevalt vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist;2) tal on kehtiv tähtajaline elamisluba; 3) tal on püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks; 4) ta on kindlustatud isik ravikindlustuse seaduse või Eesti Vabariigi välislepingu tähenduses; 5) ta on täitnud integratsiooninõude ja 6) tema puhul ei esine pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise aluseks olevaid asjaolusid. Sama paragrahvi lg 4 näeb ette,et käesoleva paragrahvi 1. lõike punktis 1 sätestatud pidevalt Eestis elamise perioodi hulka loetakse Eestist ajutist eemalviibimist, mis ei ületa kuut järjestikust kuud ja kokku kümmet kuud viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. 3
.6 sätestab pikajalise elamisloa andmisest keeldumise alused ning lg 1 p 4 kohaselt ei anta pikaajalise elaniku elamisluba välismaalasele, kes ei vasta käesolevas seaduses sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele. Kaebuse esitajale keelduti pikajalise elamisloa andmisest eespooltoodud alusel ning vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja on viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist viibinud ajutiselt Eestist eemal kokku üle kümne kuu. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt asus KMA põhjendatult seisukohale, et M.U. ei vasta
11.Kohus ei nõustu väitega diskretsiooniveast, mis kaebuse kohaselt seisnes KMA poolt diskretsiooni teostamata jätmises. Kohtu hinnangul ei ole
-s antud KMA-le kui pikaajalise elamisloa andmist otsustavale haldusorganile volitust diskretsiooni teostamiseks , hinnates kaebuse esitaja vastavust
Ekslik on kaebuse väide, et selline õigus tuleneb
.4 koosmõjust Euroopa Liidu Nõukogu direktiiviga 2003/109/EÜ, vastavad põhjendused on kohus esitanud p.9
määratleb üheselt selgelt ja mõistetavalt , kuidas teha kindlaks Eestis pideva elamise aeg ning selles osas kaalutlusõigust ette nähtud ei ole. Küll on seadusandja pidanud vajalikuks diskretsioonivolituste andmise juhtudel, kus pikaajalise elaniku elamisloa andmise otsustamisel tuleb otsustada selle üle, kas isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule või on esitanud valeandmeid ( § 14.6 lg 2). Direktiivis liikmesriikidele antud diskretsiooniõigus näha siseriiklikus õiguses ette erandite tegemist ei tähenda, et kui Eesti riik selliste erandite tegemist siseriiklikus õiguses sätestanud ei ole, tuli KMA-l lähtuda direktiivis sätestatud erandi tegemise võimalusest. Kuigi seaduseeelnõu 829 SE I algredaktsioonis oli
.4 lõikes 4 ette nähtud, et pidevalt Eestis elamisperioodi hulka loetakse ajutist Eestist eemalviibimist juhul, kui eemalviibimine on seotud muu hulgas lähtusega ja mis ei ületa ühte aastat ning lõppredaktsioonis ja jõustunud seadusemuudatustes sellist sätet ei ole, ei tähenda nimetatu, et kaebuse esitajal oleks tekkinud õigus nõuda seaduseelnõus kavandatu tema suhtes kohaldamist. 12.Põhjendamatu on kaebuse seisukoht õiguspärasest ootuse rikkumisest seeläbi, et kaebuse esitaja on registreerinud enda Eestist eemalviibimise. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et pikaajalise elaniku elamisloa saamise tingimused sätestati 01.06.2006 jõustunud muudatustega ning nendega ei kitsendatud kaebuse esitaja õigusi. Õiguspärane ootus sai kaebuse esitajal tekkida selle õiguse osas, mis tal oli olemas ja mida ta oli asunud realiseerima. Kaebuse esitajale oli väljastatud tähtajaline elamisluba ja tema ootused said seisneda nimetatud elamisloast tulenevate õiguste realiseerimises ja neid õigusi seadusemuudatustega rikutud ei ole. Vabariigi Valitsuse 26.11.2002.a. määrus nr 364 “Tähtajalise elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise kord” ei reguleeri pikaajalise elaniku elamisloa taotlemise või andmise korda ning nimetatud määruse § 60 sätestab, et tähtajalise elamisloa alusel Eestis elav välismaalane, kes soovib viibida väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul, peab oma Eestist eemalviibimise registreerima Kodakondsus- ja Migratsiooniametis . Kodakondsus- ja Migratsiooniamet võib välismaalase Eestist eemalviibimise registreerida kuni kaheks aastaks, sõltuvalt 4 välismaalase Eestist eemalviibimise kavandatavast kestusest ja põhjustest, kuid mitte kauemaks, kui välismaalase elamisloa kehtivusaeg
.2 kohaselt loetakse püsivaks Eestis elamiseks Eesti kodaniku või Eestis elamisluba omava välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas. Seega registreerimiskohustuse täitmine juhul, kui isik viibib Eestist väljaspool rohkem kui 183 päeva aasta jooksul tagab selle, et isiku tähtajalist elamisluba ei tunnistata kehtetuks, ent ei anna isikule täiendavaid soodustusi pikajalise elaniku elamisloa saamiseks. Kaebuse esitajal ei saanud tekkida ootusi selles osas, et vastavalt kehtivale seadusele oma Eestist eemalviibimise registreerimisel saab ta lisaks seaduses sätestatule tulevikus veel mingeid täiendavaid soodustusi. Kohus nõustub KMA-ga selles, et
ei anna pikaajalise elaniku elamisloa taotluse hindamisel erandi tegemise võimalust isikutele, kes on oma eemalviibimise eelnevalt registreerinud ning KMA ei pidanud selle asjaoluga arvestama, sest nimetatu ei ole pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimuseks. 13.KMA on taotluse läbivaatamisel hinnanud taotleja vastavust
-s sätestatud tingimustele ja on taotluse menetlemisel lähtunud kehtivast seadusest ning selles sätestatud tingimustest pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks.Kaebuse esitaja pikaajalise elaniku elamisloa saamise tingimustele ei vasta, sest ta ei ole pidevalt Eestis viibinud. Vaidlustatud otsus on nii faktiliselt kui õiguslikult motiveeritud ja kooskõlas seadusega. 14.Kaebuse esitaja taotleb kantud õigusabikulu väljamõistmist vastustajalt ja on esitanud kulu kandmise tõendamiseks dokumendid. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus rahuldamisele ei kuulu, jääb kaebuse esitaja nõue õigusabikulu vastustajalt väljamõistmiseks rahuldamata. Vastustaja menetluskulu väljamõistmist kaebuse esitajalt taotlenud ei ole. Seega jäävad kummagi menetlusosalise kanda tema enda kohtukulud. Lea Kuuse kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.