KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 04.06.2007.a. Tallinn Haldusasja number 3-06-1563 Haldusasi R.K. kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud 10 000 krooni suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Kohtuistung 25.05.2007.a. Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised Kaebuse esitaja – R.K. (avaldaja); Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Eda Oisalu RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6) Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 04.06.2007.a. Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Tallinna Vangla direktori 26.06.2003.a. käskkirjaga nr 182-k, mida muudeti 24.07.2003.a. käskkirjaga nr 250-k, kohaldati R.K. suhtes alates 26.06.2003.a. vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 2 p-des 1-4 ettenähtud täiendavaid julgeolekuabinõusid – eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine ja kehakultuuriga tegelemise keelamine (t.l. 132-133). Tallinna Halduskohtu 03.09.2003.a. otsusega haldusasjas nr 3-1524/2003 tühistati Tallinna Vangla direktori 26.06.2003.a. käskkiri nr 182-k ja 24.07.2003.a. käskkiri nr 250-k. Halduskohus pidas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kaebaja suhtes põhjendatuks, kuid leidis, et nende kohaldamise aeg oli liialt pikk ja seetõttu muutusid käskkirjad aja jooksul õigusvastaseks (Vt Tallinna Ringkonnakohtu 07.01.2005.a. lahendi asjaolud, t.l. 142). Tallinna Halduskohtu 19.09.2003.a. määrusega pöörati 03.09.2003.a. kohtuotsus viivitamata täitmisele isiklike riiete või esemete kasutamise- ja kehakultuuriga tegelemise keeldu puudutavas osas. Muus osas jäeti kohtuotsuse viivitamata täitmisele pööramise taotlus rahuldamata (t.l. 138139). Tallinna Ringkonnakohtu 07.01.2005.a. otsusega haldusasjas nr 2-3/33/05 muudeti Tallinna Halduskohtu 03.09.2003.a. otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus selgitas, et sel viisil muutub ka halduskohtu otsuse toime, sest vastustaja ei ole seotud seisukohaga, mille kohaselt oleks edasine julgeolekuabinõude kohaldamine lubamatu (t.l. 140-148). Riigikohtu 23.02.2005.a. määrusega nr 3-7-1-3-72 jäeti Tallinna Vangla kassatsioonkaebus menetlusse võtmata (t.l. 149). 04.08.2006.a. esitas R.K. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla direktori 26.06.2003.a. käskkirjaga nr 182-k ja 24.07.2003.a. käskkirjaga nr 250-k tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes 10 000 krooni suuruses summas (t.l. 1-2). Tallinna Halduskohtu 20.10.2006.a. määrusega jäeti kaebus käiguta, et avaldaja saaks täpsustada, milles väljendus vastustaja toimingute süülisus. Riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus jäi sama määrusega rahuldamata (t.l. 7-8). 03.11.2007.a. vastas avaldaja eelnimetatud määrusele ja esitas ka vastava maksekorralduse riigilõivu tasumise kohta (t.l. 14-18). Tallinna Halduskohtu 28.02.2007.a. määrusega võeti kaebus menetlusse (t.l. 25). KAEBUSE SISU JA TAOTLUS Kaebuse esitaja põhjendab moraalse kahju tekkimist järgmiselt. Viidates Riigikohtu 06.06.2002.a. lahendile nr 3-3-1-27-02 ja 12.12.1996.a. lahendile nr 3-21-111-96 leiab kaebuse esitaja, et Tallinna vangla direktori 26.06.2003.a. käskkirja nr 182-k ja 24.07.2003.a. käskkirja nr 250-k alusel olid avaldajale pikema aja vältel keelatud kõik minimaalsed inimlikud võimalused, mis kinnipeetavale on vangistusseadusega ette nähtud. Kaebajat hoiti suletud üksikkambris, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramisega ja ei võimaldatud vanglasiseselt liikuda ulatuses, mis kinnipeetavale on ette nähtud. Keelati isiklike riiete kandmine ja isiklike esemete kasutamine, kehakultuuriga tegelemine, hariduse omandamine, sotsiaalsetest üritustest osavõtt, ei võimaldatud jalutusväljakul värskes õhus viibida, täita usulisi kombetalitusi ega hoida säilitamist võimaldaval viisil toiduaineid ning hoiti ebaseaduslikult käeraudades. Kaebuse esitaja leiab, et sellega rikuti tema suhtes vangistusseaduse paragrahvides 8, 25, 34, 37, 46 ja 55 sätestatud õigusi suhtlemisele, liikumisele, tööle, haridusele ning vaimsele ja füüsilise arengule. Käskkirjadega kohaldatud täiendavad julgeolekumeetmed tähendasid kaebajale ränka vaimset ja füüsilist survet. Kuni täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamiseni oli avaldaja enese vaimse ja füüsilise arendamisega näidanud, et ka pikaajalise vangistuse puhul on võimalik inimese vaimne ja füüsiline progressiivne areng. Seoses VangS § 69 rakendamisega kaasnenud survega ägenesid kaebuse esitajal kaksteist-sõrmiksoole haavandi haigusnähud. Kaebuse esitaja leiab, et tema suhtes rikuti põhiõigusi ja inimväärikust, viidates Riigikohtu 22.04.2006.a. lahendile nr 3-3-1-2-
- Samuti leiab avaldaja, et ebaseaduslike toimingutega põhjustati heaolu langus, mis väljendus piirangutes kaebuse esitaja seadusega lubatud tegevuses ja elukorralduses. 2 Kaebuse esitaja leiab, et arvestades õigusrikkumiste laadi ja ulatust on 10 000 krooni mõistlik ja õiglane hüvitis. Seose kaebuse käiguta jätmisega selgitas kaebuse esitaja 03.11.2007.a. vastuses, et vastustaja kohaldas julgeolekuabinõusid täies mahus, millega rikuti kaebaja põhiõigusi ja inimväärikust. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine iseenesest ei too tingimata kaasa inimväärikuse kahjustamist. Määrav tähendus on kohaldatavate abinõude liigil, kohaldamise tingimustel ja ajal. Kinnipeetava suhtes julgeolekuabinõude kohaldamine (VangS § 69 lg 2 p-d 1-4) täies ulatuses on kõige rangem režiimimeede, mille eesmärk on piirata vaimselt ja füüsiliselt kinnipeetava vabadust. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ja selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav. Seega kaebuse esitaja leiab, et julgeolekuabinõude kohaldamisega 26.06.2003.a. kuni 23.09.2006.a. oli väärikust alandav. Sellise rikkumise raskus õigustab mittevaralise kahju hüvitamist (t.l. 16). Seoses VangS § 69 rakendamisega kaasnenud survega ägenesid kaebuse esitajal 20.07.2003.a. paiku kaksteist-sõrmiksoole haavandi haigusnähud. Kaebuse esitaja pöördus arsti poole, arst tuvastas haigusnähud ja alustas raviga. Vastustaja on seda möönnud ka oma 25.08.2003.a. kohtule saadetud kirjas nr 1-12/15185-3 (t.l. 134-136). Eespool kirjeldatud piirangutega viibimine üksikkambris ligi kolm kuud, kus kaks kuud neist pidi kaebuse esitaja taluma iga päev kaksteist-sõrmiksoole haavandist tulenevaid valusid, samuti piirangute kohaldamisest tekkinud mure, nördimus ja meeleheide kujutasid endast raskeid füüsilisi ja hingelisi kannatusi. Eeltoodud õigusvastane tegevus väljendus vastustaja süülises käitumises. Vanglas kinnipeetavale nõuetekohaste tingimuste ja õiguste tagamine on vangla administratsiooni kohustus. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada seaduses toodud alustel ja korras. Antud asjas ei ole vangla nimetatud kohustusi ja nõudeid piisavalt täitnud. Eeltoodud asjaolud kinnitavad ka põhjusliku seose olemasolu kaebajale tekitatud moraalse kahju ja vastustaja õigusvastase toimingu vahel. VASTUSTAJA SEISUKOHT Vastustaja leiab, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Tallinna Ringkonnakohtu lahendist nr 2-3/33/05 selgub, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ja haldusaktid olid nende andmise ajal õiguspärased. Tegemist ei ole kaebuse esitaja väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumisaladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega. Samas leiab vastustaja, et igale „au teotamise juhtumile“ ei pea reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, sest kohtumenetlus ja kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada põhjustatud negatiivsed tagajärjed. Isikuõiguste rikkumisest ei tulene automaatselt, et tekkinud on mittevaraline kahju. Rahalise hüvitise väljamõistmine ei aseta kinnipeetavat olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, kus ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olev asjaolu ei oleks esinenud. Seega ei täida rahaline hüvitis vangistuse tingimustes oma eesmärki. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja väited tervise kahjustamise kohta on tõendamata. Eraldatud ja üksikus 3 kambris viibimist ei saa iseenesest käsitada isikule füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi tekitavana. Lukustatud kambris viibimise ajal on inimlike esmavajaduste rahuldamine ikkagi tagatud. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt saab mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Inimväärikuse alandamine on muuhulgas seotud ka hingeliste kannatuste tekitamisega. Samas ei asetu väärikuse alandamise alla igasugused hingelised läbielamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Antud juhul on juttu kolmest kuust, mis tervele ja elujõulisele kaebajale on väga väike aeg. Samas ei ole tõendatud, et Tallinna Vangla tegevusega kaasnes kaebuse esitaja tervise halvenemine (vastustaja seletus, t.l. 32). Lähtudes eeltoodust palub vastustaja jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Käesolevas asjas tuleb hinnata, kas avaldaja poolt esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue on piisavalt põhjendatud. Mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda lähtuvalt riigivastutuse seaduse § 9 lg-st 1 süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral ning siis kui sellega on isikule põhjustatud füüsilist või hingelist valu või kannatusi (VÕS § 128 lg 5). Kaebuse esitaja väidab, et vastustaja on süüliselt kahjustanud tema tervist ja alandanud väärikust. Seega tuleb kontrollida avaldaja väiteid eelkõige seonduvalt (väidetava) tervise kahjustamise ja väärikuse alandamisega ning seejärel hinnata, kas ja kuivõrd võis olla tegemist vastustaja süülise tegevusega. Kohus arvestab seejuures, et mittevaralise kahjuna käsitatavaid kannatusi ei ole kannatanul alati võimalik tõendada. Seega tuleb vajaduse korral hinnata kas mittevaralise kahju tekkimine oli vaidlusaluses olukorras tõenäoline. Tervise kahjustamine Kaebuse kohaselt ägenesid avaldajal täiendavate julgeolekuabinõude õigusvastase kohaldamise tõttu haigusnähud ja arst alustas ravi. Kohtuistungil viitas kaebuse esitaja meditsiinikaardi väljavõttele (t.l. 59), mille kohaselt esimene kanne haiguse algusest on 1999.aastast ning 2001.aasta märtsis on tehtud viimane sissekanne, mille kohaselt on haigus välja ravitud. Järgmine kanne on tehtud 22.07.2003.a., kus on määratud sama haigusega seonduv ravi kolmeks kuuks. Pärast ravi lõppemist on meditsiinkaart jälle täiesti puhas. Kaebuse esitaja leiab, et tegemist ei ole haigusega, mis kulgeb ägenemistega. Haigus on esinenud 1999-2001.a. ja 2003-2004.a., kuid alates
- aastast meditsiinikaardis sissekandeid ei ole ja samuti ei ole esinenud kaebusi (kohtuistungi protokoll, t.l. 175). Vastustaja seletuse kohaselt on tõendamata, et Tallinna Vangla tegevusega kaasnes kaebuse esitaja tervise halvenemine (t.l. 32). Kohtuistungil selgitas vastustaja, et 22.07.1999.a. kaebuse esitajal diagnoositud haigus kulgeb ägenemiste ja vaibumistega ja haigust päriselt välja ravida pole võimalik, samuti pole võimalik seda ennetada. Kaebuse esitaja on olnud pidevalt arsti järelevalve all. Nimetatud haiguse põhiline ravivahend on dieettoit. 04.09.2003.a. ettekandes märkis arst, et kaebajal toimus haiguse ägenemine (t.l. 95). Seoses 4 04.09.2003 kandega konsulteeris vastustaja esindaja arstiga, kes selgitas haiguse ägenemise põhjuseid (kohtuistungi protokoll, t.l. 175). Pooled ei vaidle selle üle, et kaebuse esitaja pöördus vaidlusalusel perioodil arsti poole ja arst tuvastas haigusnähud, vaid sisuliselt taandub küsimus sellele, kas vastustaja poolt julgeolekuabinõude õigusvastase kohaldamise ning haigusnähtude ilmnemise vahel eksisteeris põhjuslik seos. Kohus leiab, et haldusasja materjalide põhjal ei saa põhjuslikku seost täielikult välistada. Isegi kui lähtuda vastustaja seisukohast, et haiguse kulg on peamiselt seotud toitumisharjumustega, on võimalik, et haigusnähud võivad tekkida või ägeneda ka muudel põhjustel, näiteks stressi korral. Kohus möönab, et julgeolekuabinõude kohaldamine ilma käskkirjas tähtaega määramata ja kohtuvaidlus julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuse üle võisid tekitada tavapärasest suuremat stressi. Kohus leiab, et antud juhul võis julgeolekuabinõude kohaldamise ja haigusnähtude vahel olla põhjuslik seos ning kaebuse esitaja võis sellega seonduvalt kannatada füüsilist valu. Seega tuleb järgnevalt analüüsida, kas on tõendatud, et vastustaja on süüliselt kaebuse esitaja tervist kahjustanud. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja süü on tõendatud eelkõige sellega, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri on tunnistatud õigusvastaseks (t.l. 17). Vastustaja leiab, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ja haldusaktid olid nende andmise ajal õiguspärased (t.l. 32). Kohus leiab, et vastustaja süü ei ole tõendatud. Tallinna Halduskohus jõudis 03.09.2003.a. otsuses järeldusele, et Tallinna Vangla direktori vaidlustatud käskkirjad, millega kaebuse esitaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid, olid sisuliselt põhjendatud. Tallinna Ringkonnakohus ei ole 07.01.2005.a. otsuses seda järeldust kahtluse alla seadnud (vt otsuse pd 8 ja 10), kuid leidis, et käskkirjad olid õigusvastased seetõttu, et neis ei olnud kindlaks määratud abinõude kohaldamise lõpetamise tähtaega (p 12). Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta, milline oleks olnud asjakohane tähtaeg, kuna selle otsustamine on vangla direktori pädevuses. Kohus leiab, et antud asjas tuleb arvesse võtta, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli sisuliselt põhjendatud. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks soovinud kaebuse esitaja tervist kahjustada või ei näidanud üles nõutavat hoolsust, et tervise kahjustamist ära hoida. Tõendeid ei ole selle kohta, et käskkirja tühistamise põhjuseks oleks olnud näiteks ametnike lohakus julgeolekuabinõude kohaldamise motiveerimisel või julgeolekuabinõusid kohaldati kaebuse esitaja suhtes kergekäeliselt. Samuti puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kaebuse esitajal oleks takistatud konsulteerida arstiga ja saada vajalikku ravi. Lähtuvalt riigivastutuse seadusest on mittevaralise kahju rahaline hüvitamine võimalik ainult vastustaja süülise tegevuse korral. Seega jääb kaebus tervise kahjustamise tõttu mittevaralise kahju hüvitamist puudutava nõude osas rahuldamata. Väärikuse alandamine Kaebuse esitaja inimväärikust on kaebuse kohaselt alandatud seoses sellega, et vastustaja kohaldas VangS § 69 lg 2 p 1-4 ettenähtud julgeolekuabinõusid täies mahus. Avaldaja leiab, et tegemist on kõige rangema režiimimeetmega, mille eesmärk on piirata vaimselt ja füüsiliselt kinnipeetava vabadust. Abinõude kohaldamine oli õigusvastane ja tähendas kaebuse esitajale ränka vaimset ja füüsilist survet. Vangla ebaseaduslike toimingutega põhjustati heaolu langus, mis väljendus piirangutes kaebuse esitaja seadusega lubatud tegevuses ja elukorralduses ligi kolme kuu vältel. Piirangute kohaldamisest tekkinud mure, nördimus ja meeleheide kujutasid endast raskeid füüsilisi ja hingelisi kannatusi (t.l. 15-17). 5 Kaebuse esitaja on võrrelnud julgeolekuabinõude kohaldamist kartseris viibimisega, leides, et lukustatud kambris viibimine on seal viibimise pikkuse ja käeraudade kasutamise tõttu isegi rangem meede (t.l. 169). Vastustaja leiab, et kaebuse esitajale mittevaralise kahju hüvitamiseks puudub alus, kuna eraldatud lukustatud kambris viibimist iseenesest ei saa käsitleda füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi tekitavana. Lukustatud kambris viibimise ajal on inimlike esmavajaduste rahuldamine tagatud. Väärikuse alandamise alla saab mahutada sellised olukorrad, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi (t.l.32). Kohus nõustub vastustajaga, et täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamine iseenesest ei pruugi olla inimväärikust alandav. Tallinna Ringkonnakohus on lahendis nr 3-05-52 leidnud, et „traditsiooniliselt on inimväärikuse alandamiseks õigusteaduses peetud kehalise puutumatuse kahjustamist, inimese või tema lähedaste jätmist eksistentsiks vajalike minimaalsete tingimusteta, inimese ränka diskrimineerimist ning inimese identiteedi rasket kahjustamist, s.h tema au teotamist, samuti tema taandamist isiksusest riigivõimu objektiks või vahendiks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- augusti 1997.a. otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-80-97; E.-J. Truuväli jt, Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2002, lk 105—106; M. Sachs, Grundgesetz. Kommentar, 2003, lk 87—95).“. Inimväärikuse alandamine eeldab põhiõiguste intensiivset riivet. Kohtupraktikas on inimväärikust alandavaks loetud näiteks distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist ilma sellekohase õigusliku aluseta koos hoolsuskohustuse mittetäitmisega kartseris nõuetele vastavate tingimuste loomisel ja tagamisel (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-2-06, p 12 ja p 15) ning alusetult kartseris hoidmist pärast distsiplinaarkaristuse ärakandmist (Riigikohtu lahend 3-3-1-14-06, p 12). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on vangistusseaduse § 69 lg-st 1 tulenevalt eelkõige preventiivse iseloomuga meede, mida kohaldatakse muuhulgas põgenemise ennetamiseks, tahtlikult tervise rikkumise vältimiseks või ära hoidmaks vägivalda teiste kinnipeetavate suhtes. Julgeolekuabinõude kohaldamise üldiseks eesmärgiks võib pidada vanglasisese turvalisuse ja julgeoleku tagamist. Distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist ja sellega seonduvaid piiranguid kohaldatakse vangistusseaduse § 63 lg 1 kohaselt karistusena õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest ja selle üldiseks eesmärgiks võib pidada kinnipeetava füüsilist ja vaimset piiramist. Seega on kartserisse paigutamisel ja täiendavatel julgeolekuabinõudel erinevad eesmärgid. Päris sarnased ei ole ka julgeolekuabinõude kohaldamise ja kartserisse paigutamisel tagajärjed. Kartserisse paigutatud kinnipeetavale ei võimaldata vangistusseaduse § 24 lg 4 ja § 25 lg 3 kohaselt lühiajalisi ja pikaajalisi kokkusaamisi. Vangistusseaduse § 65 lg 5 kohaselt kustus distsiplinaarkaristus siis, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul, arvates distsiplinaarkaristuse määramisest, ei pannud toime uut distsipliinirikkumist. Täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamisega selliseid tagajärgi ei kaasne. Kuna julgeolekuabinõude ja distsiplinaarkaristuse eesmärgid ning tagajärjed on erinevad ja kinnipeetava õiguste riive on erineva intensiivsusega, ei saa päris sarnaseid tagajärgi kaasa tuua ka julgeolekuabinõude ja distsiplinaarkaristuse kohaldamise aluseks olevate haldusaktide või toimingute õigusvastasus. Kohus leiab, et täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise puhul ei too ainuüksi abinõude kohaldamise aluseks olnud käskkirja õigusvastasus kaasa inimväärikuse alandamist, vaid arvestada tuleb ka käskkirja õigusvastaseks tunnistamise põhjusi. Sarnaselt eespool mainitule leiab kohus ka siinkohal, et nii Tallinna Halduskohus kui Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et julgeolekumeetmete kohaldamine oli sisuliselt põhjendatud. Isegi juhul, kui kaebuse esitajal tekkis seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega mure, nördimus, meeleheide ja üldine heaolu 6 langus, ei oleks mittevaralise kahju hüvitamine riigivastutuse seaduse § 9 alusel põhjendatud, sest vastustaja ei ole süüliselt kaebuse esitaja väärikust alandanud. Nimetatud seisukohta ei muuda ka kaebuse esitaja viide Tartu Halduskohtu 22.11.2006.a. otsusele nr 3-05-988, millega kaebuse esitajale mõisteti välja mittevaralise kahju hüvitis 5000 krooni (t.l. 151-153). Viidatud otsuse puhul oli tegemist olukorraga, kus vangla direktor ületas oma pädevust, asudes reguleerima eluaegsete kinnipeetavate kohtlemist, kuigi selline regulatsioon oleks tulnud kehtestada õigustloova aktiga. Vangla direktori õigusvastase käskkirja alusel piirati kaebuse esitaja õigusi peaaegu aastapikkuse perioodi jooksul. Antud asjas eksis vastustaja täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamisel vaid selle vastu, et jättis käskkirjas määramata julgeolekumeetmete kohaldamise lõpetamise tähtaja. Seega ei ole viidatud Tartu Halduskohtu otsuse järeldused antud asjas kohaldatavad. Kaebuse esitaja on täiendavalt esitanud ka õiguskantsleri seisukohad, millel on avaldaja arvates käesoleva vaidluse juures tähtsus (t.l. 154-159). Õiguskantsleri 14.03.2005.a. kiri puudutab vangla relvastatud eriüksuse tegevust kaebuse esitaja ümberpaigutamisel Murru Vanglast Tallinna Vanglasse, 12.06.2006.a. kiri aga saateauto tingimusi. Seega ei olnud tegemist selliste olukordadega, mida saaks võrrelda otseselt käesoleva haldusasjaga. Kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et antud juhul ei olnud tegemist sellise rikkumisega, mille raskus õigustaks mittevaralise kahju hüvitamist ning seetõttu jääb kaebus rahuldamata. Enno Loonurm Kohtunik 7