← Eesti

3-06-1393/8

Obsah (11)§ 94§ 72§ 73§ 78§ 60§ 48§ 82§ 92§ 11§ 101§ 102

3-06-1393 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Ivo Pilving, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 9. november 2007, Tallinn Haldusasja number

§ 94alusel maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel.

Raamatupidamises kajastatud ansamblitele tasutud hindadelt arvutatav esinemise korra keskmine hind on 2240 krooni, mis on isegi väiksem juhatuse liikme R. H seletuses nimetatud ansamblitele tavapäraselt makstavast hinnast ning hinnast, mida maksuhaldurile teadaolevalt Paides esinejatele keskmiselt makstakse; 3) Äriühing on

  1. a. aprilli käibedeklaratsioonis arvanud Karbo – T.K. OÜ, kes polnud sel perioodil käibemaksukohustuslane, arve alusel maha sisendkäibemaksu 488 krooni; Tulumaksu määramist põhjendati viitega TuMS § 51 lg 2 p-le 3 järgmiselt. Äriühingu tegevuskohas olnud vihikus peeti arvestust „abiks käinud“ isikutele sularahas tehtud väljamaksete kohta. Vihikus on märgitud kuupäev, kellaaeg ajavahemikes, tundide arv, isiku eesnimi, teatud juhtudel ka makstud summa. Väljamakstud summade leidmiseks võetakse aluseks maksumaksja seletus, mille kohaselt makstakse abilistele 18 krooni tunnis. Tegemist on väljamaksetega, mille kohta puudub nõuetekohane raamatupidamise algdokument.
  2. OÜ GoodProject kaebuses taotleti maksuotsuse nr 12-5/83 tühistamist järgmiste põhjendustega: 1) Maksumenetlus oli õigusvastane. Tegemist polnud üksikjuhtumi kontrolli, vaid isikut enam koormava toiminguga – revisjoniga, mille läbiviimiseks puudus õiguslik alus, kuna 28.10.2005 korralduses nr 12-2.1-/1076 teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks viitas maksuhaldur üksikjuhtumi kontrolli sätetele. Kui kaebajat oleks menetluse alustamisel teavitatud revisjonist, oleks ta ilmselt kaasanud esindaja alates esimesest menetlustoimingust, hoides niiviisi ära arusaamatused ja vääritimõistmised seletuse andmisel maksuhaldurile. Tegemist oli revisjoniga, sest kontrolliti alles tegevust alustanud osaühingu kogu senise 9 kuu majandustegevust; kõigi maksude arvestamise ja tasumise õigsust; kontrolli teostamiseks anti 2

(13)3-06-1393 revidendile korraldus ja määrati menetluse läbiviimise aeg; kontrolli periood 28.10.2005– 31.03.2006 oli pikk; dokumentide kontrollimine toimus maksumaksja tegevuskohas ja kontrolli tulemusena vormistati sisuliselt revisjoniakt. Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-20-05 tulenevalt peab maksukohustuslast enam koormava kontrolli puhul maksuhaldur valima revisjonivormi. Kuna revisjoni läbiviimiseks puudus alus, puudus õiguslik alus ka maksuotsuse tegemiseks; 2) Maksumenetluses on rikutud tõendite kogumise põhimõtteid:
  1. a)Maksumaksja juhatuse liikme R. H 28.10.2005 selgitus on tõendina kõlbmatu. Suulise seletuse protokollis puudub R. H allkiri esimesel ja teisel lehel, mistõttu kolmandal lehel antud allkiri õiguste tutvumise ja nendest arusaamise kohta on tühine. R. H andis allkirja revidendi viidatud kohale, eelnevalt oma õiguste ja kohustustega tutvumata ja neist täielikult aru saamata. Protokoll on koostatud revidendi, mitte R. H poolt, mis viis ebatäpsustele sündmuste kirjeldamisel, seda enam, et seletusi nõuti koheselt ja viivitamatult. Teksti „Protokoll on koostatud minu sõnade järgi ja vastab tõele“ all puudub R. H allkiri;
  2. b)01.03.2006 korraldus teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks on õigusvastane ja kehtetu, sest eriarvamuse esitamine kontrollaktile on maksukohustuslase õigus, mitte kohustus;
  3. c)Kontrolli raames teostati 28.10.2005 vaatlus

§ 72

lg 3 alusel sellest maksukohustuslast eelnevalt teavitamata põhjendusel, et vastasel korral võib olukord maksukohustuslase tegevuskohas vaatluse läbiviimise ajaks muutuda, selgitamata, milles võimalik olukorra muutus võis seisneda; 3) R. H üle antud vihikus, mille andmete põhjal tulumaks määrati, polnud kajastatud raamatupidamise andmeid. Vihiku pidamise eesmärgiks oli eeskätt juhatuse liikmete ja osaühingu rahaliste vahendite arvestuse segimineku vältimine ja firma kassaarvestuse õigsuse tagamine. Juhatuse liikmed märkisid erinevaid eraõiguslikke tehinguid vihikusse põhjusel, et mitte unustada päeva lõpul raha kassasse tagastamast. Riigikohtu lahendis nr 3-3-150-03 leiti, et kuna tulumaksuarvestus erinevalt käibemaksuarvestusest on kassapõhine, saab tulumaksu määrata väljamaksetelt, mitte kuludokumentide või kulukannete alusel. Maksuhaldur raha väljamakset ettevõtte kassast ei tuvastanud. TuMS § 51 lg 2 p 3 polnud rakendatav ka põhjusel, et maksuhaldur on väidetavad raha saajad osaliselt tuvastanud ja neilt ka seletused võtnud; isikute tuvastamise ja neile väidetavalt töötasu maksmise korral toimub tulumaksu määramine teistel alustel; 4) Sisendkäibemaksu pealt määrati käibemaks ebaõigesti seetõttu, et käibemaksuseaduse mõttest tulenevalt lasub maksu tasumise kohustus eeskätt isikul, kes on arvele käibemaksu lisanud. Topeltmaksustamise vältimiseks on õiglane nõuda käibemaksu tasumist eelkõige käibemaksu arvele lisanud isikult, kui see isik on tuvastatav ja puudub põhjendatud kahtlus tehingu toimumise kohta; 5) Käibemaksu tasumise kohustust ei saanud maksuhalduri märgitud juhtudel tekkida, sest ansambli esinemist ei toimunud. Ainuüksi lokaali kodulehekülje andmed planeeritud esinemiste kohta ei õigusta käibemaksu määramist. Mõnel juhul kogus kaebaja piletiraha, kuid seda ainult ansamblitele üleandmise eesmärgil, siis tekkis maksustatav käive ansamblil, mitte kaebajal. Riigikohtu lahenditest nr 3-3-1-50-04 ja 3-3-1-51-04 tuleneb, et käibemaksu puhul pole maksusumma määramine hindamise teel reeglina võimalik, sest kui müüja oleks teada, tuleks raamatupidamise algdokumendid tema abiga taastada, mitte määrata maksusumma hindamise teel. Seega puudus õiguslik alus käibemaksu määramiseks hindamise teel. 3

(13)3-06-1393 6) Ebaõigesti on määratud ka peolaudadega seonduv käibemaks, kuna peolaudu ei müüdud. Vihikus „Köök“ eelregistreeritud (kuid ärajäänud) peolauad ei ole täiendava käibemaksu määramise aluseks. 7) Maksuotsuse lisas 2 käibemaksu arvutamise metoodika kohta esinevad arvutusvead, maksuhaldur on täiendava tasumisele kuuluva käibemaksu määramisel olnud ebajärjekindel, võttes juurdemääramise aluseks kord juhatuse liikme poolt üleantud vihku, siis kassarvestuse või kassalindid, siis jälle raamatupidamise arvestuse, mistõttu on maksuotsus muutunud ebaselgeks ning ei võimalda vastuväidete esitamist. Käibe suurendamine on toimunud päevade lõikes, samas on käibemaksu arvestamise ja tasumise aluseks kalendrikuu. Kaebaja maksuarvestuses võis esineda ebatäpsusi mõnede päevade osas, kuid kalendrikuu ulatuses kajastas ta käivet õigesti. Maksuhaldur ei põhjendanud, miks mingi päeva käibe suurendamisega ei vähendatud samaaegselt eelnevate või järgnevate päevade käivet.
  1. Tallinna Halduskohtu 29.12.2006 otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmiste põhjendustega. 1) 28.10.2005 korralduses nr 12-2.1/10706 teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks ja kontrollülesandes nr 12-1/368 märgiti kontrolli algatamise ajendina maksuhalduri poolt läbiviidud võrdlus, mille käigus kõrvutati sama tegevusalaga ja samas piirkonnas tegutsetavate äriühingute majanduslikke näitajaid (töötasud, käive, töötajate arv) ja mille tulemusena selgus, et OÜ-s GoodProject on tööga hõivatud märkimisväärselt vähem isikuid, kui sama tegevusalaga äriühingute keskmine samas piirkonnas. Korraldusega nr 12-2.1/10706 ettenähtud vaatluse eesmärgiks fikseeriti maksustamisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamine osaühingu tegevuskohas, sh äriühingu majandustegevuses rakendatud tööjõu hulga kindlakstegemine, nende isikuandmete ja tööandaja poolt tehtavate väljamaksete tuvastamine küsitluse kaudu. Kontrolli ligikaudseks kestvuseks kontrollülesande järgi nähti ajavahemik 28.10.2005 – 31.03.
  2. Üksikjuhtumi kontrollimise käigus kas kinnitatakse või lükatakse ümber juba enne kontrollimise algust teadaolev asjaolu. Revisjoni käigus kontrollitakse maksumaksja tegevust tervikuna, revisjon võib olla suunatud ka uute asjaolude tuvastamisele ning selle eesmärgiks on välja selgitada kõik revideeritava maksukohustusega seotud asjaolud. Antud juhtumil põhjustas kontrolli alustamise kahtlustus selles, et ettevõte kasutab varjatud tööjõudu. Konkreetse kahtluse olemasolu on ajend üksikjuhtumi kontrolli teostamiseks. Selle kahtlustuse kontrollimise käigus on maksuhaldur õigustatud kontrollima konkreetsete asjaoludega seonduvaid kõiki makse.

§ 73

lg 3 järgi võib revisjon hõlmata üht või mitut maksu, üht või mitut maksustamisperioodi või olla piiritletud konkreetsete asjaolude väljaselgitamisega, mistõttu üksikjuhtumi kontrolli ja revisjoni sisuline eristamine ainult kontrolli ulatuse alusel on võimatu. Täiendavaks kontrolli liiki kvalifitseerivaks teguriks on kontrolli teostamise koht, samuti muud sellised asjaolud, mis muudavad menetluse maksumaksja jaoks enamkoormavaks, nagu kaasaaitamiskohustuse järjepidev pikaajaline täitmine ning kontrollimise ajaline kestus. Revisjon viiakse valdavalt läbi maksumaksja asukohas. Antud juhul polnud kontrolli läbiviimine maksumaksja juures kavandatud. Puudub

§ 78lg 3 p 3 alusel antud korraldus revidendile tööruumi tagamiseks.

03.11.2005 esitas kaebaja ise taotluse menetluse läbiviimiseks oma tegevuskohas. Rahuldades kontrollitava taotluse, tutvus maksuhaldur kontrollitava asukohas 03.11.2005, 07.11.2005 ja 25.11.2005 sinna toimetatud üheksa 4

(13)3-06-1393 toimikuga, mis ei olnud kättesaadavad kontrollimise alustamisel 28.10.2005. Maksumaksja palvel toimikutega tutvumine tema tööruumides on vastutulek ning avaldaja palvet arvestades pidi talle koormavam olema hoopiski nende toimetamine maksuhalduri ametiruumidesse. Kaasaaitamiskohustuse kestusesse puutuvalt saab väita, et maksuhalduri korduvaid pöördumisi põhjustas kaebaja ise, kes küllaldase valmidusega kõiki vajalikke materjale esimesel nõudmisel ei esitanud. Maksuhalduril puudus seetõttu enne menetluse alustamist alus arvestada kontrolliliigi valikul kaasaaitamiskohustuse pikaajalise täitmise vajadusega. Kontrollimise ajaliseks kestuseks planeeriti 5 kuud, mis lõppkokkuvõttes osutuski optimaalseks ajaks, mille jooksul jõudis kaebaja esitada nii eriarvamuse kontrollaktile kui rea taotlusi mitmesuguste menetlustähtaegade pikendamiseks. Seega osundavad menetluse toimumise asjaolud sellele, et tegemist oli üksikjuhtumi kontrolliga. Kogu menetluse on maksuhaldur vormistanud üksikjuhtumi kontrollina. 2) Kuna vaatluse eesmärgiks 28.10.2005 korralduse nr 12-2.1/10706 kohaselt oli selgitada välja äriühingu majandustegevuses rakendatav varjatud tööjõud, ei olnud kaebajal juba haldusaktis toodud põhjenduste pinnalt raske aru saada, et vaatlusest etteteatamisel lepinguta töötajad tööle ei ilmu, mis ongi olukorra võimalik muutus, kui vaatlusest oleks ette teatatud. Suuliste selgituste 28.10.2005 protokoll pole kõlbmatu tõend.

§ 60

lg-st 4 kohaselt ei näe seadus otseselt ette omakäeliste ütluste andmist; õigusi ja kohustusi selgitatakse maksukohustuslasele vajadusel, ilma kohustuseta kinnitada protseduuri läbimist kolmekordse allkirjaga (kolmekordse allkirja nõue on konkreetse plangivormi eripära), ning vormel „Protokoll on koostatud minu sõnade järgi ja vastab tõele“ ei ole kohustuslik. Kuna maksukohustuslase seaduslik esindaja oli üheseltmõistetavalt nõus andma ütlusi ilma volitatud esindaja juuresolekuta, puudusid takistused menetlustoimingu viivitamatuks tegemiseks.

§ 48ei sätesta esindaja kohustuslikku juuresolekut menetlustoimingu sooritamisel.

Praktika on kinnitanud esmaste ütluste suuremat tõepärasust võrreldes hilisemate, pärast pikemat kaalutlemist antud ütlustega.

§ 60

lg 2 teise lause ja § 62 lg 1 ja lg 4 p-st 4 tulenevalt on maksuhalduri pädevuses otsustada kirjalike korralduste väljaandmise vajadus. Kuna maksukohustuslane ei olnud oma väidete kinnituseks dokumentaalseid tõendeid eriarvamuse juurde lisanud ning polnud ka eelnevalt maksumenetluses rahuldavalt kaasaaitamiskohustust täitnud, pidas maksuhaldur otstarbekaks korraldus välja anda, sest vastustaja ei välistanud, et väidete kinnituseks esitatavad tõendid võivad mõjutada maksu määramise summat. Seega on maksuotsuse tegemise tagamiseks maksukohustuslasele tema väiteid põhistavate tõendite esitamiseks täiendava tähtaja andmine põhjendatud. Seega ei esinenud menetluses minetusi, mis tingiksid maksuotsuse kehtetuks tunnistamist. 3) Tulumaks TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel ja R. H poolt maksuhaldurile 28.10.2005 vabatahtlikult üleantud vihikus olevate andmete põhjal ettevõttes abiks käivatele isikutele tehtud väljamaksete kohta on määratud õigesti. Kuigi pärast muutis R. H oma seletust vihikusse märgitud summade otstarbe kohta, on esmased 28.10.2005 ütlused usaldusväärsemad. Lisaks R. H esmastele ütlustele ning neid ütlusi kinnitavatele andmetele vihikus tõendab sellise vihiku pidamist, millesse kanti nimelt ettevõtte äritegevusega seotud summasid, mitte juhatuse liikmete isiklike väljaminekute arvestust, ka osaühingus lühemat aega töötanud K. P. Tema teada kajastati vihikus kindlasti andmed köögist väljamineva toidu kohta (tl 200–201). Kui püüdagi seletada vihikus olevaid andmeid kuidagi teisiti, tekivad raskesti kõrvaldatavad kahtlused ja vastuolud. Näiteks on „Ki“ kohta vihikus sissekanne 5

(13)3-06-1393 „11.00–16.00 5 tundi“ ning sama päeva kohta „M“ osas „11.00–16.00 5 tundi makstud“. Kui pidada Kit ja Mt lapsehoidjateks, siis tulnuks neil seda tööd teha korraga, ometi kinnitab K, et lapsi hoidis ta üksinda. Sellised vastuolud on kergesti seletatavad, kui tõlgendada neid kaebaja huvides antud, kuid omavahel kooskõlastamata jäänud ebausaldusväärseteks tõenditeks. 4) Kaebajal puudus sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus OÜ Karbo – T.K. arve nr 177 alusel. Ostja peab kontrollima, kas müüja on käibemaksukohuslane. Kontrollimaks, kas arvel märgitud käibemaksukohuslane on registreeritud vastavas registris, saab teha maksuhaldurile kirjalikke ja elektroonilisi järelepärimisi. Kaebaja seda kohustust ei täitnud. Kuna registreerimata maksukohustuslase käive ei kuulu maksustamisele, siis on väär kaebaja väide, nagu peaks käibemaksu tasuma eelkõige müüja. Kui müüja käibemaksukohustuslane ei ole, pole ostjal õigust käibemaksu maha arvata. 5) Muus osas nõustub kohus maksuhalduri seletustega ega korda neid, lisades vaid, et raamatupidamise algdokumentide taastamine müüjate abiga, kes koostööst maksuhalduriga huvitatud ei ole, pole võimalik, seetõttu ei saa ka käibemaksu määramist hindamise teel pidada erandjuhul võimatuks. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 4. OÜ GoodProject apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega maksuotsus tühistatakse. Apellatsioonkaebuse taotluse kohaselt peaks uue otsusega tuvastatama ka läbiviidud maksumenetluse õigusvastasus ning Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse 01.03.2006 korralduse nr 12-2.1/2343 „õigusvastasus ja tühisus“. 1) Tegemist oli revisjoniga. Kontrolli ajendis toodud võrdlused ei ole adekvaatsed, sest kaebuse esitaja tegevuskoht, mis ei asu kesklinnas, on majandustegevuseks ebasoodsam kui teistel toitlustusettevõtetel, see mõjutab kaebuse esitaja käivet. Sisulise revisjoni läbiviimist formaalse üksikjuhtumi kontrolli all praktiseeritakse selle kaudu, et kasutatakse võimalust nõuda dokumendid kontrollimiseks maksuhalduri ametiruumidesse, nagu on viimasele mugavam. Kaasaaitamiskohustust ei ole täidetud puudulikult. Õigusaktides puudub kohustus hoida raamatupidamisdokumente ettevõtja tegevuskohas ja seetõttu ei pea nad ette teatamata kontrolli puhul maksuhaldurile koheselt kättesaadavad olema. Apellant ei ole siiani mõistnud, milliste tõenditega saaks ta tõendada peolaudade ja esinejate ärajäämist kui negatiivset asjaolu. Üksikjuhtumi kontrollina võis käsitleda üksnes 28.10.2005 toimunud vaatlust, edasise kontrolli teostamiseks oleks tulnud vormistada korraldus revisjoni alustamise kohta, tagamaks apellandile revisjonist tulenevad õigused. 2) R. H seletuste osas jääb apellant kaebuses väljendatud seisukohtadele. R. Ht häiriti seletuse andmise ajal, sest sisuliselt tegelesid maksuhalduri ülejäänud ametnikud seletuste võtmise ajal läbiotsimisega, liikudes ettevõtte erinevates ruumides ning sisenesid ilma eririietuseta ettevõtte kööki. Apellant rõhutab, et kontrolli käigus ei tuvastatud ettevõtte tegevuskohas töölepinguta töötavaid isikuid. 3) Tegevuskohas olnud vihiku andmed ei ole seotud osaühingu majandustegevusega. Kui aga maksuhaldur leidis, et tegemist on vihikus nimetatud isikutele töötasu maksmisega osaühingu rahalistest vahenditest, tuli need väljamaksed maksustada TuMS § 41, mitte § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel. 6
(13)3-06-1393 4) Isikul puudub kohustus kontrollida igal üksikjuhtumil registrist, kas teenuse osutaja on käibemaksukohustuslane või mitte. Karbo - T.K. OÜ arve vastas KMS § 37 nõuetele. 5) 01.03.2006 korralduse andmiseks puudus õiguslik alus. Halduskohtu viidatud

§ 60

lg 2 ja § 62 lg 1 ning lg 4 p 4 pole kohaldatavad, sest see korraldus anti peale eriarvamuse esitamist maksuhalduri kontrollaktile, so peale kontrolli sisulist lõppemist. 6) Asjaolu, et ettevõttel on teistega võrreldes väiksem käive ja väiksem töötajate arv, ei anna alust täiendava käibemaksu määramiseks. Täiendava käibemaksu määramist ärajäänud peolaudade ja ansamblite esinemiste eest on maksuhaldur aga põhjendanud ka ettevõtte väikese käibega. Peolaudade ja esinemiste ärajäämist pole võimalik tõendada. Juba kontrolli algul oli maksuhalduri jaoks ainsaks aktsepteeritavaks tõendiks maksukohustuslase interneti kodulehel sisalduv reklaam ansamblite planeeritavate esinemiste kohta. On arusaamatu, kuidas pidi kaebuse esitaja taastama raamatupidamise dokumente sündmuste kohta, mida pole kunagi olnud. Kui maksuhaldur leidis, et ansambli esinemine toimus, siis pidi ta täiendava käibemaksu määrama ansamblitele ja ansamblilt korrektse arve saamisel oleks kaebajal tekkinud sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Maksuotsus on vastuoluline ja ebajärjekindel. Maksuhaldur on väidetavalt tuvastanud raamatupidamise arvestuses kajastamata väljamaksed ansamblitele ja ettevõttes tööd teinud füüsilistele isikutele, kuid täiendav käibemaksukohustus on määratud ainult väidetavalt ansamblitelt tasutud summa osas. Ansamblitele tehtud väljamaksed on jäetud TuMS § 51 alusel maksustamata. Apellant ei eita tema korraldatud ja toimunud üritustel piletite müümist. Kui piletite müük on toimunud tema initsiatiivil, on ta seda müüki käibes kajastanud, kui piletiraha on kogutud ainult üleandmiseks esinejatele, siis mitte. Kaebaja soovib ettevõtte käivet suurendada ansamblite esinemisest tingitud külastajate arvu kasvust. Kaebaja ei teeni täiendavat tulu piletitulu näol kinnistel üritustel esinenud ansamblite esinemistelt, küsides igalt kinnisele üritusele minejalt piletiraha. Ettevõtte reserveerinud tellija otsustab iseseisvalt, keda kutsuda üritusele osalema, keda esinema, ja sõlmib ise lepingu esinejaga. Kaebaja kasum tuleneb toitlustusteenuse osutamisest. Vastustaja seisukoht, et tavapäraselt pakutakse kompleksteenust (nii toitlustamist kui muusikat) on ekslik ja paljasõnaline. See võib nii olla suuremates ettevõtetes, kus püsivalt esineb kindel esineja, kelle tõttu üritus sellest ettevõttest tellitakse. Kaebaja majandustegevuseks ei ole kompleksteenuse pakkumine ning peolaudade korraldamine on pigem erand kui reegel. Ärajäänud peolaudade alusel täiendava käibemaksu määramisel on maksuhaldur tuginenud vihikus olevatele eelkokkulepetele ning järeldus, et peolaudade alusel toitlustamine on toimunud, põhineb asjaolul, et vihikust registreeriti läbi köögist välja läinud söök. Vihikust läbi kantud söögikogused ei võimalda aga peolaudade korraldamist mahus, mille alusel on määratud täiendav käibemaksukohustus. Esines ka eelkokkulepete tühistamist, mida vihikus ei kajastatud ja ettevõte töötas neil päevil tavapärasel viisil. Õige ei ole vastustaja seisukoht, et lepingud esinejatega võis apellant sõlmida ka seetõttu, et kinnise üritusega üheaegselt oli ettevõte avatud teistele külastajatele. Reserveerimise eesmärgiks on kõrvaliste isikute puudumine tellitud ürituselt. 7) Maksuhaldur on eksinud maksu hindamise teel määramise põhimõtete vastu.

§ 82

kohaselt on maksuhaldur kohustatud kahtluse korral maksukohustuslase poolt esitatud andmetes koguma ise täiendavaid tõendeid. Käesolevas asjas on aktsepteeritavateks 7

(13)3-06-1393 tõenditeks loetud üksnes andmed kaebaja interneti koduleheküljel sisalduvate ansamblite planeeritud esinemiste kohta ja vihikus sisalduvad andmed peolaudade toimumise kohta. Ansamblite esinemise andmed pannakse koduleheküljele üles enam kui kuu aega enne planeeritavaid esinemisi, mistõttu ei ole esinemiste ärajäämises midagi tavatut. Märked peolaudade kohta sisaldavad eelkõige eelkokkuleppeid ning kui klient loobus paar päeva enne peolaua toimumist peolauast, siis jäi ettevõtjale piisavalt aega tegevuse ümberplaneerimiseks. Asjaolu, et apellant ei pidanud kirjalikku arvestust ärajäänud ansamblite esinemiste ja peolaudade toimumise kohta, ei anna alust maksu määramiseks. Maksu määramisel hindamise teel on jäetud täielikult arvesse võtmata kaebaja majandustegevuse näitajad, soetatud kaupade kogused, nende võimalik juurdehindlus, köögitehnika olemasolu ja sellega teenindatavate külaliste võimalik arv, ruumide piiratus, ettevõtte lahtioleku ajad ning müügikäibe võimalik suurus sõltuvalt ettevõtja asukohast ning teistest konkureerivatest ettevõtjatest. 5. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. 1) Kohus on põhjendatult leidnud, et tegemist oli üksikjuhtumi kontrolliga. Kohatud on apellandi väited revisjoni maksuhaldurile võimalikult mugavaks tegemise eesmärgil dokumentide maksuhalduri ametiruumidesse nõudmisest. Kaasaaitamiskohustuse ebarahuldavat täitmist kinnitab kaebaja seaduslike esindajate käitumine; rikkumine ei seisne mitte selles, et etteteatamata kontrolli puhul ei olnud dokumendid ettevõtte tegevuskohas koheselt kättesaadavad, vaid selles, et dokumente ei esitatud kokkulepitud ajal ja kohas maksuhalduri juures ning dokumente ei esitatud korduvalt. 2) Õige pole väide tõendite esitamise nõudmisest ära jäänud peolaudade ja esinemiste kohta. Maksuhaldur on andnud võimaluse vastavate raamatupidamise dokumentide taastamiseks. Käive peolaudadega seonduvas on tuvastatud nn „musta vihiku“ (sama, mis vihik „köök“) kannete alusel ja R. H 28.10.2005 suuliste selgitustega. Nimetatut kinnitab ka interneti koduleheküljel sisalduv info pakutavate teenustena peolaudade ja peielaudade erinevate variantide kohta. Sünnipäevalaudade tellimist ja rahade jagamist ainult R. ja J. H poolt kinnitab ka klienditeenindaja K. R, peolaudade valmistamist K. P, pulmade pidamist K. R. Vihikusse „köök“ kanti reaalselt toimunud üritustel väljastatud toidu maksumus. On alusetu eeldada, et sinna märgiti summad, mida kaebaja saanud ei ole. Usaldusväärseid põhjendusi peolaudade ärajäämise kohta esitatud ei ole. Kui märkeid ärajäänud peolaudadest ei tehtaks, muutuks arvepidamine kontrollimatuks. Kuigi õigusaktid ei sätesta eellepingute sõlmimise ja ülesütlemise kohustuslikku kirjalikku vormi, on apellant teinud kirjalikke kandeid peolaudade osas, seega oleks tal võimalik tõendada kirjalikult ka eellepingust taganemist või lepingu mittesõlmimist (näiteks läbikriipsutus või kõrvalmärge „mittetoimumine“), mida „mustast vihikust“ ei leitud. Samas on apellant jätnud teatamata isikute nimed, kellega peolaudade osas eelkokkuleppeid sõlmiti, st on vastustajale tehtud võimatuks kontrollida apellandi vastavasisuliste väidete õigsust. Ansamblite esinemine on tuvastatud hindamise teel. Kaebuse esitaja on kajastanud ansamblitelt teenuse soetamist raamatupidamises üksnes juhul, kui ansambel kuludokumendi esitas. Kui maksukohuslane on dokumentide säilitamise kohustust rikkunud, suureneb tema tõendamiskohustus ning ta peab esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks. Käesoleval juhul on dokumentaalselt tõendatud ansamblite 8
(13)3-06-1393 esinemine viiel korral perioodil 28.01.2005-31.10.
  1. Maksuhaldurile teadaolevalt ja R. H seletuse kohaselt käivad ansamblid esinemas igal nädalavahetusel reedeti ja laupäeviti, v.a. 01.06.2005-22.09.2005), sama nähtub ka lokaali koduleheküljelt. Ka K. R kinnitab, et üritused toimuvad igal reedel ja laupäeval ning pileteid müüb R. H või J. H. Kaebuse esitaja reklaamib lokaali peoõhtuid oma interneti koduleheküljel, KUMA raadios ning Paide kesklinna kuulutustulpadel, seega on vähetõenäoline, et nimetatud perioodil on enamus esinemisi ära jäänud kaebuse esitaja toodud põhjustel (nt haigestumine jne). Interneti koduleheküljel reklaamib esinemisi lokaalis ka A.P Band. A. P väited, et ta on esinenud lokaalis üksnes endale reklaami tegemise eesmärgil, ei ole usutavad. Ansamblitega lepitakse esinemiste suhtes eelnevalt kokku, sest üritused on etteplaneeritud ja toimuvad kindlatel aegadel. Väide suuliste kokkulepete kohta on tõenäoline. Samas peavad vahekorrad olema usalduslikud, sest nii ansambel kui kaebaja vajavad garantiisid ürituse toimumise kohta, sest vastasel korral ei saaks kaebaja üritust välja reklaamida. Kui avalikult väljareklaamitavad üritused pidevalt ära jäävad, kaotaks ta klientide usalduse. Ansamblitele makstav summa ei sõltu läbimüüdud piletite või üritust külastanud isikute arvust ning sellest, millistest vahenditest tellija ansamblile maksab. Kaebaja väide mõnel juhul üksnes piletiraha kogumisest ansamblile üleandmise eesmärgil on ebausaldusväärne, sest tavapäraselt ei ole lokaali külastajad ansambli tellijad ning tavapäraselt ei tule ansambel enda piletitega teise äriühingu korraldatavale üritusele oma pileteid müüma. Maksuhaldur pöördus Paide linnas peoõhtuid korraldavate äriühingute poole, et tuvastada ansamblite esinemise
  2. a. keskmine kohaliku turuhind, milleks on 2742,50 krooni ühe esinemiskorra eest. R. H seletuse kohaselt makstakse ansamblitele 2500-3500 krooni ühe esinemiskorra eest. Hindamise aluseks võttis maksuhaldur kaebuse esitaja raamatupidamises kajastatud ansamblitele tasumise keskmise hinna, milleks kujunes 2240 krooni. Maksukohuslane ei ole avaldanud maksuhaldurile isikuid, kes on tellinud kinnised üritused. Sellega on välditud teabe saamist ansamblite esinemise kohta kinnistel üritustel ning nende tellijate tuvastamist, mistõttu ei pea maksuhaldur usutavaks kinniste ürituste tellijate endi poolt ansamblite tellimist. „Mustas vihikus“ kajastub peolaudadele köögist väljastatud toit, seega ei saa välistada olukorda, et osa baarist on avatud kõigile külastajaile. Tavapäraselt minnakse üritust pidama ja saadakse komplektne teenus, mida kinnitab ka internetist maksukohustuslase koduleheküljelt saadud info. Maksu määramisel on arvestatud sellega, et kui lokaal on teadaolevalt olnud reserveeritud, siis maksu määramist ansamblite ja esinejatele tasutud summade osas ei ole kohaldatud. 3) Väited maksuhalduri ametnike pidevast liikumisest kaebaja tegevuskohas, pildistamisest ja kööki sisenemisest R. Hlt ütluste võtmise ajal on ebaõiged. R. Hlt seletuse võtmine toimus samal ajal seletuse võtmisega klienditeenindaja K. R ning J. H andis samal ajal seletuse töökaitseinspektsiooni ametnikule, mistõttu seletuse võtmise ajal ei toimunud pidevat ametnike liikumist. Fotod köögist on tehtud köögi ukselt, ametnikud ei viibinud köögi ruumis. 4) „Musta vihiku“ andmed on seotud kaebaja majandustegevusega, sest kajastavad väljamakseid tema vahenditest. Vihikus äriühingu tegevusega seotud majandusarvestuse pidamist kinnitab nii R. H 28.10.2005 seletus kui K. P 05.12.2005 seletus. On tavatu panna kirja isiklikke kulutusi ettevõtte tööruumides olevasse vihikusse, milles on kajastatud ka lokaali köögist väljastatud toidu käive. T. T ja K R väiteid lapsehoidmise kohta ei ole usutavad, osaühingu juhatuse liikmete kolm last on vanuses, kus lapsehoidjat pole vaja, sissekanded puudutavad ka aegu, mil lapsehoidja teenuse tellimine pole usutav – öine aeg või 9
(13)3-06-1393 aeg, mil lapsed peaksid olema koolis. „Ki“ osas on sissekanded ka suvevaheajal, mil ei saa paika pidada tema väited hoitava lapse õppetöös aitamise kohta. Tegemist ei ole töötasu maksmise tuvastamisega, kohus on tuvastanud, et vihikus olid andmed ettevõttes abiks käivatele isikutele tehtud väljamaksete kohta. Need väljamakse saajad (K R), kes maksumenetluses tuvastamist leidsid (vihikus olid väljamakse saajad märgitud üksnes eesnime pidi), ei ole kinnitanud äriühingus töötamist. 5) Sisendkäibemaks on KMS § 29 lg 3 p 1 kohaselt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. Riigikohtu lahendis nr 3-3-121-04 (p 14) avaldatud seisukoha järgi tuleb ostjal kontrollida, kas arvel näidatud müüja on maksukohustuslane, seda saab teha vastava registri andmete põhjal. 6) 01.03.2006 korraldus oli õiguspärane. Korralduse andmise ajaks polnud maksumenetlus veel lõppenud; see lõppes maksuotsuse tegemisega (

§ 92

). Korralduse andmiseks andis alust ka

§ 11lg 2.

7) Kohus on põhjendanud peolaudade ja ansamblite esinemisega seonduvate kaebaja väidetega mittenõustumist viitega maksuhalduri seletustele. Väited selle kohta, nagu oleks maksu määramise tinginud kaebuse esitaja käive või kehvem positsioon võrreldes konkurentidega, on täiesti asjakohatud ja ebaõiged. Apellant ei ole esitanud omapoolset metoodikat ning seetõttu on väited hindamise teel maksukohustuse määramisel oluliste asjaolude arvesse võtmata jätmisest kohatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Apellatsioonkaebuses märgitud taotlusi maksumenetluse õigusvastasuse tuvastamiseks ning 01.03.2006 korralduse nr 12-2.1/2343 „õigusvastaseks ja tühiseks tunnistamiseks“ halduskohtu poolt menetlusse võetud kaebus ei sisaldanud, kuna halduskohus tagastas 01.11.2006 määrusega need nõuded läbivaatamatult. Seda määrust pole vaidlustatud ja see on jõustunud. Seetõttu ei saa neid nõudeid esitada ka apellatsioonkaebuses. HKMS § 34 lg 3 kohaselt ei saa ringkonnakohtus esitada nõudeid, mida ei esitatud esimese astme kohtus. Ringkonnakohus tõlgendab apellatsioonkaebust sellisena, et see piirdub nõudega tühistada kaebuse esemeks olev maksuotsus. 7.

§ 101

lg 4 ja HMS § 58 kohaselt ei saa maksuotsuse tühistamist nõuda üksnes põhjusel, et selle andmisel rikuti menetlusnorme, kui rikkumine ei mõjutanud maksuotsusega pandud maksukohustuse sisu. Seega tuleb väidetavatele maksumenetluses aset leidnud rikkumistele tähelepanu pöörata juhul, kui need võisid tingida maksu ebaõige määramise. 8. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma käesolevas asjas määravat tähtsust vaidlus selle üle, kas kaebuse esitaja suhtes läbiviidud maksumenetlus vastas enam revisjoni või üksikjuhtumi kontrolli tunnustele ning seetõttu ringkonnakohus poolte sellega seotud väidetele tähelepanu ei pööra. See küsimus omaks

§ 102

lg 3 kohaselt tähtsust võimalikus tulevases vaidluses maksuotsuse üle, millega muudetakse käesolevas asjas vaidlustatud maksuotsust. Sel põhjusel jätab ringkonnakohus tähelepanuta ka poolte väited kaebuse esitaja tegevuse perioodi kasumi osas (millele on pühendatud ka apellandi 11.10.2007 kirjalik vastus maksuhalduri seisukohale apellatsioonkaebuse suhtes), mis on ajendatud vaidlusest kaebuse esitaja maksude tasumise õigsuse kontrolli ajendi üle. 10

(13)3-06-1393 Asjaolu, et kaebuse esitaja suhtes läbiviidud maksumenetlus võis osutuda temale koormavamaks tavapärasest üksikjuhtumi kontrollist, ei tähenda maksumenetluse tulemusel maksuotsusega määratud tasumisele kuuluva maksusumma ebaõigsust. Revisjoni läbiviimisel ei ole maksuhalduri kohustused uurimisprintsiibi rakendamiseks väiksemad ning maksukohustuslase õigus ärakuulamisele tagatud väiksemas ulatuses.
  1. Kuna Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse 01.03.2006 korraldus nr 122.1/2343 ei ole käesoleva kaebuse esemeks ning pole arusaadav, kuidas võis nimetatud korralduse õigusvastasus mõjutada maksuotsusega maksu määramist, ei peatu kohus poolte väidetel selle kohta, kas viidatud korralduse andmiseks esines õiguslik alus.
  2. Apellatsioonkaebuse põhjendused sisaldavad väiteid käibemaksu määramise õigusvastasuse kohta peolaudade ning ansamblite esinemisega seotud käibe ning Karbo T.K. OÜ arvel nr 177 näidatud sisendkäibemaksu osas. Samuti on apellatsiooniastmes vaidluse all tulumaksu määramine.
  3. Vaidlustatud maksuotsusega määrati kaebuse esitajale tasumiseks käibemaksu kaebuse esitaja tegevuskohas peetud vihiku andmetele tuginedes, millest maksuhaldur järeldas, et tegemist on kaebuse esitaja raamatupidamises ja käibedeklaratsioonides mittekajastuva peolaudade toitlustamise müügikäibega, millelt on tasumata käibemaks. Apellandi väitel on maksuhaldur eksinud selle käibemaksu määramisel hindamise teel maksustamise põhimõtete vastu, samuti ei kajasta vihik apellandi tegelikku käivet, sest vihik sisaldas eelkokkuleppeid peolaudade korraldamise kohta, mis tühistati, kuid mille tühistamist vihik ei kajasta.
  4. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga selles, et viidatud osas on apellandi väited maksu määramisest hindamise teel asjakohatud. Tasumisele kuuluva maksu kindlaksmääramine äriühingust leitud vihikus kajastuva arvepidamise põhjal ei kujuta endast maksu määramist hindamise teel vaatamata sellele, et arvepidamine, mille andmetele maksuhaldur tugines, ei vasta raamatupidamise eeskirjadele. Samasugusele seisukohale on asunud ka kohtupraktika (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-39-04 p 9). Maksu määramise õiguspärasus sõltub sellest, kas järeldus, et vihiku andmed kaebuse esitaja tegelikku käivet kajastavad, on õige.
  5. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga selles, et kaebuse esitaja väited selle kohta, et vihik kajastas üksnes peolaudade korraldamise eelkokkuleppeid, millest paljud ei realiseerunud, ei ole veenev ja usaldusväärne. Maksuhaldur on põhjendanud vihiku andmetele tuginemist järgmiselt. Kaebuse esitaja pole toonud usaldusväärseid põhjendusi peolaudade ärajäämise kohta; tema väide, et peolaudade ärajäämise üle polnud vaja arvestust pidada, räägib pigem peolaudade ärajäämise vastu. Vihiku andmed (I kd tl 117-124) viitavad pigem ettevõtte poolt reaalselt müüdud toidu maksumuse arvestamisele kui peolaudade tellimise eelkokkulepetele. See järeldus on kooskõlas ka R. H 28.10.2005 suulise selgitusega (protokoll I kd tl 108-110). Sünnipäevalaudade tellimist ja rahade jagamist ainult R. ja J. H poolt kinnitab ka klienditeenindaja K. R (I kd tl 111-113), kelle sõnade järgi on juba ajavahemiku 10.10.200518.10.2005 jooksul laudade tellimisi olnud kolm korda. Vihikus peolaudadele mineva toidu maksumuse kajastamist kinnitab ka kokk K. P (I kd tl 200). 11
(13)3-06-1393 Kaebuse esitaja väited R. H ütluste põhjal koostatud protokolli puuduste ja ütluste tõendina kõlbmatuse kohta on otsitud ja põhjendamatud. Apellatsioonkaebuses väidetud ütluste andmise õhkkond võib küll ütluste andmist ja asjaolude meenutamist häirida, kuid ei saa tuua kaasa täiesti ebaõige sisuga ütluste andmist asjaolude kohta, mis on ütluste andjale hästi teada. R. H ei saanud eksida tema poolt ettevõtluses kasutatud ja maksuhaldurile üle antud vihiku pidamise eesmärgis ja vihikusse kantud andmete sisus.
  1. Maksuhaldur on otsuses asunud seisukohale, et kaebuse esitaja pole kajastanud kõikide tellitud ansamblite esinemiste puhul piletite müügist saadud tulu ja ansamblitele tasutud summasid raamatupidamises ja käibedeklaratsioonis. Maksuhalduri viidetest KMS § 4 lg 1 ple 1, mille kohaselt on käibeks muuhulgas teenuse osutamine ettevõtluse käigus, ja KMS §-le 24, mille kohaselt peab maksukohustuslane lisama võõrandatava kauba või osutatava teenuse maksustatavale väärtusele käibemaksu, arvutama tasumisele kuuluva käibemaksusumma KMS §-s 29 sätestatud korras ning tasuma käibemaksu, võib järeldada, et kaebuse esitajale on määratud käibemaks käibelt, mis seisnes kaebuse esitaja poolt piletite müügis peoõhtule, mil lokaalis esinesid kaebuse esitaja tellitud ansamblid. Selliselt maksustatav käive on määratud hindamise teel, samastades peoõhtu piletite müügikäibe suuruse ansamblile kaebuse esitaja poolt makstud tasuga. Viimane leiti kaebuse esitaja raamatupidamises kajastatud ansamblitele tasumise keskmise hinna põhjal ning taustaks kasutati veel Paide linnas peoõhtuid korraldavate äriühingute andmeid
  2. a. ansamblite esinemiskorra keskmise kohaliku turuhinna kohta. Vaidlus ei käi hindamismeetodi adekvaatsuses, vaid selles, kas ansamblite piletimüüki, mis ei kajastu kaebuse esitaja raamatupidamises, leidis tegelikult aset. Kaebuse esitaja on väitnud ka, et ta üksnes vahendab esineja teenust külastajatele. Ringkonnakohtu hinnangul on maksuhaldur piisavalt põhjendanud oma seisukohta, et ansamblid on perioodil 28.01.2005-31.10.2005, v.a. juunist
  3. septembrini, esinenud igal nädalavahetusel, mitte üksnes viis korda, nagu nähtub maksumaksja esitatud andmetest. Väide põhineb R. H 28.10.2005 ütlustel (I kd tl 108-110), kaebuse esitaja lokaali interneti kodulehekülje andmetel (I kd tl 184-188), samuti ühe esineja kodulehekülje esinemiskaval (I kd tl 189-192). Ka K. R kinnitab, et üritused toimuvad igal reedel ja laupäeval ning pileteid müüvad juhatuse liikmed R. ja J. H (I kd tl 111-113). Ringkonnakohus peab samuti veenvaks maksuhalduri selgitust, et tavapäraselt ei ole toitlustusettevõtte külastajad ansambli tellijad, vaid selleks on esinemist korraldanud toitlustusettevõtja. Selle seisukoha paikapidavusele käesoleval juhul viitab teatud määral ka kaebuse esitaja tegevuskohast saadud piletite (I kd tl 114) vormistus, millest nähtub, et tegemist ei ole esineja piletitega, vaid need väljastatakse lokaali kui teenuse osutaja nimel. Ka R. H selgitab, et ansamblitele makstakse raha kaebuse esitaja kassast (I kd tl 109 pöördel).
  4. KMS § 3 lg 1 kohaselt on maksukohustuslane selle seaduse tähenduses ettevõtlusega tegelev isik, kes on registreeritud maksukohustuslasena. Vaidlust pole selles, et Karbo - T.K. OÜ ei olnud käibemaksukohuslane 30.04.2005 arve nr 177 väljastamise ajal. KMS § 29 lg 3 p 1 kohaselt on sisendkäibemaks maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. Eeltoodud põhjusel ei olnud kaebuse esitajal õigus arvel näidatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maksustatavast käibest maha arvata. Riigikohus on korduvalt avaldanud (kuni 01.01.2002 kehtinud KMS § 18 lg 1 p 1 osas) seisukohta (vt nt lahend nr 3-3-1-21-04 p 14), et ostja peab kontrollima, kas müüja on 12
(13)3-06-1393 käibemaksukohustuslane, sealhulgas saab ostja kontrollida, käibemaksukohustuslane on registreeritud vastavas registris. kas arvel märgitud Arvel nr 177 näidatud sisendkäibemaksusumma 488 krooni pole tühine ning välja pole toodud asjaolusid, mis välistasid ostja igasuguse mõistliku kahtluse selles, et arve esitaja on käibemaksukohustuslasena registreeritud. Seetõttu ei saa väita, et eelviidatud kontrollikohustuse täitmise nõudmine ostjalt oleks käesoleval juhul ebaproportsionaalne.
  1. Tulumaks on kaebuse esitajale määratud TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel kaebuse esitaja väljamaksetelt, mille suurus tehti kindlaks kaebuse esitaja tegevuskohas olnud vihiku andmetel, mis kajastas väljamakseid vihikus eesnimedega märgitud isikutele. Kaebuse esitaja on väitnud, et vihikus toodud maksed ei seondu kaebuse esitaja tegevusega, samas aga vastupidise seisukoha õigsuse korral tulnuks maksuhalduri tuvastatud asjaoludel neid väljamakseid maksustada töötasuna. Ringkonnakohus leiab, et vihikus sisalduvad väljamaksed on omistatavad kaebuse esitajale. Kaebuse esitaja väide, et need maksed kajastavad juhatuse liikmete isiklikke kulutusi neile osutatud lapsehoidmise teenuse eest, pole veenev ning on maksuhalduri poolt ümber lükatud (vt. apellatsioonkaebuse vastuse refereeringu p 4). Kaebuse esitaja väide, et vihikus kajastuvad väljamaksed tulnuks nende omistamise korral kaebuse esitajale maksustada töötasuna, ei muuda vaidlustatud maksuotsusega määratud maksusummat ebaõigeks. Väljamaksete maksustamise korral TuMS § 41 alusel ei väheneks kaebuse esitajale määratav maksusumma. Samas on käesoleval juhtumil täidetud maksustamise TuMS § 51 lg 2 p-s 3 sätestatud maksu määramise koosseis. Vaidlust pole selles, et kaebuse esitajal puudub nende väljamaksete kohta raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Tõendatud on, et need väljamaksed on omistatavad kaebuse esitajale. Sellises olukorras puudus maksuhalduril kohustus maksu määramiseks täiendavalt tõendada nende väljamaksete kuuluvus palga hulka.
  2. Kaebuse esitaja on esitanud halduskohtus taotluse kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 747 krooni (taotlus I kd lk 22 ja maksekorraldus riigilõivu tasumise kohta I kd lk 66) väljamõistmiseks vastaspoolelt. Apellatsioonkaebuses on ta esitanud taotluse samas summas apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu väljamõistmiseks. Riigilõivu tasumine on küll tõendatud, kuid kuna nii kaebus kui apellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, puudub menetluskulu väljamõistmiseks vastustajalt alus. Lauri Madise Silvia Truman Ivo Pilving 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.