) § 42, § 60 ja § 61 lg-te 1 ja 2 alusel tuvastada A. T põlvnemine A.V ning mõista kostjalt hageja kasuks ühise lapse A. T ülalpidamiseks välja igakuine elatis 6 000 krooni alates hagiavalduse esitamisest. Hagiavalduse kohaselt töötasid hageja ja kostja 03.03.1995 kuni 03.12.1999 koos aktsiaseltsis M ning nende suhtest sündis xx.xx.xxxx poeg A. T. Pooled koos ei elanud ja ühist majapidamist ei omanud. Kostja lapse isadust ei tunnista ning ei ole osalenud lapse ülalpidamisel. Lapse kostjast põlvnemise tuvastamiseks
Hageja leidis, et kuna laps põlvneb kostjast, peab kostja osalema nende alaealise lapse ülalpidamises
A. T on allergik, kes vajab eritoitu ja ravimeid. Lapsel on sügav lühinägelikkus, mistõttu ta vajab prille. Kokku arvestas hageja kulutusi lapsele kuus 10 050 krooni ja palus elatisena välja mõista 6 000 krooni. Sellest jääb pärast 23 % tulumaksu mahaarvamist kätte 4 878 krooni, mis katab ligikaudu poole lapse vajadustest. Hageja hindas kulutusi lapsele ühe kuu lõikes alljärgnevalt: toiduraha koos koolitoidu maksumusega 3000 krooni; lapse osa eluasemekuludes 600 krooni; sidevahendid (telefon, internet) 600 krooni; õppevahendid, raamatud, kunsti- ja kirjutusvahendid 550 krooni; mänguasjad 200 krooni; üleriided, jalatsid, pesu 500 krooni; ravimid, hügieenivahendid, prillid 500 krooni; huvialaringid 1 000 krooni; teatri- ja kinokülastused, kultuuriüritused 400 krooni; koolivaheaja laagrid 1 000 krooni; lapse kindlustus 500 krooni; sportimine ja vaba aeg (jalgratas, rula, rulluisud, suusad jne) 500 krooni; transport 200 krooni; lemmikloomad 500 krooni. Kostja on majanduslikult hästi kindlustatud ning nõutud suuruses elatise maksmine on talle jõukohane abielust sündinud kahe väiksema lapse ülalpidamise kõrvalt. Hagejale on teada, et kostja töötab AS-s M ning ta on üks selle äriühingu omanikke. Kostjale kuulub Harjumaal neli kinnistut. Hagejale kuulub kahetoaline korteriomand Tallinnas x ning hageja sissetulek AS-s S on koos lisatasudega 20 000 krooni kuus. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja elab alates 1993. aastast koos A. P ning peab ülal A.P last esimesest abielust, xx.xx.xxxx sündinud M. T.P ning nende ühiseid lapsi, xx.xx.xxxx sündinud A. M. V ja xx.xx.xxxx sündinud V. S. V. Samuti on kostja ülalpidamisel väikelapse hooldamise tõttu tööl mitte käiv abikaasa. Kostja brutotöötasu on 2006. aastal olnud 17 000 krooni kuus, millest tulenevalt ühe leibkonna liikme kohta jääb kasutada 3 400 krooni kuus. Hageja brutotasu aluseks võttes (2006. aasta esimese kuue kuu keskmine töötasu 22 322,05 krooni) on tema leibkonna ühe liikme kasutada olev tulu ligikaudu 11 200 krooni kuus. Hagis toodud väidetavad kulutused lapsele on üle paisutatud ja tõendamata, mistõttu kostja nendega ei nõustunud. Kui kostja arvestaks samadel alustel oma laste ülalpidamiskulud, siis oleksid tema igakuised kulutused 30 150 krooni ja aastas 361 800 krooni. Lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest ja tuginedes
T makstava elatise suuruseks mitte üle 1 500 krooni. 12.06.2007 kohtuistungil oli kostja nõus elatist maksma 1 800 krooni alates kohtuotsuse jõustumisest, kuivõrd enne kohtuotsusega isaduse tuvastamist ei saa kostjal olla lapse põlvnemisest tulenevaid kohustusi (
lg 1 kohaselt vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad laste põlvnemisest, mis on tõestatud seaduses sätestatud korras. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt laps põlvneb isast, kes on tema eostanud. Selle seaduse tähenduses loetakse lapseks alaealist isikut.
lg 1 kohaselt, kui lapse vanemad ei ole omavahel abielus ja lapse põlvnemist ei ole võimalik kindlaks teha, võib põlvnemist isast tuvastada kohtus ema nõudel. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt põlvnemise isast tuvastab kohus asjaolude alusel, mis võimaldavad meest lapse isaks pidada. Eksperdiarvamus on usaldusväärne tõend ja kostja ei ole vastupidist tõendanud.
Seaduse mõtte kohaselt on seega mõlemad vanemad kohustatud võrdsetes osades kandma ka oma alaealise lapse ülalpidamiskulusid. Hageja arvestuse kohaselt on kulud lapsele kuus kokku 10 050 krooni. Kostja vaidlustas nii oma kirjalikus vastuses kui ka kohtuistungil suurt osa hagis märgitud kuluartiklitest, leides, et need on liiga suured. Kostja palus kohtul võtta asja materjalide juurde avalikult kättesaadavad statistiliste uuringute tulemused leibkonna liikme kulutuste kohta viimase kolme aasta osas. Nimetatud materjalidest nähtub, et leibkonna ühe liikme vajalikeks ja põhjendatud kulutusteks on keskmiselt kuus 2 635 kuni 2 664,50 krooni. Seejuures ei ole arvesse võetud tasuta koolitoitu, igakuiseid riiklikke toetusi jne. Kohtu arvates on hageja lapsele tehtavate kulutuste arvestus ebamõistlikult suur (eriti kulude osas toidule), aluseks võttes lapse vanust (9 aastat). Hageja enda majanduslik olukord on samuti hea: hageja on kohtu hinnangul majanduslikult heal järjel, omab oma kodu nii maal kui linnas ja ka korralikku sissetulekut. Kostja vastuväited hageja poolt hagis märgitud kulutuste osas on osaliselt põhjendatud, samas kostja poolt pakutud elatis lapsele summas 1 500 kuni 1 800 krooni kuus, millelt hageja peab maksma ka tulumaksu kui saadavalt tulult, on kohtu arvates lubamatult kasin ning ei kata alaealise kooliskäiva lapse elementaarseid vajadusi. Kostja poolt asjas esitatud statistilised andmed on kohtu arvates käsitletavad kui võimalikud minimaalsed kulutused leibkonna liikmele, millest väiksema elatusraha summa väljamõistmine lapse ülalpidamiseks ei oleks mõeldav üldist majanduslikku olukorda arvestades. Kostja on kohtu arvates samuti majanduslikult hästikindlustatud isik, omab kinnisvara, hoonestusõigusi, tal on võimalik oma perekonnale maja ehitada, ta omab korralikku sissetulekut ja osalust äriühingus ning asjaolu, et tema ülalpidamisel väidetavalt on kolm last, ei muuda kostjat vähekindlustatud isikuks. Pigem annab see tunnistust tema 3
lg 1 alusel mõistis Harju Maakohus kostjalt hageja kasuks välja 3 800 krooni elatusraha kuus, võttes arvesse asjaolu, et hageja maksab antud summalt kui saadavalt tulult tulumaksu. Elatis lapsele tuleb välja mõista alates hagi esitamisest kohtule, sest kostja on asjas tuvastamist leidnud asjaolude kohaselt põhjustanud hagejale pöördumise hagiga kohtusse ning ka asja lahendamise viivituse seoses ekspertiisi määramise vajadusega lapse põlvnemise tuvastamiseks. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 02.07.2007 otsuse elatise suuruse ja elatise väljamõistmise aja osas ning teha uus otsus, millega mõista A. V L. T kasuks igakuise elatusrahana 1 800 krooni A.T ülalpidamiseks arvates esimese astme kohtu otsuse tegemisest 02.07.2007 kuni lapse täisealiseks saamiseni xx.xx.xxxx. Apellant palub menetluskulud jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei võimalda kostja A.V varaline seisund maksta elatist kohtu määratud ulatuses 3 800 krooni kuus. A.V on suuteline maksma L. T elatist seaduses sätestatud alammääras 1 800 krooni kuus ning leiab, et elatis tuleks temalt välja mõista arvates Harju Maakohtu otsuse tegemisest 02.07.2007, kuna varem kostja ei teadnud oma isadusest A.T suhtes. Isaduse saab tuvastatuks lugeda alles kohtuotsuse jõustumisest. Lapse põlvnemise tuvastamise osas kostja kohtuotsust ei vaidlusta ning teatab, et on asunud maksma elatist 1 800 krooni kuus pärast Harju Maakohtu otsuse tegemist.
lg 2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Vaidlustatud kohtuotsusest ei nähtu, millisel alusel ja millistele tõenditele tuginedes asus esimese astme kohus seisukohale, et lapse igakuised vajadused moodustavad 6 000 krooni. Kostja taotlusel võttis kohus asja materjalide juurde avalikult kättesaadavad statistiliste uuringute tulemused leibkonnaliikme kulutuste kohta viimase kolme aasta lõikes. Nimetatud materjalidest nähtub, et leibkonna ühe liikme vajalikeks ja põhjendatud kulutusteks on keskmiselt 2 635 kuni 2 664,50 krooni. Seejuures ei ole käsitletavate statistiliste kulutuste puhul arvesse võetud tasuta koolitoitu, igakuiseid riiklikke toetusi jms. Seega tuleks lapse ülalpidamise ja kasvatamise vajadusteks ühe vanema poolt kanda ca 1 330 krooni kuus. Kostja leiab, et lapse vajadusi ei saa hinnata vanemate võimalustest lähtuvalt, kuna nimetatud mõisted ei ole kattuvad. Juhul kui hageja on võimaldanud lapsele väidetavat elatustaset (see on teoreetiline võimalus, kuna ka esimese astme kohtu hinnangul kulutused lapsele summas 6 000 krooni tõendamist ei leidnud), siis ei saa panna kostjale tema varalisest seisundist lähtuvalt senise elatustaseme säilitamise kohustust. Hageja igakuine 4
lg 3 mõttest tulenevalt pidanud arvestama asjaolu, et kostja ülalpidamisel on kolm alaealist last ja tema abikaasa ei tööta ega saa ka vanemahüvitist (kõige väiksem laps saab xx.xx.xxxx kaheaastaseks). Kui arvestada ühe lapse kulutusteks 6 000 krooni kuus, peaks kostjal kuluma nelja lapse ülalpidamiseks kokku 21 800 krooni kuus (3 800 + 3 * 6 000), mis ületab tema kuusissetulekut, või siis osutuksid tema lapsed varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja juures kasvav laps. Kohtu väljamõistetud suuruses elatise maksmisel jääks kostja brutosissetulekuks 13 200 krooni kuus, millega tuleb ülal pidada 5-liikmelist perekonda. Apellant leiab, et esimese astme kohtu järeldused tema majanduslikust kindlustatusest on ebatäpsed ja kohus on hinnanud ebaõigesti teda majanduslikult hästikindlustatuks. Osalus äriühingus ei tähenda, et igal aastal on kindlustatud äriühingu kasum ja selle osanikele dividendidena väljamaksmine. Seoses temale kuuluvate kinnistutega märgib kostja järgmist. Kinnistul asukohaga x asub kostja vanematele kuulunud suvila, mille vanemad kinkisid kostjale juriidilise asjaajamise lihtsustamiseks, kuid mida vastastikuse kokkuleppe alusel kasutavad jätkuvalt kostja vanemad ja onu. Kostja ei saa nimetatud kinnistut käsutada ega sellelt muul viisil tulu saada tulenevalt perekondlikest kokkulepetest. Kostja ise elab oma perekonnaga 4-toalises ridaelamus x ning talle kuulub nii kinnistu kui sellele ridaelamu ehitamiseks seatud hoonestusõigus. Teise kinnistu asukohaga x omandas kostja soodsatel tingimustel eesmärgiga hakata perekonnale majandusliku võimaluse avanemisel suuremat eluaset ehitama, kuid käesoleval hetkel ei ole kostjal majanduslikku võimalust elamuehituseks. Isegi kui kostja majanduslik olukord paraneks, tuleks tal elamu ehitamiseks võtta pangalaenu, mis suurendaks igakuiseid väljaminekuid. Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Kohtukulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium kontrollib esimese astme kohtuotsust üksnes vaidlustatud osas tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1. Maakohtu otsus on vaidlustatud elatusraha suuruse ja selle väljamõistmise aja osas. Seega ülejäänud nõude osas kolleegium otsust ei kontrolli. Kolleegium, ära kuulanud vastustaja ja menetlusosaliste esindajad, ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsus elatusraha suuruse osas kuulub osalisele tühistamisele materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu alljärgnevatel asjaoludel. Maakohus on elatusraha väljamõistmisel juhindunud põhjendatult
lg-st 2, mille kohaselt elatis määratakse lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Kolleegium leiab, et primaarseks tuleb lugeda lapse vajadusteks minevaid kulusid, mis tagavad lapsele normaalse arengu. Poolte ühine laps on sündinud xx.xx.xxxx, seega on üheksa- aastane. Maakohus leidis, et arvestades vanemate võimalusi, on põhjendatud ja vajalikud kulud lapsele 6000 krooni kuus. Apellandi arvates ei ole antud summa millegagi tõendatud ega põhjendatud. Hageja on teinud oma arvestuse summale 10 050 krooni, mida kohus pidas liialt suureks ning leidis, et põhjendatud summaks saab olla 6000 krooni kuus. Kostja ei ole hageja 5
Asjaolu, et poolte vahel oli vaidlus isaduse osas ning maakohus tuvastas lapse põlvnemise kostjast, ei anna alust muuta elatusraha väljamõistmise aega. Maakohus tuvastas, et kostja on poolte ühise lapse isa, seega on tal ühine kohustus teise vanemaga osa võtta lapse ülalpidamisest. Kohtukulude jaotamine Kolleegium leiab, et kuivõrd apellatsioonkaebus kuulub osalisele rahuldamisele, siis tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda. Kohtukulude jaotus esimese astme kohtus tuleb jätta muutmata. Mare Merimaa Iko Nõmm Rein Pokk 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.