Obsah (6)

§ 7§ 98§ 96§ 99§ 30§ 396

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Egon Konsand, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 1. oktoober 2007 Tartu Tsiviilasja number 2-04-309 Tsiv

§ 7

lg 1 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks.

§ 7

lg 2 kohaselt mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevusvõi kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Võlakiri eeldab ikkagi võlgnevuse tekkimist. Kuna võlausaldaja tunnistab, et võlakirja aluseks ei ole mitte mingisugust võlgnevust, siis tuleb asuda seisukohale, et võlakiri ei saa olla võlanõude aluseks, kuna see ei vasta TsÜS §-is 138 ning

§-des 6 ja 7 loetletud hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetele. Kostja väitel vastuhagi rahuldamine välistab täielikult esialgse põhihagi rahuldamise. 2 3. Hageja väitel tuleb kostja esitatud vastuhagi jätta rahuldamata, kuna A.V. on ise võlakirja kirjutanud, ta pole oma tahteavaldust seaduses ettenähtud tähtaja jooksul vaidlustanud, vaid on võlakirja õigsust ja kehtivust oma sõnade ja tegudega (võla pikendamise taotlus) kinnitanud. Hageja peab väljamõeldiseks kostja väidet tema poolt võlakirja kirjutamises hageja poolse ähvarduse sunnil (hageja poolne elamu süütamise ähvardus). Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et kostja ei olnud enne tema vastu hagi esitamist tema enda poolt kirjutatud võlakirja vaidlustanud, vaid vastupidi ta aktsepteeris seda ning käis 10.11.2003, s.o pärast 07.11.2003 esitatud pretensiooni saamist, U.V. a esindaja juures pikendust palumas ja lubas 3 nädala jooksul võlgnevuse tasuda. Hageja väitel on kostja pöördunud korduvalt hageja poole, et saada võla maksmiseks pikendust. Seaduseandja on ette näinud ka tehingu tühistamise võimaluse avalduse tegemisega teisele poolele (

§ 98

lg 1), kui tehing on tehtud õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul (

§ 96

) kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas (

§ 99lg 1 p 1).

Kostja ei ole püüdnudki tehingut tühistada seaduses ettenähtud korras. Hageja väitel on see ka mõistetav, kuna hageja pole kostjat ähvardatud. Tähelepanuta tuleb jätta ka kostja väide, et 23.05.2003 ei olnud kostja maa omanik ja ei omanud õigust seda käsutada ning seoses sellega polnudki võimalik metsamaterjali arvelt võlgnevust tasuda. Hageja väitel ei pidanud ta kostjalt võlakirja saamisel kontrollima, kas viimasel on maad, et ta saaks võlgnevuse metsamaterjaliga tasuda, sest võlakiri oli antud summas 50 000 krooni, seega on võlgnikul valida, kas tasuda metsamaterjaliga või rahas. Hageja väitel pole vaidlusalune tehingu sõlmimine vastuolus heade kommete või avaliku korraga, seega ei ole võlakiri tühine. Kostja väited ja taotlus vastuhagis, et A.V. poolt antud võlakiri on tema tahte vastane ning vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega ning tuleb tunnistada tühiseks algusest peale, on alusetu. MAAKOHTU LAHEND 4. Tartu Maakohus rahuldas 29. mai 2007 otsusega hagi ja mõistis välja A.V. lt 50 000 krooni U.V. a kasuks ning jättis rahuldamata A.V. vastuhagi U.V. a vastu. Otsuse kohaselt tuleb anda õiguslik hinnang A.V. poolt 23.05.2003 U.V. ale välja antud võlakirjale. Võlakirja kohaselt kohustus A.V. tasuma U.V. ale võla 50 000 krooni. Tegemist on abstraktse kohustuse võtmise võlatunnistusega ehk nn konstitutiivse (abstraktse) võlatunnistusega

§ 30mõttes.

Võlatunnistusega on loodud iseseisev kohustus, s.o lubadus tasuda kokkulepitud võlasumma 50 000 krooni. Käsitletud võlakohustus abstraktse kohustusena iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Pooled ei ole vaidlustanud asjaolu, et 23.05.2003 andis kostja hagejale võlakirja. Samuti puudub vaidlus faktis, et nende vahel oli enne

1. aastat majanduslik suhtlemine, mille tõttu tekkis poolte vahel võlgnevussuhe. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et kostja on kohtuväliselt hageja esindajale omakäeliselt 10.11.2003 vaidlusaluse võlakirja kohta kirjalikult avaldanud: „Palun pikendust. Maksan 3 nädala jooksul ära nagu kokku leppisime“. Kuigi avaldatul puudub allkiri, on kostja sellekohase seisukoha omakäeliselt andnud. Ka see avaldus viitab asjaolule, et hageja ja kostja vahel oli võlavahekord, mille kohta kostja andis võlakirja hagejalt võetud laenuna. Asjaolu, et võlakirjas lubas kostja võlgnevuse tasuda metsamaterjali arvel, ning et kostjal ei olnud võimalik metsmaterjaliga võlgnevust tasuda, ei muuda võlakirja olemust. Võlakirjas on 3 fikseeritud võlgnevuse suurus 50 000 krooni, mille tasumise ühe võimalusena on fikseeritud selles ulatuses võla tasumine metsmaterjali arvel. Kohus ei tuvastanud, et kostja oleks võlakirja andnud ähvarduse või vägivalla mõjul, samuti seda, et võlakirja andmine oleks vastuolus heade kommete või avaliku korraga. Kostja sellekohased väited on paljasõnalised. Võlatunnistuse seaduses iseseisva lepinguliigina sätestamise eesmärk on anda õiguslik vorm käibes kasutatavatele dokumentidele, mille funktsiooniks on kohustuse täitmise tagamine, sissenõude lihtsustamine ning tõendamiskoormise vähendamine. Võlakirja koostamise eesmärgiks on luua abstraktne võlasuhe, mille eesmärgiks on lihtsustada nõude realiseerimist, välistades võlakirjast tulenevate kohustuste sõltuvuse aluseks oleva võlasuhte kehtivuse ning tagada kohustuse täitmine. Kostja esitatud vastuhagi rahuldamiseks olevaid asjaolusid kohus ei tuvastanud ja vastuhagi tuleb rahuldamata jätta. Vastuhagi rahuldamata jätmisel tuleb arvestada ka asjaoluga, et nähtuvalt Lõuna Politseiperfektuuri 15.01.2007 teatisest on A.V. 01.11.2005 avaldus U.V. a suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks jäetud rahuldamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. A.V. taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu
3. mai 2007 otsuse tühistamist ning asja saatmist uueks läbivaatamiseks samale kohtule või uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ekslik seisukoht, et antud juhul on tegemist abstraktse kohustuse võtmise võlatunnistusega ehk nn konstitutiivse (abstraktse) võlatunnistusega

§ 30mõttes.

Ekslik on ka seisukoht, et antud võlakirjaga on loodud iseseisev kohustus, s.o lubadus tasuda kokkulepitud võlasumma 50 000 krooni. Hageja märgib otseselt oma hagiavalduses, et võlasuhte aluseks on hageja poolt kostjale antud laen, laenu saamist kinnitab kostja hagiavalduse lisas viidatud võlakirjaga. Seega on kohtu järeldus vastuolus hageja enda poolt hagiavalduses märgituga, et tegemist ei ole abstraktse võlatunnistusega, vaid võlakirjaga, mis kinnitab laenu saamist. Seega võiks teoreetiliselt olla tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Kui tehing on tühine, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Hageja tunnistas, et raha ta tegelikult kostjale laenanud ei ole, samuti ei suutnud hageja usutavalt kohtule selgitada, millest tekkis hageja kohustus maksta kostjale 50 000 krooni. Hageja viitab oma hagiavalduses

§ 396

lg-s 1 sätestatud laenulepingule, mille kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenuleping oma õiguslike tagajärgedega eeldab laenusumma tegelikku üleandmist. Antud juhul väidab kostja, et ta hagejalt hagiavalduses märgitud summas laenu saanud ei ole. Laenu mitteüleandmist tunnistas kohtuistungil ka hageja. Seega on laenuleping algusest peale tühine, kuna laen tegelikult üle antud ei ole, samuti on tühine ka hagiavalduse lisana toodud võlakiri, kuna võlakiri on seotud hageja enda väidete kohaselt laenuvõlasuhtega. Kuna hageja välistas, et tegemist võiks olla abstraktse ehk konstitutiivse võlatunnistusega

§ 30

mõttes ja kuna hageja ise tunnistas kohtuistungil, et laenusummat ta üle andnud ei ole, siis on ka kehtetu hagiavalduses märgitud võlakiri kui deklaratiivne võlakiri. Deklaratiivne võlakiri ei saa olla uue õigussuhte tekkimise aluseks, seega ei saa olla hagiavalduses märgitud võlakiri olla võlanõude aluseks, kui ei ole leidnud tõendamist võlakirja aluseks olev tehing, laenuleping; 4 2) on jäetud põhjalikult analüüsimata vastuhagis toodud põhjendused ja väited. TsMS § 436 lg 1 kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsusest ei tulene, kas kohus tuvastas laenu üleandmise fakti või leidis, et laenu tegelikult üle antud ei ole. Seega selles osas on kohtuotsus ebaselge. Kui võtta aluseks kohtuotsuses märgitu, et tegemist on täiesti uue võlasuhtega, siis kohtuotsus väljub kirjaliku hagiavalduse raamidest, kus välistatakse antud asjas koostatud võlakirja käsitlemist abstraktse võlakirjana. Kohus ei ole andnud küllaldast hinnangut vastuhagis märgitule, kas võlakiri on kooskõlas A.V. tegeliku tahte, mõistlikkuse, heade kommetega ja hea tava põhimõtetega; 3) on ekslik seisukoht, et A.V. on hiljem tunnistanud antud võlakirja. A.V. ei ole mitte kunagi tunnistanud antud võlakirja. Asjaolu, et A.V. kirjutas 10.11.2007 U.V. a lepingulise esindaja dikteerimisel 07.11.2003 kirjale märgitud sõnad, ei näita veel, et see oleks olnud A.V. tegelik tahe. Kuna tegelikult ta laenu ei saanud, siis ta keeldus kirjutatule allkirja andmast. Apellant on seisukohal, et 07.11.2003 kirjale A.V. poolt kirjutatud teksti ei saa käsitleda tõendina, millega A.V. oleks tunnistanud laenu saamist ja kohustust tasuda laen, mida A.V. tegelikult saanud ei ole; 4) on jäetud välja selgitamata, kas laen tegelikult üle anti, kui laen üle anti, siis millal see toimus. Kuna ei ole välja selgitatud laenu üleandmise aega, siis ei saa kostja esindaja võtta ka seisukohta nõude aegumise osas. Kohus ei ole pööranud tähelepanu asjaolule, mil viisil sai U.V. anda A.V. le laenu, kui temale kuulunud maja sundvõõrandati enne 2003. a tema enda võlgade katteks. U.V. ei tööta alates 2003.a. ja on töövõimetu - töövõime kaotuse aste 80 %. 5. U.V. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus õigesti kvalifitseerinud pooltevahelise õigussuhte. Kuna hageja ja kostja tahtsid koos äritegevust ajada ja kostjal raha ega vajalikke asju polnud, siis andis hageja kostjale eri aegadel raha, küll tasus tema auto remondi eest, ostis talle mootorsae jne. ning hiljem kirjutas kostja hagejale omakäeliselt võlakirja, milles lubas võlgnevuse 50 000 krooni tasuda kas metsamaterjaliga või rahas. Apellant on hageja kohtuistungil antud väidet, et raha täissummas kostjale üle ei andnud, tõlgendanud vääralt, et võlausaldaja on ise tunnistanud, et tema pole laenusummat üle andnud. Apellant ei ole vaidlustanud asjaolu, et poolte vahel oli enne võlakirja andmist majanduslik suhtlemine ja sellest võlasuhe tekkiski; 2) on arusaamatu väide, et kohus oleks pidanud tuvastama laenu üleandmise fakti ja muu laenulepinguga seonduva. Kohus tuvastas asjas faktilised asjaolud ja andis õigusliku hinnangu leides, et tegemist on võlatunnistusega. Siinjuures on ka olulised tõendid võlakiri ja kostja taotlus maksmise tähtaja pikendamiseks, millised on kirjutanud kostja omakäeliselt; 3) on paljasõnaline väide, et teksti kirjutamine polnud A.

a tahe. Kostja tuli hageja lepingulise esindaja juurde, kaasas kiri, milles hageja nõudis kohustuse täitmist. Kostja omakäeliselt, seega kirjalikult väljendades oma tahteavaldust, palus pikendust ja lubas 3 nädala jooksul võla hagejale ära maksta. Asjas ei ole tuvastatud, et hageja esindaja dikteeris või sundis kostjat kirjutama vastavat teksti; 4) on väär apellandi seisukoht, et hageja ei saanud anda kostjale laenu. Hageja oli raha säästnud ja võttis ka laenu, et kostjaga koos äritegevust alustada, seega oli tal võimalik kostjale laenu anda ja muid tema rahalisi kohustusi täita, mille kohta kostja väljastas hagejale hiljem võlakirja. Apellant ei ole vaidlustanud kohtu järeldust, et poolte vahel oli enne

1. a majanduslik 5 suhtlemine, mille tõttu poolte vahel võlgnevuse suhe tekkis ja seega on kostja (apellant) sisuliselt tunnistanud ja omaks võtnud, et poolte vahel oli võlasuhe; RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus rahuldas U.V. a hagi ja mõistis A.V. lt U.V. a kasuks välja 50 000 krooni. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab U.V. a hagi A.V. vastu 50 000 krooni väljamõistmiseks rahuldamata. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Seoses maakohtu otsuse osalise tühistamisega tuleb muuta menetluskulude jaotust.
3. Maakohus on ekslikult leidnud, et A.V. poolt 23.05.2003 U.V. ale antud võlakirja näol on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, millega loodi iseseisev kohustus. Hagiavalduse kohaselt põhineb võlakiri laenulepingul. Menetluse kestel on hageja kinnitanud, et hageja andis kostjale eri aegadel raha, tasus auto remondi eest, ostis talle mootorsae jne ning nimetatud võlgnevus vormistati hiljem võlakirjas. Samas on ka maakohus leidnud, et poolte vahel oli enne
4. a majanduslik suhtlemine, mille tõttu tekkis poolte vahel võlasuhe. Seega tuleneb nii hageja esitatud asjaoludest kui maakohtu poolt tuvastatust, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, mida iseloomustab sõltuvus selle aluseks olevast võlasuhtest. Deklaratiivse võlatunnistuse tähendus määratakse selle sisu ja ulatusega ning üldjuhul peab võlgnik tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või on see lõppenud, s.t tal on õigus esitada vastuväiteid võlakirja aluseks olevale võlasuhtele. Võlakirjast nähtuvalt kohustus A.V. tasuma U.V. ale võla oma metsast metsamaterjalina summas 50 000 krooni. A.V. kinnitas, et võlakirja kirjutas ta U.V. a ähvarduse mõjul ning tegelikult ta U.V. alt raha ei ole saanud ja viimane ei ole tasunud tema eest mingeid arveid ega ostnud talle saagi või muid asju.
5. a tal maad ei olnud ning 01.07.2003 ei oleks ta saanud raha oma metsa müügist. U.V. on keskmise puudega (80 % töövõime kaotus) ja tema sissetulekuks on ainult pension ja toetus seoses puudega. Seetõttu ei saanud U.V. al olla 50 000 krooni, mida talle laenata. Samuti ei ole U.V. tõendanud, millal konkreetselt ja millise rahasumma ta üle andis, millal ta tasus auto remondi eest või millal maksis mootorsae eest. Ringkonnakohus märgib, et laenaja võimalused tõendada raha mittesaamist on piiratud ning ülalmärgitud asjaolusid arvestades peab hageja tõendama, et ta on A.V. le raha üle andnud. Hageja esindaja kinnitas ka ringkonnakohtu istungil, et tal ei ole tõendeid, millistest nähtuks A.V. le raha üleandmine või A.V. osutatud teenuse eest tasumine ning, et pooltevahelist võlasuhet tõendab üksnes võlakiri. Ringkonnakohus leiab, et kuna puuduvad tõendid, millised kinnitaksid võlakirja aluseks olevat võlasuhet, siis tuleb hageja nõue 50 000 krooni väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Ei ole mõistlik eeldada, et isik, kes annab teisele isikule raha 50 000 krooni (sh maksab teenuse eest), ei dokumenteeri seda kirjalikult. Samuti ei ole hageja, arvestades tema majanduslikku olukorda, tõendanud, kust ta sai laenu andmiseks 50 000 krooni. Seega ei ole hageja tõendanud võlasuhte olemasolu ning hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Asjaolu, et A.V. on 10.11.2003 kirjutanud vastaspoole esindaja dikteerimisel viimase poolt koostatud kirjale märkuse „Palun pikendust. Maksan 3 nädala jooksul ära“, ei tõenda hagejalt laenu saamist. A.V. kinnitas, et kokkusaamine nimetatud päeval toimus hageja esindaja initsiatiivil ning märkusele keeldus ta allkirja andmast, kuna ta ei olnud A.V. lt raha saanud ning ta nõustus U.V. a esindaja ettepanekuga lahendada vaidlus kohtus.
6. Maakohtu otsustus, millega jäeti vastuhagi rahuldamata, on põhjendatud. Apellatsioonkaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata. 6 Vastuhagiavalduses leitakse, et võlakiri on tühine, kuna see on tehtud ähvarduse mõjul ja on vastuolus heade kommetega. Ringkonnakohtu istungil kinnitas A.V. , et võlakirja andis ta teise poole ähvarduse mõjul. Vastavalt TsÜS §-le 98 lg 1 toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele TsÜS §-s 99 ettenähtud tähtaja jooksul. Hagi tehingu tühistamiseks alates 01.07.2002 enam esitada ei saa. Vastuhagi on esitatud 12.04.2005 ja selles taotletakse 23.05.2003 võlatunnistuse tühiseks tunnistamist. Kuna vastuhagi esitaja ei ole järginud kohtuvälise tahteavalduse tegemise korda, siis tuleb vastuhagi tehingu tühistamiseks ähvarduse mõjul jätta rahuldamata. Arvestada tuleb ka sellega, et isegi kui kohus tehingu abstraktselt tühiseks tunnistab, tuleb see tahteavaldusega teise poole suhtes maksma panna. Nähtuvalt asja materjalidest on aga TsÜS §-s 99 lg 1 sätestatud kuuekuuline tähtaeg möödunud. TsÜS § 86 kohaselt heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Tehingu tühisus heade kommetega vastuolu tõttu tuleb kõne alla juhul, kui tehingu kohta konkreetne regulatsioon puudub, samas on aga ilmne, et selle kehtimajäämine antud tingimustel ei ole ühiskonna enamuse arusaama järgi mõistlikult aktsepteeritav. Oluline on silmas pidada, et TsÜS § 86 saab kohaldamisele tulla vaid siis, kui seaduses endas vastav eriregulatsioon puudub. Ilmselt on heade kommetega vastuolus ka ähvardusega sõlmitud tehingud. Samas on seaduses nende juhtumite jaoks erikoosseisud, mis toovad tehingu tagajärjena kaasa mitte automaatse tühisuse, vaid tühistamise võimaluse seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Kuivõrd antud juhul on vastuhagi esitaja seostanud võlakirja tühisust just ähvardusega, siis puudub seaduslik alus selle tühisuse tunnustamiseks TsÜS § 86 alusel. Ülaltoodu alusel tuleb A.V. tunnustamiseks) jätta rahuldamata. apellatsioonkaebus võlakirja tühistamiseks (tühisuse
7. Seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega tuleb muuta menetluskulude jaotust. U.V. a poolt tasutud riigilõiv 3500 krooni tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega jätta tema kanda. A.V. poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 2750 krooni tuleb välja mõista U.V. alt, vastuhagi esitamisel tasutud riigilõiv 60 krooni tuleb jätta tema kanda. A.V. kulutused õigusabile moodustavad 12 390 krooni. TsMS § 61 lg 1 p 1 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) kohaselt tuleb U.V. alt välja mõista A.V. õigusabikulude katteks 619.50 krooni. Poolte ülejäänud menetluskulud tuleb jätta nende kanda. Viivi Tomson Egon Konsand 7 Üllar Roostoja