) §-de 6 ja 33 alusel /tl 2629/.
on töötanud välisriigi julgeolekuteenistuses /tl 6-8/.
Ta ei ole kunagi olnud välisriigi julgeoleku- või luureorgani koosseisuline töötaja ega kuulu Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee (edaspidi - ENSV RJK) endiste kaastöötajate, sõjaväepensionäride või nende perekonnaliikmete hulka. Kaebaja on töötanud üksnes töölepingu alusel sekretär-asjaajajana, tal ei ole olnud sõjaväeauastet ega sõjaväepiletit. Ta ei tegelenud vastuluurega ega omanud põhjalikku erialast ettevalmistust. Seadusandja tahe on välistada Eesti kodakondsuse saamine isikutel, kes olid sõjaväeteenistuses ENSV RJK-s, ja tagada riigi julgeolek. Sekretär-asjaajajana töötamine ei ole iseenesest tegevus, mis oleks suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu. Vabariigi Valitsus on vääralt lugenud kaebaja isikuks, kes teenis välisriigi julgeolekuteenistuses. Kaebaja on sündinud ja elanud Eestis kogu oma elu ja tal on tihe side Eestiga. Ta suhtub riiki lojaalselt. Kaebajal on Eestis perekond, abikaasa on Eesti kodanik, siin on ta isiklik elamispind ja legaalsed sissetulekuallikad. Kaebaja soovib integreerida Eesti ühiskonda ja edaspidi elada siin Eesti kodanikuna. Välismaalase passi omamine tekitab tunde, et ta viibib Eestis ajutiselt. Seaduse rakendaja ja kohus peavad lähtuma õiguskindluse ja proportsionaalsuse printsiipidest. Igaühel on õigus oodata, et seaduse rakendaja ei karmista olulise põhjenduseta isikute olukorda. Vastustaja Vabariigi Valitsus palub jätta kaebus rahuldamata. Viitega
K) § 2 lg-le 2 leiab vastustaja, et olenemata sellest, kas isik oli teenistuja või tööline, sõlmiti isikuga tööleping ning kanne isiku tööle asumisest tehti tööraamatusse. T.G. tööraamatusse on tehtud ENSV RJK kaadrite osakonna poolt 16.02.1978 käskkirja nr 33 alusel kanne, et võetud tööle asjaajajana alates 14.02.1978 ning 08.05.1979 käskkirja nr 85 alusel kanne, et vabastatud omal soovil TööK § 35 alusel. Selgitamist vajab asjaolu, kas isik, kes on võetud tööle ENSV RJK-sse asjaajajana ning ei oma sõjaväelist väljaõpet ega auastet, on käsitletav julgeolekuteenistuse töötajana. Kuivõrd
-s ei ole loetletud organeid, mida tuleb lugeda julgeoleku- või luureorganiks, tuleb lähtuda “Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure- või vastuluureorganite teenistuses olnud või nendega koostööd teinud isikute arvelevõtmise ja avalikustamise korra seaduses” (edaspidi – OkupS) toodud loetelust ning ENSV RJK on välisriigi julgeolekuorgan. OkupS § 4 lg 1 kohaselt julgeoleku- või luureorgani teenistuses olemine selle seaduse mõistes on töötamine julgeoleku- või luureorgani koosseisulise töötajana. T.G. tööleping oli lõpetatud TööK § 35 alusel – määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamine töölise või teenistuja algatusel. Seega on T.G. töötanud ENSV RJK koosseisulise töötajana.
lg 1 p 5 laieneb isikutele, kes töötasid ENSV RJK-s, olenemata sellest, kas nende töö oli seotud sõjaväelise teenistusega (väljaõpe, auastmed jms).
lg 1 p 5 rakendamiseks on oluline välja selgitada, kas isik on töötanud koosseisus ettenähtud töökohal või oli tegemist isikuga, kelle ameti/töökoht ei olnud asutuse struktuuris ette nähtud. Nimetatut aitavad selgitada tööraamatu kanded, mille kohaselt T.G.l oli sõlmitud määramata ajaks tööleping ning kaebuse esitaja suhtes on kohaldatav
Kodakondsus antakse isikule, kes on täitnud
-s ettenähtud tingimused ning tema suhtes ei ole tuvastatud kodakondsuse andmisest keeldumise aluseid. T.G. on täitnud
Kui isik on Eestis pikaajaliselt elanud, st asunud Eestisse enne 01.07.1990 ja viibib püsivalt Eestis, ei nõuta temalt alalise elamisloa 2 olemasolu. Samas isiku sündimine ning tema sidemed Eestiga ei oma kodakondsuse andmise otsustamisel tähendust. Seadusandja on välja toonud kodakondsuse andmisest keeldumise alused, millest ainult kahel juhul on teatava aja möödudes võimalik kodakondsus anda –
Riigil on lai otsustusõigus oma kodanike määratlemisel. Kuigi kodakondsusetust tuleb vältida, ei tähenda see, et kõigile kodakondsuseta isikutele peab nende asukohariik kodakondsuse andma. Riigil on äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu kontrollida, millega konkreetne taotleja tegeles töötades ENSV RJK-s. Arvestades RJK töö spetsiifikat on seaduseandja pidanud vajalikuks keelduda kodakondsuse andmisest kõigile isikutele, kes on RJK-s töötanud koosseisulise töötajana, olenemata asjaolust kas ta töötas nn tsiviilisikuna või töötas sõjaväelist ettevalmistust nõudval ametikohal. Vabariigi Valitsus on analoogses olukorras olnud isikuid kohelnud sarnaselt ning varemgi keeldunud töölepingu alusel RJK-s töötanud isikule kodakondsuse andmisest. Samuti on
selle jõustumisest 01.04.1995 sisaldanud keeldu kodakondsuse andmisest isikutele, kes on töötanud välisriigi julgeolekuteenistuses. Seega ei ole karmistatud isikute olukorda ning Vabariigi Valitsus on tulenevalt kodakondsuse seaduses sätestatust, järginud ühtset kodakondsuse poliitikat. KOHTU PÕHJENDUSED 1. 01.04.1995 jõustunud
lg 2 kohaselt Eesti kodakondsus omandatakse, saadakse, taastatakse ja kaotatakse käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Vastavalt
lg-le 1 sooviavaldus Eesti kodakondsuse saamiseks või taastamiseks registreeritakse ja võetakse menetlusse Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutuses (antud juhul KMA) ning vastavalt § 20 lg-le 1 Eesti kodakondsuse andmise või taastamise otsustab Vabariigi Valitsus. Käesoleval juhul puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et T.G. sooviavaldust Eesti kodakondsuse saamiseks oleks menetlenud ja selle põhjal otsuse teinud selleks mittepädev isik. Kaebajal ei ole etteheiteid kaevatud Vabariigi Valitsuse korralduse vormi ega tema sooviavalduse menetlemise osas. Asja materjalidest nähtuvalt on T.G.le olnud tagatud ka ärakuulamisõigus /tl 41, 35-36/. 2.
lg 1 p 5 kohaselt Eesti kodakondsust ei anta ega taastata isikule, kes on töötanud või töötab välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. Antud juhul puudub vaidlus faktilistes asjaoludes: T.G. töötas 14.02.1978-08.05.1997 ENSV RJK-s asjaajajana, kust ta vabastati tema omal soovil /tl 10/. Kaebaja pole neid asjaolusid ka varjanud /tl 28/, samuti on ta nõus sellega, et ENSV RJK allus NSV Liidu RJK-le ja on välisriigi julgeolekuorgan. T.G. leiab aga, et Vabariigi Valitsus on sisuliselt valesti hinnanud tema töötamist ENSV RJK-s ja seetõttu on valitsus kohaldanud tema suhtes ebaõigesti
3. Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja see ei kuulu rahuldamisele järgmistel asjaoludel ja põhjendustel. Põhiseaduse §-st 8 tulenevalt on isikul vääramatu õigus vaid sünniga omandatud Eesti kodakondsusele ning Eesti kodakondsuse saamise, kaotamise ja taastamise tingimused ja korra sätestab kodakondsusseadus. Kodakondsus on auasi ja privileeg ning seetõttu on riigil lai otsustusõigus oma kodanike määratlemisel.
lg 1 p 5 ei võimalda otsustajale diskretsiooni, vaid seadusandja on sätestanud Eesti kodakondsuse andmisest keeldumise absoluutse aluse. See on tingitud asjaolust, et RJK töö spetsiifikat (sh salastatust) silmas pidades on Eesti riigil praktiliselt võimatu kontrollida, millega üks või teine isik ENSV RJK-s töötades tegelikult tegeles, olgu tsiviilisikuna või sõjaväelasena. Eeltoodust tulenevalt on õige vastustaja väide, et antud juhul, erinevalt elamisloa andmise menetlusest, ei oma tähtsust asjaolud, et kaebajal on tihe side Eestiga, et ta 3 suhtub riiki lojaalselt, et tal on Eestis perekond, abikaasa on Eesti kodanik jms. Need asjaolud ei kuulu kaalumisele. Tähtis on tuvastada, kas sooviavalduse esitaja on töötanud või töötab välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. Kui vastus sellele on jaatav, siis järgnebki keelduv otsus.
Vaidlustatud korralduses on esitatud faktilised asjaolud ja õiguslikud põhjendused, millega kohtul tuleb nõustuda. 5. Kaebuse esitaja ei ole selgitanud, milles seisneb tema suhtes õiguspärase ootuse, proportsionaalsuse või võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine. Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust Eesti kodakondsusele, kuna
on selle vastuvõtmisest ja jõustumisest alates sätestanud keelu anda Eesti kodakondsus isikule, kes on töötanud välisriigi julgeolekuteenistuses. Järelikult ei ole antud juhul seaduse rakendaja Vabariigi Valitsus karmistanud, ammugi mitte põhjenduseta karmistanud T.G. olukorda. Kaebaja ei ole toonud ühtki näidet, kus temaga samasuguses olukorras olev või olnud isik oleks leidnud võrreldes T.G.ga soodsamat kohtlemist. Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine võiks tulla kõne alla siis, kui otsustajal oleks olnud kaalutlusõigus (haldusmenetluse seaduse § 4 ja 54). Käesoleval juhul Vabariigi Valitsus tuvastas kodakondsuse andmisest keeldumise absoluutseks aluseks oleva asjaolu ja tegi õiguspärase otsustuse. Seega ei saa Vabariigi Valitsuse 11.07.2005 korraldus nr 433 rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. 6. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. Antud juhul teeb kohus otsuse kaebuse esitaja T.G. kahjuks, järelikult tuleb jätta kaebaja kohtukulud ka tema enda kanda. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 1 poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Vastustaja ei ole sama paragrahvi lg-s 7 ettenähtud korras kohtukulude väljamõistmise nõuet esitanud. Hurma Kiviloo kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.