KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 23. november 2007.a Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja kantse
) § 32 lg 1 on tööandja kohustatud maksma töötajale töölepingu lõpetamise päeval kõik saadaolevad summad ehk lõpparve. Seega viivitas kostja palga maksmisega 9 päeva (11.-19.11.2006) ning peaks
§ 35kohaselt maksma viivist 0,5% maksmata summast iga viivitatud päeva eest.
Edasise aja eest ei saa aga hageja enam viivist nõuda, sest tööleping lõppes 19.11.2006 (mis ei 4
(6)Tsiviilasi nr 2-07-10804 ole asjas vaidlusalune, sest on tuvastatud sama töövaidluse lahendamise käigus töövaidluskomisjoni otsusega). Töölepingu lõppemisel muutus saamata jäänud palk juba lõpparve osaks (lisaks ka kasutamata puhkuse hüvitis 379.35 EUR ehk 5 935.53 krooni, millises summas samuti vaidlus puudub). Lõpparve kinnipidamisele rakenduvad aga juba teised sanktsioonid ja nimelt TLS § 119 lg 2, mille kohaselt on tööandjal kohustus keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitatud päeva eest. Paralleelset palga maksmise viivist ning lõpparve kinnipidamisel saadava hüvituse maksmise kohustust tööandjal ei ole. Hageja seda ka ei nõua, nõustudes oma 06.06.2007.a menetlusdokumendis (tl 35-36) töövaidluskomisjoni otsusega täielikult, millisel juhul loeb kohus tema nõuded muutunuks (vähenenuks) lähtuvalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 5 p 2 ja vastavaks töövaidluskomisjoni otsuses sätestatule. Kostja tugineb oma vastuväidetes sellele, et hagejale oli makstud avanssidena teatud summad, milliste osas olid suulised kokkulepped nende kulutuste tõendamise kohta dokumentide esitamiseks. Sisuliselt ei ole hageja neid väiteid vaidlustanud ja need tuleb lugeda omaksvõetuks TsMS § 231 lg 4 kohaselt. Mis puutub hageja väidetesse kaastöötajate esitatud täiendavate tõendite esitamisse kostjale avansisummade kasutamise kohta, siis need on jäänud paljasõnaliseks. Hageja ei ole ka taotlenud kohtult nimetatud võimalike tõendite väljanõudmist kostjalt ega esitanud selle kohta muid tõendeid (nt tunnistajate ütlused), seega leiab kohus, et tuvastatuks saab lugeda üksnes nende tõendite esitamise avansimaksete kulutamise kohta, millised kostja ise on esitanud.
§ 36
lg 2 kohaselt võib tööandja töötaja palgast kinni pidada tööandjale tähtajaks tagastamata avansse. Kuna ülalpool on leidnud tuvastamist, et hagejale maksti kostja nimetatud summad (nende kohta on esitatud ka tõendid pangaväljavõtete näol) avanssidena ning et nende summade kohta esitati kuludokumente ainult osaliselt ehk kostja nimetatud suuruses, on kohus nõus kostja positsiooniga, et nimetatud summasid oli kostjal õigus hageja palgast kinni pidada. Samas ei saa õiguslikult põhjendatuks pidada kostjapoolset palgast kinnipidamist sellises ulatuses nagu see aset leidis – peeti kinni kogu saadaolev palk, ja seda nii 10.11.2006.a ehk palgapäeval kui 19.11.2006.e ehk lõpparve maksmise päeval. Palgast kinnipidamine on oma olemuselt tasaarvestus. Tasaarvestust reguleeriv võlaõigusseadus (VÕS), mis kohaldub läbi VÕS § 1 lg 1 ka töölepingutele, seab aga tasaarvestamisele piirangud. VÕS § 200 lg 1 p 2 ei luba tasaarvestada teise poole nõuet, millele seadusest tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata.
§ 36
lg 3 sätestabki, et palgale sissenõude pööramise ulatuse sätestab täitemenetluse seadustik. Viimatinimetatud seadus aga piirab (§ 132 lg 1) sissetulekule sissenõude pööramise ühe miinimumpalgaga. Sel põhjusel leiab kohus, et kuigi kostjal oli õigus
§ 36
lg 2 alusel kostjale 10.11.2006.a väljamaksmisele kuulunud palgast kinnipidamisi teha, sai seda teha selliselt, et miinimumpalga (2006.aastal 3000 krooni) ulatuses pidanuks kostja palka saama. Seega on kostja palga maksmisega viivitanud 9 päeva 3000-kroonise summaga ning hageja nõue maksmata palga viivise osas on põhjendatud osaliselt, summas 9x3000x0,005=135 krooni. Kui töötaja saadaolev palk, millest on maha arvatud täitemenetluse seadustiku kohaselt tema kätte jääma pidav summa, on väiksem kui tööandja nõue (nagu antud juhul), tulnuks seda nõuda eraldi menetluses, kuid selline olukord ei ole mingil juhul aluseks
§ 36lg 3 sätete rikkumisele ja palga täies ulatuses välja maksmata jätmisele.
Lõpparvet pidas kostja kohtu hinnangul kinni samuti osaliselt alusetult ja seda kahe summa osas: 1) palga osas oleks juba ülalviidatud põhjendustel kostja pidanud välja maksma 3000 krooni, sest hagejal oli saamata palka üle 9000 krooni (isegi kui sellest lahutada 10.11.2006.a makstav 3000 krooni, jääb üle ikkagi suurem summa); 2) kasutamata puhkuse rahalise hüvitise (5935.53 krooni) kinnipidamiseks aga puudub seaduses sätestatud alus. Nimetatud summa näol ei ole tegemist palgaga
§ 2
lg 1 mõttes, vaid see on rahaline hüvitis, mille maksmise aluseks on puhkuseseaduse § 25. Seega ei kohaldu
§ 36lg 2 kasutamata puhkuse rahalisele hüvitisele. 5
(6)Tsiviilasi nr 2-07-10804 Kostja on õigesti viidanud Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-138-00, kus öeldakse: „Lõpparve kinnipidamisega ei ole TLS § 119 lg 2 tähenduses tegemist siis, kui tööandja jätab lõpparve maksmata või viivitab selle maksmisega kaalukatel põhjustel. Kohus võib lugeda lõpparve kinnipidamise kaalukaks põhjuseks vaidluse lõpparve koosseisus väljamaksmisele kuuluvate summade aluse või suuruse üle, kui seaduse säte või töölepingu tingimus, millel see alus põhineb, on mitmeti tõlgendatav või vastuolus seaduse mõne teise sättega või töölepingu teiste tingimustega. Seega lõpparve koosseisu kuuluvate summade aluse või suuruse vaieldavus ainuüksi ei ole tööandja vastutuse kohaldamata jätmise aluseks.“ Seega võivad olemas olla sellised kaalukad põhjused, mis lubavad lõpparve kinnipidamist. Käesolevas asjas aga kohus sellised põhjuseid ei näe ega nõustu kostja sellekohaste väidetega. Mingite töölepingu sätete mitmetitõlgendatavuse ega seadusega vastuolus olemisega antud juhul tegemist ei ole. Kostja ise oli avansisummade ja nende kulutamise tõendamata osa suhtes selgel positsioonil ning mingit vaidlust selles osas poolte vahel ka ei olnud, kusjuures ülalviidatud lahendist on näha, et vaidlus üksi ei ole ka kaalukas põhjus.
§ 36
lg 2 ja teisi käesolevas otsuses nimetatud sätteid appi võttes ei olnud kostjal mingeid takistusi hagejale lõpparve väljamaksmiseks õigel päeval ja ulatuses, mis vastab seadusega lubatule. Asjaolud, et pooled leppisid kokku avansisummade kasutamise korras ning et töölepingu p 10.1 kohaselt pidi hageja tagastama töölepingujärgseks viimaseks päevaks kõik materiaalsed väärtused ning et hageja neid kohustusi ei täitnud, ei saa kohtu arvates selliseks takistuseks olla. Kui hageja esitanuks avansimaksete kulutamist tõendavaid dokumente hiljem, saanuks kostja selles osas hagejale ka täiendavaid makseid teha. Hageja poolt väidetav kahju tekitamine, omavoliline töölt lahkumine vm kostja nimetatud põhjused võivad olla aluseks nõuetele hageja vastu, mitte aga kaalukaks põhjuseks lõpparve kinnipidamiseks. Tööseadusandluse mõttes on palga ja rahaliste hüvitiste nõuetekohase maksmise osas töötaja töösuhte nõrgem pool, kellele on tagatud nimetatud summade saamise õigus. Seega on hageja nõue lõpparve maksmisega viivitamise eest iga päeva osas keskmise palga saamiseks põhjendatud, ent mitte hageja
(10)ega kostja
(8)viidatud päevade eest, vaid 9 päeva eest ehk 9x1479.67=13 317.04 krooni (päevapalga suuruse osas vaidlus puudub), sest viivitus kestis 20.-28.11.2006.a. Kostja on juba töövaidluskomisjoni menetluses esitatud maksekorraldused (TVK tl 20-21), mis tõendavad lõpparve tasumist 29.11.2006.a, mitte 30.11.2006.a, nagu seda on nimetanud hageja. Mis puutub kostja väidetesse ebaproportsionaalsusest – lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest saadav summa on liiga suur võrreldes tasumata lõpparvega – siis need väited ei ole asjas kohased ega muuda ära tööandja kohustust lõpparve õigel päeval välja maksta. Kohus juhib tähelepanu sellele, et seadusandja on ebaproportsionaalsuse printsiibiga juba arvestanud, sest TLS § 119 lg 2 kohaselt ei saa lõpparve maksmisega viivitamisel sõltumata viivitamise ajast suuremat summat tööandjalt üldse välja mõista kui ühe kuu palk. Menetluskulud. Tulenevalt hagi osalisest rahuldamisest, ent silmas pidades hagi rahuldamist enamikus ulatuses, peab kohus õigeks TsMS § 163 lg 1 kohaselt jagada menetluskulud selliselt, et need jäävad poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Toomas Talviste Kohtunik 6
(6)