← Eesti

3-06-2437/11

Obsah (8)§ 21§ 20§ 221§ 15§ 22§ 9§ 121§ 6

3-06-2437 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 30. august 2007 Tartu Haldusasja number 3-06-2437 Ha

) §-ist 21 lg 5 ja 6 ning Vabariigi Valitsuse 15.10.1996 määrusest nr 249 „Kohalike omavalitsusüksuste ja maaalade loetelu kinnitamine, kus maa erastamiseks välismaalase või Eesti eraõigusliku juriidilise isiku poolt on vajalik maavanema luba“. Kaebuse kohaselt puudus maavanemal õiguslik alus 16.11.2006 kirjas nimetatud põhjustel OÜ-le T maa erastamiseks loa andmisest keeldumiseks. Maavanem ei ole viidanud ühelegi õigusaktile, mille alusel ta on OÜ-le T maa ostueesõigusega erastamisest keeldunud. Maavanema poolt viidatud

§ 21

lg 5 sätestab, et Vabariigi Valitsus kehtestab juhud, kui Eesti eraõigusliku juriidilise isiku poolt maa ostueesõigusega erastamiseks on vajalik maavanema luba. Määrusest nr 249 tulenevalt on maavanema luba vajalik, kui soovitakse maad ostueesõigusega erastada IdaVirumaal Iisaku vallas.

§ 21

lg 6 kohaselt kuulab maavanem enne loa andmist ära maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse seisukoha ning luba antakse, kui maa erastamine ei ole vastuolus riigi ja kohaliku omavalitsusüksuse avalike huvide või julgeolekuga. Maavanem ei ole oma keeldumises viidanud ühelegi

§ 21lg 6 teises lauses sätestatud loa andmisest keeldumise alusele.

OÜ T suhtes toimuvas maa ostueesõigusega erastamise etapis puudub maavanemal pädevus tema poolt viidatud põhjusel maa ostueesõigusega erastamiseks loa andmisest keeldumiseks. OÜ T põhjendatud huvi Ida-Viru maavanema 16.11.2006 toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks seisneb selles, et antud toiminguga piiratakse seadusevastaselt OÜ T õigust erastada ostueesõigusega temale kuuluvate ehitiste juurde maad.

  1. Vastustaja Ida-Viru maavanem vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt oli vaidlustatud maavanema 16.11.2006 keeldumise peamine põhjus Iisaku Vallavalitsuse poolt OÜ-le T liiga suure teenindusmaa määramine. Vabariigi Valitsuse seaduse (edaspidi VVS) § 85 lg 1 kohaselt on maavanemal õigus teostada järelevalvet antud maakonna kohalike omavalitsusüksuste volikogude ja valitsuste üksikaktide seaduslikkuse üle 2 ning seaduses sätestatud juhtudel ja ulatuses ka kohalike omavalitsusüksuste kasutuses või valduses oleva riigivara kasutamise seaduslikkuse ja otstarbekuse üle. Maavanem kontrollis Iisaku Vallavalitsuse 19.09.2005 korralduse nr 163 seaduslikkust ning leidis, et korraldusega kinnitatud ehitiste teenindamiseks vajalik maa suurus 3,46 ha ei vasta ilmselt seaduse nõuetele. Maavanem analüüsis põhjalikult juba 12.10.2005, 18.10.2005 ja 16.11.2006 kirjades kaebuse esitajale kuuluvate ehitiste loetelu, nende alust pinda ning leidis, et kohalik omavalitsus on määranud teenindamiseks vajalikuks maaks liiga suure maatüki, milline ilmselt ei vasta kaebuse esitajale kuuluvate ehitiste arvule ja pindadele. Antud juhul tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et ehitusregistris on ehitistena registreeritud teenindushoone ja kohvik kogupinnaga 190 m². Isegi kui lisada loetelusse käimlad, siis on kogupindala 254 m². Ülejäänud kaebuse esitajale kuuluvad asjad on kas rajatised (puurkaevud) või maaga püsivalt ühendamata telkmajad. Vabariigi Valitsuse 15.10.1996 määruse nr 249 p 13 alapunkt 2 ning Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määruse nr 144 mõttega on ilmselt vastuolus 0,0254 ha ehitiste alusele pindadele teenindamiseks vajaliku maa määramine 3,46 ha suuruses ulatuses, kuna ehitiste teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisealuse ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad. Kaebuse esitaja ei ole kaebuses selgitanud, miks on tal vaja ostueesõigusega erastada ehitisealuse maa pindalaga võrreldes kordades suurem maa. Seega oli maavanema 16.11.2006 antud keeldumine seaduslik. Kõik maavanema poolt tehtud toimingud on seaduspärased. Maavanem kirjeldab oma 12.10.2005, 18.10.2005 ja 16.11.2006 kirjades kaebuse esitaja taotluse nõuetele mittevastavust. Maavanem selgitab ka, et juhul, kui kaebuse esitaja soovib riigile kuuluvat maad erastada suuremas ulatuses, siis saab ta seda teha üldises korras avalikul enampakkumisel.
  2. Kaasatud isik Iisaku Vallavalitsus leidis, et OÜ-le T ostueesõigusega erastamiseks määratud 3,46 ha on määratud ehitiste kompleksi teenindamiseks vajalik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise. Ostueesõigusega erastamise aluseks on OÜ T 15.12.1997 avaldus, kus ta soovib ostueesõigusega erastada 5,5 ha maad puhkemajanduslikuks tegevuseks. Maal asuvad hooned ja rajatised kuuluvad OÜ-le T . Kauksi telklaagri puhul ei ole tegemist hotelli tüüpi majutusasutusega, vaid puhkekompleksiga, kus pakutakse majutust telkimise näol ning kus iga puhkaja saab nautida privaatsust – see eeldab teatud suurusega kompleksset maa-ala. Iisaku Vallavalitsus on OÜ-le T teenindusmaa määramisel lähtunud eelkõige maakorralduslikest nõuetest, lähtudes maakorraldusseaduse (edaspidi MaaKS) § 5 lg 2 järgmistest punktidest: p 1 – omaniku taotlus kinnisasja otstarbekaks kasutamiseks; p 3 – kinnisasja sobivus ettenähtud sihtotstarbeks; p 5 – kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamine ja selgete piiride loomine ning looduslike piiride arvestamine; p 6 – kinnisasja kiildumise ja ribasuse vältimine; p 7 – teede, liinide, muude ehitiste ja maaparandussüsteemide otstarbekas rajamine ja kasutamine. HALDUSKOHTU LAHEND
  3. Tartu Halduskohus jättis
  4. aprilli 2007 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt on ekslik kaebaja arusaam, et erastamise korraldajal ehk maavanemal puudub üldse õigus kontrollida kohaliku omavalitsuse poolt vastuvõetud otsustuste ja neis sisalduvate andmete õigsust ja nende vastavust maareformi reguleerivatele õigusaktidele. „Maa 3 ostueesõigusega erastamise korra“ (edaspidi Kord) p 23 lg 4 kohaselt võtab maavanem maareformi seaduses sätestatu, esitatud dokumentide, täiendavalt kogutud andmete ja riigi maakatastri andmete alusel vastu maa ostueesõigusega erastamise otsuse. Seega ei ole maavanem pelgalt kohaliku omavalitsuse poolt tehtud otsustuse formaalne kinnitaja, vaid saab lõplikku otsuse teha ainult maareformi seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel. Sealhulgas on erastamise korraldajal kohustus kontrollida ka erastatava maa piiride ja suuruse määramise seaduslikkust. Kaebuse esitajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et ta saab ostueesõigusega erastada maad kas tulenevalt vallavalitsuse poolt eeltoimingute käigus otsustatud maa ulatuses või taotluses esitatud või reaalselt siiani kasutatud maa suuruses. Maa ostueesõigusega erastamise lõpliku otsuse teeb erastamise korraldaja. Seejuures ei saa õiguspärast ootust tekitada ka mitte Maksu- ja Tolliameti maksuteated 1997 ja 2007 maamaksu tasumise kohustuse kohta. Erastamisele tuleva maa piire ja suurust ei määrata sõltuvalt maamaksuga maksustatavast maakasutusest. Samas kinnitas kaebuse esitaja, et tal pole kunagi taotletud maa kohta maakasutamislepingut sõlmitud. Nähtuvalt vaidlustatud maavanema 16.11.2006 kirjast on maavanema keeldumise sisuliseks aluseks olnud mitte

§ 21

lg 5 või 6, vaid põhjus, et vallavalitsuse poolt on ehitiste teenindamiseks vajalikuks maaks määratud rohkem, kui seda võimaldaks Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord“. Kirja lõpus on küll kokkuvõttes tehtud viide

§-ile 21 lg 5 ja 6, kuid kirjas on sisuliselt analüüsitud vallavalitsuse korralduse nr 163 vastavust teenindusmaa määramise korrale. Vastustaja keeldumine maa ostueesõigusega erastamisest Iisaku Vallavalitsuse 19.09.2005 korralduse nr 163 alusel on lõppkokkuvõttes õiguspärane, kuid seda halduskohtu poolt toodud motiividel.

§ 20

lg 1 kohaselt kuulub erastamisele maa, mida käesoleva seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Ida Virumaal Iisaku vallas asuvas Riigimetsa Majandamise Keskuse Iisaku metskonna katastriüksus - maatükk nr 31, katastritunnusega 22401:004:0470 on jäetud riigi omandisse keskkonnaministri 03.10.2000 käskkirjaga nr

  1. Keskkonnaministri 15.08.2006 käskkirjaga nr 976 on tunnistatud kehtetuks keskkonnaministri 03.10.2000 käskkirja nr 454 punkti 1 alapunkt 22 Iisaku metskonna maatüki nr 31, katastritunnus 22401:004:0470, riigi omandisse jätmine. Samas on aga Maa-ameti peadirektori 27.06.2001 kirjas Riigimetsa Majandamise Keskuse peadirektorile märgitud, et esmakordselt on nimetatud maa jäetud riigi omandisse keskkonnaministri 10.07.1997 käskkirjaga nr
  2. Seega oli maa, mida kaebuse esitaja taotles ostueesõigusega erastada ning mille suhtes Iisaku Vallavalitsus tegi ostueesõigusega erastamiseks eeltoiminguid, riigimaa kuni
  3. augustini
  4. See tähendab seda, et selle ajani ei olnud nimetatud maa erastamise objektiks ning sellest tulenevalt puudus Iisaku Vallavalitsusel õigus teha nimetatud maa osas maa erastamise eeltoiminguid, lasta riigile jäetud maast maa erastamiseks maad välja mõõta ning võtta vastu korraldusi maa suuruse ja piiride määramiseks. Ebaõige on seejuures vallavanema väide, et vallavalitsus ei teadnud korralduse andmisel 2005, et maa on riigi omandisse jäetud. Oma kirjalikus vastuses on vallavalitsus märkinud, et OÜ-le T ei antud võimalust taotletud maad 5,0 ha erastada, puhkekompleksile jäeti 0,4 ha maad, ülejäänud maa registreeriti 20.08.1997 Ida-Viru Maakatastris Iisaku metskonna maatükk nr 31 all. Järelikult oli Iisaku Vallavalitsus maa riigile jätmisest teadlik juba
  5. Keskkonnaministri 03.10.2000 käskkirja nr 454 vastuvõtmisel on teiste hulgas aluseks võetud ka Iisaku Vallavalitsuse 03.06.1997 õiend, mis tähendab, et maa riigile jätmisel 1997 on küsitud vallavalitsuse seisukohta. Iisaku Vallavalitsus on teinud teadlikult maa erastamise eeltoiminguid maa suhtes, mis erastamisele ei kuulunud. Eeltoimingud tehti enne, kui esitati Riigimetsa Majandamise Keskusele taotlus katastriüksuse piiride muutmiseks ja enne kui vastav maa oli riigi omandisse jäetud maade hulgast välja arvatud. Maa erastamine saab toimuda aga ainult seaduslikult. 4 Asjaolu, et teistkordselt esitati maavanemale materjalid erastamise otsustamiseks 05.09.2006, s. o pärast keskkonnaministri 15.08.2006 käskkirja, ei muuda vallavalitsuse poolt tehtud toiminguid ja vastu võetud haldusakte seadusele vastavateks. Maavanem kui erastamise korraldaja saab erastamise otsust vastu võtta ainult seaduslikus korras vastu võetud haldusaktide ja vormistatud dokumentide alusel. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  6. OÜ T esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
  7. aprilli 2007 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõigesti kohaldatud Korra punkti 23, mille kohaselt erastamise korraldaja (maavanem) kontrollib maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust. Samuti on kohus ekslikult oma otsuses viidanud sellele, et maavanem on keeldunud maa ostueesõigusega erastamisest järelevalve teostamise käigus, kuna otsuses puudub viide õigusaktile, millest tuleneb maavanema järelevalve teostamise õigus ning milles antud juhul järelevalve seisnes. Seda eriti olukorras, kus maavanem ei ole enne halduskohtus toimuvat menetlust mingile järelevalve teostamisele ei sisuliselt ega ka õiguslikult viidanud. Riigikohtu halduskolleegium on oma 29.03.2006 otsuses nr 3-3-1-81-05 öelnud järgmist: „

§ 221lg 6 ja Vabariigi Valitsuse 30.

juuni 1998. a määrusega nr. 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ (edaspidi määrus nr. 144) p 4 annavad kohalikule omavalitsusele ulatusliku hindamisruumi ning kaalutlusõiguse. Maavanem saab õiguspärasuse kontrollimisel hinnata, kas kohalik omavalitsus rikkus seadust või väljus kaalutlusõiguse piirest. Vabariigi Valitsuse seaduse § 85, ORAS § 17 lg 8 ega

§ 15

lg 3 ei anna maavanemale volitust teostada järelevalvet haldusakti otstarbekuse üle ning seda ei saa teha ka kohtud“. Ida-Viru maavanem on käesoleval juhul teostanud järelevalvet haldusakti otstarbekuse üle, kuna vastustaja on oma seisukohta põhjendanud sellega, et tema arvates on kohalik omavalitsus määranud ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks liiga suure maatüki. Maavanem ja halduskohus ei ole oma otsustuste tegemisel arvestanud asjaoluga, et kohalik omavalitsus on teenindamiseks vajaliku maa määramisel arvestanud ehitiste kompleksi, mitte aga ühe konkreetse ehitisega. Kohalik omavalitsus on see organ, kelle kohustuseks on välja selgitada kõik teenindamiseks vajaliku maa määramise tingimused. Iisaku Vallavalitsus on leidnud, et OÜ-le T ostueesõigusega erastamiseks määratud 3,46 ha on vajalik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise kompleksi sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise. Asjaolu, et maavanem peab antud maad, sisuliselt 15 aastat pärast erastamise korraldamise algust ja 10 aastat pärast seda, kui OÜ T esitas avalduse antud maa erastamiseks, liiga suureks, ei saa olla maa ostueesõigusega erastamisest keeldumise aluseks. Samas ei ole maavalitsus kümne aasta jooksul alates erastamise avalduse esitamisest algatanud ega ka teostanud antud maa erastamise osas mingit järelevalvemenetlust ega ole oma otsuse kaalumisel võtnud arvesse OÜ-le T kuuluvate ehitiste komplekssust. Seega on ehitiste teenindamiseks vajalik maa määratud vastavalt seadusele ning selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud korrale ja tänaseks päevaks jõusoleva haldusaktiga erastamise eeltoimingute raames; 2) on antud ebaõige hinnang asjas olemasolevatele tõenditele, mistõttu on ebaõigesti leidnud, et OÜ-l T ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et ta saab ostueesõigusega erastada maad kas tulenevalt vallavalitsuse poolt eeltoimingute käigus otsustatud maa ulatuses või taotluses esitatud või reaalselt siiani kasutatud maa suuruses. Riigikohtu halduskolleegium on eelviidatud otsuses nr 3-3-1-81-05 muuhulgas öelnud seda, et erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei anna reeglina erastamise õigustatud subjektile õiguspärast ootust, et temaga sõlmitakse maa ostu-müügi lepingud. Küll võib järelevalveorgani pikaajaline tegevusetus anda alust õiguspäraseks ootuseks, et erastamise eeltoimingute raames antud korraldused jäävad kehtima ja 5 isik saab erastada korraldustega kindlaksmääratud maa. Antud Riigikohtu seisukohast tulenevalt tuleb siiski arvestada kohaliku omavalitsuse seniste toimingutega. Iisaku Vallavalitsuse 01.09.2005 korraldusega nr 141 on Iisaku Vallavalitsus määranud OÜ-le T kuuluvate ehitiste ja rajatiste juurde, mis võimaldaks arendada Kauksi Telklaagri puhkemajanduslikku tegevust, teenindusmaa suuruseks vähemalt ca 3,0 ha. Riigimetsa Majandamise Keskus on oma 04.09.2001 kirjaga nr 1296/9-1 avaldanud seisukohta, et OÜ T soov riigimetsamaal asuvate ehitiste ja rajatiste juurde maad erastada on seaduslik ja tuleb algatada riigimetsamaa katastriüksuse 22401:004:0470 piiri muutmine. Keskkonnaministri 15.08.2006 käskkirjaga on tunnistatud osaliselt kehtetuks keskkonnaministri 03.10.2000 käskkirja 454 punkti 1 alapunkt 22 Iisaku metskonna maatüki nr 31 riigi omandisse jätmine. Eeltoodust nähtub, et nii Iisaku Vallavalitsuse kui ka teiste riigiasutuste tegevus OÜ-le T maa ostueesõigusega erastamise osas on toimunud taoliselt, et OÜ T saaks temale kuuluva hoonekompleksi juurde erastada vähemalt ca 3,0 ha suurust maad. Tõepoolest ei määrata erastamisele tuleva maa piiri ja suurust sõltuvalt maamaksuga maksustatavast maakasutusest, kuid maamaksuga maksustatav maakasutus viitab sellele, et kohalik omavalitsus aktsepteerib oma käitumisega OÜ T poolt maa kasutamist ulatuses, milleks tal on õigus; 3) on rikutud HKMS §-is 25 lg 2 sätestatud otsuse põhjendatuse nõuet. Halduskohus on oma seisukohtades vastuoluline, leides, et asjaolu, et Iisaku Vallavalitsus on võimaldanud OÜ-l T sisuliselt kümne aasta jooksul kasutada vähemalt 3,46 ha suurust maatükki (tegelikkuses faktiliselt kokku 5 ha suurust maatükki), ei tekita OÜ-le T õiguspärast ootust. Iseenesest on antud asjas vaieldamatu fakt, et Iisaku metskonna maatükk nr 31 oli jäetud ekslikult riigi omandisse ja eelkõige kinnitab seda keskkonnaministri 15.08.2006 käskkiri, millega varasem käskkiri osaliselt tühistati viidatud maatüki nr 31 riigi omandisse jätmise osas. Antud haldusmenetluses eksisteerisid erinevad haldusotsused ja toimingud. Kohus on ekslikult asunud võrdlema ja õigustama Keskkonnaministeeriumi haldusakte, millised aga ministeerium ise on oma eksimust tunnistades tühistanud ja samas on kohus ekslikult asunud kritiseerima ja ebaõigeid hinnanguid andma Iisaku Vallavalitsuse toimingutele, millised aga (tulenevalt Keskkonnaministeeriumi poolt oma varasema otsuse tühistamisest) osutusid lõppkokkuvõttes õiguspäraseks. Eelviidatust tulenevalt on ekslik kohtupoolne hinnang selle kohta, et OÜ T kasutas vaidlusalust maatükki ebaseaduslikult; 4) on rikutud HKMS §-is 25 lg 2 sätestatud otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Halduskohus ei ole oma otsuses käsitlenud seda, milles seisnes käesoleval juhul teenindusmaa määramise väidetav vastuolu määruse nr 144 punktis 4 sätestatuga. Maavanem on tsiteerinud määruse nr 144 punkti 4, selgitamata, millist punktis 4 sätestatud nõuet ei ole Iisaku Vallavalitsus maavanema arvates järginud. Halduskohus on oma otsuse punktis 2 leidnud, et nähtuvalt maavanema kirjast, on maavanema keeldumise sisuliseks aluseks olnud põhjus, et vallavalitsuse poolt on ehitiste teenindamiseks vajalikuks maaks määratud rohkem, kui seda võimaldaks määrus nr 144. Ei maavanema kirjast ega ka halduskohtu seisukohtadest ei nähtu, milline on määruse nr 144 nõuetega kooskõlas olev ehitise kompleksi teenindamiseks vajaliku maa suurus, s. t võrreldes millega rohkem on ehitiste teenindamiseks maad määratud. Oma kirjalikus seisukohas on vallavalitsus põhjendanud teenindamiseks vajaliku maa suuruse vastavust maakorralduslikele nõuetele. Samuti on kohalik omavalitsus sisustanud määruse nr 144 punkt 4 alapunktis 2 sätestatud nõude, s.o ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise. Sihtotstarbe määratlemisel on kohalik omavalitsus lähtunud asjaolust, et tegemist ei ole hotelli tüüpi majutusasutusega, vaid puhkekompleksiga. Ka Riigikohtu halduskolleegium on otsuses nr 3-3-1-81-05 öelnud, et määruse nr 144 p 4 kohaselt peab kohalik omavalitsus määrama teenindamiseks vajaliku maa, arvestades maakorralduse nõuetega, suuruses, mis on vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise 6 sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise (remont jms), ohutu ekspluateerimise (avarii-, pääste-, tuletõrje- ja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise. Vastustaja Ida-Viru maavanem ei ole oma 16.11.2006 kirjas ega ka kohtuistungil esitanud sisulisi põhjendusi selle kohta, milles seisnes Iisaku Vallavalitsuse poolt määratud teenindamiseks vajaliku maa suuruse väidetav mittevastavus määruse nr 144 nõuetele; 5) on kogutud tõenditele antud ebaõige hinnang, leides, et vaatamata asjaolule, et maavanem on oma keeldumise õigusliku alusena viidanud

§-le 21 lg 5 ja 6, on tegelikuks keeldumise aluseks kohaliku omavalitsuse poolt määratud teenindusmaa suuruse mittevastavus määruse nr 144 nõuetele. Otsuse punktis 2 on halduskohus maavanema 16.11.2006 kirjast tulenevalt leidnud, et maavanema keeldumise sisuliseks aluseks ei olnud

§ 21

lg 5 või 6 ning, et viide nimetatud sätetele ei ole õige, on tunnistanud kohtuistungil ka vastustaja. Vaatamata asjaolule, et vastustaja on oma viidatud kirjas esitanud väidetavalt eksliku keeldumise aluse, on vastavale alusele maavanem viidanud ka oma 28.10.2005 kirjas nr 1.2-25/4267 Iisaku Vallavalitsusele. Antud kirjast ei nähtu asjaolu, et maavanem oleks vastava kirjaliku seisukoha andnud järelevalve teostamise käigus ning puudub ka vastav viide asjaomasele õiguslikule alusele. Seega on vastustaja poolt kohtuistungil viidatud seisukoht, et viide

§-le 21 lg 5 ja 6 on olnud ebaõige, üksnes otsitud põhjus, kuna varasemalt ei ole maavanem põhjendanud oma keeldumisi mitte teenindusmaa väidetava mittevastavusega määruse nr 144 nõuetele, vaid asjaolule, et osa taotletavast maast ulatub Iisaku Metskonna maatükile nr

  1. Maavanema 28.10.2005 kirjas ei ole maavanem avaldanud seisukohta teenindusmaa suuruse osas; 6) on jäetud tähelepanuta, et maavanema keeldumine läheb vastuollu maavanema varasema tegevusega Iisaku valla üldplaneeringu järelevalve funktsiooni teostamisel ning üldplaneeringu heakskiitmisel. Nimelt on 1999 kehtestatud Iisaku valla üldplaneering, milles on suhteliselt palju käsitletud Kauksi Telklaagri ja turismi kui sellise olulisust Iisaku valla seisukohalt. Eelkõige Iisaku valla üldplaneeringus esitatud põhimõtetega, mille on heaks kiitnud ka Ida-Viru maavanem, pidanuks maavanem oma keeldumisotsuse tegemisel arvestama. Oluline on käesoleval juhul ka asjaolu, et üldplaneeringuga on Kauksi puhkealale ning selle laiendamiseks määratud maa kasutamise sihtotstarbeks ärimaa, mille on heaks kiitnud Ida-Viru maavanem.
  2. Ida-Viru maavanem vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  3. aprilli 2007 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole vastustaja eitava seisukoha andmisel seadust rikkunud. Maavanema keeldumise õiguslike alustena on märgitud

§ 22

lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 15.10.1996 määruse nr 249 p 13 alapunkt 2 ning Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määruse nr 144 p 4, viidatud on ka

§-ile 21 lg 5 ja lg 6. Halduskohus selgitas, et maavanem ei ole mitte formaalne erastamise korraldaja, vaid Vabariigi Valitsuse 15.10.1996 määruse nr 249 p 23 lg 4 kohaselt võtab ta maa ostueesõigusega erastamise otsuse vastu maareformi seaduses sätestatu, esitatud dokumentide, täiendavalt kogutud andmete ja riigi maakatastri andmete alusel. Maavanem kontrollis Iisaku Vallavalitsuse 19.09.2005 korraldusega nr 163 seotud asjaolusid ja nende seadusele vastavust ning tuvastas, et korralduse punktis 3 määratud teenindusmaa suurus 3,46 ha ei vasta Vabariigi Valitsuse 15.10.1996 määruse nr 249 p 13 alapunkti 2 ning Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määruse nr 144 punkti 4 nõuetele. Maavanem asus seisukohale, et kuna korralduses ei ole põhjendatud nii suures ulatuses teenindusmaa määramist, siis ei ole kohalik omavalitsus määranud maa suurust vähima tarviliku ja piisava koguse arvestusega ning on akti andmisel rikkunud Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määruse nr 144 p 4 alapunkti 2 nõudeid; 2) on otsuses piisavalt põhjendatud, et kaalutlusõiguse kohaldamisel tuleb põhjendada, miks luges kohalik omavalitsus vähimaks tarvilikuks ja piisavaks teenindusmaa suuruseks nimelt 3,46 ha ning miks ei saanud apellandil õiguspäraseid ootusi tekkida; 3) on vastustaja keeldumine maa ostueesõigusega erastamisest lõppkokkuvõttes õiguspärane. 7 Korralduse nr 163 kehtetus on selline asjaolu, milline välistab sellele korraldusele tugineva erastamise otsustamise jätkamise – vastustaja ei saa erastamise otsust teha kohaliku omavalitsuse maa ostueesõigusega erastamise osas korralduse puudumisel. Halduskohus tuvastas uurimisprintsiipi rakendades, et vastustajale erastamise otsustamiseks esitatud Iisaku Vallavalitsuse 19.09.2005 erastamise korraldus nr 163 ei vasta seaduse nõuetele. Nimelt anti korraldus välja

§ 20

lg 1 rikkumisena, mille kohaselt ei kuulu erastamisele riigi omandisse jäetud maa. Halduskohus tuvastas, et korralduse andmise ajal oli enamus korralduses „Henelii“ maaüksuse koosseisu arvatud maast riigi omandis, riigi omandisse kuuluva maa osas otsuste tegemine ei kuulu kohaliku omavalitsuse pädevusse. Seega ei vastanud Iisaku Vallavalitsuse 19.09.2005 erastamise korraldus nr 163 andmise hetkel HMS §-is 54 püstitatud haldusakti õiguspärasuse eeldustele. HMS § 63 lg 2 p 3 järgi on 19.09.2005 korraldus nr 163 tühine, tühine haldusakt on kehtetu algusest peale. Halduskohus tuvastas, et Keskkonnaminister andis 15.08.2006 käskkirja nr 976, millega tunnistas kehtetuks oma varasema „Henelii“ maaüksust riivava riigi omandisse jätmise käskkirja nr 454 ja andis korralduse maatüki nr 31 maakatastrist kustutamise kohta. Halduskohus asus õigele järeldusele, et seega sai kohalik omavalitsus asuda maa erastamise asjas eeltoiminguid tegema ja korraldust andma alles pärast 15.08.

  2. Kaasatud isik Iisaku Vallavalitsus toetab apellatsioonkaebust. Seisukoha kohaselt: 1) on ebaõige vastustaja väide, et apellant läheb oma kaebuses vaikivalt mööda haldusakti kehtetusest, kuna korralduse andmise ajal oli enamus korralduses „Henelii“ maaüksuse koosseisu arvatud maast riigi omandis. Iisaku Vallavalitsuse 19.09.2005 korralduse nr 163, milles vallavalitsus andis nõusoleku OÜ-le T maaüksuse „Henelii“ maa ostueesõigusega erastamiseks suurusega 3,46 ha näol, ei ole tegemist kehtetu haldusaktiga. Iisaku Vallavalitsus ei olnud korralduse tegemise ajal teadlik asjaolust, et OÜ-le T teenindamiseks vajalik maa asub osaliselt riigimaal, sest Eesti Vabariik Keskkonnaministeeriumi kaudu ei olnud selleks ajaks vallavalitsust teavitanud asjaolust, et vastav maa oli määratud ekslikult riigi omandisse. Pärast seda, kui vallavalitsus sai teatud osas antud maa riigiomandis olemise kohta teada, oli teatud osa vallavalitsuse korralduses viidatud maast riigi omandis ja teatud osa ei olnud riigi omandis. Seega isegi kui valla korraldus oli ainult mõningases osas vastuolus keskkonnaministri määrusega, siis oli ja on ta seaduslik osas, millele ekslikult riigiomandisse jäetud maa ei ulatunud. Hilisemalt keskkonnaministri enda käitumisega tuvastus, et keskkonnaminister ise oli eksinud oma käskkirja tehes sellega, et jättis osaliselt riigiomandisse maa, millel asusid OÜ-le T erastamisele kuuluvad hooned. Koheselt antud fakti ilmnemisel keskkonnaminister ka oma eksliku määruse tühistas. Kõik Iisaku Vallavalitsuse erastamise eeltoimingud on toimunud riigi teadmisel ja nõusolekul, mida on näidanud pärast korralduse andmist teostatud toimingud ja nende aktseptimine kõikide ametkondade poolt. Keskkonnaminister on oma 21.09.2005 kirjas nr 20-1/10019 toetanud riigi metsamaal asuvate ehitiste juurde maa erastamist ja näinud vajadust Iisaku Vallavalitsusel vormistada Riigimetsa Majandamise Keskusele taotlus katastriüksuse piiri muutmiseks. Iisaku Vallavalitsus saatis 26.09.2005 kirjaga nr 14-4.1/714 Riigimetsa Majandamise Keskusele koos taotluse ja lisadega piirimuudatuse kooskõlastamiseks plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud Iisaku metskonna maatüki nr 31, katastritunnusega 22410:004:0470, asukohaga Kauksi küla Iisaku vald Ida-Virumaa, materjalid, et registreerida maakatastris ostueesõigusega erastatav maaüksus „Henelii“ pindalaga 3,46 ha. Piirimuudatus kooskõlastati vastavalt maakatastriseaduse §-ile 20 lg
  3. Iisaku Vallavalitsus pöördus korralduse tegemise järgselt Ida-Viru maavanema poole maa ostueesõigusega erastamiseks loa andmiseks, kuid maavanem teatas oma 28.10.2005 kirjaga nr 1.2-25/4267, et ei anna luba vallavalitsuse korraldusega määratud teenindusmaa erastamiseks, kuna osa sellest maast jääb Eesti Vabariigile kuuluva kinnistu koosseisu, s. o Iisaku Metskonna maatüki nr 31 koosseisu. Vastavalt varasemalt antud lubadusele tunnistas Keskkonnaministeerium oma 15.09.2006 käskkirjaga nr 976 8 kehtetuks keskkonnaministri 03.10.2000 käskkirja nr 454 p 1 ap 22, Iisaku metskonna maatüki nr 31 (katastritunnus 22410:004:0470, pindala 171,7 ha, sihtotstarve 011.maatulundusmaa (M)) riigi omandisse jätmise. Kinnistusregistriosa nr. 3411508 suleti Riigimetsa Majandamise Keskuse avalduse alusel. Seega taastati reformieelne seisukord. Kõigest eeltoodust tulenevalt on Iisaku Vallavalitsus seisukohal, et 19.09.2005 korraldus nr 163 on tervikuna kehtiv haldusakt, millele viitab ka asjaolu, et vastavat haldusakti ei ole vaidlustatud. Samuti, tulenevalt Keskkonnaministeeriumi 15.09.2006 käskkirjast nr 976, oli Iisaku Vallavalitsuse poolt korralduse andmine seadusega kooskõlas, sest OÜ-le T ehitiste teenindamiseks vajaliku maa hulgas olnud riigimetsamaa oli ebaõigesti riigi omandis ning seetõttu ei saanud Iisaku Vallavalitsus ka arvestada ebaseadusliku aktiga, mis hiljem akti väljaandnud organi poolt kehtetuks tunnistati, põhjusel, et see oli välja antud ekslikult. Asjaolule, et OÜ-le T määratud teenindamiseks vajalik maa asus osaliselt ekslikult riigi omandis, on viidanud ka apellant oma apellatsioonkaebuses; 2) on õige, et 19.09.2005 korralduses nr 163, millega vald nõustus OÜ-le T maaüksuse „Henelii“ ostueesõigusega erastamisega suurusega 3,46 ha, esitatud põhjendus teenindusmaa määramise osas ei ole olnud põhjalik. Samas on vastav põhjendus tuletatav muudest erastamise eeltoimingute raames vormistatud dokumentidest ja nendega saanuks Ida-Viru maavanem vajaduse korral tutvuda ja Iisaku Vallavalitsuselt selgitusi küsida. Kuivõrd HMS ei näe ette haldusaktis motiivide parandamist, ei saanud Iisaku Vallavalitsus korralduse nr 163 andmise järgselt seda ka teha kehtestada uut korraldust, millega täiendada varasemalt antud haldusakti motiive. Iisaku Vallavalitsus leiab, et käesolevas vaidluses võib anda muuhulgas hinnangu ka sellele, kas Iisaku Vallavalitsuse 19.09.2005 korralduses nr 163 motiivide puudumine oleks mõjutanud Iisaku Vallavalitsuse lõplikku otsust või mitte. OÜ-le T on 3,46 ha suuruse teenindamiseks vajaliku maa määramisel lähtutud objektiivsetest kriteeriumidest ning otsustuse tegemisel ei ole lähtutud mingitest subjektiivsetest arvamustest. Maavanem kui maa ostueesõigusega erastamise korraldaja on järelevalve teostajana õigustatud ja ka kohustatud küsima erastamise eeltoimingute teostajalt vajadusel selgitusi, kuid käesoleval juhul seda tehtud ei ole. Iisaku Vallavalitsus otsustas määrata OÜ-le T kuuluvate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 3,46 ha tulenevalt maa-ala kasutusviisist. Kauksi Telklaager on autoturistide ja matkajate majutuskoht ning ettevõtete, organisatsioonide, kollektiivide suvepäevade läbiviimise paik ja asub 70 meetri kaugusel Peipsi järvest, kus on telkimiskohad, joogivesi, dušš, elektri ja telefoni kasutamise võimalus, lõkkekohad, käimlad, mänguväljakud. Viimastel aastatel on OÜ T ehitanud välja kommunikatsioonisüsteemid, välikäimlad on ümber projekteeritud vastavalt tänapäevastele tingimustele. Lisaks saavad puhkajad mängida looduslikel palliväljakutel ning lastele on mõeldud liivakastid ja atraktsioonid; 3) on õige apellatsioonkaebuse väide, et halduskohus ei ole oma otsuse põhjendamisel arvestanud Riigikohtu poolt 29.03.2006 otsuses nr 3-3-1-81-05 esitatud seisukohaga, mille kohaselt on kohalikul omavalitsusel maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemisel ulatuslik hindamisruum ja kaalutulusõigus ning maavanemal ei ole volitust teostada järelevalvet haldusakti otstarbekuse üle, mida aga Ida-Viru maavanem käesoleval juhul on teinud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  5. aprilli 2007 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Vastavalt HKMS §-ile 34 lg 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. 9 Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu.
  6. Nähtuvalt asja materjalidest, on menetlusosaliste vahel vaidlus selles, kas Ida-Viru maavanema 16.11.2006 kirjas väljendatud keeldumine anda luba maa ostueesõigusega erastamiseks OÜ-le T talle kuuluvate ehitiste juurde Ida-Viru maakonnas Iisaku vallas Kauksi külas taotletud suuruses (3,46 ha) on õiguspärane või mitte. Vastustaja on omaks võtnud asjaolu, et kuigi maavanem on oma 16.11.2006 kirjas nr 1.2-25/3343-2 märkinud loa andmisest keeldumise õigusliku alusena muuhulgas ka

§ 21

lg 5 ja 6 ning Vabariigi Valitsuse 15.10.1996 määruse nr 249 „Kohalike omavalitsusüksuste ja maa-alade loetelu kinnitamine, kus maa erastamiseks välismaalase või Eesti eraõigusliku juriidilise isiku poolt on vajalik maavanema luba“, ei ole tegelikult sel õiguslikul alusel maavanem keeldunud maa ostueesõigusega erastamisest taotletud suuruses ning seetõttu ei hinda ringkonnakohus maavanema keeldumise õiguspärasust lähtudes viidatud õigusaktidest. Asjakohane ei ole apellandi väide apellatsioonkaebuses, et maavanem on oma 28.10.2005 kirjas samuti viidanud

§-ile 21 lg 5 ja 6 ning Vabariigi Valitsuse 15.10.1996 määrusele nr 249 „Kohalike omavalitsusüksuste ja maa-alade loetelu kinnitamine, kus maa erastamiseks välismaalase või Eesti eraõigusliku juriidilise isiku poolt on vajalik maavanema luba“ ning ei ole avaldanud oma seisukohta teenindusmaa suuruse osas. Antud kaebuse esemeks ei ole maavanema toiming, mis väljendus 15.10.2005 kirjas.

  1. Maavanema seisukoha kohaselt ei ole Iisaku Vallavalitsus teenindusmaa määramisel lähtunud Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ punktis 13 alapunktis 2 sätestatust, mille kohaselt määrab kohalik omavalitsus ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid kindlaks Vabariigi Valitsuse
  2. juuni 1998 määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ alusel, s. o maavanem maa erastamise korraldajana, kontrollides talle esitatud dokumentide ja andmete õigsust, leidis, et vallavalitsus rikkus eeltoimingute tegemisel seadusest tulenevaid õigusakte.

§ 20

lg 1 kohaselt kuulub erastamisele maa, mida ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Vastavalt

§-ile 221 lg 6 erastatava maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras; ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse ja piiride muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas.

§ 9

lg 6 alusel ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras; ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas; tootmiseks vajalik maa ei kuulu ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka. Vabariigi Valitsuse

  1. juuni
  2. a määrusega nr 144 kinnitatud "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra" p 4 kohaselt peab kohalik omavalitsus määrama teenindamiseks vajaliku maa, arvestades maakorralduse nõuetega, suuruses, mis on vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise (remont jms), ohutu ekspluateerimise (avarii-, pääste-, tuletõrje- ja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise. Tootmiseks vajalikku maad ei määrata ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel arvestatakse, kui see ei kahjusta maa tagastamise õigustatud subjekti huve, seaduslikus korras koostatud ja kinnitatud ehitusprojekte, mis põhjendavad sellele ehitisele juurdeehitamise vajadust või selle ehitisega seotud teise ehitise rajamise vajadust. 10 Iseenesest õige on apellandi väide, et

§ 221lg 6 ja Vabariigi Valitsuse 30.

juuni 1998. a määrusega nr 144 kinnitatud "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra" p 4 annavad kohalikule omavalitsusele ulatusliku hindamisruumi ning kaalutlusõiguse ning maavanem saab õiguspärasuse kontrollimisel hinnata, kas kohalik omavalitsus rikkus seadust või väljus kaalutlusõiguse piirest, kuid ei VVS § 85, ORAS § 17 lg 8 ega

§ 15

lg 3 anna maavanemale volitust teostada järelevalvet haldusakti otstarbekuse üle. Samas aga antud juhul ei olegi maavanem teostanud järelevalvet vallavalitsuse haldusaktide otstarbekuse üle, vaid on hinnanud nende vastavust seadusele ning seda, kas vallavalitsus ei ole väljunud kaalutlusõiguse piirest.

  1. Maavanem on õigesti leidnud, et vallavalitsus, kinnitades OÜ-le T Ida-Viru maakonnas Iisaku vallas Kauksi külas kuuluvate ehitiste teenindusmaa suuruseks 3,46 ha, on väljunud Vabariigi Valitsuse
  2. juuni
  3. a määrusega nr 144 kinnitatud "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra" p-is 4 sätestatud kaalutlusõiguse piirest. Vastavalt viidatud korra punktile 2 käsitletakse käesolevas korras ehitisena maapinnaga püsivalt ühendatud hoonet või rajatist „Ehitusseaduse“ paragrahvi 2 lõigetes 1-3 sätestatud tähenduses, samuti lõpetamata ehitist ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba; käesoleva korra kohaselt määratakse teenindamiseks vajalik maa ka „Maareformi seaduse“ paragrahvi 121 lõike 3 alusel sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud ajutisele ehitisele ja istandusele.

§ 121

lg 1 p 1 kohaselt on ajutine ehitis käesoleva seaduse tähenduses enne käesoleva seaduse jõustumist seadusliku maakasutuse alusel püstitatud maaga mittepüsivalt ühendatud ehitis. Asja materjalide kohaselt kuuluvad OÜ-le T ehitistena teenindushoone (ehitise alune pind 103 m2), kohvik (ehitise alune pind 87 m2), käimla (ehitise alune pind 26 m2), telkmaja 5 tk (ehitise alune pind 7 m2), käimla (ehitise alune pind 19 m2) ja käimla (ehitise alune pind 19 m2). Veel on osaühing kolme puurkaevu omanik, kuid kuna

§ 6

lg 31 alusel ei ole rajatised teed ning tehnovõrgud ja –rajatised, siis ei ole puurkaev rajatis

tähenduses ning nendele ei määrata teenindusmaad. OÜ-le T kuuluvate ehitiste (s. h ka ajutiste ehitiste) alune pind on kokku 261 m

  1. Kuna vallavalitsus on määranud ehitiste teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 3,46 ha, siis on ehitiste alune maa võrreldes nende teenindamiseks määratud maaga ebaproportsionaalselt suur. Ebaõige on apellandi seisukoht, et kõiki ehitisi tuleb vaadelda ühtse kompleksina ja seetõttu on vallavalitsuse poolt teenindusmaa määramine seaduspärane. Asja materjalidest nähtuvalt moodustavad ühtse ehitiste kompleksi teenindushoone, kohvik ja käimla ning need paiknevad ligikaudu 0,4 suurusel maa-alal, ülejäänud ajutised ehitised (s. o kaks käimlat ja 5 telkmaja ) paiknevad laiali ligikaudu 3 ha suurusel maa-alal. Ebaõige on väita, et 5 telkmaja ja 2 käimla teenindamiseks, millede endi ehitiste alune pind on vaid 45 m2, teenindamiseks vajalik maa ongi 3 ha, kuna see on vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitiste sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise (remont jms), ohutu ekspluateerimise (avarii-, pääste-, tuletõrje- ja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise, sest võrreldes ehitiste endi ehitiste aluse pinnaga on see ebaproportsionaalselt suur. Ei maavanem ega halduskohus ei saa vallavalitsusele ette kirjutada, kui suur on Vabariigi Valitsuse
  2. juuni
  3. a määrusega nr 144 kinnitatud "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra" p 4 kohaselt määratud teenindusmaa ning seetõttu on põhjendamatu apellandi väide, et maavanema kirjast ja halduskohtu seisukohtadest ei nähtu, milline on määruse nõuetega kooskõlas olev ehitise kompleksi teenindamiseks vajaliku maa suurus.
  4. Iisaku Vallavalitsus on põhjendanud oma 01.09.2005 korralduses nr 141 teenindusmaa suurust sellega, et selline suurus võimaldab arendada Kauksi Telklaagri puhkemajanduslikku 11 tegevust. Kohtumenetluse käigus on Iisaku Vallavalitsus esitanud põhjendusena, mis tingisid ehitistele teenindusmaa määramise 3,46 ha suuruses, selle, et Kauksi Telklaager on autoturistide ja matkajate majutuskoht ning kollektiivide suvepäevade läbiviimise paik; Kauksi Telklaagri puhul on tegemist puhkekompleksiga, kus pakutakse majutust telkimise näol ning peavad olema täidetud tervisekaitse ja keskkonnaalased nõuded. Samuti peavad olema telklaagris tagatud vaba aja veetmise võimalused ja arvestada tuleb majanduslikku aspekti. Ringkonnakohus leiab, et arvestades Iisaku Vallavalitsuse poolt esitatud kaalutlusi teenindusmaa määramisel suuruse kohta on maavanem õigesti leidnud, et vallavalitsus on rikkunud Vabariigi Valitsuse
  5. juuni
  6. a määrusega nr 144 kinnitatud "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra" p-is 4 sätestatud kaalutlusõiguse piirest. Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse suuruses, mis on vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise (remont jms), ohutu ekspluateerimise (avarii-, pääste-, tuletõrje- ja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise. Antud juhul ei ole vallavalitsus aga lähtunud teenindusmaa määramisel suurusest, mis oleks vähim tarvilik ja piisav kogus ehitiste sihtotstarbeliseks kasutamiseks. Teenindusmaa määramisel on vallavalitsus lähtunud sellest, milline on vajalik maa suurus Kauksi Telklaagri edukaks tegutsemiseks, s. o teenindusmaa koosseisus on määratud ka tootmiseks vajalik maa, kuid Vabariigi Valitsuse
  7. juuni
  8. a määrusega nr 144 kinnitatud "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra" p 4 alap 3 kohaselt ei määrata tootmiseks vajalikku maad ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka.
  9. Lähtudes sellest, et tootmiseks vajalikku maad ei määrata ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka, ei ole asjakohane apellandi väide, et üldplaneeringuga on Kauksi puhkealale ning selle laiendamiseks määratud maa kasutamise sihtotstarbeks ärimaa ning selle on Ida-Viru maavanem heaks kiitnud. Asjaolu, et üldplaneeringuga on planeeritud OÜ-le T kuuluvale Kauksi Telklaagrile puhkemajanduslikuks tegevuseks ärimaana ligikaudu 5,0 ha maad ei tähenda seda, et osaühingul peaks olema teenindusmaana õigus ostueesõigusega erastada maad suuremas ulatuses, kui on vajalik ehitiste sihtotstarbeliseks kasutamiseks.
  10. Õige on halduskohtu seisukoht, et kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et temaga sõlmitakse maa ostu-müügileping vallavalitsuse poolt eeltoimingute tegemise käigus otsustatud maa ulatuses või taotluses esitatud või reaalselt siiani kasutatud maa suuruses ning apellatsioonkaebus on selles osas alusetu. Kaebaja väite kohaselt tekkis tal õiguspärane ootus tulenevalt Iisaku Vallavalitsuse erastamise eeltoimingutest. Ainuüksi erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei anna reeglina erastamise õigustatud subjektile veel õiguspärast ootust, et temaga sõlmitakse maa ostu-müügi leping. Riigikohtu halduskolleegiumi
  11. märtsi 2006 otsuses nr 3-3-1-81-05 väljendatud seisukoha kohaselt „Õiguspärane ootus võib tekkida aga sellest, kui erastamise õigustatud subjektilt nõutakse erastamishinna tasumist. Ka maavanema pikaajaline tegevusetus võib anda alust õiguspäraseks ootuseks, et erastamise eeltoimingute raames antud korraldused jäävad kehtima ja isik saab erastada korraldusega kindlaksmääratud maa.“ Antud juhul ei ole nõutud kaebajalt erastamishinna tasumist ning maavanem ei ole olnud tegevusetu. Õiguspärane ootus ei saa tekkida maa kasutamisest, sest

sätted ei sätesta ega ole ka kunagi sätestanud, et maa kasutamine iseenesest juba tekitab õiguse selle ostueesõigusega erastamiseks.

  1. Asjakohane ei ole halduskohtu otsuses esitatud põhjendus selle kohta, et kuna erastamise eeltoimingud tehti enne, kui esitati Riigimetsa Majandamise Keskusele taotlus katastriüksuse piiride muutmiseks ja enne, kui vastav maa oli riigi omandisse jäetud maade hulgast välja arvatud, siis ei vastanud vallavalitsuse poolt tehtud toimingud ja vastu võetud haldusaktid seadusele ning maavanem ei saanudki nende alusel vastu võtta erastamise otsust. Samas ei ole see asjaolu halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks. 12 Iisaku Vallavalitsuse
  2. septembri 2005 korraldusega nr 163 kinnitati teenindusmaa suurus ja nõustuti maa ostueesõigusega erastamisega. Korralduse vastuvõtmise ajal oli ostueesõigusega erastatavast maast vaba 4220 m2, ülejäänus osa oli jäetud riigi omandisse (Iisaku metskonna maatükk nr 31, katastritunnus 22401:004:0470). Keskkonnaministri 15.08.2006 käskkirjaga nr 976 on tunnistatud kehtetuks keskkonnaministri 03.10.2000 käskkirja nr 454 punkti 1 alapunkt 22 Iisaku metskonna maatüki nr 31, katastritunnus 22401:004:0470, riigi omandisse jätmine. Kuna maavanema vaidlustatud keeldumine loa andmisest maa ostueesõiguse erastamiseks on tehtud 16.11.2006, siis oli keeldumise ajaks kogu vallavalitsuse
  3. septembri 2005 korralduses nr 163 märgitud teenindusmaa vaba maa ning maa ostueesõigusega erastamisest keeldumise aluseks ei oleks saanud olla asjaolu, et tegemist oleks olnud osaliselt riigi omandis oleva maaga. Sellel alusel ei ole ka maavanem keeldunud maa ostueesõigusega erastamiseks loa andmisest.
  4. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad HKMS § 92 lg 1 kohaselt apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud. Maili Lokk Agu Timmi 13 Viivi Tomson

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.