) § 100, § 101 lg 1 p 1 ja 108 lg 1 alusel. Viivise 1949,11 krooni (seisuga 04.07.2005) palub hageja välja mõista tuginedes krediidilepingu üldtingimuste punktile 6.1 ning
Krediidilepingu kohaselt oli kokkulepitud intressimääraks 28,83% aastas ning viivitusintressi (viivise) määr on seega 35,83% aastas (s.o 28,83%+7%). Lepingu ülesütlemise hetkeks moodustas viivisenõue 36,31 krooni. Perioodil 30.04.2005-04.07.2005 on viivisenõue suurenenud 1912,80 krooni võrra (s.o 29523,78 kr x 35,83% : 365 päeva x 66 päeva). Leppetrahvi nõue (5904,74 kr) tuleneb hageja hinnangul üldtingimuste punktist 6.3 ning
Leppetrahvi suuruseks on 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt (s.o 29523,78 kr x 20%). Võla sissenõudmisega seotud kulud moodustuvad kulust hageja poolt kostjatele saadetud kirjade eest. Nimetatud kulude tasumist on hagejal õigus nõuda üldtingimuste punkti 9.3 alusel. Viimatinimetatud punkt viitab hageja poolt kehtestatud hinnakirjale. Esitatud kahjuhüvitise nõude 21455,27 krooni õiguslik alus tuleneb hagist nähtuvalt
Hageja kahju moodustab lepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi intress kui saamata jäänud tulu, mille saamise võimaluse hageja lepingu ülesütlemisel kaotas. Krediidisaaja oli kohustatud tasuma lepingu kehtivuse korral intressi 28.83% krediidisummalt aastas, kokku tulnuks lepingu kehtivuse korral tasuda intressi 35313,82 krooni. Hageja on arvestanud sellest summast maha enne lepingu ülesütlemist tasutud 2737,56 krooni, lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 3267,14 krooni, hagis nõutava viivise 1949,11 krooni ning leppetrahvi 5904,74 krooni, saades seeläbi hüvitamisele kuuluva kahju suuruseks 21455,27 krooni. Krediidilepingust tulenevate nõuete tagamiseks on hageja sõlminud käenduslepingu kostja Ants Repnauga.
lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga vastutama võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuste täitmise eest.
lg 1 alusel vastutavad käendaja ja põhivõlgnik võlausaldaja ees solidaarselt ning sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt vastutab käendaja kohustuse eest täies ulatuses, sealhulgas kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede eest. 3 KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
lg-s 1 sätestatu kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Nimetatud paragrahvi teisest lõikest tulenevalt vastutab käendaja muu hulgas kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. 4 Eeltoodust lähtuvalt käsitleb kohus alljärgnevalt esmalt hageja nõuet tagastamata krediidisumma väljamõistmiseks (I), seejärel sissenõutavaks muutunud tasumata intressi nõuet (II) ja viivitusintressi (viivise) nõuet (III) ning nõuet leppetrahvi väljamõistmiseks (IV). Lõpuks analüüsib kohus hagivalduses esitatud nõudeid võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamiseks (V) ja hagejal väidetavalt saamata jäänud tulu kompenseerimiseks (VI). Samuti tuleb kohtul lahendada hageja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks (VII). I. 10. Kostjad ei ole vaidlustanud krediidi saamist xxx poolt 27. oktoobril 2004.a sõlmitud krediidilepingu alusel, samuti ei ole kostjad vaidlustanud krediidilepingust tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmata jätmist. Seetõttu esinesid kohtu hinnangul materiaalsed eeldused krediidilepingu ülesütlemiseks hageja poolt vastavalt krediidilepingu üldtingimuste punktile 5.1.1 ning kooskõlas
Hageja on teinud 29. aprillil 2005.a kostjale xxx ka vastavasisulise tahteavalduse. Kostjad ei ole vaidlustanud nimetatud ülesütlemisavalduse kättesaamist krediidisaaja poolt. Seega tuleb lugeda krediidileping hageja poolt ennetähtaegselt üles öelduks. Vastavalt
§-s 402 sisalduvale definitsioonile on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Lähtudes
lg-st 1 võib laenuandja laenulepingu erakorralise ülesütlemise puhul nõuda laenu kohest tagastamist. Saadud krediidisumma tagastamise kohustus krediidilepingu ülesütlemisel tuleneb käesoleval juhul ka lepingu tüüptingimuste punktist 5.
lg-st 1 tuleb väljaspool majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi juhul, kui see on kokku lepitud. Käesoleval juhul on krediidilepingu pooled lepingu põhitingimustes kokku leppinud aasta intressimääras 28,83% krediidisummast ühe aasta kohta. Kostjad ei ole kokkulepitud intressimäära vaidlustanud. Kohtu hinnangul on hageja õigesti arvestanud intressi lepingu ülesütlemiseni vastavalt 27. oktoobril 2004.a sõlmitud krediidilepingu lisaks olevale maksegraafikule (vt toimik, lk 22-23). Alates lepingu ülesütlemise hetkest puudub nii
lg-st 1 kui ka krediidilepingu üldtingimuste punktist 5.2 tulenevalt intressi arvestamiseks ja nõudmiseks õiguslik alus. Krediidiandja saab vastavate eelduste olemasolul nõuda üksnes viivitusintressi (
III. 12. Kohus leiab, et õiguslikult põhjendatuks saab lugeda ka hagis esitatud viivitusintressi (viivise) nõuet. Hageja on palunud välja mõista kostjatelt krediidilepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata viivise summas 36,31 krooni ning viivise ajavahemiku 30.04.2005-04.07.2005 eest 1912,80 krooni, kokku seega 1949,11 krooni. Hageja tugineb seejuures üldtingimuste punktidele 6.1, ning
Viivise määraks on hageja lugenud 35,83% aastas, s.o krediidilepingus (lepingu põhitingimustes) sätestatud intressimäära, s.o 28,83% võlgnetavalt summalt aastas, millele lisandub seitse protsenti aastas.
lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist. Tulenevalt krediidilepingu üldtingimuste punktist 6.1 maksab krediidisaaja tarbijaga sõlmitud lepingu puhul viivist seaduses sätestatud määras.
lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda sama seaduse § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist.
kohaselt on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. 5 Käesoleval juhul ei ole kumbki pooltest väitnud, et laenu andmine kostjale xxx oli seotud tema majandus- või kutsetegevusega. Seetõttu loeb kohus kostjat tarbijaks ülalosundatud sätete tähenduses. Krediidilepingu sõlmimise ajal (27.10.2004.a) kehtis
lg 1 järgmisest redaktsioonis: "Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui käesoleva seaduse §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas."
detsembrini 2005.a, seega ka hagiavalduse esitamise ajal. Alates 1. jaanuarist 2006.a kehtiva
lg 1 kolmandast lausest tuleneb, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Käesoleva vaidluse lahendamisel peab kohus põhjendatuks lähtuda
lg 1 sõnastusest, mis kehtis nii krediidilepingu sõlmimisel kui hagiavalduse esitamise hetkel.
lg 1 iseenesest ei keela lepingutingimust, mille järgi viivisemäär on kõrgem intressimäärast, millele lisandub 7% aastas.
lg 1 regulatsiooni eesmärk on välistada taoliste lepingutingimuste kohaldatavus tarbijakrediidilepingute puhul. Seega tuleb
lg-t 1 kehtinud sätete valguses sisustada selliselt, et krediidiandja ei või nõuda tarbijaga sõlmitud krediidilepingu puhul krediidisaajalt viivist (viivitusintressi) määras, mis ületab lepingus kokku lepitud kasutusintressi määra, millele lisandub seitse protsenti aastas. Seega oleks käesoleval juhul keelatud nõuda krediidisaajalt kõrgemat viivist kui 35,83% krediidisummalt aasta kohta. 13. Kuivõrd intressimäär 28,83% (krediidisummalt aastas) sisaldub lepingu põhitingimustes (mitte üldtingimustes), ei ole eeldatavalt tegemist tüüptingimusega ning puudub vajadus teostada selle kontrolli vastavalt
§§-dele 35 jj. Viivise vähendamist kooskõlas
Lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis 36,31 krooni tuleneb hageja esindaja poolt kohtuistungil antud selgituste kohaselt krediidilepingu juurde kuuluva maksegraafiku järgsete osamaksete nr 4-6 tasumisega viivitamisest (vt toimik, lk 22). Samuti on kohtu hinnangul põhjendatud hagis toodud viivisearvestus perioodi 30.04.2005-04.07.2005 kohta. Kokku kuulub viivisenõue rahuldamisele seega 1949,11 krooni (s.o 36,31 kr + 1912,80 kr) ulatuses. IV. 14. Kohtu hinnangul kuulub samuti rahuldamisele leppetrahvi nõue summas 5904,74 krooni, mis moodustab 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt ning mille tasumist on krediidiandjal õigus nõuda vastavalt üldtingimuste punktidele 5.3 ja 6.3 ning
§-le 100, § 101 lg 1 p-le 1, § 108 lg-le 1 ja § 158 lg-le
lg-st 1 tulenevalt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.
lg-s 2 sätestatu kohaselt kaotaks kahjustatud lepingupool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võimaldab
lg 1 kohtul seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, 6 arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Käesoleval juhul kostjad vastavat nõuet leppetrahvi vähendamiseks esitanud ei ole.
lg 1 tähenduses.
lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele eeldatakse seejuures, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Hageja ei ole käesoleval juhul tõendanud ega ka väitnud, et lepptrahvi suurus oleks poolte vahel eraldi läbi räägitud. Kõnesoleva lepingutingimuse puhul puudub kohtul kahtlus, et see on tüüptingimusena saanud lepingu osaks (
). Poolte vahel sõlmitud lepingu põhitingimustes on viidatud sellele, et lepingule kohalduvad krediidilepingute üldtingimused K 1.1 ning eeldatavalt oli kostjal xxx võimalus nende sisust teada saada. Seda kinnitab muu hulgas krediidisaaja allkiri lepingu tüüptingimustel. Samuti ei ole üldtingimuste punktis 6.3 sisalduva näol tegemist tüüptingimusega, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista (
Tulenevalt
lg-st 1 on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele.
lg 3 p 5 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus ei pea 20% suurust leppetrahvi (tagastamata krediidisummalt) käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades siiski ebamõistlikult suureks ning loeb tingimuse seega kehtivaks. Kohtu hinnangul tuleb seejuures arvestada, et hageja krediidiandjana ei nõua krediidisaajatelt tavapäraselt oma kohustuste täitmiseks täiendavate tagatiste andmist ning eeldatavalt ei kontrolli ka oma klientide tausta ning maksevõimet nii põhjalikult, kui seda teevad teised krediidiasutused. Samuti arvestab kohus asjaoluga, et kostja xxx jättis enne lepingu ülesütlemist oma kohustused olulises osas täitmata ning ei ole ka pärast lepingu ülesütlemist tagastanud hagejale saadud krediidisummat, rääkimata intressist, viivisest jms. V. 16. Hageja on nõudnud ka võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist summas 1450 krooni. Kostjate vastuväidete puudumisel kuulub nimetatud nõue
Nimetatud sätetest tulenevalt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuse 7 rikkumise korral nõuda muu hulgas kahju hüvitamist.
lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
lg-st 2 tulenevalt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab sama paragrahvi kolmanda lõike järgi ka mõistlikke kulusid hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Hagis toodud asjaolude põhjal on hageja poolt seoses hoiatuskirjade ja ülesütlemisavalduste saatmisega kantud kulude näol tegemist otsese varalise kahjuga eelosundatud sätte tähenduses. 17. Hageja on kõnealuse nõudega seonduvalt osundanud üldtingimuste punktile 9.3, mis annab krediidiandjale õiguse nõuda krediidisaajalt lepingu rikkumisel krediidisaajale või käendajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulude hüvitamist vastavalt krediidiandja hinnakirjas sätestatule. Kohus peab vajalikuks märkida, et
lg 1 kohaselt saavad tüüptingimused lepingu osaks üksnes juhul, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Hageja ja kostja xxx vahel sõlmitud krediidilepingu üldtingimustest ei selgu esiteks, millist konkreetsest krediidiandja hinnakirja on punktis 9.3 silmas peetud. Teiseks ei nähtu kogutud tõenditest, et kostjal xxx oli võimalus krediidilepingu sõlmimise ajal kõnealuse hinnakirja sisust teata saada. Seetõttu ei ole hageja poolt osundatud hinnakiri saanud poolte vahel sõlmitud krediidilepingu osaks. Hinnakirja lisamisest kohtule esitatud hagiavaldusele ei piisa (vt toimik, lk 39). VI. 18. Lisaks on hageja esitanud nõude krediidilepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 21455,27 krooni. Nimetatud nõuet kohus ei rahulda. Kõnesolev kahju seisneb hageja väitel saamata jäänud tulus, mille moodustab krediidilepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi intress kui tulu, mille saamise võimaluse hageja lepingu ülesütlemisel kaotas. Juba ülalviidatud
lg 1 p-st 3 ja § 115 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja muu hulgas nõuda kahju hüvitamist. Ka ülalkäsitletud
lg-st 1 tuleneb, et krediidiandjal on õigus nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise eesmärgiks on
lg 1 kohaselt kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (
Vastavalt
Tulenevalt sama paragrahvi neljandast lõikest võib saamata jäänud tulu seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. 19. Kohus peab vajalikuks esmalt märkida, et krediidilepingu üldtingimuste punkt 5.3 ei anna alust taolise kahjunõude esitamiseks. Nimetatud lepingupunkti teise lause järgi on tarbijaga sõlmitud lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tagastama krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Kohtu eelnenud järeldustest nähtub, et krediidilepingu üldtingimused on vaadeldavad tüüptingimustena
lg 1 tähenduses.
lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Arvestades klauslile "muud võimalikud kohustused" hageja poolt antud tõlgendust, ei ole 8 tingimuse sisu kohtu hinnangul selline, et teine lepingupool võinuks seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Arvestades üldtingimuste punktis 5.2 sätestatut, ei pidanud keskmiselt informeeritud tarbija kohtu arvates aru saama või eeldama, et ka pärast lepingu ülesütlemist on krediidiandjal võimalik krediidisaajalt (muu kohustusena) nõuda krediidi kasutamata jätmise ajale langevat intressi. Kohus osundab siinkohal veelkord Riigikohtu 1. juuni 2005.a otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-59-05, p 17, ning lisaks 18. juuni 2007.a otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-76-07, p 22-23. 20. Eeltoodu ei välista siiski hageja õigust nõuda lepingu rikkumise tagajärjel tekkinud võimaliku kahju hüvitamist seaduse alusel. Lepingu ülesütlemisel pidi aga hageja krediidiandjana arvestama
lg-ga 3, millest tuleneb, et kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Sisuliselt sama tuleneb ka lepingu üldtingimuste punktist 5.2. Teiste sõnadega kaotas hageja lepingu ülesütlemisel õiguse nõuda intressi perioodi eest, mis järgneb lepingu ülesütlemisele. Lepingu ülesütlemise järgselt saab võlausaldaja eeskätt nõuda viivist (
lg 1 p 6 ja § 113).
lg-s 1 sätestatut arvestades on krediidiandjal siiski õigus nõuda tarbijalt ka viivist ületava kahju hüvitamist. Kohus leiab samas, et taolise (viivist ületava) kahju tekkimine ning selle suurus vajavad väidetavalt kahjustatud isiku poolt tõendamist. Käesoleval juhul hageja vastavaid asjaolusid tõendanud ei ole. Kohus on käesoleva otsusega rahuldanud hageja poolt esitatud viivisenõude kokku summas 1949,11 krooni, mis sisaldab ka tagastamata krediidisummalt arvestatud viivitusintressi krediidilepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi eest kuni 4. juulini 2005.a. Lisaks on kohus rahuldanud hageja leppetrahvinõude 5904,74 krooni ning nõude võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamiseks. Seejuures võimaldas krediidilepingu sõlmimise ja hagiavalduse esitamise ajal kehtinud
lg 1 redaktsioon nõuda kostjatelt viivitusintressi suuremas ulatuses võrreldes kasutusintressiga, mida hageja oleks saanud krediidilepingu nõuetekohase täitmise korral. Eeltoodut arvestades ei näe kohus hageja poolt esitatud tõendite põhjal, milline on see krediidiandja väidetav kahju, mida viivisenõue ja leppetrahv ei kata. Lisaks võimaldab TsMS § 445 lg 1 kohtul otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Käesoleval juhul hageja sellist nõuet esitanud ei ole. Kooskõlas TsMS § 4 lg-ga 2 määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Kohtu arvates puudub hetkel alus eeldada, et kostjad ei rahulda (ka võimaliku täitemenetluse käigus) nende vastu hagis esitatud nõudeid enne
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.