Obsah (9)

§ 151§ 121§ 160§ 66§ 143§ 61§ 113§ 116§ 142

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Egon Konsand Otsuse tegemise aeg ja koht 21. november 2007 Tartu Tsiviilasja number 2-06-2442

) ning võlaõigusseaduses (VÕS) aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002. Kui

või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse

-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002.

(2002. a redaktsioon) § 151 lg 1, 2 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub, sõltumata

§ 151

lg-s 1 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest.

(1994. a redaktsioon) § 113 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat.

§ 121lg 1 p 1, lg 2 p 1 (1994.

a redaktsioon) kohaselt aegumistähtaja kulg katkes hagi esitamisega ja katkenud aegumistähtaja kulg algas uuesti kohtus hagi läbi vaatamata jätmisel.

§ 160lg-te 1, 3 (2002.

a redaktsioon) kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks, nõude aegumise peatumine hagi esitamise tõttu lõpeb kohtulahendi jõustumisega. Hageja ei tõendanud, et ta on varem hagi vaidlusaluse tühise tehingu järgi saadu tagastamiseks või hüvitamiseks esitanud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Tartu Maakohtu 27.02.2006 otsusest nähtuvalt ei ole tehingute tühisuse tunnustamise nõudes hageja tühise tehingu järgi saadu tagastamise nõuet esitanud, kuigi menetluse käigus on hageja tähelepanu sellele juhitud. Seega ei ole hagi aegumine vahepeal peatunud. Vara üleandmine tühiste tehingute alusel (väidetav alusetu rikastumine) on toimunud vaidlusaluse kontorihoone osas 01.09.1995 ja kaalukoja-väravahoone osas 31.01.1996. Seega oleks hageja pidanud esitama hagi vara tagasisaamiseks või hüvitamiseks kümne aasta jooksul alusetu rikastumise toimumisest, s.o kontorihoone osas hiljemalt 01.09.2005 ja kaalukojaväravahoone osas 31.01.2006. Hageja on esitanud käesoleva hagi 12.09.2006. Hagi aegumise algust ei saa lugeda alates Tartu Maakohtu 27.02.2006 otsuse nr 2-04-1785 jõustumisest 09.05.2006. Nimetatud otsusega tunnustati vaidlusaluste tehingute tühisust vorminõude rikkumise tõttu, kuid ei tunnustatud nõuet kontorihoone tagasisaamiseks või hüvitise väljamõistmiseks. Kuna

§ 66lg 3 (1994.

a redaktsiooni) kohaselt on tühine tehing kehtetu algusest peale, siis puudub tehingu kehtivuse seisukohast õiguslik tähendus selle tühisuse tunnustamisel kohtu poolt.

§ 143kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

Kostja taotles nõude aegumise kohaldamist, mistõttu tuleb hageja nõue aegumise tõttu jätta rahuldamata.

§ 61lg 1, 3 (1994.

a redaktsioon) kohaselt on tehingus oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses. Tahteavaldus peab vastama isiku vabalt kujunenud tegelikule tahtele. Tahteavalduse vastavust eeldatakse. 3 AS Remo 09.06.1995 avaldusest nähtub, et AS Remo juhatus nõustus Võru Remondi- ja Ehitusjaoskonna tervikvara ostuhinna võlanõude üleandmisega Võru Linnavolikogule, kuid palus lubada ostuhinnast tasuda tasumata osa erastamisväärtpaberitega; ülejäänud võlanõude katteks oli AS Remo nõus volikogule üle andma vajaliku vara. Võru Linnavolikogu 22.06.1995 otsusest nr 465 nähtub, et seda kirja aluseks võttes on linnavolikogu otsustanud, et AS-l Remo tuleb tasuda maksevõlg 57 000 krooni tähtajaga 01.09.1995; AS-l Remo tuleb anda intresside ja viivise katteks Võru Linnavolikogu bilanssi kontorihoone ja kaalumajavalvehoone; AS-l Remo lubatakse tasuda maksmata ostu-müügilepingu summa EVP arve kaudu tähtajaga 01.09.

1. Hoonete üleandmis-vastuvõtuaktidest nr 1 ja 2 nähtuvalt on kontorihoone 01.09.1995 ja kaalumaja-valvehoone 31.01.1996 AS Remo poolt Võru Linnavolikogule üle antud. Eeltooduga on tõendatud poolte tahe anda üle AS Remo omandis olevad kontorihoone ja kaalumaja-valvehoone 13.01.1993 munitsipaalvara ostu-müügilepingu täitmiseks AS Remo poolt tasumata intresside ja viivise katteks Võru Linnavolikogu bilanssi. Kuna pooled olid kokku leppinud, et viiviste ja intresside katteks antakse üle vaidlusalused hooned, tunnustasid nad intresside ja viivise suurust nende hoonete väärtuses. Hageja ei tõendanud, et ta on graafikukohaselt tasunud munitsipaalvara ostu-müügilepingu täitmisest tulenevad järelmakse kohustused. Tulenevalt tsiviilkoodeksi (TsK) §-dest 173 ja 174 tuleb kohustused täita nõuetekohasel viisil ja ühepoolne loobumine kohustuse täitmisest on lubamatu. TsK § 234 lg-te 1, 2 kohaselt lõpeb kohustus samaliigilise vastunõude tasaarvestamisega, mille tähtaeg saabus või mille tähtaeg on määramata, või on määratud nõude esitamise momendiga, või tasaarveldamiseks on küllaldane ühe poole avaldus. Jõustunud Tartu Maakohtu 27.02.2006 otsusega tsiviilasjas nr 2-04-1785 on tõendatud, et AS Remo ei suutnud täita 13.01.1993 sõlmitud munitsipaalvara ostu-müügilepingust tulenenud kohustusi. Hoonete üleandmine toimus 01.09.1995 ja 31.01.1996 poolte poolt koostatud üleandmis-vastuvõtmisaktide alusel. Seega on mõlemad pooled väljendanud tahet tasaarvestada hageja õiguseellase intresside ja viivise võlg kostja ees hagejale kuulunud (üleantud) hoonete väärtusega. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS OÜ Võru Remo esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu
2. märtsi 2007 otsuse ning teha uue otsuse, millega mõista Võru linnalt välja OÜ Võru Remo kasuks tühise tehinguga võõrandatud hoonete hüvitis 314 486 krooni. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole OÜ Võru Remo hagi aegunud. Tulenevalt Tartu Maakohtu 27.02.2006 otsusest tsiviilasjas nr 2-04-1775 on Võru linn kinnitanud, et võõrandas AS Remo tervikvarast kontorihoone ja kaalukoja-valvehoone omandireformi aluste seaduse alusel tasuta. Tulenevalt Maakohtu 27.02.2006 otsusest oli kuni 09.05.2006 kohtuotsuse jõustumiseni OÜ-l Võru Remo välistatud oma õiguste rikkumisest teadasaamine. Vastavuses

§-dega 146 lg 1; 147 lg 1 ja 152 lg 1 ning Võru Maavalitsuse ja AS Remo poolt 13.01.1993 sõlmitud munitsipaalvara ostu-müügilepingu sätetega on nii tehingust kui seadusest tuleneva OÜ Võru Remo hagi aegumise tähtaeg alates 09.05.2006 kolm aastat. Võru Linnavolikogu 22.06.1995 otsusega nr 465 ja Võru Linnavaraameti 25.09.1995 teatisega nr 43 on tõendatud, et AS Remo maksevõlaks oli 57 000 krooni ning tasumata ostumüügilepingu summa 114 300 krooni EVP arve kaudu on 19.09.1995 seisuga Võru Linnavaraameti arvele tasutud. Võru linn ei tõendanud AS-le Remo võlgnevuse nõude esitamist. Seega puudus seaduslik alus tühise tehinguga võõrandatud AS Remo hoonete rahalise hüvitise summas 314 486 krooni tasaarvestamiseks 13.01.1993 munitsipaalvara ostumüügilepingu järgse viivise ja viivisintressi võlgnevusega. 4 Võru linn Võru Linnavalitsuse kaudu vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt algas hagi aegumise tähtaeg tehingu tegemisest. Tegemist ei olnud vara tasuta võõrandamisega. Vara võõrandati AS Remo võlgade katteks ja AS Remo tahte kohaselt. Tehingu väärtuseks oli viivise ja intressi võlg, mis loeti võrdseks kontorihoone ja kaalukoja-valvurihoone väärtusega. AS Remo jättis vastavalt 13.01.1993 lepingule oma kohustused täitmata. RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning vaidlustatud maakohtu otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on lõppjärelduselt seaduslik ja põhjendatud, siis järgib ringkonnakohus kooskõlas TsMS §-ga 654 lg 6 esimese astme kohtu põhjendusi.
2. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski apellandi väide ei anna põhjust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Maakohus ei ole rikkunud menetlusnorme ega kohaldanud vääralt materiaalõigust. Maakohus on vajalikus ulatuses hinnanud asjas olevaid tõendeid ning teinud neist põhjendatud järeldused. Samuti on kohus kohaldanud õigesti hagi aegumist käsitlevaid sätteid. Vaidlustatud otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg 8 nõutule.
3. Maakohus on õigesti leidnud, et apellandi nõue alusetult omandatud vara väljaandmiseks või selle võimatuse korral hüvitise väljamõistmiseks on aegunud. Hageja nõue tuleneb talle kuulunud kontorihoone ja kaalukoja-väravahoone kostjale üleandmise tehingute tühisusest seaduses sätestatud vorminõude rikkumise tõttu. Nimetatud tehingud on aset leidnud vastavalt 01.09.1995 ja 31.01.
4. Vastavalt Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 9 lg 1 kohaldatakse

ning VÕS aegumise kohta sätestatut ka enne

1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne
2. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
3. juulit
4. Sama seaduse § 9 lg 2 kohaselt kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
5. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates
6. juulist
7. Kõnesolevate tehingute ajal kehtinud

§ 113

lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine tähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud tähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata.

§ 116lg 1 1.

lauses sätestati, et aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teadma saama oma õiguse rikkumisest. Alates 01.07.2002 kehtiv

§ 151

lg 1, 2 redaktsioon sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Maakohus on õigesti leidnud, et apellant pidi

§ 116

lg 1 tähenduses olema oma õiguste rikkumisest teadlik juba tehingute tegemisel 01.09.1995 ja 31.01.1996, kuivõrd apellant oli teadlik tehingute notariaalse vormi puudumisest ja pidi olema teadlik sellest tulenevast tehingute tühisusest juba siis. Kuna aga alates 01.07.2002 kehtiva

kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamise aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, siis tuleb käesolevas asjas

§ 151

lg 1, 2 sätestatud 3-aastase aegumistähtaja algust arvata Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja 5 rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 2 kohaselt

1. juulist
2. Seega on hageja nõude aegumistähtaeg lõppenud 01.07.
3. Kuna apellant on käesoleval juhul esitanud alusetust rikastumisest tuleneva nõude kohtusse alles 12.09.2006, siis on hagi aegunud. Maakohus on ka õigesti leidnud, et kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis annaksid alust lugeda hagi aegumise vahepeal peatunuks. Käesolevas asjas puuduvad

§-des 160-169 (alates 01.07.2002 kehtinud redaktsioon) sätestatud aegumise peatumise alused. Asjaolu tõttu, et apellant oli 2004. a pöördunud kohtusse nõudega tehingute tühisuse tunnustamiseks ja kohtumenetlus selles asja kestis kuni 09.05.2006, ei saanud aegumistähtaja kulgemine

§ 160

lg 1 ja 2 (alates 01.07.2002 kehtinud redaktsioon) kohaselt peatuda, kuivõrd hageja ei olnud tolles menetluses esitanud tehingute tühisuse tuvastamise nõudega kaasnevalt nõuet alusetu rikastumise väljaandmiseks. 4. Kuivõrd hagi aegumise tagajärjel kaotab isik

§ 142

lg 1 alusel õiguse nõuda teiselt isikult kohustuse täitmist ja käesoleval juhul jääb hagi rahuldamata aegumise tõttu, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks hinnata apellandi väidete alusel maakohtu otsuse õigsust osas, milles kohus leidis, et hageja nõue ei ole lisaks aegumisele ka sisuliselt põhjendatud. 5. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis tuleb vastavalt TsMS §-ldee 162 lg 1 ja 173 lg 1 jätta menetluskulud apellatsiooniastmes apellandi kanda. Üllar Roostoja Andra Pärsimägi 6 Egon Konsand