KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Epp Tombak Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 30.aprill 2007.a. kell 10.00 Põlva kohtumaja, Võru tn.12, Põlva Tsiviilasja number 2-04-1919 (endine number 2-336-04) Tsiviilasi V. V. hagi M. E. vastu abikaasade ühisvara jagamise nõudes Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja:V. V. , isikukood , elukoht Esindaja : vandeadvokaat Peeter Järv,büroo asukoht Kesk tn.19, 63301, Põlva Kostja: M. E. , isikukood , elukoht xxxx Kohtuistungi toimumise aeg 09.aprill 2007 RESOLUTSIOON 1.Jagada V. V. ja M. E. ühisvara- Põlva maakonnas Kanepi vallas Piigandi külas Nurme maaüksusel asuvad pooleliolev eramu ja saun (ehitisregistri kood ), jättes nimetatud ehitised V. V. omandisse. 2.Mõista V. V. ühisvarast enamsaadu arvel M. E. kasuks välja rahaline hüvitus summas ükssada kuuskümmend kaks tuhat viissada (162 500) krooni. Kohtukulude jaotus Jätta kummagi poole menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest so 30.aprillist 2007.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõuded ja nende põhjendused V. V. taotleb oma hagis tema ja M. E. abielu ajal soetatud abikaasade ühisvara jagamist. Hageja ja kostja abiellusid (teistkordselt) 29.juunil 1987.a. Abielu lahutati 22.detsembril 1993.a. Põlva Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr. 2-211-93. Kuna abielulahutuse hagi kohtusse esitanud M. E. ei taotlenud koos abielu lahutusega ühisvara jagamist ning ka V. V. ei esitanud sellekohast nõuet kohtusse, siis kohus poolte abieluvara ei jaganud. Kuigi V. V. eeldas, et tema ja M. E. abikaasade ühisvara kokkuleppel, ei olnud seda võimalik siiski teha, sest M. E. kontaktidest V. V. . Ühisvara koosnes abielusuhete lõppemise ajal Kanepi vallas Karste külas asuvatest Tautsi talu hoonetest -elumajast, milles 3 tuba, köök, esik ja majaalune kelder, kuurist, suitsusaunast, laut-kuurist ja kuivkäimlast õues ning Kanepi vallas Piigandi külas Nurme ehituskrundil asuvatest , osaliselt pooleliolevatest hoonetest, kuhu hageja on pärast abielu lõppemist ehitanud valmis väikeelamu. Abielu lõppedes jäi kostja valdusse ka sõiduauto. Hageja taotleb ühisvara jagamist selliselt, et Tautsi talu hooned loetaks M. E. osaks abikaasade ühisvarast, mille ta on kätte saanud ning Nurme krundil olevad hooned jääksid V. V. omandisse. Sõiduauto jagamise taotlusest on hageja kohtuistungil loobunud (tl.114 pöördel). Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Vastuväidete kohaselt olid Tautsi talu hooned kostja lahusvara , sest hooned osteti Kanepi kolhoosi poolt seoses kostja tööleasumisega. Kostja ja Kanepi kolhoosi vaheline nimetatud hoonete ostu-müügileping on aga sõlmitud enne hageja ja kostja teistkordset abielu sõlmimist. Käesoleval ajal kuulub kinnistu, millel nimetatud hooned asuvad , poolte täisealisele pojale L. V. , hooned kinkis pojale kostja. Hageja ei ole kinkelepingut vaidlustanud. Ka Nurme talu ehituskrunt eraldati Kanepi kolhoosi poolt M. E. . Hiljem moodustati talu, kus talupidaja amet oli kostja kanda. Abielulahutuse ajaks 1993.a. oli krundil olev saun ehitatud elamiskõlblikuks , et selleks oleks võimalik ehitusperioodi lõpuni elada. Kuna hageja ja kostja suhted olid sel ajal halvad, asus hageja sellesse sauna elama. Kanepi vallavalitsus andis hagejale välja kasutusloa nimetatud hoonele, nimetades seda väikeelamuks. Hooneregistri poolt teostatud Nurme talu ehitiste inventariseerimise käigus koostatud dokumentidega on aga võimalik tuvastatuks lugeda, et hageja poolt nimetatud väikeelamu ja Nurme talu saun on üks ja seesama hoone. Nurme talu hoonete näol oli abielu lõppemise ajal tegemist talupere varaga, kuhu peale hageja ja kostja kuulusid ka kolm last. Kostja leiab, et ühisvaraks saab olla ainult Nurme talu ja ta soovib seda jagada võrdselt hageja kostja vahel. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused 2
(8)Perekonnaseaduse (PkS) § 18 lg 4 sätestab, et vaidluse korral jagab kohus ühisvara ühe või mõlema abikaasa nõudel. Kuna pooltel on vaidlus abikaasade ühisvara koosseisu ja jagamise üle, on esitatud hagi ühisvara jagamiseks põhjendatud. Ühisvara kindlaksmääramisel ja jagamisel tuleb aluseks võtta PkS § 14 lg 1, mille kohaselt on abikaasade ühisvara abielu kestel abikaasade omandatud vara.Abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist , määratakse vastavalt PkS § 18 lg 2 ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Tulenevalt PkS § 19 lg 1 loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks, osundatud paragrahvi lõigete 3 ja 4 alusel määratakse abikaasade ühisvara jagamisel kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena ning kui jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. V. V. ja M. E. abielu on vastavalt perekonnaseisuameti teatisele (tl.5) sõlmitud 29.juunil 1987.a. ja lahutatud Põlva Maakohtu otsusega 22.detsembrist 1993.a. (tl.7), Põlva Perekonnaseisuametis on abielulahutuse kanne tehtud 11.01.1994.a.(tl.6). Kohtuotsusega abielu lahutamise kohta on tuvastatud, et pooled ei elanud koos alates 1992.a. augustist. Seega saab abikaasade ühisvarana käsitleda vara, mille hageja ja kostja on omandanud ajavahemikul 29.06.1987 – 1992.a.augustikuuni. Põlva Maakonnavalitsuse 27.02.1990.a. määruse p.
- alusel (tl.8-9), on Kanepi kolhoosi maakasutusest ära võetud 1,91 ha suurune maa-ala ja antud kasutamiseks M. E. talu rajamiseks. 21.märtsil 1990.a. on nimetatud määruse alusel eraldatud looduses 1,91 ha suurune maa-ala (tl.10-14). Tl.15 on krundiplaan, millel on näha Kanepi vallas Piigandi külas M. E. ehituskrundile projekteeritavate hoonete asukohad. Nimetatud plaani alusel on ehitustöö alustamiseks antud luba juba 05.07.1988.a. Kanepi vallavalitsus on andnud 06.05.2003.a. Kanepi vallas Piigandi külas paiknevale väikeelamule ehitisregistri koodiga välja kasutusloa nr.38 (tl.16). 03.11.1994.a. teostatud Piigandi külas asuva majavalduse hindamise koondakti (tl.17)kohaselt on nimetatud hoonete omanikuna registrisse kantud M. E. ning hoonete – elamu ja sauna taastamisväärtuseks on hinnatud 69 404 krooni. Maa-ala ja ruumide eksplikatsioonid ja plaanid on tl.37-
- 10.08.2004.a. on Kanepi Vallavalitsus andnud välja korralduse M. E. Piigandi külas 19293 m² suurusega maa, nimetusega Nurme, sihtotstarbega elamumaa ostueesõigusega erastamise võimalikkuse kohta (tl.44). Elektrienergia ostu-müügi, võrguteenuste osutamise ja võrguühenduse kasutamise lepingu Piigandi külas asuvas eramus elelektrienergia kasutamiseks on 18.06.2001.a. sõlminud V. V. (tl.45-46). 3
(8)Avaldused elektrivarustuse tehniliste tingimuste saamiseks indiviaduaalelamusse Piigandi külas on 1988.a. esitanud M. E. (tl.74,75), samuti on M. E. Põlva Teedevalitsusega lepingu veevarustuseks (tl.73, 76). Fotodelt (tl.85-88) on näha Nurme talu (ehituse) seisund 1991- 1995.aastani; Tautsi talu hooned on fotodel tl.88. Samaaegselt AS Vestman Kinnisvara kinnisvarahindajate poolt Nurme krundil paikneva hoonestuse hindamisega on kohus teostanud Nurme ehituskrundil ka paikvaatluse (protokoll koos fotodega tl.98-104). Nimetatud menetlustoimingu eesmärgiks oli kohapeal kindlaks teha, millised muudatused on ehitusel toimunud pärast poolte abielu lahutamist 1993.a. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et elamu ehitusel ei ole alates 1993.a. muudatusi toimunud.Elamuhoones on sisetööd tegemata.Paikvaatluse käigus tegi kohus kindlaks, et väiksemat maja, mis on projektdokumentatsiooni kohaselt saun, kasutab elamiseks hageja. Tegemist on ühekorruselise soklikorrusega hoonega. Hageja väitel ehitas ta sauna valmis 1994.a., et oleks kusagil elada, abielusuhete lõppemise ajal oli olemas vundament ja soklikorrus. OÜ Vestman Kinnisvara hinnangul on poolelioleva eramu ja sauna, mis paiknevad õiguslikul alusel kasutataval maal, aadressil Nurme, Piigandi küla, Kanepi vald, Põlvamaa, turuväärtus hindamise hetkel – 2006.a. oktoobrikuus, 325 000 krooni (tl.113,eksperthinnang nr.182-06, lk.8). Kanepi vallas Karste külas asuva Tautsi talu hoonete kohta on 24.jaanuaril 1986.a. M. E. ja Kanepi kolhoosi vahel sõlmitud lihtkirjalikus vormis ostu-müügileping (tl.127), mille kohaselt hoonete (elamu kasulik pind 89,2 m²) bilansiline väärtus on olnud 5778 krooni, millest M. E. on pidanud tasuma 50 % 25 aasta jooksul. Samadel tingimustel notariaalne ostu-müügileping M. E. vormistatud 17.08.1990.a. (tl.31-34). ja Kanepi kolhoosi vahel on 24.mail 1994.a. on M. E. kinkinud ehitised, koosseisus kolmetoaline elamu-kelder, asukohaga Kanepi vallas Karste külas L. V. (tl.29-30). Kingitavat objekti ei ole notariaalses kinkelepingus loetud abieluliseks ühisomandiks, kuna abielu on lahutatud. M. E. on olnud vastavalt Kanepi Vallavalitsuse poolt väljaantud tõendile (tl.35) Nurme talus talupidaja Põlva Maavalitsuse 21.03.1990.a.määruse alusel, talupere liikmeteks on olnud abikaasa V. V. ning lapsed L, M. ja E. V. .Tööraamatu vahelehe (tl.77) kohaselt on töö talupidajana kestnud kuni 30.08.1995.a. 22.03.2006.a. Kanepi Vallavalitsuse poolt väljaantud tõendi (tl.125) kohaselt on talu registreeritud Kanepi Vallavalitsuses M. E. nimele 27.02.1990.a. ning taluperemehena töötamine on kestnud 27.02.1995.a. M. E. Nurme talu peremehena kantud ka Kanepi vallas peetud talude nimekirja (tl.126). 28.juunil 1993.a. on M. E. rentinud Kanepi vallavalitsuselt stuudio- ja kaupluseruumid Kanepi alevikus, Weizenbergi tn. 27 (tl.36) Vastavalt Kanepi Vallavalitsuse tõendile (tl.53) on M. E. alaline elukoht Mäe-Tautsi talus Karste külas Kanepi vallas, millise kinnistu (registrioosa nr. xxxxxxx) omanikuna on 04.10.2004.a. kinnistusraamatusse kantud L. V. (tl.111). Arvestades asjaolu, et kohus ei rahuldanud hageja taotlust võimaldada hinnata ka Mäe-Tautsi kinnistu turuväärtust, kuivõrd kinnistu kuulub käesoleval ajal kolmandale isikule, on hageja esindanud tõenditena Tautsi talu hoonete väärtuse tõendamiseks abielusuhete lõppemise ajal analoogse objekti ostu-müügilepingu 24.05.1995.a. (tl.116). Nimetatud lepingu objektiks on 4
(8)olnud elamu, kasuliku pinnaga 72,8 m² ja kõrvalhoone ning müügihind on olnud 86 000 krooni. Samuti on hageja soovinud toetuda ajalehes Äripäev 09.06.2006.a. avaldatud Peeter Raidla artiklile “Miljon krooni enne ja nüüd” (tl.117-118), mille põhjal võib hageja hinnangul väita, et tema ja kostja ühisvarasse kuuluvate Nurme krundil ehitusjärgus olevate ja Tautsi talu hoonete väärtus abielusuhete lõppemise ajal oli võrdne. Hageja V. V. kohtuistungil vande all antud seletuse kohaselt oli tema ja M. E. vahel kokkulepe, et V. V. elab Nurme talus ja M. E. talus ning ka vara jaguneb selliselt. Juriidiliselt jäi see kokkulepe vormistamata, kuid tegelikkuses toimis. 1994.a. talvel, pärast lahutust pidi hageja asuma elama Nurme krundile, kuna Tautsil ei olnud võimalik elada. Sealt oli mööbelgi ära viidud, sest M. E. tol ajal Kanepis. Samal ajal ei käinud kostja alates kooselu lõppemisest 1992.a. augustis enam Nurme krundil. Tautsi talu pojale kinkimisest sai hageja teada Kanepi vallavalitsusest vahetult enne hagi esitamist ühisvara jagamiseks. Kostja M. E. kohtuistungil vande all kinnitanud, et 1993.a. toimunud lahutuse ajal oli tegemist veel talupere varaga. Selle jagamist ei toimunud, mingeid kokkuleppeid selles osas ei olnud. Vara kasutamine kujunes praktikas välja selliselt, et esialgu pärast abielusuhete lõppemist jäi Tautsi tallu hageja. Kuna noorim laps läks Kanepis esimesse klassi ja Tautsilt oli kauge käia, asus kostja elama Kanepisse, samal ajal toimus ka Nurme talu ehitus – 1993.a. oli valmis abihoone, seal oli olemas küttekolle ning ka kostja ööbis seal vahetevahel, kui hageja oli Tautsil. 1994.a. varakevadel hakkas Tautsil elama poolte sõjaväest tulnud poeg L. V. ning seejärel kinkis kostja Tautsi talu pojale. Kostja väitel oli hageja kinkimisest teadlik kuna tütar suhtles isaga ja hageja ei ole seda tehingut vaidlustanud. Ka ei nõudnud hageja oma osa eraldamist talupere varast. Tunnistaja T. M. on kinnitanud, et tema oli pooltega tuttav, käis kalastamas Vähkjärvel.Tunnistaja mäletab, et juba kolhoosi ajal, s.t. enne krooni tulekut jäi Nurme krundil ehitus seisma. Sauna osa oli 1990-ndate aastate alguses valmis, hiljem ei ole seal midagi juurde ehitatud. Kui ehitus käis, töötasid seal nii M. E. , V. V. kui ka nende lapsed. Praegu elab seal V. V. . M. S. , kes on poolte tütar, on kohtuistungil tunnistajana ütlusi andes kinnitanud, et vanemate lahkumineku ajal ei mäleta ta, et oleks olnud vaidlusi seoses vara jagamisega. Isa läks elama Vähkjärve äärde, tunnistaja külastas seal isa sagedamini siis, kui tema lapsed olid väikesed. Tunnistaja rääkis isale ka sellest, et Tautsi talus tegutseb vend ning kui talu sai venna omaks, ütles tunnistaja seda ka isale. Umbes kümme aastat tagasi kolis M.S. Põlvast ära ja siis lõppes ka tema suhtlemine isaga. Hinnates kohtu poolt uuritud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses leiab kohus, et poolte kokkulepe abikaasade ühisvara jagamiseks pärast abielu lahutamist 1993.a. ei ole tõendatud.Kohus leiab, et kuna ühisvara näol oli tegemist ehitiste kui vallasasjadega, siis oleks asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRakS) § 13 lg 6 mõttest tulenevalt pidanud ühisvara jagamine olema notariaalselt tõestatud.Osundatud sätte kohaselt võib kuni ehitisealuse maa kandmiseni kinnistusraamatusse ehitist võõrandada ja pärida kui vallasasja, kuid ehitise või selle osa võõrandamise tehing peab olema notariaalselt tõestatud. Ka V. V. on ise oma kohtuistungil vande all antud seletuses tunnistanud, et ühisvara jagamise kokkulepe jäi juriidiliselt vormistamata Seega on ühisvara jagamata ja kuna pooled vaidlevad ühisvara jagamise üle, peab kohus PkS § 18 lg 5 alusel ühisvara jagama. 5
(8)Ühisvara jagamiseks peab kohus vastavalt PkS § 18 lg 2 2.lausele kindlaks määrama abikaasade ühisvara koosseisu abielusuhete lõppemise aja seisuga ning seejärel tulenevalt PkS § 19 lõigetest 3 ja 4 määrama kummalegi abikaasale jääva vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Abielusuhete lõppemise aeg - 1992.a. augustikuu – on tõendatud kohtuotsusega tsiviilasjas nr.2-211-1993, milles on märgitud kostja V. V. poolt omaksvõrtud asjaolu, et pooled ei ela alates märgitud ajast koos. Nimetatud asjaolu ei ole vaidluse all olnud ka käesolevas menetluses. 1992.a. augustis olid hageja poolt ühisvara hulka arvatud asjadest Tautsi talu hooned M. E. omandis vastavalt notariaalsele ostu-müügilepingule (tl.31-34) ning Nurme talu ehitiste näol oli tegemist M. E. kui talupidajale talumaana eraldatud maatükile kooskõlastatud projektdokumentatsiooni alusel alustada lubatud poolelioleva ehitisega (tl.35). Ainetu on M. E. hagile esitatud vastuväide, et Tautsi talu hooned ei kuulunud ühisvara hulka, kuna olid tema poolt faktiliselt omandatud Kanepi kolhoosilt enne poolte teistkordset abielu sõlmimist 29.06.1987.a. Nimetatud ostu-müügileping oli sõlmitud 24.01.1986.a. lihtkirjalikus vormis (tl.127-129), kuid lepingu sõlmimise ajal kehtinud ENSV Tsiviilkoodeksi § 244 lg 1 kohaselt pidi elamu (või selle osa) samuti suvila ostu-müügi leping, kui kas või üheks pooleks on kodanik, olema notariaalselt tõestatud. Selle nõude täitmata jätmine tõi endaga kaasa tehingu kehtetuse. Seega tekkis omand Tautsi hoonetele Karste külas tegelikult alles notariaalse majapidamishoonetega talutüüpi elamu ostu-müügilepingu sõlmimisega 17.08.1990.a.(tl.31-34) M. E. on väitnud veel, et abielusuhete lõppemise ajal oli mõlema talu hoonete näol tegemist Nurme talu talupere varaga, millest V. V. on õigus saada 1/5, arvestades, et talupere hulka kuulusid ka lapsed. Tulenevalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRakS) § 16 lg 1 kuulus alates 1993.a. 01.detsembrist talupere vara taluperemehele ja tema abikaasale ühiselt. Talupere liikmetel oli õigus nõuda AÕSRakS § 16 lõigete 2 ja 3 alusel oma osa eraldamist kokkuleppel taluperemehega või kokkuleppe mittesaavutamisel alates 01.12.1993.a. ühe aasta jooksul kohtu korras. Kuna Nurme talu varast keegi talupere liikmetest oma osa eraldamist ei nõudnud, muutusid Nurme talu vara hulka kuulunud nii Tautsi talu kui ka Nurme krundil asuvad ehitised alates 01.12.1993.a. M. E. ja V. V. ühisvaraks. Ühisvara jagamise ajaks on üks abielusuhete lõppemise ajal ühisvara hulka kuulunud objektidest – Tautsi talu hooned – läinud kolmanda isiku valdusse – M. E. on need 24.05.1994.a. kinkinud L. V. (tl.29-34). Nimetatud hoonetealune maa on kantud 04.10.2004.a. kinnistusraamatusse L.Vidili omandina (tl.111).Seega ei saa nimetatud hooneid enam poolte vahel jagada. Kohus leiab Riigikohtu kohtuotsuses nr.3-2-1-164-05 väljendatud seisukohtade ning kohtus uuritud tõendite – kostja vande all antud seletuse ja tunnistaja M.S. ütluste alusel,et V. V. ei saa käesoleval ajal toetuda ka kinkelepingu tühisusele. PkS § 17 lg 4 kohaselt ei või abikaasade ühisomandis olevat registrisse kandmisele kuuluvat vallasasja võõrandada ega pantida teise abikaasa kirjaliku nõusolekuta, sõltumata sellest, kumma abikaasa nimel on vallasasi registrisse kantud, kuid seaduses ei ole sätestatud , et ilma kirjaliku nõusolekuta tehtud käsutus toob automaatselt kaasa ühisvara hulka kuuluva asja kohta tehtud käsutustehingu tühisuse.Seega võib seda tehingut pidada tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 1 alusel vaieldavaks tehinguks. Tulenevalt TsÜS § 67 lg 3 ei saa vaieldava tehingu kehtetuks tunnistamist nõuda, kui isik, kes on õigustatud tehingut vaidlustama, on tehingu heaks kiitnud. V. V. on ise kinnitanud, et ta 6
(8)sai tehingust teada enne ühisvara jagamise hagi esitamist, M. E. M.S. on andnud ütlusi, et V. V. sai Tautsi talu hoonete kinkimisest L. V. teada varsti pärast nimetatud tehingu tegemist. V. V. ei ole nõudnud tehingu kehtetuks tunnistamist, sest ta on pidanud Tautsi talu hooneid M. E. osaks ühisvarast. Kuna kohus on tuvastanud, et poolte abielulahutuse järgselt ühisvara kokkuleppel jagamist ei toimunud, siis ei saa kohus asuda seisukohale, et M. E. pojale oma osa ühisvarast. M. E. ei saa eelpoolöeldu alusel lugeda oma osa ühisvarast Tautsi talu hoonete näol kättesaanuks, arvestades muuhulgas asjaolu, et kinkeleping on tasuta tehing – M. E. ei ole selle läbi saanud mingit rahalist hüvitust. Tema elamist käesoleval ajal Tautsi talus ei saa pidada selliseks hüvituseks, kuna kinkelepingust ei tulene kingisaajale mingeid kohustusi kinkija suhtes, samuti ei ole kinnistusraamatusse kantud mingeid piiratud asjaõigusi Mäe-Tautsi kinnistule M. E. kasuks. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks anda hinnangut ka Tautsi talu võimaliku väärtuse kohta abielusuhete lõppemise ajal hageja poolt esitatud tõendite alusel (sarnase objekti ostu-müügileping – tl. 116 ja artikkel ajalehes ”Äripäev”-tl.117-118) Ühisvara jagamise ajal on seega võimalik jagada poolte vahel vaid Kanepi vallas Piigandi külas Nurme maaüksusel õiguslikul alusel kasutataval maal paiknevaid pooleliolevat elamut ja sauna. Hageja soovib nimetatud hooneid enda omandisse,kuna seal on tema elukoht. Kostja taotleb hoonete jätmist kaasomandisse, sest ta soovib jätkata poolelioleva elamu ehitamist. Kohus leiab, et ühisvara jagamisel tuleb Piigandi külas Nurme maaüksusel asuvad hooned jätta V. V. omandiks. Siinjuures arvestab kohus Riigikohtu lahendis nr.3-2-1-18-06 väljendatud seisukohaga, et ühisvarasse kuuluva eluruumi jätmisel ühele või teisele poolele tuleb muuhulgas arvestada ka seda, kelle elukohaks vaidlusalune eluruum on. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et V. V. elab Piigandi külas asuval ehituskrundil valmisehitatud saunas (kasutusloas tl.16 märgitud kui väikeelamu) alates 1994.a. talvest ning tõendeid selle kohta, et hagejal oleks mingi muu eluruum, esitatud ei ole. Hoonete kaasomandisse jätmist ei pea kohus mõistlikuks, arvestades hoonete seisukorda ja poolte suhteid. Paikvaatluse käigus (protokoll t. 98-104) tegi kohus kindlaks, et majas, kus V. V. elab (projekti järgselt saun), on praktiliselt üks elamiseks kasutatav ruum – sauna puhkeruum. Kasutusel on ka sauna köök. Elamu sisetööd on enamuses tegemata. Hoonete kaasomandisse jätmisel ei ole kostjal võimalik oma omanikuõigusi täiel määral teostada, sest ta ei saaks hooneid elamiseks kasutada. Kostja on oma seletuses ka kinnitanud, et abielusuhete lõppedes ei olnud tal võimalik koos hagejaga Nurme krundil viibida, kuna hageja oli tema suhtes vaenulik. Arvestades asjaolu, et pooled ei ole saanud üle kümne aasta möödudes abielusuhete lõppemisest kokkuleppele vara jagamises, ei ole alust eeldada, et nad saavutavad kokkuleppe kaasomandisse jäetud asja kasutamises. Tulenevalt PkS § 19 lg 4 tuleb hagejalt kostjale välja mõista rahaline hüvitis, sest hagejale jääva vara väärtus on suurem tema osast ühisvaras. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-15-06 öelnud, et omandist ilma jäänud abikaasale tuleb tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitise maksmine on võimalik juhul, kui omandi väärtus on määrartud kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Käesolevas tsiviilasjas on hageja esitanud Nurme krundil asuvate hoonete turuväärtuse kohta dokumentaalse tõendina AS Vestman Kinnisvara eksperthinnangu vallasvara turuväärtuse kohta (tl.113, lk.8 ), mille kohaselt Kanepi vallas ,Piigandi külas, aadressil Nurme asuvate 7
(8)poolelioleva eramu ja sauna turuväärtus hindamise momendil, s.o. 2006.a. oktoobrikuus oli 325 000 krooni. Kostja ei ole ehitiste hinnale vastuväiteid esitanud. Hageja väited, et tema on ehitanud sauna elamiskõlblikuks pärast abielusuhete lõppemist, mis on aluseks abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks, on ümber lükatud tunnistaja T. M. ütlustega, kes kinnitab, et ehitus Nurme krundil jäi seisma enne krooni tulekut ning sauna osa oli siis valmis.Ka hageja ise on oma kohtuistungil vande all antud seletuses kinnitanud, et pärast lahutust, 1994.a. talvel hakkas ta elama Nurmel. Seega pidi saun olema elamiskõlbulik. Paikvaatluse käigus (protokoll tl.98, fotod 5-12) on kohus kohapeal veendunud, et Nurme krundil asuvas saunas ei ole tehtud siseviimistlustöid,sauna olemasolu hoonena on kindlaks tehtud ka 1994.a. hooneregistrisse kandmisel läbiviidud hindamise käigus (tl.38-43).Ka AS Vestman Kinnisvara poolt eksperthinnangus esitatud objekti kirjelduses (t.
- lk.4) on märgitud, et sauna seinad on viimistlemata ja soojustamata ning siseviimistluse sesiukord on hinnatud mitterahuldavaks. Elamu osas ei ole pooltel vaidlust, et ehitamine seiskus enne 1993.aastat. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et on õiglane välja mõista kostjale hüvitisena omandist ilmajäämise eest pool Nurme krundil Piigandi külas asuvate ehitiste turuväärtusest, s.o. 162500 krooni. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaldatakse ene TsMS jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Käesolevas tsiviilasjas on hagi esitatud 20.12.2004, seega enne TsMS jõustumist 01.01.
- Kuni 01.jaanuarini 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 60 lg 3 sätestas, et kui pool ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, ei ole tal õigust kulude hüvitamist nõuda. Kuna ei hageja ega kostja ei ole taotlenud teiselt poolelt kohtukulude hüvitamist ega esitanud kohtukulude nimekirja, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Ka kehtiva TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Epp Tombak Kohtunik 8
(8)