) §-s 233 lg 6 sätestatud objektiivseid kriteeriume ning on langetanud otsuse subjektiivsetel alustel.
lg 6 kohaselt on vallavolikogul õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel; taotlejat, kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb ning taotlejat, kes tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana. OÜ S näol ei ole tegemist taotlejaga, kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb ega ka taotlejaga, kes tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana. OÜ S ei vasta ühelegi
§-s 233 lg 6 sätestatud kriteeriumile, mistõttu on Mõniste Vallavolikogu 29.09.2006 otsus nr 1-1.3/43 vastuolus
lg-tega 2 ja 6.
§-s 233 lg 6 on ette nähtud objektiivsete taotlejate eelistamise kriteeriumid, milledest ükski ei ole eelistatud teisele.
lg 6 mõttest tulenevalt saab ühte taotlejat eelistada teisele vaid sel tingimusel, kui vaid üks mitmest taotlejast vastab sätestatud kriteeriumidele. Juhul, kui kriteeriumidele vastab mitu või kõik taotlejad, siis ei ole
§-st 233 lg 6 tulenevalt vallavolikogul lubatud teha omakorda subjektiivset eelistust nende taotlejate vahel, kes kriteeriumidele vastavad, sest
ei sätesta eelistuskriteeriumitele vastavate isikute eelistamise täiendavaid aluseid ega ka järjekorda. Samuti ei vasta Mõniste Vallavolikogu otsus haldusaktile esitatavatele nõuetele. Vastustaja on otsuse tegemisel rikkunud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 56 lg 1 sätestatud nõuet, mille kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud ning haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Vaidlustatud otsuses puudub põhjendus selle kohta, kas OÜ L vastab
§-s 233 lg 6 sätestatud eelistamise kriteeriumitele või mitte. Vaidlustatud otsuses on esitatud põhjenduste näol tegu kriteeriumitega, millede tuvastamist
Vaidlusaluse otsuse langetamisel osalesid isikud, kes oleksid pidanud end taandama vastavalt kohaliku omavalitsuse korraldamise seaduse (KOKS) §-le 17 lg
Maatüki nr 83 kasutusvaldusesse andmise taotlejatest vastas ainult OÜ L
§-s 233 lg 6 sätestatud eelistuskriteeriumile, mille kohaselt on vallavolikogul õigus eelistada taotlejat, kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb. Taotletava maatükiga piirneb OÜ-le L kuuluv Tiigi kinnistu. Mõniste Vallavolikogu vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on Mõniste Vallavolikogu maade kasutusvaldusesse andmisel lähtunud valla huvidest ja ettevõtjate võrdse kohtlemise printsiibist. Mõniste Vallavolikogu võttis arvesse ka Maa-ameti selgitusi
rakendamisel, millest tulenevalt on vallavolikogul õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja, kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest isikust ettevõtjat. OÜ L on ostnud maatükiga nr 83 piirneva Tiigi kinnistu, kuid vallavolikogu arvates oli ost fiktiivne, kuna selle suurus 2,3 ha ei oma tähtsust põllumajandustootmises. Kinnistu kuulus OÜ L töötajale Ülo Toomele ja kinnistul asuvas elamus elab Ü. Toom. Tehingu tegemise eesmärgiks oli luua kinnistute piirnevuse situatsioon, et tekitada eelis ühe tingimuse osas. Maatüki nr 83 kasutusvaldusesse andmine otsustati volikogu istungil eraldi päevakorrapunktina mitmeid kuid hiljem teiste maatükkide kasutusvaldusse andmisest. Seega ei ole ka vallavolikogu liikmed T.-K. Pihu ja M. Teorein kuidagi seotud OÜ S tegevusega. Vaidlustatud haldusakt on õiguspärane, kuna ta on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kolmas isik OÜ S vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt esitati 25.04.2006 toimunud koosolekul vallavalitsuse ettepanek, kus vaidlusalune maatükk nr 83 oli planeeritud OÜ-le S . Peale taotlejate ja volikogu koosolekut 25.04.2006 hakkas OÜ S heauskselt maatükki kasutama. Volikogu 29.09.2006 otsuse järgselt ehitas OÜ S sinna ajutise kerglauda ja rajas loomade jootmiseks salvkaevu. Kokku on nimetatud maatükile tehtud kulutusi 100 000 krooni eest. Võru maavanem ei nõustunud Mõniste Vallavolikogu 29.09.2006 otsusega. Maavanem leidis, et
lg 6 kohaselt on vallavolikogul õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja, kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest isikust ettevõtjat. Kuna seaduseandja ei ole
§-s 233 lg 6 sätestanud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate eelistamise järjekorda, peab kohalik omavalitsus ise otsustama, arvestades kõiki olulisi asjaolusid, keda vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejatest eelistada. Eeltoodust tulenevalt saab vallavolikogu eelistamist kohaldada vaid juhul, kui üks taotlejatest vastab seaduses nimetatud eelistuskriteeriumitele. Vastasel korral ei ole võimalik kedagi eelistada, sest seadus ei sätesta eelistuskriteeriumidele vastavate isikute eelistamise täiendavaid aluseid ega ka järjekorda. Tulenevalt
§-st 38 lg 2 p 4 on Maa-ametil maareformi läbiviimisel õigus anda selgitusi maareformiga seotud õigusakti rakendamisel. Maa-amet on 05.07.2004 kirjas nr 1-6/7413 selgitanud, et eelistuskriteeriumid ei ole piisavad, kuid
§-s 233 lg 6 toodud loetelu on ammendav ja kontrollitav. Mõniste Vallavolikogu on põhjendanud eelistuse tegemist sellega, et eelnevate otsustega on OÜ S rajanud jätkusuutliku lihaveiste farmi, milles on 142 veist ja farmi I etapi suuruseks on planeeritud 315 veist. Omanikud on 3 investeerinud ca 2 miljonit krooni omavahendeid, 0,75 miljonit krooni pangalaene ja ettevõttel on kasutada 1,28 miljonit ERDF vahendeid. Veiste farmis on renoveeritud üks kerglaut ja ehitatud üks kerglaut, rajatud on ca 110 ha karjakopleid, farmis on kolm alalist töölist. Vallas peab olema mitu suurt tootjat. Seega on Mõniste Vallavolikogu vaba põllumajandusmaatüki nr 83 kasutusvaldusesse andmise taotleja eelistamisel aluseks võtnud seaduses sätestamata kriteeriumid. Vastavalt HMS §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kuna Mõniste Vallavolikogu 29.09.2006 otsus nr 1-1.3/43 ei ole kooskõlas
§-s 233 lg 6 sätestatuga, on vallavolikogu otsus õigusvastane. HALDUSKOHTU LAHEND Tartu Halduskohus rahuldas 28. mai 2007 otsusega kaebuse ning tühistas Mõniste Vallavolikogu 29.09.2006 otsuse nr 1-1.3/43 ja tegi Mõniste Vallavolikogule ettekirjutuse OÜ L avalduse uueks läbivaatamiseks ja uue otsuse tegemiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab
lg 6, et kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest isikust ettevõtjat. OÜ S ei ole tõendanud, et ta kasutab õiguslikul alusel Mõnistes Hüti maatükki nr 83, mistõttu on välistatud OÜ S i kui ühe taotleja eelistamine OÜ-le L , sõltumata sellest, kas esines alus OÜ S i tootmise jätkusuutlikuks tunnistamiseks või mitte. Samuti on vastustaja väited kaebuse esitaja poolt Tiigi kinnistu omandamise fiktiivsuse kohta paljasõnalised. Vastustaja ei ole esitanud ka ühtegi tõendit, mille alusel saaks seada kahtluse alla kaebuse esitaja põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkuse. Seega puudusid vastustajal objektiivsed alused maavanemale ettepaneku tegemiseks, millega eelistati kolmandat isikut. KOKS § 17 lg 5 ja KVS § 25 lg 1 eiramine vastustaja poolt ei leidnud tõendamist. Kaebuses nimetatud kaks volikogu liiget ei ole vastavate osaühingute kaudu vahetult osalenud maatüki nr 83 taotlemises. Samas aga ei tohi KOKS § 17 lg 5 kohaselt volikogu liige osa võtta volikogu sellise üksikakti arutamisest ja otsustamisest, mille suhtes on tal huvide konflikt vastavalt KVS §-le 25 lg 1. KOKS § 17 lg 6 näeb ette, et sama paragrahvi lg-s 5 sätestatud juhul on volikogu liige kohustatud enne küsimuse arutelu algust tegema avalduse enda mitteosalemise kohta antud päevakorrapunkti arutamisel. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED Kolmas isik OÜ S esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 28. mai 2007 otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta OÜ L kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on ebaõige seisukoht, et ühte taotlejat saab teisele eelistada vaid üksnes juhul, kui tema suhtes on mõni
§-s 233 lg 6 sätestatud kriteerium täidetud, samas kui teise taotleja suhtes vastav eeldus täidetud ei ole. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja, kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või, kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest isikust ettevõtjat.
lg 6 eesmärgiks on soodustada põllumajanduse arengut maa kasutusvaldusse andmise kaudu ning ühtlasi leida rakendust jõude seisvale riigi omandis 4 olevale põllumaale. Vallavolikogul on õigus omal äranägemisel rakendada
§-s 233 lg 6 toodud kriteeriume või jätta need mõjuval põhjusel tähelepanuta.
Nimetatud sättes on kirjas, et kui ühte maatükki taotleb mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, eelistab kohaliku omavalitsuse volikogu naaberkinnistu omanikku, seejärel põllumajandusliku tootmisega tegelejat ja seejärel isikut, kelle omandis on taotlejatest kõige vähem metsamaad. Nimetatud regulatsioon on erinevalt
§-st 233 lg 6 imperatiivne ning selle järgimisel ei saa tekkida olukorda, kus mitu taotlejat osutuvad võrdseks ning seetõttu ei tekigi kellelgi õigust metsamaa erastamiseks. Kui seadusandja oleks tahtnud kehtestada põllumajandusmaa suhtes samasuguse imperatiivse regulatsiooni ning välistada vallavolikogu diskretsiooni (või piirata seda), oleks
lg 6 sätestatud analoogselt
§-ga 234 lg 6. Tegelikkuses on aga
lg 6 eesmärgiks anda kohalikule omavalitsusele võimalus suunata rohkem omal äranägemisel valla arengut. Antud juhul on vallavolikogu muuhulgas lähtunud oma arengukavast, eelistades uut jätkusuutlikku tootjat, kes looks valda konkureeriva tootmise ja õhustiku, mis motiveeriks mõlemat valla suurtootjat edasise arengu nimel rohkem pingutama ja looma seeläbi vallale suuremaid lisandväärtusi. Seega ei pidanudki kohalik omavalitsus OÜ S suhtes maavanemale ettepaneku tegemisel lähtuma
§-s 233 lg 6 sätestatud eelistamiskriteeriumitest, sest vastavat kohustust sellest sättest ei tulene (on vaid vallavolikogu õigus neid kriteeriume kaaluda). Kuivõrd seadus annab vallale laia diskretsiooniruumi, ei ole halduskohus pädev valla otsustusprotsessi sekkuma ning võib vastava haldusakti tühistada vaid diskretsioonivigade ilmnemisel, mida antud juhul ei esinenud. OÜ S suhtes olid ka sisuliselt
§-s 233 lg 6 sätestatud kriteeriumid täidetud. Kõnesolevas sättes on lubatud vallavolikogul muuhulgas eelistada tootjat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel. OÜ S tootmine on jätkusuutlik. 2006. a aprilli lõpus toimus Mõniste Vallavolikogu istung, millel osalesid ka maatükkide taotlejad. Nimetatud koosolekul otsustati muuhulgas anda maatükk nr 83 OÜ S kasutusse, kuid kuna vallasekretär puudus koosolekult, jäi koosoleku protokoll vormistama. Kuivõrd põhimõtteline otsus oli juba vastu võetud, asus apellant maatükki nr 83 vallavolikogu teadmisel kasutama. Apellant on kõnesolevat maatükki kasutanud käesoleva ajani, on rajanud sinna karjakopli ja ajutise kerglauda. OÜ L poolt kõnesoleva maatükiga piirneva Tiigi kinnistu ostmine taotlemise protsessi käigus ei saa anda viimasele eelist maatüki nr 83 kasutusvaldusse taotlemisel. OÜ L poolt Tiigi kinnistu omandamine toimus eesmärgil, et täita formaalselt
§-s 233 lg 6 sätestatud eelistamiskriteerium, kuigi tegelikkuses ei olnud OÜ-l L mingit vajadust Tiigi kinnistu järele. Igasuguse maa piirnemine kasutusvaldusse antava maaga ei anna taotlejale eelist
Eelise sätestamise mõte seisneb selles, et vältida ühe isiku kasutuses olevate põllumajanduslike maatükkide killustamist ning tagada seeläbi efektiivsem tootmine, et isik ei peaks oma põllumajandustehnikat või kariloomi vedama kahe lahusseisva kinnistu vahel. Tiigi kinnistul asub OÜ L töötaja Ü. Toomi elamu koos abihoonetega ning kinnistusraamatusse on kantud isiklik kasutusõigus Ü. Toomi kasuks. Seega kasutab Tiigi kinnistut Ü. Toom vaid oma tarbeks. OÜ-le L ei anna Tiigi kinnistu omamine taotletava kinnistu kasutamisel mingit eelist, kuna faktiliselt OÜ L seda kinnistut ei kasuta ja ei saagi kasutada. Lisaks eeltoodule sätestab
lg 6 täiendava eelduse, mille kohaselt taotleja tootmine peab olema jätkusuutlik. OÜ-l L on makseraskusi, mis seab tema tootmise jätkusuutlikkuse kahtluse alla. Tootmise jätkusuutlikkus on aga eelistamiskriteeriumite esmaseks põhitingimuseks. Samaaegselt nähtub OÜ S faktiraportist, et viimasel ei ole võlgnevusi ja pole ka kunagi olnud. 5 Volikogu liikmete taandamiseks puudub alus. Halduskohus on tuvastanud, et volikogu liikmed ei ole vaidlusaluse maatüki kasutusvaldusse andmise ega taotlemisega seotud ning seega puudub nimetatud isikutel huvide konflikt. OÜ L vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on ebaõige apellandi seisukoht, et vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kes vastab mingitele muudele kriteeriumidele, kui
§-s 233 lg 6 on sätestatud.
lg 6 sätestab kolm eelistuskriteeriumit maa kasutusvaldusesse andmisel, kuid missugust eelistuse alust ja millises järjekorras rakendada, on vallavolikogu otsustada. Kohalik omavalitsus ei saa teha subjektiivset otsustust ning eelistamist saab vallavolikogu kohaldada vaid juhul, kui maa kasutusvaldusesse taotlejaid on mitu ja kui vaid üks taotlejatest vastab eelistuskriteeriumitele. Vastasel korral ei ole võimalik kedagi eelistada, sest seadus ei sätesta eelistamiskriteeriumidele vastavate isikute eelistamise täiendavaid aluseid ega ka järjekorda. Erinevalt
§-st 233 lg 6 sätestab
lg 6 taotlejate eelistamise järjekorra ning nimetatud sätte alusel ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik teostada diskretsiooni. OÜ S poolt vaidlusaluse maatüki kasutamine õiguslikul alusel, ei ole tõendatud. Seega on välistatud OÜ S kui ühe taotleja eelistamine OÜ-le L . Vaatamata asjaolule, et OÜ S on asunud faktiliselt kasutama vaidlusalust maatükki nr 83, ei saa seda käsitleda õigusliku alusena
2006. a aprillis toimunud Mõniste Vallavolikogu istungit ei ole protokollitud ning selle toimumise eesmärgi ja koosoleku sisu kohta puuduvad andmed. Pelgalt koosoleku toimumise fakt ei ole õiguslikuks aluseks
Mõniste Vallavolikogu on oma otsuse tegemisel rikkunud HMS §-s 56 lg 1 sätestatud nõuet, mille kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud ning haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Vaidlustatud otsuses puudub põhjendus, kas OÜ L vastab
§-s 233 lg 6 sätestatud eelistamise kriteeriumidele või mitte. Ainuüksi motivatsiooni puudumine annab aluse Mõniste Vallavolikogu 29.09.2006 otsuse nr 1-1.3/43 tühistamiseks. Alusetud on apellandi väited selle kohta, et OÜ L on omandanud vaidlusaluse maatükiga nr 83 piirneva Tiigi kinnistu fiktiivselt s.t üksnes põhjusel, et täita
§-s 233 lg 6 sätestatud tingimus. Apellant ei ole pädev hindama asjaolu, kas OÜ-le L oli tegelikkuses Tiigi kinnistu omandamine vajalik või mitte. Kui seadusandja mõte olnuks sätestada täiendavaid tingimusi piirneva maatüki sihtotstarbe ning kasutamisvõimaluste ja eesmärkide osas, olnuks vastavad tingimused ka
-es sätestatud. Kuna
lg 6 mingeid tingimusi taotletava maatükiga piirneva kinnistu osas ei sätesta, siis tuleb piirneva maatüki all mõista iga maatükki, olenemata selle kasutamise tingimustest ja võimalustest. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-st 32 lg 4 juhul, kui apellatsioonkaebuses esitatakse uusi tõendeid, mida ei olnud esimese astme kohtule esitatud, tuleb apellatsioonkaebuses näidata põhjused, miks neid ei saadud esitada esimese astme halduskohtus. Apellatsioonkaebuses ei ole märgitud põhjust, miks ei saanud esitada kinnistusraamatu väljavõtet Tiigi kinnistu kohta ning OÜ L ja OÜ S faktiraporteid esimese astme kohtus. Seega tuleb jätta esitatud tõendid asja juurde võtmata. Kaasatud isik Võru maavanem vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt juhul, kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja kui nad ei lepi maa kasutusvaldusesse võtmises omavahel kokku kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks, on
§-s 233 lg 6 toodud eelistamiskriteeriumid ammendavad ning vallavolikogu ei või nendest kõrvale kalduda. Ühte taotlejat saab teisele eelistada vaid üksnes 6 juhul, kui tema suhtes on mõni
§-s 233 lg 6 sätestatud kriteerium täidetud, samas kui teise taotleja suhtes vastav eeldus täidetud ei ole. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja, kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või, kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest isikust ettevõtjat. Tulenevalt
§-st 38 lg 2 p 4 on Maa-ametil maareformi läbiviimisel õigus anda selgitusi maareformiga seotud õigusakti rakendamisel. Maa-amet on 05.07.2004 kirjas nr 1-6/7413 selgitanud, et eelistuskriteeriumid ei ole küll piisavad, kuid
Kuna OÜ S ei tõendanud, et ta kasutaks õiguslikul alusel vaba põllumajandusmaatükki nr 83, siis ei ole põhjendatud OÜ S i eelistamine OÜ-le L . Kuna Mõniste Vallavolikogu on vaba põllumajandusmaatüki nr 83 kasutusvaldusesse andmise taotleja eelistamisel aluseks võtnud seaduses sätestamata kriteeriumid, tuleb Mõniste Vallavolikogu 29.09.2006 otsus tühistada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vastava tõlgendusega, mille kohaselt on
§-s 233 lg 6 toodud maa kasutusvaldusesse saamise taotleja eelistamiskriteeriumid (õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest isikust ettevõtjat) ammendavad ning vallavolikogul ei ole võimalik neist kõrvale kalduda ja eelistada ühte taotlejat teistele muude,
§-s 233 lg 6 nimetamata, kriteeriumite alusel. Kuna vastavalt
§-le 38 lg 2 p 4 on Maa-ametil maareformi läbiviimisel õigus anda selgitusi maareformiga seotud õigusaktide rakendamisel, siis on halduskohus põhjendatult viidanud Maa-ameti 05.07.2004 selgitusele
lg 6 kohaldamise kohta, milles on muuhulgas märgitud järgmist: „/…/ seadusandja ei ole MRS § 233 lg 6 neljandas lauses sätestanud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse taotlejate eelistamise järjekorda. Seega peab kohalik omavalitsus ise otsustama, arvestades kõiki olulisi asjaolusid, kas üldse ja kui, siis keda saab vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse taotlejatest eelistada. Kui kohalik omavalitsus leiab, et taotlejaid ei ole võimalik objektiivsetel alustel eristada, siis ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik ka teha ettepanekut maavanemale ja vaba põllumajandusmaa jääb kasutusvaldusesse andmata. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohalik omavalitsus teha subjektiivset otsustust, eelistades üht füüsilisest isikust ettevõtjat teisele, kuna otsustus peab olema seadusega kooskõlas ja motiveeritud. /…/ eelistamist saab vallavolikogu kohaldada vaid juhul, kui maa kasutusvaldusesse taotlejaid on mitu ja kui vaid üks taotlejatest vastab eelistuskriteeriumitele. Vastasel korral ei ole võimalik kedagi eelistada, sest seadus ei sätesta eelistamiskriteeriumitele vastavate isikute eelistamise täiendavaid aluseid ega ka järjekorda 7 /…/ Varasem praktika on näidanud, et kohalikud omavalitsused on oma diskretsiooniõigust kasutanud mitte üksnes seaduses sätestatud kriteeriume arvestades, vaid paljudel juhtudel on tehtud eelistusi muudele, s. o vägagi subjektiivsetele ja asjassepuutumatutele asjaoludele tuginedes, n. ö omal äranägemisel. /…/ Kuigi osundatud sättes toodud eelistuskriteeriumid ei ole Maa-ameti arvates piisavad, on toodud loetelu ammendav ja kontrollitav.“ Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt
lg 6 sõnastusest on vallavolikogul selle sätte kohaldamisel olemas küllaltki suur diskretsiooniruum, kuid see piirneb samas sättes loetletud maa kasutusvaldusesse saamise taotleja eelistamiskriteeriumitega, mitte aga ei ulatu väljapoole neid kriteeriume, nagu leiab apellant. Seega on vallavolikogul õigus
lg 6 rakendamisel diskretsiooniõiguse alusel määratleda taotlejate jätkusuutlikkuse küsimus ning otsustada, missugust samas sättes märgitud eelistuse alust ja millises järjekorras rakendada või kas kasutada mõnesid eelistuse aluseid üheaegselt, kuid vallavolikogu ei saa
§-st 233 lg 6 tuleneva ettepaneku tegemisel kasutada mingeid muid,
§-s 233 lg 6 märkimata kriteeriume.
§-s 233 lg 6 kasutatud sõnastus „vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel jne.“ ei tähenda ringkonnakohtu arvates seda, et vallavolikogul on üksnes õigus, kuid mitte kohustus arvestada maavanemale ettepaneku tegemisel samas sättes loetletud maa kasutusvaldusesse saamise taotleja eelistamiskriteeriumitega ja seega võib vallavolikogu diskretsiooniõiguse alusel isegi jätta
§-S 233 lg 6 märgitud kriteeriumid üldse arvesse võtmata, tehes oma otsustuse muudel alustel. Ringkonnakohus leiab, et viidatud sõnastus (vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kelle jne.) määrab tegelikult selgelt ära vallavolikogu diskretsiooniõiguse piirid
lg 6 alusel maavanemale maa kasutusvaldusesse saamise taotleja eelistamise ettepaneku tegemisel, ning nendeks piirideks ongi samas sättes märgitud taotlejate eelistamiskriteeriumid. Õige ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kuna vaba metsamaa erastamise korral analoogse juhtumi (ühte maatükki taotleb mitu isikut ja nad ei lepi omavahel kokku) kohta käiv
lg 6 (eelistab kohaliku omavalitsuse volikogu naaberkinnistu omanikku, seejärel põllumajandusliku tootmisega tegelejat ja seejärel isikut, kelle omandis on taotlejatest kõige vähem metsamaad) on sõnastatud võrreldes
§-ga 233 lg 6 imperatiivselt, siis võib sellest välja lugeda seadusandja soovi anda vallavolikogule just
lg 6 kohaldamise puhul nii laialdane diskretsiooniõigus, et vallavolikogul on nimetatud sätte alusel maavanemale ettepaneku tegemisel võimalik lähtuda ka muudest,
§-s 233 lg 6 märkimata eelistuskriteeriumitest. Ringkonnakohus leiab, et viide
§-le 234 lg 6 ei ole oma sisult asjakohane, sest erinevalt
§-st 233 lg 6 sätestab
lg 6 taotlejate eelistamise järjekorra ning nimetatud sätte alusel ei ole volikogul võimalik taotlejate eelistamise osas diskretsiooni teostada.
lg 6 alusel on volikogul võimalus diskretsiooni teostada samas sättes loetletud maa kasutusvaldusesse saamise taotleja eelistamiskriteeriumite raames ning
lg 6 sõnastuse võrdlus
lg 6 sõnastusega ei anna alust asuda seisukohale, et ühe sätte sõnastuse imperatiivsusest tuleneb välja lugeda teise sätte kohaldamisel lubatav volikogu piiramatu diskretsiooniõigus. 2. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et tema suhtes oli sisuliselt täidetud ka
§-st 233 lg 6 tulenev eelistamiskriteerium – tootja, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel. Halduskohus on vaidlustatud otsuses põhjendatult leidnud, et asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, nagu kasutaks OÜ S taotletavat maatükki nr 83 õiguslikul alusel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vastava seisukohaga, sest maatüki õiguslikul alusel kasutamisena e. 3 põllumajandusmaa kasutamise õigusena
lg 2 ja 6 mõttes saab siiski käsitleda fikseeritud maakasutust mis on tekkinud õiguslikul (asjaõiguslikul või võlaõiguslikul) alusel, 8 mitte aga maakasutust, mille tekkimise alusena viidatakse üksnes
§-s 233 lg 2 ja 6 mõttes sama maatüki kasutamine õiguslikul alusel. Nagu juba varem märgitud, ei ole apellant esitanud kohtule ühtegi tõendit või dokumenti, mis näitaks, milline on see õiguslik alus, mille alusel OÜ S taotletavat maatükki kasutas. 3. Põhjendatud ei ole apellandi väide, mille kohaselt on halduskohus ebaõigesti leidnud, et OÜ L poolt maatükiga nr 83 piirneva Tiigi kinnistu ostmine andis OÜ-le L
§-st 233 lg 6 tuleneva eelise maatüki nr 83 kasutusvaldusse taotlemisel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et olemasolevaid materjale aluseks võttes puudus Mõniste Vallavolikogul objektiivne alus teha maavanemale ettepanek eelistada maa kasutusvaldusesse andmisel OÜ-d S . Vaidlustatud vallavolikogu otsusest ei nähtu, et selles oleks eelistatud OÜd S põhjusel, et analüüsiti ka OÜ L põllumajanduslikku tootmist ja leiti, et see ei ole jätkusuutlik. Volikogu 29.09.2006 otsusest nähtuvalt eelistati OÜ-d S põhjustel, et OÜ S vastab
lg 2 nõuetele, OÜ on saanud kasutusvaldusesse 2 lahustükki kogupinnaga 15, 5 ha, OÜ on rajanud jätkusuutliku lihaveiste farmi ja, et volikogu arvates peab vallas olema mitu suurt tootjat. Kuna ükski neist eelistamise põhjustest ei tulene
§-s 233 lg 6 märgitud eelistuskriteeriumidest ning tõendamist ei leidnud ka kohtumenetluse kestel esitatud väide, et OÜ-d S eelistati tegelikult põhjusel, et ta kasutas maatükki nr 83 õiguslikul alusel ja OÜ L oli esitanud vallavolikogule koopia maatükiga nr 83 piirneva Tiigi kinnistu ostmise kohta, mis on üheks
§-st 233 lg 6 tulenevaks eelistamiskriteeriumiks (taotleja, kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb), siis leidis halduskohus põhjendatult, et volikogule esitatud ja volikogu poolt arvesse võetud asjaolude ning materjalide pinnalt ei olnud volikogul tegelikult objektiivselt võimalik eelistada OÜ-d S , vaid ta oleks saanud teha otsuse üksnes OÜ L eelistamise kohta. Kuna
lg 6 sõnastab võimaliku eelistusena taotleja, kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb ja seoses piirneva maa omandamisega muid tingimusi ei sätesta, siis on halduskohus põhjendatult jätnud arvestamata OÜ S ja Mõniste Vallavolikogu väited selle kohta, et OÜ L omandas Tiigi kinnistu üksnes fiktiivselt ja sellises suuruses maa omandamine taotletava maatüki kõrval ei saa olla tootmise seisukohast vajaliku maa omandamine. Asja materjalidest nähtuvalt on OÜ L esitanud vallavolikogule taotletava maatükiga nr 83 piirneva Tiigi kinnistu ostumüügilepingu koopia ja asja materjalide juures on ka kinnistusraamatu väljavõte, millest nähtuvalt kuulub Mõniste vallas asuv Tiigi kinnistu 2006. a maikuust alates OÜ-le L . Mis puudutab apellandi väiteid, et halduskohus on rikkunud uurimispõhimõtet, kuna ei ole välja selgitanud, kas OÜ L on üldse jätkusuutlik või ei ole, siis ringkonnakohus sellise väitega ei nõustu. Kohtupraktika kohaselt tähendab uurimispõhimõte halduskohtumenetluses kohtu selgitamiskohustust, kohustust selgitada välja kaebuse esitaja tegelik tahe, ning kohustust osutada vajadusel menetlusosalistele abi tõendite kogumisel või koguda neid ise eesmärgiga tagada asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamine. Seega ei tähenda uurimispõhimõte halduskohtumenetluses seda, et halduskohus peaks menetluse käigus ise asuma menetlusosalise asemel tagantjärele lahendama ühte või teist menetlusosalise pädevuses olnud ja menetlusosalise poolt lahendamata jäetud küsimust.
lg 6 kohaselt on maa kasutusvaldusse andmisel maavanemale vastava ettepaneku tegemise õigus vallavolikogul, kes peab muuhulgas vastava eelistuse tegemiseks otsustama ka selle üle, kas taotleja põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik või mitte. Nagu juba varem märgitud, ei ole vallavolikogu oma vaidlustatud otsuses analüüsinud seda, kas kahest taotlejast ka OÜ L vastas
Kuna halduskohus leidis OÜ L kaebuse alusel 9 põhjendatult, et vallavolikogu otsus OÜ S eelistamise kohta ei vasta
lg 6 ega ka HMS §-de 54 ja 56 lg 1 nõuetele, mistõttu tuleb vallavolikogu 29.09.2006 otsus tühistada ja teha haldusorganile ettekirjutus uue otsuse tegemiseks, mille käigus on vallavolikogul võimalik muuhulgas hinnata ka mõlema taotleja põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkust, siis ei ole põhjendatud apellandi väide, et halduskohus oleks ise pidanud kohtumenetluse käigus välja selgitama, kas OÜ L põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik või ei ja selle tegematajätmine on tõlgendatav uurimisprintsiibi rikkumisena. 3. Põhjendatud ei ole apellandi väide, mille kohaselt on halduskohus vaidlustatud otsuses märkinud, et asja uuel arutamisel peaks volikogu esimees ja üks volikogu liige otsuse tegemiselt taanduma. Halduskohus on vaidlustatud kohtuotsuses märkinud, et kohus ei tühista vaidlusalust otsust KOKS § 17 lg 5 ja KVS § 25 lg 1 alusel ning lisanud, et kuna menetlusosaliste selgitustest kohtuistungil tuleneb, et tegelikkuses sõlmisid maade taotlejad omavahelisi kokkuleppeid üksteise kasuks maade taotlemisest loobumiseks, et saada positiivset lahendust mõne teise enda poolt taotletava maatüki suhtes, siis peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikas väljendatud seisukohti volikogu esimehe ja ühe volikogu liikme taandumise osas õige otsustuse langetamiseks asja uuel arutamisel. Sellele järgneb refereering Riigikohtu 16.01.2003 otsuses nr 3-3-1-3-03 väljendatud seisukohtadest KOKS § 17 lg 5 ja KVS § 25 lg 1 rakendamise kohta. Seega ei tee halduskohus vastustajale (volikogule) ettekirjutust, et taotluste uuel läbivaatamisel peaksid Maigi Teorein ja Tõnis-Koit Pihu otsuse tegemiselt taanduma, vaid halduskohus on pidanud KOKS § 17 lg 5 ja KVS § 25 lg 1 alusel samas asjas võimaliku uue vaidluse tekkimise ärahoidmiseks vajalikuks refereerida kokkuvõtvalt kohtupraktikas kinnistunud seisukohti selle kohta, kes võib olla asjas huvitatud isikuks ja millal võib volikogu liikmetel tekkida otsuse tegemisel huvide konflikt, mis eeldaks tegelikult nende volikogu liikmete taandumist otsuse tegemiselt. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja OÜ L on esitanud ringkonnakohtule taotluse mõista apellandilt tema kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude (menetlusosalise esindaja kulud) katteks 3540 krooni. Arvestades seda, et vastav taotlus on ringkonnakohtule esitatud kooskõlas HKMS § 93 nõuetega ning tegemist on vajalike ja põhjendatud menetluskuludega, mis on OÜ L poolt ka õigusabi osutajale tasutud, tuleb apellandilt HKMS § 92 lg 1 alusel OÜ L kasuks välja mõista 3540 krooni. Üllar Roostoja Agu Timmi 10 Maili Lokk
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.