2-06-28878 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Eveli Vavrenjuk Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2007 Tartu Kohtumaja Tsiviilasja number 2-06-28878 Tsivii

) § 30 lg 1 sätestab, et võlatunnistus on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Deklaratiivseks võlatunnistuseks nimetatakse lepingut, mis vastab sätte teisele alternatiivile – st millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Sellise võlatunnistuse eesmärk ja tagajärg on üldjuhul tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (sama seisukohta on toetanud ka Riigikohus oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06). Hageja on nõustunud, et tegemist ei ole konstitutiivse võlatunnistusega, mis looks iseseisva kohustuse, vaid deklaratiivse võlatunnistusega.

1. OÜ L. on
2. augustil
3. a esitanud OÜ-le ProInkasso avalduse võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise kokkuleppe tühistamiseks (tl 26—27). Avalduses märgib OÜ L, et OÜ ProInkasso ei ole esitanud L. OÜ-le nõude loovutamist käsitlevaid dokumente, samuti ei ole AS D. teatanud L. OÜ-le oma nõuete loovutamisest tema vastu OÜ-le ProInkasso. Samuti avaldas OÜ L, et tal ei ole mingisuguseid õiguslikke suhteid AS-iga A, kelle nõuded L. OÜ-ga on OÜ-le ProInkasso loovutanud AS D. Seetõttu tühistas OÜ L. nimetatud kokkuleppe eksimuse tõttu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg 1 sätestab, et tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse /- - -/ tõttu, võib seaduses sätestatud korras tühistada. TsÜS § 92 lg 1 kohaselt on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Lg 2 järgi on tehing tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Vastavalt lg-le 3 võib tehingu teinud isik olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada, kui 1) eksimuse põhjustasid tehingu teise poole poolt teatavaks tehtud asjaolud või asjaoludest teatamata jätmine, kui asjaolude teatavakstegemine oli vastavalt hea usu põhimõttele 3 nõutav; 2) tehingu teine pool teadis või pidi eksimusest teadma ja eksinud poole eksimusse jätmine oli vastuolus hea usu põhimõttega; 3) tehingu teine pool lähtus tehingu tegemisel samadest ekslikest asjaoludest, välja arvatud juhul, kui teine pool oleks asjaoludest õiget ettekujutust omades võinud eeldada, et eksinud pool oleks eksimusest teades tehingu siiski teinud. OÜ ProInkasso ei ole tõepoolest tõendanud, et ta oleks enne võla tunnustamise kokkuleppe sõlmimist esitanud L. OÜ-le nõude loovutamist käsitlevaid dokumente, kuigi see muudab arusaamatuks, miks kostja osaühingu esindajana kokkuleppele alla kirjutas. Samas on hageja käesoleva menetluse raames esitanud nõude loovutamise lepingu (tl 60—62). Kostja väidab, et tegemist on näiliku tehinguga ning tegelikult on hageja ja AS D. vahel sõlmitud lepingu näol tegemist käsunduslepinguga. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Hageja ja AS D. vahel sõlmitud leping on pealkirjastatud nõude loovutamise lepinguna ning selle p 1.1.1 järgi on lepingu objekt AS D. ja kolmandate isikute vahel sõlmitud tehingutest tulenevate varaliste nõuete loovutamine ProInkasso OÜ-le. Samas sätestab lepingu p 1.1.2 lepingu objektiks ka ProInkasso OÜ poolt AS D. huvides juriidiliste toimingute ja asjaajamise teostamise, mille tulemusel AS D. võlgnikud likvideerivad oma võlgnevuse AS D. ees. Lepingu sisust nähtub siiski üheselt, et selle tagajärjel loovutab AS D. oma nõuded tõepoolest OÜ-le ProInkasso. Kohus ei näe, miks peaks hagejale ja AS-ile D. olema kasulik näidata omavahel sõlmitud käsunduslepingut nõude loovutamise lepinguna. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et hageja ja AS D. vahel sõlmitud nõude loovutamise leping on näilik tehing – tegemist oli nõude loovutamisega. Kostja on väitnud, et nõude loovutamisdokumendi hilisem esitamine ei muuda 13.06.
4. a sõlmitud kokkulepet kehtivaks, sest tehingu tegemise hetkel polnud nõude loovutamine võlgniku suhtes toimunud ja OÜ L. ei soovi kokkulepet tagantjärele heaks kiita.

nõude loovutamise sätetest (§ 164 lg 1, § 169, § 170 ja § 172) tuleneb, et nõude loovutamise kehtivuseks ei ole iseenesest vajalik võlgnikule teatada – mitteteatamise korral on võlgnikul lihtsalt õigus täita kohustus endisele võlausaldajale ja keelduda seda täitmast uuele võlausaldajale, aga ainult seni, kuni talle ei ole esitatud dokumenti nõude loovutamise kohta. Seega oli nõude loovutamise leping algusest peale kehtiv sõltumata võlgnikule teatamisest. Kostja ja OÜ L. on väitnud, et nad olid eksimuses ka seoses sellega, et kokkuleppe p-s 1.1 on viidatud AS-ile A. Kohus märgib, et kokkuleppe ülejäänud tekstist ja selle lisadest selgub siiski üheselt, millise võlaga on tegemist – ekslik viide AS-ile A. ei anna alust lepingut tühistada. Järelikult ei olnud OÜ L. kokkuleppe sõlmimisel eksimuses, tal puudus alus kokkulepe tühistada ning seega võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise kokkulepe kehtib. 4. Koos võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise kokkuleppega sõlmis hageja kostjaga käenduslepingu (tl 12—13), millega E.V. kohustus OÜ ProInkasso ees vastutama hageja ja L. OÜ vahel 13. juunil 2006. a sõlmitud võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise kokkuleppe nõuetekohase täitmise eest solidaarselt võlgnikuga, kusjuures käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks lepiti kokku 47 000 krooni.

§ 145

lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Lg 4 järgi ei sõltu käenduse kehtivus põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest.

§ 149

lg 1 sätestab, et käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus.

2. augustil 2006 esitas kostja avalduse käenduslepingu tühistamiseks (tl 28—29). Avalduse kohaselt toimus tehingu sõlmimine äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja raskeid asjaolusid ära 4 kasutades, samuti eksimuses, mille lõi tehingu teine pool OÜ ProInkasso. Kostja ei ole nimetatud avalduses toonud välja raskeid asjaolusid, mida ära kasutades tehing sõlmiti. Ka hiljem, istungitel ei ole ta täpsustanud, milles seisnes raskete asjaolude ärakasutamine. Seega jääb väide paljasõnaliseks. Eksimuse osas on kostja tuginenud samadele argumentidele nagu OÜ L. võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise kokkuleppe tühistamisel, mida on kohus eelpool juba arutanud (p 3). Kostjal ei olnud alust käenduslepingut tühistada, järelikult leping kehtib.
3. Järelikult tuleneb võlatunnistuse olemasolust ja kehtivusest, et hageja ei pea enam tõendama, et tal on kehtiv nõue, vaid kostja peab nõudest vabanemiseks tõendama, et nõuet ei ole.
4. Nagu kohus eespool juba tuvastas (p 3), on nõude loovutus kehtiv.

§ 171

lg 1 kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal.

§ 149

lg 1 järgi võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Seega võib kostja esitada OÜ ProInkasso nõudele ka neid vastuväiteid, mis OÜ-l L. olid algse võlausaldaja, st AS D. vastu.

1. Kostja väidab, et loovutatud nõuet ei ole – kaupu, mille eest AS D. on esitanud arved, ei ole OÜ L. ostnud, seega ei olnud AS-il D. ka õigust nõuda nende eest tasumist. Kostja hinnangul ei ole esitatud arvetega tõendatud, et L. OÜ oleks need kaubad ostnud ja kätte saanud. Kostjale ei ole teada ka isikud, kes on alla kirjutanud arvetele ning garantiikirjale; mõned arved on allkirjastamata. Nagu eelpool mainitud, on deklaratiivse võlatunnistuse põhiline tagajärg, et tõendamiskoormis läheb võlausaldajalt üle võlgnikule. See tähendab, et hageja ei pea enam tõendama, et tal on nõue kostja vastu, vaid kostja peab tõendama, et hagejal nõuet ei ole – antud juhul tähendab see, et ta peaks näiteks tõendama, et kaupu ei ole üle antud, st OÜ-l L. ei tekkinud tasumiskohustust. Kostja seda teinud ei ole – ta viitab küll, et arvetele ja garantiikirjale allakirjutanud isikud on tundmatud, aga ei ole esitanud ühtegi tõendit näitamaks, et tegemist ei olnud nt OÜ L. töötajatega. Kohtule jääb arusaamatuks, miks on kostja alla kirjutanud võlatunnistusele ja käenduslepingule, kui ta nõudega ei nõustunud – kui see oli tekkinud esindusõiguseta isikute tegudest. Järelikult on hagejal kehtiv nõue kostja vastu.
2. Hageja põhinõue on 14 354 krooni, lisaks kahjuhüvitis 2 583,72 krooni, intress 839,71 krooni ja viivitusintress 2 565,46 krooni + 5 921,03 krooni, kokku seega 26 263,92 krooni. Kostja ei ole nõude suurusele vastu vaielnud. Kohus rahuldab OÜ ProInkasso hagi E.V. vastu 26 263,92 krooni nõudes. MENETLUSKULUDE JAOTUS TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Järelikult kannab antud asjas menetluskulud kostja. Kohtunik 5