3-07-1317/11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. november 2007, Jõhvi 3-07-1317 E. E kaebus Toila Vallavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks
2. november 2007 E. E esindaja Vaike Kool, Toila Vallavalitsuse esindaja Hannes Kohtring ja I. N Resolutsioon 1.Rahuldada kaebus osaliselt. 2.Teha Toila Vallavalitsusele ettekirjutus teostada kõik E. E ja I. N kaasomandis oleva elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise toimingud kolme kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. 3.Muus osas jätta kaebus rahuldamata. 4.Poolte võimalikud menetluskulud jätta nende endi kanda. Edasikaebamise kord: Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 29.06.2007 esitas E. E Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (t.l. 1-2) ja palus, et Toila Vallavalitsust kohustataks registreerima tema maa erastamise avaldust seisuga 22.04.2004 ja määrama teenindusmaa suuruseks 35,5% mõttelist osa kahest hektarist. Kaebaja märkis, et on 03.08.1993 ostnud PÜ Kaljurand Toila vallas Altkülas asuva elamispinna ja saatnud 22.04.2004 vallavalitsusele tähitud kirjaga muude dokumentide hulgas ka avalduse elamu juurde maa erastamiseks, kuid seda pole registreeritud ja tahetakse võimaldada vaid 35,5% mõttelise osa võõrandamist 1500 m2 suurusest teenindusmaast. 13.09.2007 esitatud täiendatud kaebuses (t.l. 2831) palus kaebaja, et Toila Vallavalitsust kohustataks registreerima tema poolt 22.04.2004 saadetud tähtkiri, loetaks sellega saadetud maa ostueesõigusega erastamise avaldus esitatuks samast kuupäevast ja kohustataks Toila Vallavalitsust määrama ostueesõigusega erastatava maa suuruseks 2 ha, millest talle kuuluks 35% mõttelist osa. “Maa ostueesõigusega erastamise korra” punkt 8 tuginedes märkis ta, et vallavalitsus jättis omavoliliselt tema avalduse registreerimata ja selle kohta tõendi väljastamata. Sama korra punkt 7 kehtestatud avalduse esitamata jätmist põhjendas ta viitega 1 maareformi seaduse § 40 lg. 1 ning asjaoludega, et vald pole tema omandit tunnustanud, ta pidi selle tõendamiseks kohtusse pöörduma ja maa ostueesõigusega erastamise võimalikkuse algust tuleb lugeda ajast, mil vastav kohtuotsus jõustus. 1500 m2 suuruse teenindusmaa määramist pidas kaebaja arusaamatuks ja märkis, et pole senini saanud ühtegi põhjendus, mis tingiks just sellise suuruse. Toila Vallavalitsuse kirjalikus vastuses (t.l. 45-46) vaieldi kaebusele vastu ja märgiti, et kaebuses nimetatud kuupäeval pole E. E avaldust ega dokumente vallavalitsusse saabunud. Seejuures leiti, et ka väidetava 22.04.2004 avalduse olemasolu ei muudaks maa erastamise käiku, sest omandiõigus osale elamust tekkis kaebajal ostu-müügi lepingu sõlmimisel 03.08.1993 ja maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamise tähtajaks oli 01.01.
3. Veel märgiti, et Toila Vallavalitsus ei ole keeldunud maa ostueesõigusega erastamisest E. E ja I. N kuuluva elamu juurde teenindusmaa ulatuses ja lisati, et 1500 m2 on määratud plaanimaterjali alusel, selle täpne suurus määratakse kindlaks peale mõõdistamist, kuid võimaldab nii puukuuri ehitamist kui köögiviljamaa rajamist, sest enamikes linnades ja asulates on ehituskruntide suuruseks 600 m
4. Kohtuistungil jäi kaebaja esindaja Vaike Kool kaebuse väidete ja nõuete juurde ja märkis, et elamu kaasomanike erinev kohtlemine on arusaamatu. Toila Vallavalitsuse esindaja Hannes Kohtring jäi samuti kirjalikult esitatu juurde, palus kaebust mitte rahuldada ja märkis, et kuna kaebaja ise õigeaegselt maa ostueesõigusega erastamise avaldust ei esitanud, ei saa arvestada tema soovidega maa suuruse suhtes. Ta väitis, et maa tuleb erastada eraldi tükkidena, sest elamu on ühisomandis, kõrvalhooned aga mitte ja lisas, et kaebaja poolt soovitud 2 ha ei ole kuidagi võimalik erastada, sest vaba maad on üldse kokku 1,3 ha. Erastamise venimist põhjendas ta omandi üle käinud kohtuvaidluse ja asjaoluga, et keegi maa mõõtmiseks soovi ei avaldanud. Kolmanda isikuna asja arutamisele kaasatud I. N vaidles kaebusele vastu ja leidis, et kaebaja ei saa maad üksi mõõta vaid peab seda tegema koos temaga. KOHTU PÕHJENDUSED Maa ostueesõigusega erastamise kord ja tingimused on reguleeritud maareformi seaduses ja selle alusel vastu võetud õigusaktides. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud “Maa ostueesõigusega erastamise korra” punktides 7 ja 7’ kehtestatu kohaselt on maa ostueesõigusega erastamise määravaks tingimuseks see, et vastavat õigust omav isik on maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitanud hiljemalt
5. jaanuariks
6. Peale seda kuupäeva on avaldust võimalik esitada vaid juhul, kui ehitis omandatakse vallasasjana pärast avalduste esitamiseks kehtestatud tähtaega. E. E omandas talle kuuluva osa Toila vallas Altküla külas asuvast elamust juba 03.08.1993 (t.l. 49) ja enne 01.01.1998 ta maa ostueesõigusega erastamise avaldust ei esitanud (t.l. 29 ja 59). Väidetavalt 22.04.2004 esitatud maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avaldus ei saa seega iseseisvat õiguslikku tähendust omada. Sellele asjaolule vaatamata on tal aga siiski tekkinud maa ostueesõigusega erastamise õigus, sest 23.10.1997 vastu võetud maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg. 23 kohaselt saab kaasomandis oleva ehitise tähtaegselt avalduse esitamata jätnud kaasomanik maad erastada, kui ta erastamise eeltoimingute teostamise ajal avaldab sellist soovi ja esitab valla- või linnavalitsusele ka vastava avalduse. Toila Vallavalitsuse poolt esitatud väidete ja dokumentaalsete tõendite (t.l. 35 ja 50) kohaselt on Altküla külas asuva elamu teine kaasomanik I. N omandanud osa elamust ja kõrvalhooned 12.12.2003 ning esitanud 23.12.2003 tähtaegselt avalduse nende juurde kuuluva maa erastamiseks. Käesolevaks ajaks ei ole seda avaldust lahendatud ja seega on maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute teostamine veel käimas. Selget soovi maad ostueesõigusega erastada väljendas E. E oma 03.04.2007 koostatud avalduses (t.l. 13) ja 17.05.2007 antud vastus (t.l. 14) kinnitab, et Toila Vallavalitsus on avalduse kätte saanud. E. E õigust maad ostueesõigusega erastada on tunnistanud ka Toila Vallavalitsus mitmes talle saadetud 2 kirjas (t.l. 12, 14, 35), kohtule antud kirjalikus vastuses (t.l. 45-46) ja kohtuistungil esindaja vahendusel selgitatus (t.l. 59-60). Maareformi seaduse § 9 lg. 1 p. 1 ja § 22’ lg. 1, 2 ja 4 sätestatu kohaselt on kaasomandis oleva elamu juurde õigus ostueesõigusega erastada reeglina kuni 2 ha, kaasomanike kokkuleppel aga ka 50 ha või enamgi maad, mis jagatakse mõttelisteks osadeks vastavalt kaasomanike omandi osadele. Toila Vallavalitsuse esindaja märkis kohtus, et E. E ja I. N kaasomandina kuuluva elamu juures on vaba veel vaid ligikaudu 1,3 ha maad. Kui see väide vastab tõele, ei ole kaebaja poolt soovitud 2 ha enam kuidagi võimalik erastada (t.l. 61). Kaebuse taotluses soovitud ettekirjutust ei saa teha veel ka seetõttu, et ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramine on kohaliku omavalitsuse ainupädevuses, halduskohus ei saa maa suurust ja konkreetseid piire ette kirjutada ja on õigustatud kontrollima vaid seda, kas otsustatu vastab asjakohaste õigusaktide kõigile nõuetele ja on ilma kaalutlusvigadeta. Kuna Altküla külas asuva kaasomandis oleva elamu erastamise eeltoimingud on siiani tegemata, on võimalik teha Toila Vallavalitsusele ettekirjutus teha need “Maa ostueesõigusega erastamise korra” punktis 19 selleks kehtestatud kolme kuulise tähtaja jooksul. Seejuures tuleb vallavalitsusel arvestada, et maareformi seaduse juba nimetatud sätete ja § 9 lg. 1 p. 3 kohaselt saab muu ehitise juurde erastada vaid ehitise teenindamiseks vajalikku maad. Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr. 144 kinnitatud “Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra” punktide 4.2 ja 4.3 kohaselt määratakse ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ja füüsilise säilimise, tootmiseks vajalikku maad ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka aga ei määrata. See, et Toila Vallavalitsus on enamuse seni veel vabast maast määranud I. N kõrvalhoonete juurde erastatava maa hulka (t.l. 51), kaasomandisse kuuluva elamu juurde on aga jätnud vaid elamu aluse ja seda ümbritseva vähima maa, ei tulene eespool viidatud seadusesätetest ega saa olla õiguspärane. Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg. 1 ja § 26 lg. 1 sätestatud mõtte kohaselt saab halduskohus kaebuse rahuldada vaid siis, kui ta tuvastab kohtumenetluses, et niiviisi on võimalik kaebaja rikutud õigused taastada. Kuna E. E maa ostueesõigusega erastamise õiguse seisukohalt ei ole mingit tähendust, kas Toila Vallavalitsus on tema poolt väidetavalt 22.04.2004 saadetud avalduse registreerinud või mitte, ei ole vaja teha Toila Vallavalitsusele selle registreerimiseks kohustavat ettekirjutust. Selle taotluse osas jääb kaebuse nõue halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel rahuldamata. Taotlus erastatava maa suuruse määramiseks kohustamise nõudes on osaliselt põhjendatud ja kuulub halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 2 kohaselt rahuldamisele eespool toodud ulatuses. E. E ja Toila Vallavalitsuse esindaja kumbki kohtuistungil menetluskulude hüvitamise nõuet ja kuludokumente ei esitanud, seega jäävad nii kaebaja kui ka vastustaja võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg. 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3