Obsah (7)

§ 273§ 232§ 439§ 229§ 436§ 657§ 60

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-05-409 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2007. a, Tallinn Kohtukoosseis Ülle Jänes, Gaida Kivinurm, Margo Kl

§ 273

lg-le 5 leidis kohus, et ei nõustamislepingu koopia ega inglise keelne Baltimaade kinnisvaraturu ülevaate mittetäielik koopia ei ole käsitletavad kaalukate tõenditena, tõendamaks pooltevahelist lepingulist suhet ja lepingujärgse kohustuse täitmist. Samuti ei ole tõendatud, et hageja oleks nõustanud kostjat vastavalt lepingu punktis 2 kokkulepitule (protsessi koordineerimine ja aktiivne suhtlemine teise osapoolega; finantseerimise kontseptsiooni välja töötamine, mis esitatakse kliendile enne lõplikku finantseerimise struktuuri valikut; vajaliku dokumentatsiooni ettevalmistamine; kliendi presentatsiooni ettevalmistamine ja kliendi rahavoo prognooside ettevalmistamine vastavalt kliendi soovidele). Kohus pidas põhjendatuks kostja väidet, et ilma tööülesande täpsustamiseta, kirjavahetuseta ja töökoosolekuteta ei saanud jõuda just sellise töö tulemini. Kohus möönis, et nõustamislepingu nr 002 sisust ei tulene hagejale tööülesannet, et valmisprodukt peaks olema nimelt inglise keelne ja teemal „Baltimaade kinnisvaraturu ülevaade“. Hageja ei ole asjas esitanud mingeid tõendeid, kummutamaks kostja sellekohast vastuväidet. Kohus jõudis järeldusele, et kostjal puudus vaidlusaluse lepingu sõlmimiseks igasugune huvi, sest tal ei olnud kavatsust siseneda Baltikumi kinnisvaraturule. Kostja juhatuse liikmed ei ole seda kunagi omavahel arutanud. Vastava huvi puudumist kinnitavad ka majandusaasta aruanded. Kostja nägemusel oli aga selline huvi OÜ-l Kvaliteetvara (juhatuse liikmed A.Lillepea, I.Lillepea ja J.Järvik), kelle laiahaardelist tegevust on ajakirjandus kajastatud. Kohus ei pidanud võimalikuks arvestada hageja väidet, et kostja juhatuse liige Arvo Klaas ei osalenud vaidlusalusel perioodil kostja juhtimises, mistõttu ei ole ta lepingust teadlik. Juhatuse liikmel on seadusest tulenev kohustus oma ülesandeid täita, mistõttu eelduslikult pidid ka temale olema teada äriühingu tegevuse suunad. 3 Asjaolu, et kostjal puudub võlgnevus, s.h võlgnevus hagetava summa näol, hageja ees, võib järeldada Jürgen Järviku (kelle valduses oli väidetavalt kuni 2004.a. kostja dokumentatsioon) ja kostja 27.02.2004 ja 24.03.2004 e-kirjadest. Maksu- ja Tolliameti maksuarvestuse tuvastatud asjaolude kohaselt, mis teostati Revalhaus Kinnisvara OÜ kohta Põhja Politseiprefektuuri 26.04.2005 taotluse PHJ2.7-20.17/14837 alusel, ei ole Revalhaus Kinnisvara OÜ SL Productions OÜ-lt teenuseid saanud. Nimetatud tõend andis maakohtule alust järelduseks, et hageja ei saanud vaidlusalust lepingut täita. Arvestades eeltoodut kogumis nõustus maakohus kostja seisukohaga, et kostja endise juhatuse liikme Jürgen Järviku ja hageja eesmärk võis olla Revalhaus Kinnisvara OÜ-st alusetult raha väljaviimine, milleks sõlmiti vaidlusalune nõustamisleping nr

1. Kohus jõudis järeldusele, et hageja ei soovinud tegelikkuses teha kostjale
2. a alguses nõustamislepingu punktis 1 märgitud tööd ning kostja ei soovinud saada töö tulemust, seega oli tehing suunatud õigusnäivuse tekitamisele. Maakohus pidas kostja poolt esiletoodud ja tõendatud asjaolusid usaldusväärsemateks ja kaalukamateks hageja poolt esiletoodud asjaoludest ja neid kinnitavatest tõenditest, mistõttu asus seisukohale, et vaidlusalune tehing tuleb lugeda näilikuks tehinguks TsÜS § 89 lg 1 tähenduses, millel ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi, mistõttu ei ole alust tunnustada 20.01.2003 nõustamislepingu nr 002 kehtivust. Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse, teha asjas uus otsus ja hagi täies ulatuses rahuldada. Maakohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti ning langetanud seetõttu ebaõige otsuse. Kohtuotsuses sisalduvad põhjendused on meelevaldsed ja põhjendamatud. Maakohtu otsusest võib aru saada, et hagi rahuldamata jätmise üheks peamiseks põhjuseks on kostja juhatuse liikme Arvo Klaasi teadmatus sõlmitud lepingust ja selle alusel tehtud töödest. Kohus on asunud kummastavale seisukohale, et kuivõrd Arvo Klaasile, kes kostja juhatuse liikmena hoidis selle juhtimisega seotud ülesannete täitmisest
3. aastal kõrvale, ei olnud teada kostja soov siseneda Baltikumi kinnisvaraturule, siis lepingu alusel töid tehtud ei ole ning selline leping on näilik. Kõnealune järeldus on ebaloogiline, sest äriühingu tegevuse suundade muutmises ning uute projektide teostamises ei ole midagi ebatavalist või harukordset. Kuna äriühingu rahalised vahendid tagas finantsinvestorina Jürgen Järvik, siis oli eelkõige tema huvitatud kostja positiivsest käekäigust ning tehtud investeeringute säilimisest. Arvo Klaas äriühingusse ei investeerinud, mistõttu ei olnud tal ka midagi kaotada. Hagejale teadaolevalt ei täitnud kostja teine osanik ja juhatuse liige Arvo Klaas kõnealusel perioodi faktiliselt juhatuse liikme kohustusi. Olukorras, kus edasine koostöö oli välistatud, oli Jürgen Järvik sunnitud otsima uusi koostööpartnereid. Omavahelise koostöö võimatust kinnitab fakt, et 23.12.2003 sõlmitud kompromisslepinguga on Jürgen Järvik kostja tegevusest taandunud. Kujunenud olukorras oli vaidlusaluse lepingu sõlmimine ja selle alusel töö tellimine igati põhjendatud ja kooskõlas ÄS §-ga
4. Maakohus andis meelevaldse hinnangu lepingu alusel tehtud tööle ning tegi põhjendamatu järelduse, et hageja on jätnud oma kohustused täitmata. Maakohus tegi tõepoolest hagejale ettepaneku esitada nõustamislepingu originaal, kuid paraku ei olnud seda ettepanekut võimalik täita, kuivõrd hageja valduses ei olnud lepingu originaali. Samas ainuüksi algdokumendi mitteesitamisest ei ole võimalik teha järeldust, et tegemist on näiliku tehinguga. Hageja on kohtule esitanud veenvad tõendid lepingu alusel tööde teostamise kohta. Maakohus ei andnud hinnangut töö sisule, vaid viitas pealiskaudselt mõningatele vormilistele puudustele. Nõustudes kostja positsiooniga, jättis kohus analüüsimata töö sisulise külje (töös esitatud andmeid, arvestusi, rahavoogude prognoosi ja nende adekvaatsust või siis selle puudumist). Maakohtu seisukoht, et hageja ei ole nõustamislepingut täitnud, oleks olnud põhjendatud juhul, kui esitatud töö ei oleks olnud mingilgi määral kasutatav nõustamislepingus kokkulepitud otstarbeks. Antud juhul on aga olukord vastupidine, töö on väga põhjalik ning koostatud professionaalselt. 4 Kohus ei ole arvestanud samuti asjaoluga, et hagejal on VÕS § 111 lg-st 1 tulenev õigus oma kohustuse (töö terviklikul kujul esitamise) täitmisest keelduda, kuni kostja on omapoolsed lepingust tulenevad kohustused täitnud. Samas on hageja tööd juba kostjale üle andnud ja kostja on kättesaamist ka 20.03.2003 aktis kinnitanud. Järeldamaks, et hageja ei ole lepingut täitnud, töö on ebakohane ning lepingule mittevastav, oleks kohus pidanud tööd sisuliselt hindama. Sellise toimingu tegemata jätmine kujutab endas

§ 232lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtte olulist rikkumist.

Pealegi ei ole kostja töö sisu osas etteheiteid teinud. Maakohus ei andnud hinnangut teostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktile ning asjaolule, et kostja on nõustamislepingu alusel teostatud tööde eest hagejale osaliselt tasunud. Kuivõrd kostja on tööd aktsepteerinud ning pooled on lugenud nõustamislepingus toodud ülesanded täielikult täidetuks, siis on kostja kohustatud lepingust tulenevalt töö eest tasuma. Maakohus on tunnustanud lepingu näilikkust, tehes otsuse nõude osas, mida kostja pole esitanud. Sellega rikkus maakohus

§ 439

. Maakohus on muuhulgas viidanud Maksu- ja Tolliameti maksuarvestusele, mis koostati Põhja Politseiprefektuuri 26.04.2005 taotluse alusel ning milles leiti, et kostja ei ole hagejalt teenuseid saanud. Viidatud tõendi alusel on maakohus teinud järelduse, et hageja ei saanud nõustamislepingut täita. Antud tõendis on lähtutud loogikast, et kuivõrd Arvo Klaas peab lepingut näilikuks, siis leping ongi näilik. Pealegi on kohus maksuarvestusele tuginedes rikkunud poolte võrdsuse ning tõendite vahenditu uurimise põhimõtet. Selle tõendi puhul on sisuliselt tegemist Arvo Klaasi seletusega.

§ 229lg-st 2 tulenevalt on tõendiks poole vande all antud seletus.

Arvo Klaasi ei kuulatud kohtuistungil üle. Ka Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et poolte võrdsuse põhimõtte tagamiseks tuleb pooltelt ja tunnistajatelt seletus võtta kohtus.

§-st 268 tulenevalt oleks kostja juhatuse liiget Arvo Klaasi saanud üle kuulata vaid juhul, kui hageja oleks sellega nõus olnud. Hageja sellist nõusolekut ei andnud. Seetõttu ei saanud Arvo Klaasi seletusele otsust rajada. Apellandile jäi arusaamatuks maakohtu nõustumine kostja väitega, mille kohaselt puuduvad kostjal andmed lepingu täitmisel peetud töökoosolekute ja kirjavahetuse kohta ning kuidas hageja jõudis üleüldse sellise tulemuseni. Nõustamislepingu eesmärgiks oli töö teostamine, milline ka valmis. On tavapärane, et isikud, kes teineteist tunnevad juba pikemat perioodi, suhtlevad eelkõige suulises vormis ning ei dokumenteeri iga lepinguga seotud toimingut. Kuivõrd töö on teostatud, siis puudub igasugune alus väitamaks, et tegemist oli näiliku tehinguga. Arusaamatu on ka järeldus, et Jürgen Järviku 27.02.2004 ja 24.03.2004 e-kirjadest võib järeldada, et kostjal puudub võlgnevus hageja ees. Hageja suhtes kolmas isik ei saanud väljastada hageja nõuete osas negatiivseid võlatunnistusi ega anda kinnistust nõuete puudumise kohta. 2004. aastal ei olnud Jürgen Järvik hageja juhatuse liige. Kohtuotsus peab olema põhjendatud ega tohi olla rajatud spekulatsioonidele (

§ 436lg 1).

Maakohus on eelneva põhimõtte vastu eksinud, esitades kohtuotsuses seisukoha, et kostja endise juhatuse liikme Jürgen Järviku ja hageja kooskõlastatud tegevuse eesmärk võis olla Revalhaus Kinnisvara OÜ-st alusetult raha välja viimine, milleks sõlmiti vaidlusalune nõustamisleping. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vaidlust ei olnud selle üle, et kunagine kostja juhatuse liige Jürgen Järvik (kes on nüüd hageja juhatuse liige) on kostja kontolt kandnud hageja kontole 149 007 krooni. Käesolev vaidlus taandus sisuliselt kahele küsimusele: kas on tõendatud, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud kehtivalt leping ning kas leping on hageja poolt täidetud. Hageja esitas koopia nõustamislepingust ning tugines (kaudse tõendina) asjaolule, et Jürgen Järvik kandis hagejale kostja arvelt üle 149 007 krooni. Rohkem tõendeid lepingu sõlmimise tõendamiseks esitatud ei ole. Hinnates esitatud tõendeid tegi kohus õige järelduse, et tehing on näilik. Lepingu näilikkuse vastuväite esitas kostja. 5 Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kuna maakohtu otsuse lõppjäreldus on õige, siis kooskõlas

§ 657lg 1 p-ga 1 tuleb kaebus jätta rahuldamata ja kohtuotsus muutmata.

Hageja esitas kohtule hagi tehingu - hageja õiguseellase OÜ Evon Invest ja Revalhaus Kinnisvara OÜ vahelise nõustamislepingu nr 002 - kehtivuse tunnustamiseks ja sellest tulenevate kohustuste täitmiseks, kuivõrd kostja oli vaidlustanud nõustamislepingu kehtivuse - väitnud selle tühisust näilikkuse tõttu (03.02.2005 avaldus - tl 53-55). Kostja viidatud avaldus tugines raamatupidamise revisjoni poolt tuvastatud asjaolule, et kahe pangaülekandega on kostja kandnud hagejale 04.03.2003 ja 02.05.2003 üle vastavalt 50 000 ja 149 007 krooni, mille kohta esitatud päringule vastuseks sai kostja hagejalt ärakirjad 20.01.2003 nõustamislepingust, 20.01.2003 arvest nr 92 summas 289 100 krooni ning inglise keelsest Balti riikide kinnisvaraturu ülevaatest. Kostja tegi nimetatud dokumentidest järelduse, et nõustamisleping on näiline ja seega algusest peale tühine. Samale seisukohale jäi kostja ka hagiavaldusele esitatud vastuses (tl 178-187). Arvestades pooli ja nendega seotud äriühinguid juhtinud isikute vahelisi seoseid ja osalust neis äriühinguis, jõudis kostja järeldusele, et leping on allkirjastatud vaid selleks, et luua näiline alus raha ülekandmiseks kostja arvelduskontolt hageja kontole. Maakohus, hinnates kohtule esitatud tõendeid kogumis, tegi õige järelduse, et nende põhjal ei ole võimalik tuvastada ajaolusid, mis kinnitaksid 20.01.2003 nõustamislepingu kehtivust. Kohus leidis õigesti, et lepingu sõlmimisel ei olnud poolte tahe suunatud tahteavaldusele vastavate tagajärgede saavutamisele. Maakohus ei ole tõendeid ebaõigesti hinnanud ega teinud meelevaldseid järeldusi. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et hagi rahuldamata jätmise üheks peamiseks põhjuseks oli kostja juhatuse liikme Arvo Klaasi teadmatus sõlmitud lepingust ja selle alusel teostatud tööst. Maakohus on tehingu olemuse hindamisel arvestanud kõiki tõendeid, tuginedes seejuures ka tuvastamist leidnud asjaolule, et tegelikult ei ole nõustamislepingule vastavat tööd hageja teostanud. Kolleegiumil ei ole alust teha teistsugust järeldust. Hageja esitatud kogum (ärakirja näol) elektroonilistes andmebaasides leiduvast materjalist ei kinnitanud hageja väidet lepingu alusel tehtud tööst. Maakohus on sellele tööle hinnangu andnud, apellandi vastupidine väide ei ole õige. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et töö oli teostatud professionaalselt ja põhjalikult. Kohtul lasus kohustus hinnata kõiki tõendeid.

§ 232

lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõene või mitte, lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus on neist põhimõtetest juhindunud ja kujundanud oma seisukoha siseveendumusele tugineva hinnangu põhjal. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Tuginedes nõustamislepingu näilikkusele, ei teinud maakohus otsust nõude osas, mida kohtule ei olnud esitatud. Hageja nõue tunnustada tehingu kehtivust tulenes kostja avaldusest tehingu tühisuse kohta. Seega tuli vaidluse lahendamiseks tuvastada, kas tehing on tühine või mitte. Antud juhul kuulus vaidluse esemesse tehingu olemuse tuvastamine: kas tegemist on kostja väidetud näiliku tehinguga. Kostja vastuväite kohaselt ei olnud poolte esindajatel nõustamislepingu sõlmimisel selles väljendatud tahteavaldusele vastavat tahet. Seda tuligi kohtul tuvastada. Nõustudes apellandiga, et Maksu- ja Tolliameti koostatud maksuarvestuses oli tuginetud eelkõige Arvo Klaasilt saadud andmetele, mistõttu ei ole selle tõendi põhjal võimalik teha objektiivset järeldust, ei saa nõustuda sellest tuleneva viitega protsessinormi rikkumisele. Maakohus ei ole sellele tõendile tähtsust osutanud. Kohus on õigesti viidanud mitmetele lepingus ettenähtud sooritustele (töökoosolekud, kirjavahetus), mille tõendamine oleks võimaldanud hagejal tehingu olemust kaudselt tõendada. 6 Kohus kohustas hagejat esitama nõustamislepingu algdokumendi kujul, mida hageja ei teinud.

§ 273

lg 5 kohaselt kui dokument on esitatud ärakirjana, on kohtul õigus nõuda algdokumendi esitamist või asjaolude põhistamist, miks algdokumenti ei saa esitada. Kui kohtu nõudmist ei täideta, otsustab kohus, missuguse tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri. Kuna antud juhul oli tegemist kahepoolse lepinguga, võis eeldada, et leping vormistati vähemalt kahes eksemplaris (algdokumendina). Kuna asja materjalist nähtuvalt ei olnud kostja vaidlusalusest lepingust kuni 2005.a alguseni teadlik, siis oli igati põhjendatud kohtu nõue esitada leping kohtule algdokumendina. Hageja põhjendas nõutava originaaldokumendi esitamata jätmist sellega, et tema valduses seda ei ole. Algdokumendi esitamata jätmisele on maakohus hagi rahuldamata jätmisel ühe asjaoluna ka viidanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tulenevalt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud

§ 60

lg 1 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse, lg 8 kohaselt jaotatakse samal viisil ka apellatsioonimenetluse kulud. Õigusabikulu väljamõistmisel arvestatakse

§-s 61 sätestatut. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, peab apellant hüvitama vastustaja kohtukulud. Vastustaja taotluse kohaselt on ta teinud apellatsioonimenetluses kulutusi õigusabile 13 452 krooni, milline summa tuleb apellandilt vastustaja kasuks välja mõista. Ü. Jänes G. Kivinurm M. Klaar 7