← Eesti

2-06-15641/19

Obsah (5)§ 88§ 113§ 197§ 198§ 200

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-06-15641 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja koht 17.

) § 76 lg 1, § 101 lg 1, § 396 lg 1, § 397 lg

  2. Kohus tuvastas, et pooltel puudub vaidlus 08.04.2005 sõlmitud kirjaliku laenulepingu sõlmimise asjaolude ja 09.05.2005 sõlmitud ühe kirjaliku laenulepingu sõlmimise asjaolude üle. Samuti puudub vaidlus, et nimetatud lepingute alusel kandis laenuandja üle saajale vastavalt 65 000 krooni ja 150 000 krooni ning kostja poolt tagastati 10.01.2006 50 000 krooni ja 11.01.2006 samuti 50 000 krooni. Ka puudub vaidlus asjaolu üle, et kolmanda laenusumma 150 000 krooni kandis laenuandja saajale üle 27.06.
  3. Küll aga on vaidlusalune asjaolu, kas see summa kanti üle 09.05.2005 sõlmitud teise (ehk kokkuvõttes juba kolmanda kirjaliku laenulepingu) alusel või suulise laenulepingu alusel. 2

(6)
  1. Kohus asus seisukohal, et tõendatud asjaolude kogumi alusel on kohtu jaoks veenvam hageja positsioon. Hageja esitas kaks lepingu ärakirja, mis on küll identsed tingimustelt, kuid visuaalsel võrdlemisel on veenvalt näha, et tegemist ei saa olla ärakirjaga ühest ja samast originaalist. Nimelt on ärakirjade ilma igasuguste abivahendite võrdlemisel tuvastatav, et laenusaaja allkirjad on kirjutatud sõna „Laenusaaja“ taga tekstis oleva joone suhtes erinevalt: ühe ärakirja puhul on allkirjad nii esimesel kui teisel lehel kirjutatud sisuliselt joone peale (puudutades ja ületades seda minimaalselt), teise puhul aga on allkirjad kirjutatud mõlemal lehel selliselt, et joon läbib allkirja. Kostja väide, et tema eksemplar jäi hageja kätte, on paljasõnaline. Lepingu p-s 8.6 on muude tingimuste seas kokku lepitud, et kumbki pool saab lepingu identse eksemplari. Ka ei ole tõendatud kostja poolt vastuväidete esitamine hageja 10.05.2006 kirjale, mille kättesaamist 18.05.2006 kostja esindaja kohtuistungil kinnitas, enne kohtumenetlust. Nimetatud kirjas on aga hageja sõnaselgelt viidanud kahele 09.05.2005 sõlmitud lepingule ning mõistliku inimesena pidi kostja koheselt sellele asjaolule, kui see oli tõepoolest ebaõige, reageerima. Lisaks veenis kohut hageja väite tegelikkusele vastavuses ka asjaolu, et ka 08.04.2005 sõlmitud kirjalik leping oli oma tingimustelt ja vormistuselt identne 09.05.2005 kuupäevi kandvate lepingutega. Seega oli poolte vahel kujunenud tavaks, et laenusuhted vormistati igakordselt sarnastel tingimustel samale nn lepingupõhjale. Asjaolu, et otsuse tegemisel ei olnud kohtu valduses hageja poolt esitatud lepingute originaale, kohtu järeldusi ei mõjutanud, kuna kostja väitis, et kirjutas 09.05.2005 alla kahele identsele eksemplarile (seega kokku neljale lehele) ning et mõlemad eksemplarid jäid hageja kätte. Seega ei oleks originaalide esitamine asjaoludes selgust toonud ning asjaolu, et kohtule esitatud ärakirjad on tehtud kahest erinevast originaalist, oli tuvastatav ka originaale nägemata.
  2. Eeltoodust tulenevalt lähtus kohus asja lahendamisel asjaolust, et poolte vahel sõlmiti kolm oma tingimustelt identset (välja arvatud laenusumma ühel juhul) kirjalikku laenulepingut.
  3. Vastavalt lepingute p-dele 1.2 oli tagasimakse tähtaeg saabunud kõigil kolmel juhul 31.12.
  4. Lepingute p-des 1.4 olid pooled kokku leppinud, milliste kohustuste (ühe lepingu piires) katteks arvestatakse makse tasumisel laekunud rahasummast: esimeses järjekorras viivisvõlgnevus, siis leppetrahvid, seejärel intressid ja lõpuks laenusumma. Poolte vahel ei olnud kokku lepitud, kuidas toimub laekunud makse arvestamine erinevate lepingute vahel. Ka ei olnud seda määratud võlgniku poolt

§ 88mõttes.

Kohus nõustus hageja poolt hagiavalduses esitatud arvestusega ning kostja poolt tasutu arvestamisega võrdeliselt kõigi kolme lepingu täitmiseks kooskõlas

§ 88lg-ga 7.

  1. Kohus ei nõustunud kostja vastuväitega viiviste nõudele, mille kohaselt ei esitanud hageja viivisenõuet mõistliku aja jooksul. Viivise tasumise kohustus ja määr oli poolte vahel kokku lepitud lepingutes p 1.
  2. Kostja ei tõendanud alust kohustuse täitmisest õigustatult keeldumiseks

§ 113

lg 4 mõttes ega viivise vähendamiseks

§ 113lg 8 ja § 162 mõttes.

Seega kuulub viivis kostjalt välja mõistmisele vastavalt hageja esitatud aritmeetilisele arvestusele, mida kostja ei vaidlustanud. TsMS § 367 kohaselt on hagejal õigus esitada viivisenõue koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamisel ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Nimetatud sätte alusel esitatud viivisenõue kuulub seega rahuldamisele vastavalt pooltevahelistes lepingutes kokkulepitud protsendile. 13. Kohus asus seisukohale, et kostjal hageja vastu tasaarvestuse avalduses väidetud nõude olemasolu tõendamist ei leidnud ning puuduvad alused hageja nõude tasaarvestamiseks. Kostja väljavõtetest oma arvelduskontodelt SEB Eesti Ühispangas ja AS-is Hansapank nähtub tõepoolest kostja poolt väidetud maksete tegemine, kuid maksete selgitustest ei 3

(6)nähtu seos hagejaga. Muid tõendeid vaatamata kohtu poolt selleks antud tähtajale ja selle pikendamisele kostja ei esitanud.
  1. Kohus jättis TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuste nõue ja põhjendus
  2. Vladimir Dežinov palub vaidlustatava otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud mõista välja hagejalt.
  3. Maakohus hindas otsuse tegemisel vääralt tõendeid, rikkus oluliselt menetlusõiguse norme ning kohaldas vääralt materiaalõigust, mis tõi lõppastmes kaasa ebaõige kohtuotsuse tegemise. Maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse 09.05.2005 laenulepingu kahe originaaleksemplari väljanõudmiseks, samuti hindas kohus vääralt poolte tõendamiskoormist tasaarvetusavalduse teostamise järgselt. Kohus on sellega rikkunud oluliselt TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse nõuet. Materiaalõiguse väär kohaldamine väljendub asjaolus, et maakohus tõlgendas vääralt asjas kohaldamisele kuuluvate õigusnormide (

§ 197

,

§ 198

,

§ 200lg 4) sisu ja ulatust.

  1. Kostja teavitas 26.10.2006 omapoolses avalduses kohut, et ta ei tunnista hagiavaldust, vaidleb sellele vastu, leides muuhulgas, et tema lepingujärgsed kohustused hageja ees piirdusid 110 706 krooniga. Kostja väitis, et pooled ei sõlminud 09.05.2005 kahte ühesugust lepingut kogusummas 300 000 krooni, vaid tegemist on ühe ja sama lepingu kahe erineva eksemplariga, milledest ühe hageja pahatahtlikult tagastamata jättis. Nimetatud vastuväiteid silmas pidades kohustas kohus hagejat esitama kohtule lepingute originaaleksemplarid. Hageja kohtu nõuet ei täitnud ning lepingu originaaleksemplare ei esitanud. Kostja arvates annab see alust kahelda, et hagejal üleüldse on olemas viidatud lepingu originaaleksemplarid.
  2. Kostja leiab, et kohus ei saanud esitatud koopiate pinnalt tuvastada dokumendi ehtsust. Asjas ei oma tähtsust kohtu järeldused allkirjade asetsemisest esitatud lepingute koopiatel. Kohus oleks saanud antud järeldustele jõuda üksnes võrreldes kahe lepingu originaaleksemplare. Üldteada on asjaolu, et kaasaegsete tekstitöötlusvahenditega on võimalus muuta nii dokumendi teksti kui ka selle asetsemist väljaprinditaval lehel. Seega, jättes lepingute originaaleksemplarid hagejalt välja nõudmata, on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme.
  3. Kohtul puudus võimalus otsustada tasaarvestuse nõude rahuldamise või rahuldamata jätmise osas. Kostja esitas kohtumenetluse kaudu avalduse hagejale, milles teatas, et tasaarvestab oma nõuded hageja vastu.

§ 197

lg 1 kohaselt juhul kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.

§ 198kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele, mitte kohtule.

Ei hageja ega kostja pole kohtule vastavat taotlust esitanud. 20. Riigikohus on korduvalt oma lahendites selgitanud, et juhul kui kostja esitab hageja nõude tasaarvestusele suunatud avalduse üksnes kohtule, siis saab tasaarvestuse lugeda tehtuks alates hetkest, mil hageja on tasaarvestuse avaldusest teada saanud. Kui kostja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal sõnaselge tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda otsuse tegemisel arvestama, sest tasaarvestamise korral tugineb kostja sellele, et rahalist nõuet tasaarvestatavas summas ei ole enam olemas. Kohtul puudub võimalus tasaarvestamise avalduse rahuldamiseks või mitterahuldamiseks. Kohus saab kontrollida, kas pool, kes väidab, et ta tegi tasaarvestuse, on seda teinud, ja seejärel kontrollida, kas tasaarvestuse teinud poolel oli nõue, mida tasa arvestada. Kohtul puudub võimalus kolmandale isikule tehtud avaldust rahuldada või rahuldamata jätta. 4

(6)
  1. Üldise tõendamiskoormise reegli kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja väited. Hea usu põhimõttest tulenevalt võib asjaolude tõendamise koormuse poole kahjuks ümber pöörata, kui ta rikub seadusest või lepingust tulenevat asjaolude tuvastamisele kaasaaitamise kohustust. Kohus asus seisukohale, et kostja ei tõendanud tehtud maksete seost hagejaga. Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et nimetatud kohustus lasus temal. Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-81-00 tuginedes, leiab kostja, et tasaarvestuse teostamise ebaõigsuse tõendamise kohustus lasub tasaarvestusavalduse saanud isikul.
  2. Kohus kohaldas ebaõigesti

§ 200lg 4 sätteid.

Ainuüksi asjaolu, et pool võib esitada vastuväiteid, ei saa tõlgendada moel, et

§ 200lg 4 alusel ei saa sellise nõude osas üleüldse tasaarvestuse avaldust esitada.

Kohus saab sellisel juhul kaaluda avalduse põhjendatust, mitte selle esitamise võimalust printsiibis. Vastustaja seisukoht

  1. AS UVZ&AVR vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
  2. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et kohtuotsus on hagi rahuldamise osas õige ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust otsuse tühistamiseks. Otsuse resolutiivosast tuleb aga välja jätta lause, millega kohus jättis kostja avalduse nõude tasaarvestamiseks rahuldamata.
  3. Maakohus ei rikkunud menetlusnorme, kui jättis rahuldamata kostja taotluse laenulepingute originaalide väljanõudmiseks. TsMS § 273 lg 5 kohaselt on kohtul õigus nõuda algdokumendi esitamist. Kui kohtu nõudmist ei täideta, otsustab kohus, missuguse tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri. Käesoleval juhul ei väitnud kostja seda, et samast lepingu eksemplarist oleks tehtud kaks koopiat, mida esitatakse erinevate lepingute koopiatena, vaid kostja väitis, et mõlemad originaaleksemplarid jäid hageja kätte. Seega ei ole antud juhul tähtsust asjaolul, et laenusaaja allkiri on kirjutatud erinevatele kõrgustele. Mõlema lepingu p 8.6 kohaselt on leping koostatud kahes võrdset juriidilist jõudu omavas identses eksemplaris, millest kumbki pool saab ühe eksemplari. Kostja väide, et mõlemad eksemplarid jäid hageja kätte, on paljasõnaline ja sellega ei saa arvestada, kuna hageja seda eitab. Kostja ei ole ka põhjendanud, millistel asjaoludel ta ühte lepingu eksemplari ei saanud ega ole esitanud selle kohta ühtki tõendit. Ringkonnakohtu istungil esitas hageja kohtule tutvumiseks lepingute originaalid ning kohus veendus, et tegemist on kahe originaallepinguga ning toimikus olevad koopiad vastavad neile. Asjaolu, et toimikus olevatel koopiatel puudub registreerimistempel, ei tõenda, et tegemist on ühe lepingu kahe originaaleksemplariga, vaid näitab, et lepingud on hiljem registreeritud. Hageja selgitas, et kaks ühesugust lepingut sõlmiti sellepärast, et kavas oli anda laenu erinevatel aegadel 150 000 krooni kaupa. Vaidlust ei ole selles, et tegelikkuses ka nii toimiti. Kummagi lepingu alusel kanti kostjale üle 150 000 krooni erinevatel aegadel. Hageja positsiooni kasuks räägib ka asjaolu, et poolte vahel puudus suulise laenulepingu praktika. Kaks varasemat korda oli kostja laenu saanud samadel tingimustel kirjaliku laenulepingu alusel. Kostja ei ole põhjendanud, miks siis kolmas kord laenu andmisel kirjalikku lepingut ei vormistatud.
  4. Õige on apellandi seisukoht, et kohtul puudub võimalus kolmandale isikule tehtud avaldust rahuldada või rahuldamata jätta, mis aga ei tähenda, et kohtul puudub õigus võtta seisukoht tasaarvestuse küsimuses. Käesoleval juhul puudus kohtul vajadus kajastada tasaarvestuse kehtivust resolutsioonis, sest sellist nõuet ei ole kohtule esitatud. Kostja esitas hagile vastuväite, et tema vastu esitatud nõue on lõppenud seoses tasaarvestuse 5

(6)tegemisega. Ebaõige on apellandi seisukoht tõenduskoormise jagunemisest tasaarvestuse tegemise vastuväite esitamisel. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja esitas hagejale tasaarvestuse avalduse kohtumenetluse ajal. Sellises olukorras saab tasaarvestusavalduse saanud isik oma õigusi kaitsta vaieldes tasaarvestuse tegemisele vastu ja jäädes oma nõude juurde. Kohus ei ole kohaldanud ebaõigesti

§ 200

lg 4 sätteid ega ole tõlgendanud nimetatud sätet selliselt, nagu apellant väidab. Kohus arvestas kostja poolt tehtud tasaarvestuse avaldusega ja hageja vastuväitega sellele ning kontrollis, kas tasaarvestuse teinud poolel oli nõue, mida tasa arvestada. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kostjal hageja vastu tasaarvestuse avalduses väidetud nõude olemasolu tõendamist ei leidnud ning seega puuduvad alused hageja nõude tasaarvestamiseks. 27. Seoses kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsiooniastme kohtukulud kostja kanda. Reet Allikvere Gaida Kivinurm Iko Nõmm 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.