Obsah (5)

§ 8§ 70§ 131§ 92§ 263

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Ele Liiv ja Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2007. a, T

RakS) § 131 lõike 1 järgi. Hageja pöördus politseisse seoses sissemurdmisega ja

1. augustil
2. a. sai ta Tallinna Hooneregistrist tõendi nr. 17333, millest nähtus, et x korterid 2 ja 3 on võõrandatud Julia Volodtšenkole.
3. oktoobril
4. a. tasus T. Nikitina kohtu deposiiti eluruumide ostuhinna ja notari tasud kokku 191.879, 45 krooni ulatuses, millega on täidetud ostja kohustused müügilepingute järgi. Kostjad Õnne Õuemaa ja Bogdan Poplavski on rikkunud 3 hageja kui teise kaasomaniku ostueesõigust, müües korterid nr. 2 ja 3 järgi ostueesõigust mitteomavale Julia Volodtšenkole. Hageja palub nimetatud müügilepingute järgi ostja õiguste ja kohustuste ülekandmist

RakS § 131 lõike 1 järgi ning lisaks palub ta tuvastada, et Julia Volodtšenkol on nõude esitamise ajal kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 88 lõike 5 järgi kohustus teha tahteavaldus korterite nr. 2 ja 3 omandite ülekandmiseks hagejale. Hageja palub üle kanda talle

1. juulil
2. a. Bogdan Poplavksi ja Julia Volodtšenko vahel sõlmitud Tallinnas y asuva korteri müügilepingust tulenevad ostja õigused ja kohustused, samuti omandiõigus sellele eluruumile ning tunnustada korterile tema omandit. Samuti palub hageja kanda talle üle
3. augustil 2001.a Õnne Õuemaa ja Julia Volodtšenko vahel Tallinnas x asuva korteri müügilepingust tulenevad ostja õigused ja kohustused, samuti omandiõigus eluruumile ja tunnustada sellele tema omandit. Kohtu deposiitarvelt palub ta välja maksta Julia Volodtšenkole ostuhinna 120.000 krooni, notaritasu 929, 85 krooni ja lõivu 100 krooni
4. juulil
5. a. sõlmitud lepingu järgi ning ostuhinna 70.000 krooni, notaritasu 124, 80 krooni ja riigilõivu 100 krooni
6. augustil
7. a. sõlmitud lepingu järgi. Hageja palub tagastada talle enammakstud 324, 75 krooni. Menetluse käigus seadis kohus
8. septembri
9. a. hagi tagamise määrusega korteritele nr. 2 ja 3 käsutamise keelumärked. Keelumärge registreeriti
10. oktoobril 2001.a ning
11. jaanuaril
12. a. keelati määrusega kõikide toimingute teostamine, mis on suunatud x elamu aluse maatüki erastamisele, korteriomandite seadmisele, katastriüksuse moodustamisele ja kinnistusraamatusse kandmisele kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
13. oktoobril
14. a. teatas B. Poplavski kohtule, et omandas x korterid nr. 2 ja
15. Tallinna Linnakohtu
16. juuni
17. a. tagaseljaotsusega lõpetati B. Poplavski ja J. Volodtšenko vaheline müügileping korteri nr. 3 kohta ja kohustati J. Volodtšenkot tagastama müügilepingu alusel saadud korter B. Poplavskile. Kohtuotsus täideti ja korter tagastati. Müügilepingust taganemise põhjuseks (
18. aprilli
19. a. avaldus) oli asjaolu, justkui poleks J. Volodtšenko tasunud müügihinda lepingus märgitud ulatuses. T. Nikitinat ei olnud menetlusse kaasatud.
20. juunil
21. a. esitas B. Poplavki Õ. Õuemaale ostueesõiguse teostamise avalduse korteri nr. 2 omandamiseks Õ. Õuemaa ja J. Volodtšenko vahelise
22. augusti 2001.a müügilepingu järgi.
23. augustil
24. a. sõlmisid B. Poplavski, Õ. Õuemaa, J. Volodtšenko ja nende abikaasad kokkuleppe B. Poplavskile korteri nr. 2 omandi ülekandmiseks Õ. Õuemaa ja J. Volodtšenko vahelise
25. augusti
26. a. müügilepingu järgi.
27. oktoobril
28. a. müüs B. Poplavski korteri nr. 2 Vladimir Primakile ning lepingu p.
29. 1 järgi läheb omand üle V. Primakile lepingu tõestamise hetkest. B. Poplavski poolt
30. aprillil
31. a. tehtud müügilepingust taganemise avaldus, avaldus
32. mai
33. a. ostueesõiguse teostamiseks korteri nr. 2 osas
34. augusti
35. a. müügilepingu järgi,
36. juunil
37. a. sõlmitud lepingu lõpetamise kokkulepe ja ostueesõiguse teostamise avalduse alusel omandi ülekandmise kokkulepe ning B. Poplavski ja V. Primaki vahel
38. oktoobril
39. a. sõlmitud müügilepingu p.
40. 1, millega anti üle korter 2 V. Primakile, on tühised võlaõigusseaduse (VÕS) § 244 lõike 6 ja TsÜS § 88 lõike 1 järgi. T. Nikitina ostueesõigus tekkis

RakS § 131 alusel

1. aastal ning kõik tehingud, mis on suunatud omandi ülekandmisele J. Volodtšenkolt B. Poplavskile ja V. Primakile, on tühised, sest kahjustavad ja piiravad T. Nikitina ostueesõiguse teostamist. Kuigi keelumärke tekstis on märgitud vaid J. Volodtšenko, ei tähenda, et see keelumärge ei laieneks kõrvalistele isikutele. Vara käsutamise keelumärge on hagi tagamise abinõu, mis keelab teha käsutustehinguid arestitud varaga, see on absoluutne ja kehtib kõigi suhtes ning vale oleks selline tõlgendus, kus vara käsutus on keelatud vaid menetlusosalistele ja lubatud teistele isikutele. Hagi esitamisega
2. augustil
3. a. astus T. Nikitina J. Volodtšenko asemele ja igasugused avaldused pidi müüja esitama T. Nikitinale. Enne VÕS-i jõustumist astus ostueesõiguslane müügilepingusse ostja asemele. Haginõude esitamine

RakS § 131 järgi on ostueesõiguse teostamine ja müügilepingusse astumine. B. Poplavski ei ole selliseid 4 avaldusi T. Nikitinale teinud, B. Poplavskil puudus alus müügilepingust taganemiseks, sest raha oli deponeeritud. B. Poplavski ei teostanud ise ostueesõigust Õ. Õuemaa ja J. Volodtšenko vahelise müügilepingu alusel tähtaegselt ega pöördunud 3 kuu jooksul müügist teadasaamisest hagiga kohtusse, seega on tema avaldus ostueesõiguse teostamiseks korter 2 osas tühine. Hageja palub tunnustada B. Poplavski ja V. Primaki vahel sõlmitud korteri 2 4. oktoobri 2004. a. müügilepingu punktis 3 sisalduva käsutustehingu tühisust. Lisaks palub ta tunnustada hageja omandiõigust korteritele 2 ja 3 ja omand talle üle kanda. Kostjate ja kolmanda isiku seisukoht Kostjad ja kolmas isik leivad, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole kooskõlas asjaõigusseaduse (

) § 264 lõikega 1 esitanud müüjatele ega ka kostjatele notariaalselt tõestatud avaldust ostueesõiguse teostamiseks. Hageja sai vastavatest

1. augusti
2. a. ja
3. juuli
4. a. müügilepingutest teada hooneregistri tõendist
5. augustil
6. a. ja tal oli ostueesõiguse teostamiseks aega 2 kuud, seega kuni
7. oktoobrini
8. a.

RakS § 131 lõikega 1 oli antud vaid seaduslik alus ostueesõiguse teostamiseks.

§ 8

lõike 2 järgi kohaldati vallasasjadele kinnisasja sätteid ja seega tuli teha vastav notariaalselt tõestatud ostueesõiguse soovi teostamise avaldus. Kuivõrd hageja seda teinud ei ole, ei ole teostatav ka omandiõigus. Hageja ei olnud ka märgitud ehitise kaasomanik

§ 70lõigete 2 ja 3 järgi.

Lisaks ei täitnud hageja koheselt müügilepingust tulenevaid ostja kohustusi, vaid tasus raha kohtu deposiiti alles kohtu nõude alusel, seega hiljem, mitte nagu lepingus ette nähtud. Korterid on koormatud üürilepingutega, mistõttu korterite müügihind oli madalam turuhinnast. Kuna kostjad ei teadnud ostueesõigusest, siis ei märgitud lepingusse mitmeid tingimusi. Lepingud

1. augustist
2. a. ja
3. juulist
4. a. ei ole enam jõus: teine leping on lõpetatud kohtuotsusega
5. juunil
6. a. ja esimene on lõpetatud poolte kokkuleppel
7. augustil
8. a. Kõik käsutustehingud, mis tehti pärast
9. juulit
10. a. ja
11. augustit
12. a., on kehtivad ja ei ole vastuolus VÕS § 244 lõikega
13. Need oleksid tühised vaid tingimusel, et käsutustehingud oleksid tehtud pärast ostueesõiguse teostamise õiguse tekkimist, s. t. VÕS § 244 lõigete 4 ja 5 nõuded oleksid täidetud - notariaalselt tõestatud ostueesõiguse teostamise avaldused oleksid tehtud. Lisaks oli korterite käsutuskeeld tehtud J. Volodtšenko suhtes, kes ei ole käsutustehinguid teinud. Esimese astme kohtu otsus
14. augusti
15. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus otsustas kanda Tatjana Nikitinale üle Bogdan Poplavski ja Julia Volodtšenko vahel
16. juulil
17. a. sõlmitud Tallinnas x asuva korteri 3 ja selle juurde kuuluva ehitise mõttelise osa ostu-müügilepingust tulenevad ostja Julia Volodtšenko õigused ja kohustused ning tuvastas, et Bogdan Poplavskil on kohustus anda korter ja selle juurde kuuluv ehitise mõtteline osa hageja omandisse. Kohus otsustas Tatjana Nikitinale üle kanda Õnne Õuemaa ja Julia Volodtšenko vahel
18. juulil
19. a. sõlmitud Tallinnas x asuva korteri 2 ja selle juurde kuuluva ehitise mõttelise osa ostu-müügilepingust tulenevad ostja Julia Volodtšenko õigused ja kohustused ning tuvastas, et Õnne Õuemaal on kohustus anda korter ja selle juurde kuuluv ehitise mõtteline osa hageja omandisse. Hagi korterite ja nende juurde kuuluvate mõtteliste osade omandiõiguse tunnustamiseks ja omandi ülekandmiseks jättis kohus rahuldamata. Kohus tunnustas Bogdan Poplavski ja Vladimir Primaki vahel
20. oktoobril
21. a. sõlmitud x asuva korteri 2 müügilepingu punktis 3 sisalduva käsutustehingu tühisust. Kohus otsustas maksta kohtu deposiitarvelt Julia Volodtšenkole välja
22. juuli
23. a. müügilepingu järgi ostuhinna 120.000 krooni, notaritasu 929, 85 krooni ja riigilõivu 100 krooni ning
24. augusti
25. a. müügilepingu järgi ostuhinna 70.000 krooni, notaritasu 424, 5 80 krooni ja riigilõivu 100 krooni. Hagejale otsustas kohus tagastada kohtu arvele enammakstud 324, 75 krooni. Kohtukuludena mõistis kohus hageja kasuks välja Vladimir Primakilt 530 krooni, Õnne Õuemaalt 4548, 10 krooni, Bogdan Poplavskilt 7330, 74 krooni ja Julia Volodtšenkolt 10.348, 84 krooni. Hagejalt mõistis kohus kohtukuludena välja iga kostja kasuks 1425 krooni. Otsuse kohaselt omandas Tatjana Nikitina
26. jaanuaril
27. a. M. Zorenkolt müügilepinguga x asuva korteri 1 (lepingu p. 5.4) koos selle juurde kuuluva mõttelise osaga ehitisest ning ostetud vallasasi oli registreeritud ka vastavalt hageja nimele hooneregistris.
28. jaanuaril
29. a. erastas Bogdan Poplavski samas elamus asuva korteri 3 ja
30. jaanuaril
31. a. erastas samas elamus asuva korteri 2 Õnne Õuemaa. Elamus ei ole muid eluruume ega mitteeluruume, mis võiksid olla tsiviilkäibes ehitise reaalosana.
32. juulil
33. a. müüs B. Poplavski korteri 3 Julia Volodtšenkole ja
34. augustil
35. a. müüs Õnne Õuemaa korteri 2 Julia Volodtšenkole. Õnne Õuemaa ja Bogdan Poplavski ei ole teatanud Tatjana Nikitinale kaasomandi võõrandamise soovist ega teinud ettepanekut eluruumide ostmiseks ostueesõiguse alusel. Ettepanek on tehtud M. Zorenkole, kes ei olnud müügitehingu ettevalmistamise ajal kaasomanikuks. Tatjana Nikitna sai ostueesõiguse rikkumisest teada
36. augustil
37. a. Kuivõrd vaidlusalused müügilepingud sõlmiti
38. a. ning ostetud ehitised olid vallasasjad, siis sätestab

RakS § 131 ehitise kui vallasasja ostueesõiguse võõrandamisel. Selle paragrahvi lõikest 1 tuleneb, et kui ehitis on kaasomandis, on kaasomanikul ehitise mõttelise osa võõrandamisel võõrandatava osa ostueesõigus, välja arvatud juhul, kui see võõrandatakse kaasomaniku alanejale sugulasele või vanemale, teisele kaasomanikule või seaduse järgi eesõigustatud isikule. Võõrandaja on kohustatud kirjalikult teatama teistele ehitise kaasomanikele ehitiseosa võõrandamise kavatsusest, näidates ära ehitiseosa võõrandamise hinna ja muud tingimused. Kui kaasomanik ei kasuta ostueesõigust ühe kuu jooksul, arvates kirjaliku teate saamisest, on võõrandajal õigus võõrandada ehitiseosa kirjalikus teates märgitud või kõrgema hinnaga ja samadel või võõrandajale soodsamatel tingimustel. Kui võõrandaja võõrandab ehitiseosa ostueesõigust rikkudes, võib kaasomanik pöörduda kolme kuu jooksul, arvates rikkumisest teadasaamise päevast, kohtusse hagiga talle ostja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks.

§ 70

lõike 1 järgi on ühine omand kahele või enamale isikule üheaegselt kuuluv omand ning lõike 2 järgi võib see olla ühisomand või kaasomand, millest viimane on lõike 3 järgi kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand. Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lõike 1 järgi on erastamise objektiks elamu või korter koos selle juurde kuuluva vastava osaga ehitisest,

RakS 131 teises lauses on sätestatud, et erastatud eluruum ja elamus asuv mitteeluruum ning nende juurde kuuluv muu osa on käibes koos. Seega on erastatud elamu osad, mis ei ole mõne korteriomaniku ainuomand, kõigi korteriomanike kaasomandis ning enne kinnistamist on nad tsiviilkäibes vallasasjadena koos nende juurde lahutamatult kuuluvate mõtteliste osadega elamust. Seega on Tatjana Nikitina x korteri 1 omanik ja samaaegselt selle juurde kuuluva mõttelise osa omanik ning elamu kaasomanik, mistõttu ei ole õiged kostjate väited sellest, et hageja ei ole kaasomanik. Tatjana Nikitinal on

§ 131

lõikest 1, tulenev ostueesõigus ülalmärgitud korterite ja nende juurde kuuluvate ehitise mõtteliste osade võõrandamisel. Vaidlust ei olnud selles, et B. Boplavksi ja Õ. Õuemaa võõrandasid neile kuuluvad korterid 3 ja 2 koos ehitise mõtteliste osadega Julia Volodtšenkole ilma, et nad oleksid

§-s 131 sätestatud korras esitanud kirjaliku teate Tatjana Nikitinale ehitise osa (korteri koos selle juurde kuuluva mõttelise osaga) võõrandamise kavatsusest koos vastava hinna ja muude tingimustega. Seega on B. Poplavski ja Õ. Õuemaa võõrandanud neile kuuluvad korterid koos ehitise mõtteliste osadega Tatjana Nikitina kui kaasaomaniku ostueesõigust rikkudes ja hagejale kui kaasomanikule tuleb kanda üle nimetatud lepingust tulenevad ostja õigused ja kohustused. Tatjana Nikitina on kohtu deposiiti tasunud lepingute järgsete asjade müügihinna ja 6 muud kulud kohtumenetluse ajal kohtu määratud ajal kokku 191.879, 45 krooni ning vaidluses ei oma tähtsust, et see summa ei olnud tasutud varem. Hageja märgitud nõue kuulub rahuldamisele ning esialgsele ostjale tuleb välja maksta kohtu deposiidist müügihind, notaritasu ja lõiv. Kuivõrd hagejal on õigus nõuda müügilepingutest tulenevate ostja õiguste ja kohustuste ülekandmist ja ostueesõiguse teostaja astub müügitehingusse esialgse ostja asemele, siis 2001. a. kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 242 lõike 1 järgi kohustub müüja lepingu järgi andma vara ostja omandusse, mis tähendab ostja õigust nõuda asja omandusse andmist ja müüja kohustust anda omand üle. Müüjatel on kohustus müügileping täita. Õ. Õuemaal on lepingust tulenev kohustus anda korter 2 ja B. Poplaskil korter 3 koos selle juurde kuuluva mõttelise osaga elamust üle Tatjana Nikitinale. Vallasomand tekib asja üleandmise või väljanõudeõiguse loovutamisega vastavalt

§ 92

lõigetele 1ja 2 ja §-le 93 ning tegemist on võõrandaja ja omandaja vaheliste vastavate tahteavalduste ja käsutusega. Omandi tunnustamiseks on vajalik, et omand oleks tekkinud eelmärgitud sätete järgi. Kuivõrd

§ 131

lõike 1 järgi saab ostueesõigust omav isik nõuda vaid ostja õiguste ja kohustuste ülekandmist, mis on võlaõiguslikust lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülekandmise nõue, siis ei saa kohus kanda omandit hagejale üle ega tunnustada hageja omandit korteritele 2 ja 3. Tegemist on olukorraga, kus kohus saab vaid tuvastada, et hagejal on õigus nõuda, et kostjad annaksid omandi üle, ja et kostjatel Õ. Õuemaal ja B. Poplavskil on kohustus anda asi Tatjana Nikitina omandisse. Tegemist ei ole hagipiiride ületamisega, kuivõrd on vähem, kui hageja poolt nõutu. Mis puutub kostja väidetesse seonduvalt üürilepingutega ja asja turuhinnaga, siis ei mõjuta need ostueesõiguse teostamist, kuivõrd ei tulene seadusest. Ostueesõiguse teostamiseks ei oleks hageja pidanud tegema vastavat notariaalselt tõestatud avaldust.

RakS § 131 sätestab ostueesõiguse teostamiseks erilise korra – nimelt peab vallasasja kaasomanik kõigepealt enne asja müüki pakkuma seda teisele kaasomanikule ja kui ta seda ei tee, on tegemist koheselt teise kaasomaniku ostueesõiguse rikkumisega, mis annab ostueesõigust omavale isikule erilise kaitse - hagiga kohtusse pöördumine müüja vastu ostja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks. Kostja poolt viidatud vajadus esitada notari poolt tõestatud ostueesõiguse teostamise avaldus kehtib juhul, kui müüja on täitnud

§-st 131 tuleneva müüja kohustuse ostueesõiguslase ees ega ole asja enne ostueesõiguse teostamiseks märgitud tähtaega võõrandanud. Kui ostueesõigust omav isik rikub ise tähtaega või korda, ei saa ta kaitset märgitud sätte järgi

§-s 131 sätestatud ostueesõiguse teostamise kord on sätestatud üksnes selles märgitud vallasjade suhtes. Tegemist on ostueesõiguse teostamise erilise korraga, mis on reguleeritud seaduse rakenduslikus osas ja mis ei ole kohaldatav muude asjade (aktsiad, osad, kinnisasi, kinnistusse kantud ostueesõigus, üürniku ostueesõigus omandireformi aluste seaduse (ORAS) järgi) suhtes. Hagi tagamiseks on kohus keelanud Julia Volodtšenkol talle kuuluvate kortertite 2 ja 3 võõrandamisele ja koormamisele suunatud tehingud. Määrusest nähtub, et see saadeti täitmiseks hooneregistrile. Seega oli suunatud käsutuskeeld hagi tagamise korras otseselt J. Volodtšenkole ning hooneregistrisse käsutuskeelu sissekandmiseks selleks, et see oleks teatav kõigile, kes hooneregistris vastavate andmetega tutvub. Kuni

1. detsembrini
2. a. kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 155 järgi oli hagi tagamise eesmärgiks kohtulahendi efektiivne täitmine. Sellist keeldu rikkuvad tehingud olid vastuolus seadusega ja märgitud ajal kehtinud TsÜS § 66 lõike 2 järgi tühised ega omanud õiguslikke tagajärgi. Kehtiva TsÜS § 88 järgi on samuti hagi tagamise korras tehtud käsutuskeeldu rikkuv tehing tühine. VÕS § 244 lõike 6 järgi on eseme käsutamine, mille suhtes kehtib seaduse alusel tekkinud ostueesõigus, tühine. Kostjate väited, et asjas ei ole kohaldatav VÕS § 244 lõige 6, ei ole õige, kuivõrd omandi ülekandmine B. Poplavskile Õ. Õuemaa ja J. Volodtšenko vahelise müügilepingu järgi ostueesõiguse korras ja B. Poplavski poolt V Primakile on tehtud VÕS-i kehtimise ajal ning T. Nikitinal oli tekkinud ostueesõigus seaduse, s. o.

§ 131järgi.

Nii on kohaldatav ka vaidluses märgitud käsutustele VÕS § 244 lg.

1. Julia Volodtšenkole kuuluvatele korteritele 2 ja 3 on seatud käsutamise keelumärge, 7 mis on olemuselt täielik asja käsutuse keeld ja kehtib kõigi suhtes, seega ei olnud kostjatel ja ka Julia Volodtšenkol mingilgi moel võimalik asja käsutada pärast hagi tagamist ning isegi kui käsutus aset leidis, oli see tühine ega loonud õiguslikke tagajärgi. Tallinna Linnakohtu tagaseljaotsusega
2. juunil
3. a. lõpetati B. Poplavski ja J. Volodtšenko vaheline müügileping korteri 3 kohta ja kohustati J. Volodtšenkot tagastama
4. juuli 2001.a müügilepingu alusel saadud korter B. Poplavskile. Müügilepingust taganemise põhjuseks oli asjaolu, justkui poleks J. Volodtšenko tasunud müügihinda lepingus märgitud ulatuses. Kuivõrd T. Nikitina ei olnud menetlusse kaasatud, ei oma märgitud kohtulahend mõju hagejale ega ka käesolevale menetlusele kooskõlas kohtulahendi tegemise ajal kehtinud TsMS § 242 lõikega 1 ja praegu kehtiva TsMS § 457 lõike 1 järgi. Seega ei ole hageja ostueesõiguse teostamisele mõju sellel, kas J. Volodtšenko peab tagaseljaotsuse järgi B. Poplavskile midagi üle andma ja kas ta saab seda teha, kuivõrd puudutab B. Poplavski ja J. Volodtšenko omavahelisi suhteid. Korteri 3 osas on käsutuskeeld seatud hagi tagamise korras varem ning seega selle käsutamine on tühine ega saanud tuua kaasa tagajärgi omandi tekkimiseks B. Poplavskile.
5. juunil
6. a. esitas B. Poplavski Õ. Õuemaale ostueesõiguse teostamise avalduse korteri 2 omandamiseks Õ. Õuemaa ja J. Volodtšenko vahel sõlmitud müügilepingu järgi.
7. augustil 2004.a sõlmisid B. Poplavski, Õ. Õuemaa, J. Volodtšenko ja nende abikaasad kokkuleppe B. Poplavskile korteri 2 omandi ülekandmiseks Õ. Õuemaa ja J. Volodtšenko vahelise
8. augusti
9. a. müügilepingu järgi.
10. oktoobril
11. a. müüs B. Poplavski korteri 2 Vladimir Primakile ning lepingu p.
12. 1 järgi läheb omand üle V. Primakile lepingu tõestamise hetkest. Kuivõrd hagi tagamise korras oli seatud korteritele 2 ja 3 käsutamise keelumärge ning nende käsutamine hageja ostueesõigust rikkudes toob kaasa käsutuse tühisuse TsÜS § 88 lõike 1 ja VÕS § 244 lõike 6 järgi, siis on ülemärgitud käsutustehingud tühised ning seega ei saanud V. Primak
13. oktoobril
14. a. sõlmitud lepingu järgi korteri 2 omanikuks.
15. oktoobril
16. a. sõlmitud lepingu punktis
17. 1 sisalduva korteri 3 käsutustehingu tühisust tuleb tunnustada. Mis puutub asjaolusse, kas B. Poplavski poolt ostueesõiguse teostamine – avalduse esitamine
18. augustil
19. a. sõlmitud lepingu järgi – on õigustühine või mitte, siis kohus ei saa anda hinnangut B. Poplavski avaldusele, mis on tehtud teiste kostjate suhtes, kuivõrd puudutab nendevahelisi võlaõiguslikke suhteid ja toob tagajärgi nendele isikutele, mitte hagejale. Iseseisvat nõuet T. Nikitina esitanud ei ole, samuti ei ole B. Poplavski esitanud nõuet võimaliku ostueesõiguse teostamise tunnustamiseks. Hageja apellatsioonkaebus Tatjana Ipatova palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata Tallinnas x asuvatele korteritele 2 ja 3 ning nende juurde kuuluva ehitise mõttelisele osale omandiõiguse ülekandmise ja tunnustamise nõuded. Maakohus on ostja õigused ja kohustused hagejale üle kandnud, omandiõigust aga ei ole üle kandnud. Sellega on oluliselt rikutud TsMS § 442 lõiget
20. Esmajoones peavad pooled kohtuotsusest aru saama, kellele vaidlusalused eluruumid kuuluvad. Kohus jättis omandiõiguse ülekandmise ja tunnustamise nõuded rahuldamata, kuid ei selgitanud otsuses, mida mõista hagejale ülekantud õiguste all, kes on eluruumide omanik ja kuidas hageja saab oma õigused edaspidi maksma panna. Ekslik on maakohtu seisukoht, et

RakS § 131 lõikes 1 sätestatud ostueesõiguse puhul ei saavat kohus omandiõigust ostueesõiguslasele üle kanda ega omandiõigust tunnustada. Hageja nõue omandiõiguse ülekandmiseks tuleneb eluruumide müügilepingutest, mille alusel hageja ostueesõigus tekkis. See nõue on müügilepingu täitmisnõudena realiseeritav ka kohtu korras. TsK § 242 lõike 1 kohaselt on müüja põhikohustuseks üle anda vara ostja omandisse. Ostueesõiguslane

RakS § 131 järgi võib kõrvuti muude ostja 8 õigustega nõuda ka omandiõiguse ülekandmist. Omandiõiguse ülekandmise kokkulepe sisaldub

1. augustil
2. a. sõlmitud korteri 2 müügilepingu punktis
3. Korrektne ei ole kohtu seisukoht, et asja üleandmise kohustus lasub eranditult müüjatel. Hagejal on nõudeõigus nii müüja kui ostja vastu. Ostueesõiguse teostamisega astus hageja samasse müügilepingusse ostja asemele. Teist müügilepingut ei teki. Kohus on rikkunud kehtiva TsMS § 194 lõiget 3 ja VÕS § 120 lõiget
4. Hageja deponeeris ostuhinna kohtu kontole omandi ülekandmise eest. Kohus määras deposiidi väljamaksmise, kuid omandit hagejale üle ei andnud. Ostjal on VÕS § 111 lõigete 1 ja 3 alusel õigus keelduda ostuhinna tasumisest, kuni müüdud ese ei ole talle üle antud või on üle antud oluliste puudustega. Maakohtu otsusega on tekkinud olukord, kus ostja on saanud ostueesõiguslaselt ostuhinna ja müügilepingu sõlmimisega seotud kulud täies ulatuses, kuid oma põhikohustust ostueesõiguslase ees ikka täitnud ei ole. Kostjate vastus Kostjad ei ole hageja apellatsioonkaebusele Apellatsioonikohtu istungil vaidlesid nad kaebusele vastu. kirjalikku vastust esitanud. Kostjate apellatsioonkaebus Kostjad Julia Volodtšenko, Bogdan Poplavski, Vladimir Primak, Õnne Õuemaa paluvad tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus hagi rahuldas, paludes jätta hagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluses hindamata tõendid ja tuvastamata asjaolud. B. Poplavski ostis Õ. Õuemaalt
5. augustil
6. a. korteri 2 ostueesõiguse sätteid rakendades ning selles tehingus sisalduv käsutustehing on jõus. J. Volodtšenko ei oma ostja õigusi ja kohustusi
7. augustil
8. a. sõlmitud lepingu alusel korteri 2 suhtes.
9. septembri
10. a. otsusega arestis kohtutäitur korteri 3 ja B. Poplavskil puudub võimalus anda see korter vastustaja omandisse. Korter 3 on jõustunud kohtuotsuse nr. 2/270-5827 alusel tagastatud B. Poplavskile ja apellant ei käsuta korterit 3 müüjana
11. juulil
12. a. sõlmitud lepingu alusel. Apellandil J. Volodtšenkol ei ole ostja õigusi ja kohustusi
13. juulil
14. a. sõlmitud lepingu alusel. Õ. Õuemaal puudus kohustus teatada müügilepingu sõlmimisest vastustajale, kuna ta müüs korteri
15. augustil
16. a. kaasomanikule J. Volodtšenkole. Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et vastustaja asus hagi esitamisega
17. augustil
18. a. J. Volodtšenko asemele, samuti on ebaõige, et B. Poplavski müüs
19. juulil
20. a. korteri
22. juulist kuni
23. augustini
24. a. kehtinud

ei sisaldanud ostueesõigusega seonduvat, seega ei ole kohtu viide

§-le 131 õige; otsuses kajastatud

RakS § 131 redaktsioon ei ole õige. Samuti on kohus teinud ebaõigesti poolte suhete põhjendamiseks kaasomanikena viiteid EES-i sätetele, põhjendades hagi rahuldamist kui erastatud eluruumi omaniku huvide kaitset.

§ 131ei sätesta müüja kohustusi.

Kohus on jätnud apellantide vastuväited tähelepanuta ega ole põhjendanud, miks vastustaja suhtes ei rakendu

§ 263

lõige 1 ja § 264 lõige 1, mille kohaselt vastustajal kui tollal ostueesõigust omanud isikul oli õigus ostueesõigust teostada hiljemalt kahe kuu jooksul, arvates õiguslikult kehtiva ostumüügilepingu saamise päevast, ja ta pidi esitama notariaalselt tõestatud avalduse oma sooviga ostueesõigust teostada. Vorminõuete täitmata jätmisel on ostueesõiguse nõue tühine. Kuna vastustaja ei täitnud

§ 263ja 264 nõudeid, ei ole ka VÕS § 244 lg.

6 rakendatav. Apellant B. Poplavski ei saa täita kohtuotsust, kuna omab korterit 3 teistel õiguslikel alustel –

1. juuni
2. a. kohtuotsuse alusel, millest tulenevalt on tal omandiõigus korterile 3 sõlmitud erastamislepingu alusel. Apellant Õ. Õuemaa ei saa kohtuotsust täita, kuna ei ole korteri 2 omanik. Kui kohus tunnustas apellantide B. Poplavski ja V. Primaki vahel
3. oktoobril
4. a. sõlmitud müügilepingu punktis 3 sisalduva käsutustehingu tühisust, on jõus
5. augustil
6. a. Õ. Õuemaa ja B. Poplavski vahel sõlmitud müügileping ja selles sisalduv käsutustehing. 9 Kohus ei ole rajanud järeldusi jõus olevale kohtumäärusele
7. septembrist
8. a. ja kohtu seisukoht, et kõik käsutustehingud on tühised ja ei loo õiguslikke tagajärgi, on kohtu tõlgendus ega tulene TsMS §-s 156 sätestatust ega jõus olevast kohtumäärusest. Kohus ei ole loetlenud kõiki tehinguid, mida peab õigustühisteks korterite 2 ja 3 suhtes. Hageja vastus T. Ipatova vaidleb kostjate apellatsioonkaebusele vastu. Ebaõige on apellantide seisukoht, et hageja oleks pidanud esitama ostueesõiguse teostamiseks notariaalselt tõestatud avalduse. Hageja nõuab enne
9. juulit
10. a. kehtinud

RakS §-s 131 sätestatud nn. võõrandamiseelse ostueesõiguse teostamist. Kõrgema astme kohtute varasemad seisukohad

1. veebruari
2. a. otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse ja jättis uue otsusega hagi rahuldamata.
3. juuni
4. a. otsusega tühistas Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu otsuse. Riigikohus leidis, et hageja kui x asuva kolme korteriga elamu vallasasjaks oleva korteri 1 omanik on ühtlasi selle elamu kaasomanik, kelle ostueesõigus erastatud eluruumidele tuleneb

RakS § 131 lõikest 1 ja lg. 2 teisest ja viiendast lausest.

RakS § 131 lõikes oli kuni

1. juulini
2. a. sätestatud kord, kuidas peab kaasomanikust võõrandaja ostueesõigust omavale kaasomanikule võõrandamise soovist teatama, ja ka juhis ostueesõigust omava isiku järgneva käitumise kohta. Kui võõrandaja võõrandas ehitiseosa ostueesõigust rikkudes, võis kaasomanik pöörduda kolme kuu jooksul, arvates rikkumisest teadasaamise päevast, kohtusse hagiga talle ostja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks. Seega ei pidanud hageja ostueesõiguse teostamiseks esitama müüjatele notariaalselt tõestatud avaldust. Vaidlusaluste korteritega on kohtumenetluse ajal
3. a. tehtud mitmeid tehinguid. Kui kostjal J. Volodtšenkol oli kohtumäärusega keelatud korterite võõrandamine ja ta andis Tallinna Linnakohtu
4. juuni
5. a. otsuse täitmiseks B. Poplavskile üle korteri 3 omandi ning
6. augusti
7. a. omandi üleandmise kokkuleppe alusel korteri 2 omandi, siis võivad tema käsutused lähtuvalt TsÜS § 88 lõikest 1 olla tühised. Kostja B. Poplavski on esitanud kohtule avalduse, et ta on korteri 3 omanikuna ja elamu kaasomanikuna esitanud
8. juunil
9. a. notariaalselt tõestatud ostueesõiguse teostamise avalduse Õ. Õuemaa ja J. Volodtšenko vahel
10. augustil
11. a. sõlmitud korteri 2 ostu-müügilepingu järgi ostja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks. Kuna
12. juulil
13. a. müüs B. Poplavski korteri 3 J. Volodtšenkole, siis tuleb hinnata, kas nimetatu selle korteri B. Poplavskilt omandas. Kui B. Poplavski
14. augustil
15. a. ehitise kaasomanik ei olnud, ei olnud tal ka

RakS § 131 lg. 1 järgi korteri 2 ostueesõigust. Kui B. Poplavski oli

1. augustil
2. a. ehitise kaasomanik, siis oli tal

RakS § 131 lg. 1 järgi õigus pöörduda kohtusse ostja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks kolme kuu jooksul, arvates rikkumisest teadasaamise päevast. Kuna B. Poplavski müüs väidetavalt

1. oktoobril
2. a. korteri 2 kostjale V. Primakile, tuleb hinnata seda, kas B. Poplavski oli õigustatud omandit üle andma ja kas omand läks V. Primakile üle. Kui B. Poplavski andis
3. oktoobril
4. a. omandi V. Primakile üle, siis tuleb võtta seisukoht VÕS § 244 lg. 6 kohaldatavuse kohta. Kui asjas ei saa VÕS § 244 lõiget 6 kohaldada, tuleb võtta seisukoht selles, kas V. Primak sai omandada korteri nr. 2 heauskselt. Hageja soovib hagis tunnustada tema omandiõigust korterite 2 ja 3 suhtes. Võlaõigusliku müügilepinguga ei kaasne iseenesest asjaõiguslikku tagajärge. Seega saab ostueesõigust omav isik ostja õiguste ja kohustuste ülekandmisel nõuda müüja kohustuse – anda vara ostja omandisse – täitmist. TsÜS § 68 lg. 5 alusel on kohtuotsusega asendatav ka tahteavaldus vallasasjaks oleva korteri suhtes ostueesõigust teostanud isikule korteri omandiõiguse üleandmiseks.

RakS § 13 lg. 6 kaheksandas lauses sätestatud ehitise või selle osa vallasasjana käsutamise võimalus täitemenetluses hõlmab ka kohtuotsuse 10 vabatahtlikku täitmist. Sellest tulenevalt on vallasasjaks olevat ehitist või selle osa võimalik käsutada pärast

1. märtsi
2. a. täitemenetluses ka juhul, kui ostueesõigust teostati varem ning müüja peab kohtuotsuse alusel täitma ostueesõigust teostanud isiku suhtes vallasasjaks oleva ehitise või selle osa omandiõiguse üleandmise kohustuse. TsMS § 693 lg. 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse lõppjäreldus on õige ja apellatsioonkaebused ei anna alust seda tühistada, küll tuleb otsuse motiive täiendada. Vaidlust ei ole selle üle, et x asuvas elamus on kolm korterit ning vallasasjaks oleva korteri 1 omanik on alates
3. jaanuarist
4. a. hageja. Tallinna linnaga sõlmitud müügilepingute alusel erastas Õ. Õuemaa
5. mail
6. a. korteri 2 ja B. Poplavski
7. veebruaril
8. a. korteri
9. Vaidlust ei ole ka selle üle, et
10. juulil
11. a. sõlmis B. Poplavski J. Volodtšenkoga korteri 3 müügilepingu ning
12. augustil
13. a. sõlmis Õ. Õuemaa J. Volodtšenkoga korteri 2 müügilepingu. Mõlema lepingu kohaselt leppisid pooled kokku, et omand korterile läheb ostjale üle lepingule allakirjutamisega (kd. I, tl. 39 – 43 ja 51 – 53). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hagejale müügilepingute sõlmimisest lepingupooled ei teatanud ja
14. juuli ning
15. augusti
16. a. müügilepingutest sai hageja teada
17. augustil
18. a. Hagi osundatud lepingute järgi ostja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks esitas hageja
19. augustil
20. a. Vaidlust ei ole sellegi üle, et
21. septembri
22. a. määrusega keelas kohus hagi tagamise korras Julia Volodtšenkol vaidlusaluste korterite 2 ja 3 käsutamise (kd. I, tl. 30). Määrus saabus hooneregistrisse
23. septembril
24. a. (kd. I, tl. 34) ja
25. oktoobri
26. a. kirjaga teatas register kohtule kohtumääruse täitmisest (kd. I, tl. 49). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et
27. juuni
28. a. tagaseljaotsusega lõpetas Tallinna Linnakohus
29. juuli
30. a. müügilepingu ja kohustas J. Volodtšenkot tagastama B. Poplavskile müügilepingu alusel saadud korter 3 ning et J. Volodtšenko tegi tahteavalduse korteri omandi ülekandmiseks B. Poplavskile (kd. I, tl. 279 ja 283). Pooled ei vaidle ka selle üle, et
31. juunil
32. a. esitas B. Poplavski notariaalselt tõestatud avalduse Õ. Õuemaale ja J. Volodtšenkole ostueesõiguse teostamise kohta nimetatute vahel
33. augustil
34. a. sõlmitud müügilepingu alusel (kd. I, tl. 287).
35. augustil
36. a. sõlmisid Õ. Õuemaa, J. Volodtšenko ja nende abikaasad ning B. Poplavski notariaalselt tõestatud lepingu, milles märgitu kohaselt lepiti kokku
37. augusti
38. a. müügilepingu lõpetamises ja korterile 2 omandiõiguse üleandmises B. Poplavskile (kd. I, tl. 288 – 291).
39. oktoobril
40. a. sõlmisid B. Poplavski ja V. Primak korteri 2 notariaalse müügilepingu, milles märkisid ühtlasi, et V. Primak saab korteri omanikuks lepingu notariaalse tõestamise hetkest (kd. I, tl. 300 – 304). Vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal on alust nõuda
41. juuli ja
42. augusti
43. a. lepingutest tulenevate ostja õiguste ja kohustuste ülekandmist ostueesõigusest tulenevalt ja müügilepingutest tuleneva omandi üleandmise kohustuse täitmist ning kas kohtul on alust tuvastada hageja omandiõigust vaidlusalustele korteritele 2 ja
44. Riigikohus on leidnud, et kuna vaidlusaluses elamus on kolm korterit ja hagejaks on ühe korteri omanik, kes on ühtlasi elamu kaasomanik, siis tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada vaidlusaluste lepingute sõlmimise ajal kehtinud

RakS § 131 lg. 1, mis sätestas kaasomanikule ehitise mõttelise osa ostueesõiguse, välja arvatud juhul, kui see võõrandatakse kaasomaniku alanejale sugulasele või vanemale, teisele kaasomanikule või seaduse järgi eesõigustatud isikule. Samas lõikes oli

1. juulini
2. a. sätestatud kord, kuidas peab kaasomanikust võõrandaja ostueesõigust omavale kaasomanikule võõrandamise soovist teatama, samuti juhis ostueesõigust omava isiku järgneva käitumise kohta. Nii oli võõrandaja kohustatud kirjalikult teatama teistele ehitise kaasomanikele ehitiseosa võõrandamise kavatsusest, näidates ära ehitiseosa võõrandamise hinna ja muud tingimused. Kui kaasomanik 11 ei kasutanud ostueesõigust ühe kuu jooksul, arvates kirjaliku teate saamisest, oli võõrandajal õigus võõrandada ehitiseosa kirjalikus teates märgitud või kõrgema hinnaga ja samadel või võõrandajale soodsamatel tingimustel. Kui võõrandaja võõrandas ehitiseosa ostueesõigust rikkudes, võis kaasomanik pöörduda kolme kuu jooksul rikkumisest teada saamise päevast kohtusse hagiga talle ostja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks. Sellest tuleneb ühtlasi, et hageja ei pidanud ostueesõiguse teostamiseks esitama müüjatele notariaalselt tõestatud avaldust. Kummagi vaidlusaluse lepingu puhul ei teatatud hagejale kui elamu kaasomanikule korterite võõrandamise kavatsusest, müügilepingute sõlmimisest sai hageja teada
3. augustil
4. a. ning hagi oma õiguste kaitseks esitas
5. augustil, seega

RakS § 131 lõikes 1 sätestatud tähtaega järgides. Seega on täidetud ostueesõiguse teostamise formaalsed eeldused ja vaidluse lahendamiseks tuleb tuvastada, kas hagejal oli vaidlusaluste müügilepingute sõlmimise ajal korterite 2 ja 3 suhtes ostueesõigus, mida lepingute sõlmimisega rikuti.

1. juuli
2. a. müügilepinguga võõrandas B. Poplavski korteri 3 J. Volodtšenkole, kes ei olnud elamus asuva korteri omanik ega sellest tulenevalt elamu kaasomanik. Ka ei ole tuginetud asjaoludele, millest võiks järeldada J. Volodtšenko ostueesõigust nimetatud korteri suhtes muudel

RakS § 131 lõikes 1 sätestatud alustel. Seega oli hagejal korteri 3 müümisel selle ostueesõigus, mida müügilepingu sõlmimisega rikuti, ja hagejal on õigus nõuda talle

1. juuli
2. a. müügilepingust tulenevate ostja õiguste ja kohustuste ülekandmist. Hagi on maakohus selle nõude osas õigesti rahuldanud. Lisaks ostja õiguste ja kohustuste ülekandmise nõudele on hageja hagenud korterile 3 omandiõiguse ülekandmist. Kohus ei saa omandit üle kanda, küll saab kohus tuvastada isiku kohustuse omandi ülekandmiseks. TsÜS § 68 lg. 5 kohaselt, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu. Kolleegium leiab, et maakohus käsitles hageja nõuet omandi ülekandmiseks põhjendatult just sellise omandi ülekandmise kohustuse tuvastamise nõudena, sest hageja nõude eesmärk oli sundida müüja müügilepingust tulenevat omandi ülekandmise kohustust täitma ja seda kohustust tuvastava kohtuotsusega on see eesmärk saavutatav. Ostueesõigust omav isik saab ostja õiguste ja kohustuste ülekandmisel nõuda müüja kohustuse – anda vara ostja omandisse – täitmist. Sellele ostueesõigust teostanud isiku õigusele vastab müüja vastav kohustus. Nimetatud müüja kohustuse täitmise eelduseks on, et omandiõigus müügilepingu esemeks olevale asjale ei oleks esialgsele ostjale üle läinud. Kolleegium leiab, et omand korterile 3 ei ole J. Volodtšenkole üle läinud. Nii tekib vallasomand

§ 92lg.

1 kohaselt vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Seega eeldab omandi üleminek vallasasjale nii kehtivat käsutustehingut kui asja valduse üleandmist.

1. juuli
2. a. lepingu osas IV (kd. I, tl. 51) leppisid Bogdan Poplavski ja Julia Volodtšenko kokku, et omandiõigus lepingu objektile läheb üle lepingule allakirjutamisega. Tegemist on käsutustehinguga, millega rikuti

RakS § 131 lõikest 1 tehingu tegemise ajal tulenenud keeldu võõrandada müügilepingu objektiks olev ehitiseosa enne seda, kui on möödunud üks kuu ajast, mil võõrandaja on ostueesõigust omavale isikule teatanud ehitiseosa võõrandamise kavatsusest. Viidatud sätte kohaselt võis võõrandaja ehitiseosa võõrandada kolmandale isikule selle aja möödumisel üksnes tingimusel, et ostueesõigust omav isik ei olnud oma ostueesõigust selle aja jooksul kasutanud. Kuna hagejale müügilepingu sõlmimise kavatsusest ei teatatud, ei olnud osundatud sättes märgitut järgitud ja käsutustehingut ei oleks tohtinud teha. Tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg. 2 kohaselt oli seadusega vastuolus olev tehing tühine, välja arvatud, kui seadust ei olnud oluliselt rikutud. Kolleegium leiab, et vaidlusaluse korteri 3 omandi üleandmiseks tehtud käsutustehinguga rikuti seadust oluliselt. Nii oli

RakS § 131 lõikes 1 sätestatud ehitiseosale ostueesõiguse teostamise korra eesmärgiks tagada ostueesõigust omavale isikule võimalus saada ostueesõiguse teostamise ja 12 müügilepingu täitmise tulemusena müüdava asja omanikuks. See eesmärk ei oleks saavutatav sättes kirjeldatud korda rikkudes sõlmitud käsutustehingu kehtivuse korral. Kuna

1. juuli
2. a. lepingus sisalduv käsutustehing korteri 3 omandi J. Volodtšenkole üleandmise kohta on tühine, siis ei ole kehtivat käsutustehingut, selleta ei saa aga omand üle minna. Seega ei omandanud J. Volodtšenko
3. juuli
4. a. lepingu järgi B. Poplavskilt korterit
5. Mis puutub
6. juuni
7. a. tagaseljaotsusesse ja selle täitmiseks J. Volodtšenko ning B. Poplavski vahel sõlmitud korteri 3 käsutustehingusse, siis ei mõjuta need eespoolkirjeldatud õiguslikku olukorda. Eespooltoodust nähtub, et B. Poplavski ei kaotanud
8. juuli
9. a. tehingust tulenevalt korteri 3 omandit. Seega sisaldab
10. juuni
11. a. tagaseljaotsuse täitmiseks tehtud käsutustehing mitteomaniku J. Volodtšenko tahteavaldust omandi üleandmiseks omanikule B. Poplavskile. Niisugune käsutustehing on ainetu ega too kaasa õiguslikke tagajärgi: kuna B. Poplavski oli juba korteri omanik, siis ei saa tema poolt korteri omandamisest osundatud käsutustehingu alusel kõnelda. Pealegi oleks niisugune käsutustehing vastuolus kohtu poolt hagi tagamise korras
12. septembri
13. a. määrusega kohaldatud käsutuskeeluga (kd. I, tl. 30) ja oleks seetõttu TsÜS § 88 lõikest 1 tulenevalt tühine. Kuna omand korterile 3 ei läinud
14. juuli
15. a. lepingus sisalduva käsutuse alusel üle J. Volodtšenkole ning ka järgnev käsutustehing ei ole mõjutanud B. Poplavski omandiõigust sellele korterile, siis saab nimetatu omandi korterile hagejale üle anda ja eespooltoodust tulenevalt on kohustatud seda tegema. Maakohus tuvastas õigesti B. Poplavski kohustuse anda korteri 3 omand üle hagejale.
16. augusti
17. a. müügilepinguga võõrandas Õ. Õuemaa korteri 2 samuti J. Volodtšenkole, kes ei olnud eespooltoodust tulenevalt saanud korteri 3 omanikuks ega olnud seega elamus asuva korteri omanik ega elamu kaasomanik. Ka ei olnud tal ostueesõigust muudel

RakS § 131 lõikes 1 sätestatud alustel. Seega oli hagejal korteri 2 müümisel selle ostueesõigus, mida müügilepingu sõlmimisega rikuti, ja hagejal on õigus nõuda talle

1. augusti
2. a. müügilepingust tulenevate ostja õiguste ja kohustuste ülekandmist. Hagi on maakohus ka selle nõude osas õigesti rahuldanud. Lisaks ostja õiguste ja kohustuste ülekandmise nõudele on hageja hagenud korterile 2 omandiõiguse ülekandmist. Korteri 3 osas esitatud sama nõude puhul on ringkonnakohus põhjendanud, miks ei saa kohus omandit üle kanda, kuid saab tuvastada omaniku kohustuse omandi ülekandmiseks, aga samuti, et niisugune otsus asendab omaniku tahteavalduse. Ka korteri 2 osas käsitles maakohus hageja nõuet omandi ülekandmiseks põhjendatult just sellise omandi ülekandmise kohustuse tuvastamise nõudena. Müüja müügilepingust tuleneva omandi ülekandmise kohustuse täitmise eelduseks on, et omandiõigus müügilepingu esemeks olevale asjale ei oleks esialgsele ostjale üle läinud. Kolleegium leiab, et omand korterile 3 ei olnud J. Volodtšenkole üle läinud seetõttu, et ka Õ. Õuemaa ja J. Volodtšenko vaheline käsutustehing on

RakS § 131 lõikes 1 sisalduva keelu rikkumise tõttu tühine. Üksikasjalikult on kolleegium põhjendanud osundatud sätte eesmärki, selles sisalduvat keeldu ja keeluga vastuolus oleva käsutustehingu tühisust eespool, B. Poplavski ja J. Volodtšenko vahelist

1. juuli
2. a. käsutustehingut käsitledes. Seega ei kaotanud Õ. Õuemaa
3. augusti
4. a. müügilepingust tulenevalt korteri 2 omandit. Kolleegium leiab, et Õ. Õuemaa on ka praegu korteri 2 omanik, sest selle korteriga kohtumenetluse käigus tehtud tehingud ei ole tema omandit mõjutanud.
5. juunil
6. a. esitas B. Poplavski notariaalselt tõestatud ostueesõiguse teostamise avalduse Õ. Õuemaa ja J. Volodtšenko vahel
7. augustil
8. a. sõlmitud korteri 2 müügilepingujärgsete ostja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks. Eespooltoodud põhjendusel oli B. Poplavski müügilepingu sõlmimise ajal
9. augustil
10. a. korteri 3 omanik ja elamu kaasomanik ning

RakS § 131 lõikest 1 tulenevalt oli tal korteri 2 suhtes ostueesõigus. Osundatud sätte kohaselt oli tal aga õigus pöörduda kohtusse ostja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks kolme kuu jooksul, arvates rikkumisest teadasaamise päevast. Pooled ei ole 13 tuginenud väitele, nagu oleks B. Poplavskile korteri 2 müügilepingu sõlmimise kavatsusest seaduses sätestatud korras teatatud, arvestades aga asjaolu, et B. Poplavski on kostjaks vaidluses, mida peetakse muuhulgas sama tehingu järgi ostueesõiguse teostamise üle, sai ta vaidlusalusest tehingust teada hiljemalt hagiavalduse kättetoimetamisest

1. oktoobril
2. a. (kd. I, tl. 75). Seega oli tal õigus vastava hagi alusel ostja õiguste ja kohustuste ülekandmist nõuda kuni
3. jaanuarini
4. a. Selleks ajaks, mil B. Poplavski ostueesõiguse teostamise avalduse esitamisega avaldas tahet ostueesõiguse teostamiseks, oli tema ostueesõigus lõppenud ja B. Poplavski ei saanud teostada sellest tulenevaid õigusi. Sellest tulenevalt ei põhine ka Õ. Õuemaa, J. Volodtšenko ja B. Poplavski vaheline
5. juuni
6. a. kokkulepe viimasele ostja õiguste ja kohustuste ülekandmise kohta seadusel. Kuna hagejal oli seadusest tulenevalt tekkinud korteri 2 ostueesõigus, on
7. juuni
8. a. kokkuleppes sisalduv käsutustehing tühine VÕS § 244 lg. 6 lausest 1 tulenevalt. Nii on selle lause kohaselt tühine eseme käsutamine, mille suhtes kehtib seaduse alusel tekkinud ostueesõigus, kui käsutustehing tehakse pärast ostueesõiguse teostamise õiguse tekkimist ning see kahjustab või piirab ostueesõiguse teostamist.
9. juuni
10. a. käsutustehing tehti pärast hagejal korteri 2 suhtes ostuessõiguse tekkimist ning kahtlust ei ole, et see kahjustab hageja ostueesõiguse teostamist. Kuna käsutustehing on tühine, siis ei saanud B. Poplavski selle alusel korteri 2 omanikuks.
11. oktoobri
12. a. müügilepinguga müüs B. Poplavski korteri 2 V. Primakile. Kolleegium leiab, et selles lepingus sisalduva käsutustehingu alusel ei läinud korteri omand V. Primakile üle. Nii oli seegi käsutustehing vastuolus VÕS § 244 lg. 6 lausega 1: tehing sõlmiti pärast hagejal seaduse alusel korteri 2 suhtes ostueesõiguse tekkimist ning see kahjustab hageja poolt ostueesõiguse teostamist. Kehtiva käsutustehingu puudumine välistab omandi ülemineku. Eespooltoodust tuleneb, et korteri 2 omanikuks on endiselt Õ. Õuemaa ja maakohus tuvastas õigesti tema kohustuse anda korteri 2 omand üle hagejale. Hageja on hagenud ka tema omandiõiguse tunnustamist korteritele 2 ja
13. Ostueesõiguse teostamine iseenesest ei too kaasa asjaõiguslikku tagajärge: ostueesõiguse teostamisest tulenevalt ei muutunud hageja korterite omanikuks ega saa sellest tulenevalt nõuda nendele korteritele omandiõiguse tunnustamist.

§ 92lg.

1 kohaselt on vallasomandi üleminekuks lisaks kehtivale asjaõiguslepingule, mida jõustumise korral asendab vaidlusalune kohtuotsus, vajalik ka asja üleandmine. Kortereid ei ole hagejale üle antud, seega ei ole omand korteritele 2 ja 3 hagejale osundatud sätte alusel üle läinud. Tuginetud ei ole asjaoludele, mille alusel oleks omandiõigus vaidlusalustele korteritele võinud hagejale üle minna kooskõlas

§-dega 93 ja 94, milles on sätestatud alused, mille puhul omand vallasasjale võib üle minna asja üle andmata. Seega ei ole hageja vaidlusaluste korterite omanikuks saanud ning tema omandiõiguse tunnustamiseks esitatud hagi jättis maakohus õigesti rahuldamata. Kostjate apellatsioonkaebus ei sisalda iseseisvaid motiive, millega vaidlustataks raha väljamaksmist J. Volodtšenkole eeldusel, et otsus muus osas on õige. Nii ei ole kostjad esitanud väiteid, mis võiksid sõltumatult hagejale vaidlusaluste müügilepingute järgi ostja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks ja omandi üleandmise kohustuse tuvastamiseks esitatud hagi lahendamise tulemusest tingida kohtuotsuse tühistamise osas, millega otsustati kohtu deposiitarvelt J. Volodtšenkole raha väljamaksmine. Seega ei anna kostjate apellatsioonkaebus ka selles osas kohtuotsuse tühistamiseks alust. Hageja ei ole oma apellatsioonkaebuses eristanud omandiõiguse ülekandmist (asjaõiguslepingu sõlmimist ehk käsutustehingu tegemist) ja omandi üleminekut. Eespool on kolleegium põhjendanud, et omandi ülekandmiseks vajalikku tahteavaldust asendab kohtuotsus, millega kohus on tuvastanud kohustatud isiku kohustuse niisugune tahteavaldus teha. 14 Arvestades, et mõlemad apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, tuleb kummagi apellandi apellatsioonimenetluse menetluskulud (apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv) jätta kuni 1. jaanuarini 2006. a. kehtinud TsMS § 60 lõigete 1 ja 8 alusel samuti tema enda kanda. Ele Liiv Iko Nõmm Malle Seppik