Otsus tehti R.R.`ile teatavaks rikkumise toimepanemise päeval s.o 26.02.2007, mida kinnitab kaebuse esitaja allkiri ja kuupäev Murru Vangla direktori korraldusel (tl 44). Valvur Mihhail Naumov tuvastas rikkumise ja koostas 26.02.2007 ettekande nr 157. Sellest tulenevalt on tal õiguslik alus olla ka distsiplinaarmenetluse protokollil tunnistaja rollis, kuna tegu oli sama menetlusega, mille suhtes algatati distsiplinaarmenetlus.
lg 1 kohaselt distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik (tl 46). 3 Kaebaja suhtes algatati distsiplinaarmenetlus, mille käigus püüti selgitada välja asjaolud, mille pärast R.R. keeldus vanglateenistuja seaduslikku korraldust täitmast ja miks ta keeldus elamast temale määratud 3-2 eluosakonnas. Kinnipeetaval puudub õiguslik alus, mis lubaks tal endale valida tuba või kambrit. Vangla sisekorraeeskirja § 6 p 1 kohaselt vanglas paigutatakse kinnipeetav ühe- või mitmekohalisesse tuppa või kambrisse. Distsiplinaarmenetluse viis läbi 3-2 eluosakonna inspektor kontaktisik R. Popova, täites 3-2 eluosakonna peaspetsialistilt saadud ülesandeid. Murru Vangla direktori 30.06.2006 käskkirja nr 674-p (inspektor-kontaktisiku ametijuhendi) p 18 kohaselt täidab inspektor kontaktisik teisi peaspetsialistilt, osakonna juhatajalt või direktori asetäitjalt vangistuse alal saadud ülesandeid (tl 44-45). Kaebaja 26.02.2007 esitatud seletuskirjas on seletuskirja blanketil kirje, mille kohaselt on seletuskirja kirjutaja teadlik tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlusest seoses 26.02.2007 toimepandud intsidendiga. Kaebaja ei ole 26.02.2007 esitatud seletuskirjas võlgadega seonduvaid põhjusi selgitanud, mil moel ja kuidas tal võlad tekkisid. Samuti ei ole kaebaja nimetanud kinnipeetavate nimesid kellele ta võlgu on, et selgitada välja ohu põhjus. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise käigus viis julgeolekuosakonna spetsialist R. Hanzing 06.03.2007 läbi vestluse kinnipeetav R.R.`iga, et selgitada välja põhjused, miks ta keeldus elamast 3-2 eluosakonnas. Vestluse käigus ei suutnud kinnipeetav põhjendada oma keeldumise põhjuseid. Samuti vestles R.R.`iga 08.03.2007 distsiplinaarmenetluse käigus 3-2 eluosakonna inspektor-kontaktisik R. Popova, kuid kinnipeetav keeldus selgitamast võlgade tekkimise asjaolusid (tl 44-46). Distsiplinaarkaristuse määramisel on arvestatud toime pandud distsipliinirikkumist vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitteallumist, mille eest üldjuhul karistatakse kokkusaamise keelamisega või kartserisse paigutamisega. Kuna kinnipeetaval sel hetkel kehtivaid distsiplinaarkaristusi ei olnud, arvestati seda karistust kergendava asjaoluna. Kaebajale määrati karistuseks ühe lühiajalise kokkusaamise keeld, mis oli proportsionaalne toime pandud süüteoga (tl 45). Kaebaja väidab, et Euroopa Vanglareeglistiku REK
kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele (p 1) ning teatama viivitamatult vangla direktorile kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda ning teise isiku elu ja tervist (p 3). Kaebuse esitaja on sisuliselt seisukohal, et ta täitis
p 3 tulenevat kohustust teatada vangla direktorile asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut. Väidetava ohu julgeolekule põhjustas asjaolu, et kaebuse esitajal olid tekkinud eluosakonnas nr 3-2 võlad ja seetõttu oli ohtlik nimetatud eluosakonnas karistuse kandmist jätkata. Murru Vangla on karistust määrates olnud seisukohal, et kaebuse esitaja rikkus
p 1, sest ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele ja ei selgitanud hiljem piisavalt korralduse mittetäitmise põhjusi. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (vangla sisekorraeeskiri) § 6 lg 1 kohaselt paigutatakse kinnipeetav ühe- või mitmekohalisesse tuppa või kambrisse. Vangistusseadus ega vangla sisekorraeeskiri ei anna kinnipeetavale õigust valida endale ise tuba või kambrit. Kinnipeetava teise eluosakonda ümberpaigutamise taotluse rahuldamine võib teatud juhtudel olla siiski põhjendatud, muuhulgas juhtudel, kui ohus on vangla julgeolek või kinnipeetava elu või tervis. Ümberpaigutamise taotluse põhjendatuse üle otsustamisel on vanglal avar kaalutlusruum. Oluliste asjaolude arvessevõtmine ja ratsionaalne kaalumine ei ole võimalik, kui kinnipeetav ümberpaigutamise soovi piisavalt ei põhjenda. Vangla on viinud läbi vastava menetluse, et rikkumisega seonduvaid asjaolusid (sh võimalikku julgeolekuohtu) välja selgitada, kuid kaebuse esitaja keeldus täpsemalt oma taotluse aluseks olevaid asjaolusid selgitamast, viidates vaid üldsõnaliselt võlgadele ja sellest tulenevale ohule (tl 21). Kuna avaldaja ei andnud selgitusi asjas tähtsust omavate asjaolude kohta, asus vastustaja seisukohale, et väited on paljasõnalised. Kohtuistungil väitis avaldaja, et vaidlusalusel päeval oli tal terav konflikt sama eluosakonna kinnipeetavatega ja toimusid ka kaklused (kohtuistungi protokoll, tl 68). Vastustaja kinnitas, et kakluste toimumisele kaebuse esitaja distsiplinaarmenetluse käigus ei viidanud (kohtuistungi protokoll, tl 68) ning sellekohaseid tõendeid ei nähtu ka haldusasja materjalidest. Vastupidi, kaebuse esitaja väitis ka oma esialgses kaebuses, et soovib selgitusi anda alles kohtus (tl 1). Puuduvad ka igasugused tõendid kaklusega tekitatud tervisekahjustuste kohta. Käskkirja õiguspärasust hinnatakse selle andmise aja seisuga. Seetõttu kohus leiab, et vaidlustatud käskkiri selles osas õigusvastane ei ole. 5 Järgnevalt tuleb kontrollida kas distsiplinaarmenetluse läbiviimisel võidi teha selliseid vigu, mis oleksid võinud viia ebaõige tulemuseni ja mille tõttu peaks vaidlustatud haldusakti siiski tühistama.
lg 4 kohaselt on raske distsipliinirikkumise korral vangla direktoril või kõrgemal kohalviibival vanglaametnikul õigus paigutada distsipliinirikkuja eraldi kambrisse enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist. Väidetava julgeolekuohu korral võib olla tegemist raske distsipliinirikkumisega ning seega oli eraldi kambrisse paigutamise eeldus olemas. Antud juhul on avaldaja küll viidanud eraldi kambrisse paigutamise õigusliku aluse küsitavusele, kuid kokkuvõttes on vaidlustatud siiski ühe lühiajalise kokkusaamise keeldu kui distsiplinaarkaristust, mitte eraldi kambrisse paigutamist. Samas on siinkohal otstarbekas selgitada, et distsiplinaarmenetluse läbiviimise korral on vanglal eraldi kambrisse paigutamise osas küllalt avar kaalutlusruum ja kui vaidlustatud käskkiri osutub kontrollimisel õiguspäraseks, siis ei saa üldjuhul ka sellega seonduvat eraldi kambrisse paigutamist õigusvastaseks pidada. Kaebuse esitaja on ka leidnud, et distsiplinaarmenetluse viis läbi ametnik, kellel puudus selleks direktori volitus (tl 16). Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetluse läbiviijatel oli volitus tulenevalt Murru Vangla direktori 30.06.2006 käskkirjaga nr 374-p kinnitatud inspektor-kontaktisiku ametijuhendi punktist 18, mille kohaselt täidab inspektor-kontaktisik teisi peaspetsialistilt, osakonna juhatajalt või direktori asetäitjalt vangistuse alal saadud ülesandeid ja et ülesande andis antud juhul 3-2 eluosakonna peaspetsialist (tl 45, 48).
lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ning selgitab välja distsipliinirikkumise asjaolud vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik. Viidatud säte ei eelda iga distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks eraldi volituse andmist, vaid võimaldab ka üldvolitust direktori käskkirjaga kinnitatud kodukorras või ametijuhendis. Murru Vangla direktori 22.04.2004 käskkirjaga nr 42 kinnitatud „Murru Vangla kodukorra“ (avaldatud Murru Vangla veebilehel) punkti 181 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi eluosakonna peaspetsialist õigusaktides kehtestatud korras. Seega on vangla direktor tulenevalt
Haldusasja materjalidest ei nähtu, et volitus oleks eluosakonna peaspetsialistile antud koos edasivolitamise õigusega ning seetõttu ei saa peaspetsialist temale pandud ülesandeid ise edasi delegeerida. Volituse andmine on vangla direktori pädevuses. Puuduvad tõendid ka selle kohta, et distsiplinaarmenetluse läbiviinud inspektor-kontaktisik oleks ametlikult määratud menetluse läbiviimiseks pädeva spetsialisti asendajaks. Seega tuleb asuda seisukohale, et menetluse läbiviija kohaste volituste olemasolu haldusasja materjalist ei nähtu, kuid samas ei saanud see viia ebaõige otsuse tegemiseni, sest vangla direktor on vaidlustatud käskkirja andes hiljem vaikimisi sisuliselt distsiplinaarmenetluse läbiviijate volitused heaks kiitnud. Mis puutub ettekande koostamisse M. Naumovi poolt, siis Murru Vangla kodukorra punkt 1791 kohaselt on distsipliinirikkumist pealt näinud või selle avastanud vanglateenistuja kohustatud ettekande koostama. Õige ei ole kaebuse esitaja seisukoht, et M. Naumov kui rikkumise kohta ettekande koostanud isik on menetlusosaline HMS § 11 lg 1 p 1 tähenduses ja seetõttu ei võinud ta samal ajal olla tunnistajaks (tl 17). Haldusorgan ega haldusmenetlust läbiviivad ametnikud ei ole menetlusosaliseks ning ettekande koostamine kuulus M. Naumovi kui rikkumise fikseerinud ametniku kohustuste hulka. Seetõttu ei ole menetlusnorme selles osas rikutud. Kaebuse esitaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid rikuti ka sellega, et teda ei teavitatud nõuetekohaselt, millises rikkumises teda süüdistatakse (tl 16). 6 Vangistusseaduse § 64 lg 2 kohaselt informeeritakse kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. Kohus peab kaebuse esitaja väidet alusetuks, sest toimikus on seletuskiri, milles kaebuse esitaja kinnitab oma teadlikkust tema suhtes 26.02.2007 algatatud distsiplinaarmenetlusest ja annab juhtunu kohta selgitusi (tl 21). Vastustaja leidis, et taoline selgitus ei ole piisav ja lähtus sellest distsiplinaarkaristuse määramisel, kuid see ei tähenda seda, et ei oleks võimaldatud selgitusi anda. Kaebuse esitaja oli ka seisukohal, et protokollis karistusotsust põhjendamata jättes rikkus vastustaja distsiplinaarmenetluse norme (tl 16). Vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 2 p 9 kohaselt peab protokollis tõepoolest kajastuma põhjendatud ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta ja seda oleks võinud protokolli koostaja põhjalikumalt kajastada, kuid teisalt jääb distsiplinaarkaristuse määramine vangla direktori pädevusse ning direktoril on võimalik nõuda vajaduse korral ka omapoolseid põhjendusi ja selgitusi. Antud juhul on distsiplinaarmenetluse protokollis karistusettepanekuks 5 ööpäevaks kartserisse paigutamine (tl 19), kuid käskkirjas nr 284-dm on karistuseks määratud lühiajalise kohtumise keeld. Käskkirjas toodud kaalutlustest nähtub, et vangla direktor on pidanud karterisse paigutamist liiga raskeks karistuseks. Kuivõrd tegelikult määratud karistus oli kergem kui protokollis tehtud ettepanek, ei viinud distsiplinaarmenetluse protokollis karistusotsuse põhjendamata jätmine asjas ebaõige otsuseni. Lähtuvalt eeltoodust jääb kaebus Murru Vangla direktori 13.03.2007 käskkirja nr 284-dm tühistamiseks rahuldamata. Kohtukulud Menetluskulude hüvitamise taotlust menetlusosalised ei esitanud (kohtuistungi protokoll, tl 69). Enno Loonurm Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.