Kaebuse esitaja avaldus ostueesõigusega maa erastamiseks on jäetud rahuldamata
lg 2 alusel, seega on antud säte kaebuse lahendamisel asjassepuutuv.
lg 2 rikub kaebaja põhiseaduse (edaspidi PS) §-iga 32 tagatud õigust omandile, ta kaotab selle tulemusena omandiõiguse K 17 asuvale ehitisele kui vallasasjale. 2 Olukorras, kus
§-iga 14 lg 2 sätestatud tähtaja kaudu riivatakse tema omandiõigust, ei ole nimetatud riive PS § 11 mõttes proportsionaalne, kuna isik jäetakse ilma põhiseadusega tagatud õigusest omandile läbi vahendi, mis ei ole ei vajalik ega ka mõõdukas. 2. Tartu Linnavalitsus vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei riku 12.12.2006 korraldus nr 1846 kaebaja õigusi, sest linnavalistus on selle andmisel järginud maareformiga seonduvat seadusandlust. Linnavalitsusel ei ole võimalik erastamise eeltoimingute teostajana ettekirjutustest kõrvale kalduda, vaid peab tegutsema seaduse alusel, et tagada kõigi taotlejate võrdne kohtlemine. Linnavalitsus lähtub kõigi avalduste menetlemisel seaduses kehtestatud tähtaegadest, seega saaks M. P avaldust menetleda ainult
sätteid kohaldamata jättes. Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 7 kohaselt on ostueesõigusega õigus maad erastada isikutel, kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna, tingimusel, et eelnimetatud isikud on maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitanud hiljemalt
jaanuariks ning kui selleks tähtajaks avaldust esitatud ei ole, jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus. Antud juhul ei ole linnavalitsusel võimalik maa ostueesõigusega erastamise avalduse osas teistsugust seisukohta võtta ega õigusakte taotlejale kasulikumalt tõlgendada. Ainuke võimalus M. P erastamisavalduse menetlemiseks ja eeltoimingute tegemiseks oleks linnavalitsusel juhul, kui kohus jätaks kohaldamata
§-ist 14 lg 2 tuleneva tähtaja. Vabariigi Valitsuse 03.09.1996 määrusega nr 226 kinnitatud „Maa riigi omandisse jätmise korra“ kohaselt on maa riigi omandisse jätmise taotlejateks Riigikogu Kantselei, Vabariigi Presidendi Kantselei, Riigikontroll, Õiguskantsleri Kantselei, Riigikohus, Riigikantselei, ministeeriumid ja maavalitsused. Taotlejaks ei saa olla muu isik. Hoonestusõiguse seadmiseks riigimaale tuleb Vabariigi Valitsuse 08.11.1996 määrusega nr 276 kinnitatud „Riigimaale hoonestusõiguse seadmise kord“ p 9 kohaselt esitada hoonestusõiguse seadmiseks avaldus maa asukohajärgsele omavalitsusele. Hoonestusõiguse seadmise otsustab riigimaa valitseja. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (edaspidi AÕSRS) § 13 lg 6
§-is 14 lg 2 sätestatud tähtaeg ei ole õigust lõpetava, vaid ainult distsiplineeriva ning motiveeriva toimega. Arvestada tuleb, et seadusandja on asjassepuutuva
§-is 14 lg 2 sätestanud ka tagajärjed isikutele, kes määratud tähtajaks ei olnud avaldust esitanud. Nii on seadusega määratud, et kui kehtestatud tähtajaks avaldust esitatud ei ole, jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus. Seega on seadusega välistatud pärast
§-is 14 lg 2 sätestatud tähtpäev sisaldab endas ka distsiplineerivat iseloomu, nii nagu kõik teised õigusnormides teatud toimingute tegemiseks ettenähtud tähtajad. Menetlustoimingu tegemise lõpptähtaja määramise eesmärgiks on kiirendada reformide, sealhulgas maareformi, sujuvat ja kõikide isikute suhtes üheaegset lõpuleviimist. Nii on Riigikogu poolt ka 13.06.2000 täiendatud MaaRS §-iga 38 lg 4, mis sätestab, et maa erastamise õigust omav isik on kohustatud maa erastamise menetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid. Kui maa erastamise õigust omav isik mõjuva põhjuseta ei tee talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid, loetakse ta erastamisnõudest loobunuks ja erastamismenetlus lõpetatakse, ehitise teenindamiseks vajalik maa jäetakse riigi omandisse ning sellele seatakse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras hoonestusõigus ehitise omaniku kasuks. Asjakohatud on kaebuse esitaja viited vastustaja, s. o Tartu Linnavalitsuse, õiguste ja riigi huvide mittekahjustamisega juhul, kui kaebaja saaks õiguse maa talle kuuluva elamu juurde erastada. Vastustaja õigusi ei saagi maa erastamine riivata, kuna ta ei ole maa omanik, vastustaja kohustuseks on ainult maa erastamisel eeltoimingute tegemine. Kui riigi huvides oleks olnud maa erastamise võimaldamine neile isikutele, kes tähtaegselt avaldust ei ole esitanud, siis oleks riik ka antud küsimuse õiguslikult reguleerinud.
lg 2 ei ole olnud takistuseks kaebuse esitajal temale kuuluva elamu juurde maa erastamisel. Kaebaja on elamu K 17 omandanud juba 28.02.
st, vaid kaebaja enda tegevusetusest. Kaebaja on olnud võrdses seisus kõikide isikutega, kelle omandis on enne 1. jaanuari 1998 olnud ehitis. Kaebaja õigusi ei ole piiratud rohkem või intensiivsemalt kui teistel samas situatsioonis olevatel isikutel. Asjaolu, et riik ei ole siiani lahendanud hoonestusõiguse seadmise küsimust, ei tähenda, et avalduste esitamise tähtaega reguleeriv seadusesäte oleks põhiseadusega vastuolus.
lg 2 ei võimalda küll kaebuse esitajal ostueesõigusega maad erastada temale kuuluva elamu juurde, kuid nimetatud säte ei jäta teda ilma omandiõigusest ehitisele. Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 241 annab hoonestusõiguse mõiste ja ulatuse. Selle sätte kohaselt võib kinnisasja koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks hoonestusõigus on seatud, on võõrandatav ja pärandatav tähtajaline õigus omada kinnisasjal sellega püsivalt ühendatud ehitist. Seega omab kaebaja ka pärast hoonestusõiguse seadmist ehitist edasi, tal on õigus seda võõrandada ja pärandada. Hoonestusõigusele kohaldatakse kinnisasja sätteid. 4 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. M.P. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 17. aprilli 2007 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta kohaldamata
lg 2 ja tühistada Tartu Linnavalitsuse 12.12.2006 korralduse nr 1846 ning kohustada Tartu Linnavalitsust uuesti läbi vaatama M. P avaldus Tartus K 17 asuva maa ostueesõigusega erastamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõige seisukoht, nagu oleks apellandi avalduse alusel eeltoimingute tegemine K 17 ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks vastustaja ja riigi huvide vastane. Apellandile K 17 ehitise juurde maa ostueesõigusega erastada lubamine ei kahjustaks vastustaja, riigi ega ka kolmandate isikute õigusi, kuna kolmandatel isikutel puuduvad õigused K 17 ehitise ja selle juurde kuuluva maa suhtes. Samuti ei saa olukorras, kus ehitise kui vallasasja omanik on valmis ehitise juurde kuuluvat maad erastama, olla vastustaja või riigi huvides või eesmärgiks kõnealuse maa koormamine hoonestusõigusega. Kohus on loobunud olukorrale sisulise hinnangu andmisest ning teeb pelgalt formaalse järelduse, et kuna seadus avalduse esitamist pärast tähtaega ette ei näe, järelikult on see riigi huvides; 2) on jäetud hindamata kaebuse põhiväide, mille kohaselt
Otsuses ei ole ühtegi sisulist argumenti selle kohta, et nimetatud säte ei oleks põhiseadusega vastuolus ning, milles seisneb riigi huvi mitte võimaldada erastamist, vaid seada hoonestusõigus. Halduskohus on oma otsuses pelgalt leidnud, et MaaRS § 14 lg 2 ei võimalda küll apellandil ostueesõigusega maad erastada temale kuuluva eramu juurde, kuid nimetatud säte ei jäta teda ilma omandiõigusest ehitisele, kuna nimetatud säte võimaldab ehitise omaniku kasuks seada hoonestusõiguse. Kohus väljendab seisukohta, et apellant omab ehitist ka pärast hoonestusõiguse seadmist edasi ning tal on õigus seda võõrandada ja pärandada, mistõttu ei ole ebaproportsionaalselt riivatud apellandi põhiseadusega tagatud õigust omandile; 3) on ebaõigesti sisustatud AÕS §-is 241 sätestatud hoonestusõiguse mõiste. Halduskohus on oma otsuses sisuliselt samastanud hoonestusõiguse omandiõigusega. Hoonestusõigust saab lugeda kinnisomandiga sarnaseks õiguseks, kuid tähele tuleb panna, et hoonestusõiguse korral ei saa võõrandada, pärandada ega koormata mitte enam ehitist, vaid hoonestusõigust. Samuti erineb hoonestusõigus omandiõigusest kinnisasjale ka selle poolest, et hoonestusõigus on tähtajaline. Seega ei omaks apellant hoonestusõiguse seadmise korral mitte enam ehitist, vaid hoonestusõigust, mida eeltoodust lähtudes ei saa samastada omandiõigusega ehitisele, nagu seda on ekslikult teinud halduskohus oma otsuses; 4) on jäetud analüüsimata
lg 2 põhiseaduspärasus ning sellest tulenevalt apellandi omandiõiguse riive õigustatus. Toetudes Riigikohtu lahendis nr 3-4-1-1-02 väljendatud seisukohtadele, oleks halduskohus pidanud hindama kaebuse esitaja põhiseadusliku õiguse riive õigustatust läbi riivava abinõu sobivuse, vajalikkuse ning mõõdukuse kriteeriumide püstitatud eesmärgi saavutamise suhtes. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on oma 06.03.2002 lahendis nr 3-4-1-1-02 asunud seisukohale, et põhiõiguste adressaadi põhiõigust riivav abinõu on demokraatlikus ühiskonnas vajalik siis, kui see on püstitatud eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ning mõõdukas. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et olukorras, kus
§-iga 14 lg 2 sätestatud tähtaja kaudu riivatakse tema omandiõigust, ei ole nimetatud riive PS § 11 mõttes proportsionaalne, kuna isik jäetakse ilma põhiseadusega tagatud õigusest omandile läbi vahendi, mis ei ole ei vajalik ega ka mõõdukas.
Halduskohus on oma otsuses selgitanud, et
lg 2 tähtajad ei saa rikkuda apellandi omandiõigust, sest omandiõigust kinnisasjale ei ole tekkinud ning omandiõigust hoonele ei rikuta hoonestusõiguse seadmisega. Ostueesõigusega erastamise õiguse puudumine ei ole põhjustatud
s sätestatud tähtaegadest, vaid apellandi enda tegevusetusest. Kaebuse esitaja õigusi ei ole piiratud kuidagi intensiivsemalt kui teiste samas olukorras olevate isikute õigusi; 3) ei nõustu vastustaja 12.12.2006 korralduse nr 1846 tühistamise taotlusega. Kuna ostueesõigusega erastamise avaldust ei esitatud tähtaegselt, siis ei olnud linnavalitsusel võimalik õigusaktidega ettenähtud maa ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid teostada ega „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ punkti 15 kohast otsust vastu võtta. Erastamise eeltoiminguid saaks teostada vaid juhul, kui kohus otsustaks jätta kohaldamata
§-is 14 lg 2 sätestatud tähtajad nende vastuolu tõttu põhiseadusega ning tunnistaks apellandi õigust nõuda maa ostueesõigusega erastamist 2006 esitatud avalduse alusel. Apellandi poolt vaidlustatud haldusakt vastab HMS §-is 54 esitatud nõuetele ja on seega õiguspärane. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
§-is 14 lg 2, seetõttu ei ole avaldus esitatud tähtaegselt ning linnavalitsusel ei ole võimalik õigusaktidega ettenähtud maa ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid teostada ega maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 15 kohast otsust vastu võtta. Antud kohtuasja lahendamisel on asjassepuutuvaks sätteks maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 2, mis sätestab maa 6 ostueesõigusega erastamiseks avalduse esitamise lõpptähtpäevaks 1998. aasta 1. jaanuar. M.P. esitas linnavalitsusele maa ostueesõigusega erastamise avalduse 28. veebruaril 2006 ning see loeti
lg 2 alusel tähtaegselt mitteesitatuks.
viidatud säte on otsustava tähtsusega, sest selle kehtetuse korral tuleb asja lahendada teisiti kui selle kehtivuse korral. 9. Apellandi väite kohaselt on vaidlustatud korralduse andmise õiguslikuks aluseks olnud
lg 2 vastuolus PS §-iga 32, sest piirab ebaproportsionaalselt tema õigust omandile. Apellant palub tunnistada
lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata ning seoses normi kohaldamata jätmisega tühistada linnavalitsuse vaidlustatud korralduse.
lg 2 kohaselt isikul, kellel maareformi seaduse alusel on õigus maad ostueesõigusega erastada ja kes ei ole vastavat avaldust esitanud, tuleb see esitada
lg 2 on vastuolus põhiseadusega, tuleb eelkõige kontrollida omandiõiguse riive olemasolu. Ringkonnakohus leiab, et
lg 2, sätestades, et maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajaks on
11. Kuna esineb omandiõiguse riive, siis tuleb hinnata, kas riive on proportsionaalne saavutada soovitava eesmärgi suhtes. PS §-is 32 pole nimetatud eesmärke, mis õigustavad omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise piiramist, seega saab selle põhiõiguse piiramise puhul olla seaduspäraseks iga eesmärk, mis pole põhiseadusega vastuolus.
§-is 14 lg 2 tähtpäeva sätestamise eesmärgiks saab olla tagada maareformi sujuv ja tõrgeteta lõpuleviimine ning selline eesmärk iseenesest on seaduspärane. PS §-ist 32 lg 2 kolmandast lausest ja § 11 teisest lausest tuleneb, et omandit võib piirata vaid üldistes huvides ja need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Normide vastavust proportsionaalsuse põhimõttele tuleb hinnata seoses piirangute üldsuse huve teeniva eesmärgiga. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on oma 06.03.2002 lahendis nr 3-4-1-1-02 asunud seisukohale, et põhiõiguste adressaadi põhiõigust riivav abinõu on demokraatlikus ühiskonnas vajalik siis, kui see on püstitatud eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ning mõõdukas. 12. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Vaieldamatult ebaproportsionaalne on sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Antud juhul
§-is 14 lg 2 sätestatud tähtaeg maa ostueesõigusega erastamiseks avalduse esitamiseks soodustab maareformi sujuvat ja venitamist vältivat lõpetamist ja seetõttu on tegemist sobiva abinõuga. 13. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole
§-is 14 lg 2 tähtaja sätestamine vajalik abinõu, sest maareformi läbiviimise tagamine on võimalik saavutada ka teiste vahenditega, mille puhul ei ole omandiõiguse riive nii intensiivne (näit. ehitise vallaasjana käsutamise keeld alates 01.03.2006 vms). 14. Kuna on tegemist ebasobiva abinõuga abinõu vajalikkuse astmel, siis puudub vajadus hinnata abinõu proportsionaalsust kitsamas tähenduses e. mõõdukust. Kui arvestada riigi kulutusi, siis on väheusutav, et riigi kulutused maareformi läbiviimisel väheneksid, kui sätestatakse lõpptähtaeg maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamiseks ja selle mitteesitamisel tähtaegselt seatakse hoonestusõigus. Pigem võivad riigi kulutused hoonestusõiguse seadmisega kasvada. Arvestades kõike eeltoodut, ei ole
§-iga 14 lg 2 sätestatud tähtaja kaudu omandiõiguse riive PS § 11 mõttes proportsionaalne, kuna isik jäetakse ilma põhiseadusega tagatud õigusest omandile läbi vahendi, mis ei ole ei vajalik. Kuna ringkonnakohus jätab kohaldamata maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 2, siis kuulub M. P kaebus rahuldamisele ning Tartu Linnavalitsuse 12.12.2006 korraldus nr 1846 tuleb tühistada.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.