← Eesti

2-04-1919/16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Egon Konsand, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. november
  2. a Tartu Tsiviilasja number 2-04-1919 Tsiviilasi V. V i (isikukood XXXXX, elukoht XXXX) hagi M.E. a (isikukood XXXXX, elukoht XXXXXX) vastu abikaasade ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 30.04.
  3. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M.E. a apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant M.E. Vastustaja V. V RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu 30.04.2007 otsus muutmamata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtukulude jaotus Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta kummagi menetlusosalise enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  4. V. V esitas maakohtule hagi tema ja M.E. a abielu ajal soetatud abikaasade ühisvara jagamiseks. Pooled abiellusid (teistkordselt) 29.06.
  5. Abielu lahutati 22.12.1993 Põlva Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-211-
  6. Kuna abielulahutuse hagi kohtusse esitanud M.E. ei taotlenud ühisvara jagamist ning ka V. V ei esitanud sellekohast nõuet kohtusse, siis kohus poolte ühisvara ei jaganud. Ühisvara koosnes abielusuhete lõppemise ajal X vallas X külas asuvatest T talu hoonetest – elumajast (3 tuba, köök, esik, majaalune kelder), kuurist, suitsusaunast, laut-kuurist ja kuivkäimlast õues ning X vallas X külas N ehituskrundil asuvatest, osaliselt pooleliolevatest hoonetest, kuhu hageja on pärast abielu lõppemist ehitanud valmis väikeelamu. Abielu lõppedes jäi kostja valdusse ka sõiduauto. Hageja taotles ühisvara jagamist selliselt, et T talu hooned loetaks kostja osaks abikaasade ühisvarast, mille ta on kätte saanud, ning N krundil olevad hooned jääksid hageja omandisse. Sõiduauto jagamise taotlusest hageja kohtuistungil loobus.
  7. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt olid T talu hooned kostja lahusvara, sest osteti X kolhoosi poolt seoses kostja tööleasumisega ning kostja ja X kolhoosi vaheline hoonete ostu-müügileping on sõlmitud enne hageja ja kostja teistkordset abielu sõlmimist. Käesoleval ajal kuulub kinnistu, millel hooned asuvad, poolte täisealisele pojale Lauri V ile. Hooned kinkis pojale kostja, hageja ei ole kinkelepingut vaidlustanud. Ka N talu ehituskrunt eraldati X kolhoosi poolt kostjale. Hiljem moodustati talu, kus talupidaja amet oli kostja kanda. Abielulahutuse ajaks
  8. a oli krundil olev saun ehitatud elamiskõlblikuks. Pärast lahutust asus hageja sellesse sauna elama. X Vallavalitsus andis hagejale välja kasutusloa nimetatud hoonele, nimetades seda väikeelamuks. Hooneregistri teostatud N talu ehitiste inventariseerimise käigus koostatud dokumentidega on tuvastatud, et nimetatud väikeelamu ja saun on üks ja sama hoone. N talu hoonete näol oli abielu lõppemise ajal tegemist talupere varaga, kuhu peale hageja ja kostja kuulusid ka kolm last. Kostja leidis, et ühisvaraks saab olla ainult N talu ja ta soovib seda jagada võrdselt hageja ja kostja vahel. MAAKOHTU LAHEND
  9. Tartu Maakohus jagas 30.04.2007 otsusega V. T i ja M. E. a ühisvara – Põlva maakonnas X vallas X külas N maaüksusel asuvad poolelioleva eramu ja sauna (ehitisregistri kood 120242157), jättes nimetatud ehitised V. T i omandisse ning mõistis V. T ilt ühisvarast enamsaadu arvel M. E. a kasuks välja rahalise hüvituse summas 162 500 krooni. Kummagi poole menetluskulud jättis kohus nende endi kanda. Otsuse kohaselt ei ole poolte kokkulepe abikaasade ühisvara jagamiseks pärast abielu lahutamist
  10. a tõendatud. Kuna ühisvara näol oli tegemist ehitiste kui vallasasjadega, siis oleks AÕSRS § 13 lg 6 tulenevalt pidanud ühisvara jagamine olema notariaalselt tõestatud. Ühisvara jagamiseks peab kohus vastavalt PKS § 18 lg 2 kindlaks määrama abikaasade ühisvara koosseisu abielusuhete lõppemise aja seisuga. Kohtuotsusega abielu lahutamise kohta on tuvastatud, et pooled ei elanud koos alates
  11. a augustist. Seega saab ühisvarana käsitleda vara, mille pooled on omandanud ajavahemikul 29.06.1987 –
  12. a augustini. 2
  13. a augustis olid T talu hooned kostja omandis vastavalt notariaalsele ostumüügilepingule ning N talu ehitiste näol oli tegemist kostjale kui talupidajale talumaana eraldatud maatükile kooskõlastatud projektdokumentatsiooni alusel alustada lubatud poolelioleva ehitisega. Ainetu on kostja vastuväide, et T talu hooned ei kuulunud ühisvara hulka, kuna olid tema poolt omandatud enne poolte teistkordset abielu sõlmimist 29.06.
  14. Omand T hoonetele tekkis notariaalse ostu-müügilepingu sõlmimisega 17.08.
  15. Kuna N talu varast keegi talupere liikmetest oma osa eraldamist ei nõudnud, muutusid N talu vara hulka kuulunud nii T talu kui ka N krundil asuvad ehitised tulenevalt AÕSRS § 16 lg 1, 2, 3 alates 01.12.1993 hageja ja kostja ühisvaraks. Ühisvara jagamise ajaks on T talu hooned läinud kolmanda isiku valdusse – kostja on need 24.05.1994 kinkinud L. T ile. Hoonetealune maa on kantud 04.10.2004 kinnistusraamatusse L. T i omandina. Seega ei saa nimetatud hooneid enam poolte vahel jagada. Kuna kohus on tuvastanud, et abielulahutuse järgselt ühisvara kokkuleppel jagamist ei toimunud, siis ei saa asuda seisukohale, et kostja kinkis pojale oma osa ühisvarast ning kostjat ei saa lugeda oma osa ühisvarast T talu hoonete näol kättesaanuks, arvestades muuhulgas asjaolu, et kinkeleping on tasuta tehing. Tema elamist käesoleval ajal T talus ei saa pidada selliseks hüvituseks, kuna kinkelepingust ei tulene kingisaajale mingeid kohustusi kinkija suhtes, samuti ei ole kinnistusraamatusse kantud mingeid piiratud asjaõigusi Mäe-T kinnistule kostja kasuks. Ühisvara jagamise ajal on seega võimalik jagada poolte vahel vaid X külas N maaüksusel õiguslikul alusel kasutataval maal paiknevaid pooleliolevat elamut ja sauna. Hageja soovib nimetatud hooneid enda omandisse, kuna seal on tema elukoht. Kostja taotleb hoonete jätmist kaasomandisse, sest soovib jätkata poolelioleva elamu ehitamist. Kohus leidis, et N maaüksusel asuvad hooned tuleb jätta hageja omandiks. Siinjuures arvestas kohus Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-18-06 väljendatud seisukohaga, et ühisvarasse kuuluva eluruumi jätmisel ühele või teisele poolele tuleb muuhulgas arvestada ka seda, kelle elukohaks vaidlusalune eluruum on. Hageja elab ehituskrundil valmisehitatud saunas (kasutusloas märgitud kui väikeelamu) alates
  16. a talvest ning tõendeid selle kohta, et hagejal oleks mingi muu eluruum, esitatud ei ole. Hoonete kaasomandisse jätmist ei pidanud kohus mõistlikuks, arvestades hoonete seisukorda ja poolte suhteid. Hageja esitatud AS Vestman Kinnisvara eksperthinnangu kohaselt oli nimetatud poolelioleva eramu ja sauna turuväärtus hindamise momendil, s.o
  17. a oktoobrikuus, 325 000 krooni. Kostja ei ole ehitiste hinnale vastuväiteid esitanud. Eeltoodust tulenevalt on õiglane PKS § 19 lg 4 alusel välja mõista kostjale hüvitisena omandist ilmajäämise eest pool N krundil asuvate ehitiste turuväärtusest, s.o 162 500 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  18. M.E. palub apellatsioonkaebuses lubada apellandil Põlvamaal X külas N talus asuva ehituse juurde kuuluva maa erastamistehingud lõpule viia ja hooned apellandile jätta, ühisvarast enamsaadu rahaline hüvitus summas 162 500 krooni pöörata vastustaja kasuks. Laste kaasaabil on apellant valmis nimetatud summa vastustajale hüvitama. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus jätnud arvestamata, et hageja asus vaidlusalusesse hoonesse N talus elama omavoliliselt ning kostja ja laste soove arvestamata. Jäädes lahutuse järel materiaalselt viletsamasse seisu, sh pidades üksi üleval kaht ühist alaealist last, polnud kostjal võimalust kohtumenetlust algatada. Kui hageja saaks nüüd N talu hooned endale 3 põhjendusega, et ta elab seal, on see kostja, tema kolme lapse ja nelja lapselapse suhtes ülekohune. Kohus on jätnud arvestamata ka asjaolu, et hageja püüdis nimetatud hooneid saada enda valdusesse pettuse teel: s.o mõõtes ühiselt ehitatud hoone üle ja pakkudes seda X Vallavalitsusele kui enda ehitatud väikeelamut. Sellest lähtuvalt võttis X Vallavolikogu kostjalt ära hoonete juurde kuuluva maakasutuse õiguse ning peatas kostja võimaluse antud maa erastamiseks. Hiljem vallavalitsus tunnistas oma viga ja andis kostjale erastamise võimalikkuse õiguse tagasi. Hageja ei leppinud vallavalitsuse viga parandava otsusega ja kaebas X valla Tartu Halduskohtusse (kohtuasi nr 3- 04-307). Halduskohus jättis V. T i kaebuse rahuldamata. Seega on ehituse juurde kuuluva maa erastamine ja kinnistusse kandmine veninud kostjast mitte sõltuvate asjaolude tõttu. Kuna peale lahutust kinkisid pooled tollase eluhoone T talus poolte ühisele pojale ja uusehituse N talus hõivas hageja, siis kostja ei ole ühisvarast osa saanud. Sissekirjutuse järgi elavad mõlemad pooled endiselt poja majas X külas, kuid hageja elab tegelikult uusehitusel ja kostjal polegi kusagil elada.
  19. V. V vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt on apellatsioonkaebus ebaõigesti võetud ringkonnakohtu menetlusse. TsMS § 637 lg 1 p 6 näeb ette, et kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Väide, et hageja asus vaidlusalusesse elamusse omavoliliselt ja kohus ei ole seda arvestanud, ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks, kuna tegemist oli abielulise ühisvaraga (või talundipere varaga), mille suhtes mõlemal olid võrdsed õigused. Poolelioleva ehitise juurde kuuluva maa erastamise kohta toodud väited ei ole samuti asjakohased. Kostja elab T talus, mis on kingitud poeg L. V ile, juba üle kümne aasta ning seetõttu väide, et tal ei ole kusagil elada, on vale. Apellatsioonkaebus ei vasta TsMS § 633 lg 3 nõuetele, kuna apellant ei ole näidanud, millist õigusnormi on kohus otsuse tegemisel rikkunud või missuguse asjaolu ebaõigesti tuvastanud. Ka on apellandi taotlused ebaselged. Taotlus erastamistehingute lõpuleviimise lubamiseks väljub ühisvara jagamise menetlusest, seega ei saa seda esitada ka apellatsioonkaebuses. Kohus on õigesti ja põhjendatult jaganud poolte ühisvara selliselt, et pooleliolev elamu on jäetud hagejale ja kostjale on välja mõistetud rahaline kompensatsioon. Poolelioleva ehitise hindamise tulemusi ei ole kostja vaidlustanud, seega peab ta hinda õigeks. Kohtuotsuses on põhjendatud poolelioleva ehitise jätmist hagejale sellega, et tema elab seal faktlisest lahkuminekust alates, seega üle 10 aasta. Teist elukohta tal ei ole. Asja teistsugusel lahendamisel jääks ta üldse ilma elukohata. Kostjal on elukoht olemas, sest poeg L. V , kellel T talu kuulub, elab Harjumaal. Kostja soovib pooleliolevat ehitist endale, samas möönab ta, et raha tal ei ole, et teisele poolele kompensatsiooni maksta, kuna viitab laste võimalikule abile. Seega on kohus ka sellest aspektist lähtudes lahendanud vaidluse õigesti. Kuna kostjal puuduvad rahalised vahendid isegi kompensatsiooni maksmiseks, siis ei ole tal ka vahendeid, et pooleliolevat ehitist valmis ehitada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4
  20. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg 6 ei korda ringkonnakohus maakohtu põhjendusi.
  21. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu otsust ühisvara koosseisu kindlaksmääramise ega vara väärtuse osas. Apellant taotleb maakohtu otsuse muutmist, sel viisil, et ühisvara koosseisu kuuluv ja käesoleval ajal vastustaja kasutuses oleval N maaüksusel asuvad hooned jätta apellandile ning mõista temalt välja vastustaja kasuks rahaline hüvitis. Ringkonnakohus leiab, et apellandi esitatud väited – vastustaja asus hoonetesse arvestamata apellandi ja laste soove, maaüksuse erastamine on lõpule viimata vastustaja käitumise tulemusena – ei anna alust maakohtu otsust muuta. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kuna apellandil on elukoht ja ta ei vaja elamiseks vaidlusaluseid hooneid, kuid vastustaja ainsaks elukohaks on nimetatud hooned, siis on põhjendatud jätta N maaüksusel asuvad hooned vastustaja omandisse ja mõista temalt välja õiglane hüvitis enamsaadud vara arvel. Vastustaja seisukoht, et apellant ei ole apellatsioonkaebuses esitanud väiteid selle kohta, et maakohus oleks materiaalõigusnorme ebaõigesti kohaldanud ega ka märkinud, et tõendeid oleks ebaõigesti hinnatud, on õige. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses toodud asjaolud ei ole veenvad ega piisavad, et muuta maakohtu poolt määratud ühisvara jaotust, seega tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja menetluses kantud kulud poolte endi kanda. Üllar Roostoja Egon Konsand 5 Andra Pärsimägi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.