lg 1, et tee kaitseks, teehoiu korraldamiseks, liiklusohutuse tagamiseks ning teelt lähtuvate keskkonnakahjulike ja inimesele ohtlike mõjude vähendamiseks rajatakse tee äärde kaitsevöönd. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on riigimaantee kaitsevööndi laius mõlemal pool sõiduraja telge ja mitme sõiduraja korral mõlemal pool äärmise sõiduraja telge 50 meetrit. Korraldusest ei selgu, millise seadusega või selle alusel antud õigusaktiga on keelatud teekaitsevööndis ehitustegevus.
reguleerib tegevust teel ja tee kaitsevööndis.
lg 1 p 1 kohaselt on teel ja teekaitsevööndis tee omaniku nõusolekuta keelatud ehitada hooneid või rajatisi ning rajada istandikke. Detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel võib hooneid ehitada teekaitsevööndisse juhul, kui see on lubatud kohaliku omavalitsuse kehtestatud detailplaneeringus. Seega on võimalik ka teekaitsevööndisse ehitada.
lg 3 alusel on teede- ja sideministri 28.09.1999.a määrusega nr 59 kehtestatud „Tee ja tee kaitsevööndi kasutamise ja kaitsmise nõuded“ (edaspidi Nõuded). Ka märgitud Nõuete punktis 28 on sätestatud, et teekaitsevööndis on tee omanikuta keelatud ehitada nähtavust piiravaid hooneid või rajatisi ning rajada istandikke. Kuid ei Teeseadus ega nõuded ei räägi sanitaarkaitsevööndist. Ka vaidlustatud korralduses ei ole tehtud viidet, millisest õigusaktist tulenevalt on 200 meetriline ehitustegevuse keeld, tulenevalt sanitaarkaitsevööndist, saadud. Vastuses on vallavalitsus viidanud teede- ja sideministri 28.09.1999 määrusega nr 55 kehtestatud „Tee projekteerimise normid ja nõuded“. Kuid nimetatud määrus sätestab nõuded uute teede projekteerimisele, antud juhul ei ole aga tegemist tee projekteerimisega. Kui vastustaja leidis korraldust vastu võttes, et sanitaarkaitsevööndisse ehitamine ei ole võimalik, siis tuli seda ka õiguslikult põhjendada, antud juhul seda tehtud ei ole. Vastustaja vastuses on märgitud ka raudteeohutsooni olemasolu, kuid korralduses vastav märge puudub, seetõttu ei saa kohus ka seda analüüsida. Raudteekaitsevööndile tehtud viide alles vastuses ei veena kohut, et seda asjaolu arvestati ka korralduse vastuvõtmisel. 5 Vaidlustatud korralduses on lühidalt märgitud, et kinnistu piirneb põhja poolt AS Reola Gaasi kinnistuga, millel asuva A-ohukategooriaga vedelgaasiterminali ohuala ulatus vedelgaasiterminali ümber on 700 meetrit ning planeeringuala jääb ohuala sisse. Kuid korralduses ei ole selgitatud, mida nimetatud ohuala tähendab ning kellele ja milliseid piiranguid nimetatud ohuala põhjustab. Korralduses on välja toomata, millise õigusaktiga või kelle poolt on vastav ohuala ulatus kehtestatud ja miks nimetatud ohuala takistab ehitustegevust naaberkinnistul. Ehituskeelu piire ei saa määrata kellegi kirja ega kooskõlastuste ega riskianalüüside alusel. Kui kaebuse esitajad ehk kinnistu omanikud on kohustatud maad kasutama vastavalt kasutusotstarbele ja keskkonnanõuetele ning täitma maa kasutamist reguleerivaid õigusnorme, siis tuleb keelduvas haldusaktis ka vastavad õigusnormid välja tuua. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et vaidlustatud korraldus ei ole piisaval määral põhjendatud. Seetõttu ei ole võimalik kontrollida, millistest tegelikest asjaoludest lähtudes tehti kaebajate jaoks keelduv otsustus. Seejuures ei ole antud kaebuse esitajatele eelnevalt võimalust omapoolsete argumentide ja vastuväidete esitamiseks ega seda neilt ka küsitud. Kaebajad märkisid kohtusitungil, et nad on nõus taotletud planeeringuala muutma. Et vallavalitsuse otsustus on vastu võetud ilma eelneva ettevalmistuseta, menetlust läbiviimata, tõendab asjaolu, et avaldus detailplaneeringu algatamiseks esitati vallavalitsusele 29.08.2007, korraldus võeti aga vastu juba järgmisel päeval, so 30.08.2007.a. Vastustaja on oma hilisemates väidetes tuginenud valla üldplaneeringule, kuid valla üldplaneering on Kambja Vallavolikogu poolt vastu võetud alles 04.09.2007, seega hiljem kui on välja antud vaidlustatud korraldus. Seega ei olnud vallavalitsusel korralduse vastuvõtmisel õiguslikult võimalik arvestada mittekehtiva üldplaneeringuga. Arvestades eeltoodut kohus rahuldab kaebuse ja tühistab Kambja Vallavalitsuse 30.08.2007 korralduse nr 642. Kaebajate taotlus, et kohus teeks vastustajale ettekirjutuse detailplaneeringu algatamiseks, ei kuulu rahuldamisele. Kohus tühistab vaidlustatud korralduse selle ebapiisava põhjendatuse tõttu, mis võisid viia ebaõigele lahendile. Vastustajal tuleb kaebajate taotlus läbi vaadata vastavalt haldusmenetluse reeglitele ja nõuetele ning uuesti otsustada, kas taotletud planeeringu algatamine on põhjendatud või mitte. Detailplaneeringu algatamise otsustamise õigus on haldusorganil, mitte halduskohtul. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kaebus rahuldatakse osaliselt, jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebuse esitajad on esitanud taotluse välja mõista vastustajalt menetluskulud kokku 3080 krooni, sellest õigusabikulud 3000 krooni ja riigilõiv 80 krooni. Kuna kohus rahuldab kaebused osaliselt, kuuluvad ka menetluskulud väljamõistmisele osaliselt, see on pooles ulatuses. Eda Muts kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.