Tsiviilasi nr.2-06-21924 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-06-21924 Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Heli Käpp Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 28.

-le ja ES-le. Hagejate arvates tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada võlaõigusseaduse üürisuhete regulatsiooni. KOSTJA VASTUVÄITED 05.12.2006 vastuses hagile kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväidete kohaselt 06.05.2005 sõlmis ta hagejatega tähtajatu üürilepingu XXX korteri nr 1 (üldpinnaga 43,6 m2) jätkuvaks kasutamiseks. 01.10.2005 kohtus hageja NK kostjaga uue üürilepingu sõlmimise sooviga. Hageja soovis anda kostja kasutusse sama maja korterit nr

1. Pooled sõlmisid üürilepingu XXX korteri nr 2 (üldpinnaga 42,6 m2) kasutamiseks tähtajaliselt kuni 31.05.2006.a. Hageja ei ole korterit nr 2 reaalselt kostja kasutusse andnud, kostja ei ole korterit nr 2 hetkegi kasutanud ning elab tähtajatu üürilepingu alusel edasi korteris nr
2. Arusaamatu on hagejate taotlus tõsta kostja välja korterist nr 1 korteri nr 2 kasutamiseks sõlmitud üürilepingu alusel. Kostja märgib, et kostja kasutuses olev korter nr 1 asub hoones, mis õigusvastaselt võõrandatud varana tagastati hagejatele ning neile kuulub hoonest 66 %. Enne tagastamist oli korteri order väljastatud kostja nimele, kostja teostas korteri elamiskõlblikuks muutmiseks korteris 1998 – 1999.a. kapitaalremondi. Kostja on end registreerinud Nõmme Linnaosa Valitsuses munitsipaalkorteri taotlejana ning korduvalt teavitanud kohalikku omavalitsust tekkinud situatsioonist. Kostja soovib kasutada vaidlusalust korterit nr 1 kuni talle munitsipaalkorteri eraldamiseni Nõmme LOV poolt. 2 15.08.2007 täiendavas vastusest nähtuvalt kostja oli sundüürnik. 15.08.2002.a. kostja sõlmis Tallinna linnaga tähtajatu üürilepingu nr XXX 17.09.2002 tagastati Tallinnas, XXXasuv elamu hagejatele. 17.09.2002 koostatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktis on märgitud, et kostja M. V kasutab 15.08.2002 üürilepingu nr XXX alusel korterit nr
3. Omandiõiguse üleminekul hagejad asusid varem sõlmitud üürilepingutes üürileandja asemele. Vastavalt

§ 121

lg 1 loeti üürisuhte pikkuseks 3 aastat, kui üürnik ja omanik ei lepi elamu tagastamisel kokku teisiti. Poolte vahel puudus teistsugune kokkulepe, seega seaduse alusel kehtis üürisuhte korteri nr 1 kasutamiseks kuni 17.09.2005.a. Üürisuhte lõpetamiseks pidid hagejad elamuseaduse § 32 lg 2 kohaselt enne 17.09.2005.a. teatama, et ei soovi kostjaga uut üürilepingut sõlmida või endist pikendada. Hagejad üürnikule lõpetamise soovist teada ei andnud ning üürisuhe pikenes vaikimisi

§ 121lg 3 ja ES § 32 lg 2 alusel veel viieks aastaks kuni 17.09.2010.a.

Hagejate poolt väidetavalt 28.09.2005 kostjale saadetud üürilepingu lõpetamise teade on esitatud hilinemisega, teate esitamise ajaks oli üürileping juba viieks aastaks pikenenud. Kostja leiab samuti, et tõendamata on hagejate väide, et kostja korduvalt rikkus üürniku kohustusi, ei maksnud korraliselt üüri ja kõrvalkulusid. Hagejate väide on tõendamata. Hagejad 2005.a. sügisel

§ 121lg 3 ja lg 4 ning ES § 33 kohaselt ei vaidlustanud üürilepingu pikendamist.

Poolte vahel 06.05.2005 sõlmitud üürileping ei muutnud üürisuhte tähtaega. Selles üürilepingus leppisid pooled kokku üüri suuruses, tagatisraha maksmises ja veel mõnes üürisuhet täpsustavas tingimuses. Lepingu tähtaeg on lepingus jäetud välja toomata, kuigi kirjeldatakse selle tähtaja möödumisel saabuvat tagajärge. Puudub ka märge, et leping oleks sõlmitud tähtajatuna. Seega pooled ei muutnud

§ 121

lg 1 alusel määratud üürisuhte kestust, see kehtis edasi ka pärast 06.05.2005 üürilepingu sõlmimist kuni tähtaja saabumiseni 17.09.2005.a. Tähtaja saabumisel teistsuguse kokkuleppe puudumisel pikenes üürisuhe kuni 17.09.2010.a. Hagejate nõue tugineb 01.10.2005 sõlmitud tähtajalisele üürilepingule. Kostja leiab, et nimetatud üürileping sõlmiti korteri nr 2 kasutamiseks, hagejate eksitust korterinumbri kirjutamisel ei pea kostja tõepäraseks, sest erinevus on ka lepingu p 1 toodud eseme kirjelduses. Seega on 06.05.2005 ja 01.10.2005 lepingutes tegemist erinevate eluruumidega. Kostja ei võtnud kunagi korteri nr 2 valdust üle ega asunud seda kasutama, seega 01.10.2005 sõlmitud leping ei reguleeri reaalset üürisuhet. Hageja ei andnud kostjale enne lepingu sõlmimist aega lepinguga tutvuda. Pärast allkirjastamist lepingut lugedes kostja leidis, et see on sõlmitud korterile nr

1. Kuna kostja korterisse nr 2 elama ei asunud, siis kostja luges, et see leping ei omanud õiguslikke tagajärgi. Kostja leiab, et hagejad soovisid vahepealsete uute üürilepingute sõlmimisega viia kostja eksitusse ja kõrvale hiilida seaduses ettenähtud üürisuhte viieks aastaks pikenemise regulatsioonist. Tähelepanuväärne on, et üürilepingutes ei ole sõnagi kostja kui sundüürniku staatusest ega asjaolu, et uue üürilepingu sõlmimisega tahetakse kostjale seadusega antud tagatisi eirata või lühendada. Hagejad esitasid oma nõude lähtudes asjaolust, et pooltevaheline üürisuhe on lõppenud ja seega on lõppenud kostja seaduslik valdus hagejate varale. Kostja leiab, et tegelikkuses üürisuhe ei ole lõppenud ja see kehtib XXX korteri nr 1 suhtes kuni 17.09.2010.a. Seega hagiavalduses kirjeldatud asjaolud ei ole veel saabunud ja hagejate nõue on alusetu. Kostja taotleb jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
2. Käesolevas tsiviilasjas hagejad taotlevad, et kostja vabastaks tema kasutuses oleva eluruumi, sest pooltevaheline üürisuhe on lõppenud 01.10.2005 sõlmitud üürilepingu tähtaja möödumise tõttu ning kostjal puudub seaduslik alus hagejatele kuuluva eluruumi valdamiseks. 3
3. Hageja leiab, et poolte vahel sõlmitud lepingud ei muutnud kostja kui sundüürniku ja hagejate vahelise üürisuhte tähtaega ning poolte vahel kehtib omandireformi aluste seaduse (

) ja elamuseaduse (ES) sätete alusel pikenenud üürileping tähtajaga 17.09.2010.a.

1. Kohus tegi asja arutamise käigus kindlaks järgmised asjaolud, mille üle poolte vahel vaidlus puudub: - 15.08.2002 sõlmis kostja tähtajatu üürilepingu nr XXX Tallinna linnaga XXX korteri kasutamiseks. - 28.06.2002 Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 1963 otsustati tagastada XXX hoone XXX mõttelist osa NK’ile ja A-RK’ile, kummalegi ½ mõttelist osa. Vaidlusalune korter nr 1 on kaasomanike kokkuleppel hagejate kasutuses ja käsutuses. - Vara tagastati 17.09.2002 koostatud vara üleandmise- vastuvõtmise aktiga nr 403 (t.l. 8), akti punkti 6 on märgitud isikud, kellel oli XXX hoone tagastamisel üürisuhe Nõmme Linnaosa Valitsusega, s.h. korteri nr 1 üürnikuna on märgitud MV. Tallinna linnaga sõlmitud kirjalikke üürilepinguid hagejatele üle ei antud. - 06.05.2005 sõlmisid hagejad ja kostja üürilepingu (t.l. 36 - 38), millega hagejad andsid kostja ja tema perekonna kasutusse XXX korteri nr
2. Üürilepingu p 4.
3. kohaselt korteriüüri suurus määratakse poolte kokkuleppel. Lepingus on pooled kokku leppinud üüri suuruses 400 kr kuus. Samuti kohustus üürnik tasuma üürileandjale tagatisraha 1500 krooni. Lepingu tähtaega üürilepingus märgitud ei ole. - 01.10.2005 allkirjastasid pooled üürilepingu (t.l. 39), millega hagejad kohustusid andma kostja kasutusse XXX korteri nr 2 üldpinnaga 42,6 m2 tähtajaga kuni 31.05.2006.a. Üüri suuruseks on lepingus märgitud 1200 krooni kuus, samuti kohustus üürnik tasuma üürileandjale 1500 krooni tagatisraha. - 13.06.2006 kostja M. V sai allkirja vastu kätte hagejate 12.06.2006 teate tähtajalise üürilepingu lõpetamise kohta. - Kostja korterit vabastanud ei ole.
4. Pooled vaidlevad selle üle, kas 06.05.2005 üürileping lõpetas kostja sundüürniku staatuse ja muutis pooltevahelise üürisuhte tähtajatuks ning kas tähtajatu üürileping on lõppenud. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas 01.10.2005.a. üürileping reguleeris pooltevahelist tegelikku üürisuhet.
5. Vaidluse lahendamiseks kohus esmalt analüüsib, kas 06.05.2005 ja 01.10.2005 üürilepingutega muutus kostja kui sundüürniku staatus ja üürisuhe. 6.

§ 121

lg 1 kohaselt loeti elamu tagastamisel kehtiv üürileping kehtivaks kolmeks aastaks, alates elamu omandiõiguse üleminekust õigustatud subjektile, kui üürnik ja omanik ei lepi elamu tagastamisel kokku teisiti. Kui kirjalik üürileping on üürnikuga sõlmimata, tuleb see omandireformi kohustatud subjektil üürnikuga sõlmida enne tagastatava elamu üleandmist.

§ 121lg 3 kohaselt käesoleva paragrahvi 1.

lõikes nimetatud üürilepingu tähtaja möödumisel pikeneb üürileping viieks aastaks. Üürileandja võib vaidlustada üürilepingu pikenemise üksnes käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel. Vaidluse korral otsustab pikenemise kohus.

§ 121

lg 11 kohaselt laienevad

§ 121

sätted üürisuhtele, mille pooleks olev üürnik elas eluruumis elamu tagastamise hetkel. Käesoleva paragrahvi alusel pikenenud üürilepingu tähtaja möödumisel võib üürilepingut pikendada Eesti Vabariigi elamuseaduse paragrahvide 32 ja 33 alusel. Sellisel juhul ei kohaldata eluruumi üürilepingu pikenemisele võlaõigusseaduse eluruumi üürilepingu sätteid. 7. Hagejatele õigusvastaselt võõrandatud XXX hoone tagastamise ajal oli hoones asuva korteri nr 1 kasutamiseks kostjal kehtiv, enne tagastamist Tallinna linnaga sõlmitud kirjalik üürileping. Elamu mõttelise osa omandiõigus anti hagejatele üle 17.09.2002.a. vara üleandmisevastuvõtmise aktiga. Seega

§ 121lg 1 alusel loeti üürileping kehtivaks kuni 17.09.2005.a.

4 Enne selle tähtaja möödumist, 06.05.2005 sõlmisid pooled uue üürilepingu. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised, uurinud kohtule esitatud kirjalikke seisukohti ja tõendeid ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et tõepärane on kostja seisukoht, et 06.05.2005 üürilepingu sõlmimise eesmärk oli fikseerida kirjalikult üüri suurus ja maksmise kord, kuid varem kostja kui sundüürnikuga sõlmitud üürilepingu tähtaega ega kostja sundüürniku staatust lepinguga ei muudetud. Hageja N. K seletustest kohtuistungil selgus, et Tallinna linnaga sõlmitud üürilepinguid vara tagastamisel hagejatele üle ei antud ning hagejad ei olnud teadlikud nendes lepingutes sätestatud tingimustest. Samuti hageja kinnitas, et kuni 2005.a. maini ta kostjalt üüri tasumist ei nõudnud. Pooled leppisid 06.05.2005 üürilepingus kokku üürisummas 400 kr kuus, lisaks pidi kostja tasuma muude talle osutatavate teenuste eest ning maksma hagejatele 1500 krooni tagatisraha. Eluruumi kasutamise eest tasutavad maksed tuli tasuda jooksva kuu 20ndaks kuupäevaks. Lepingust ei nähtu poolte soov lõpetada varasem, sundüürnikuga sõlmitud üürileping ja sõlmida uus üürileping. Hagejad oma 15.01.2007 kirjalikus vastuses märgivad samuti, et 2005.a. septembrikuu lõpus, s.o. pärast 06.05.2005 üürilepingu sõlmimist, hageja N. K kohtus kostjaga eesmärgiga korter kostjalt kui seniselt sundüürnikult vastu võtta või äärmisel juhul sõlmida uus üürileping. Eelnevast kohus järeldab, et ka peale 06.05.2005 lepingu sõlmimist pidasid hagejad kostjat sundüürnikuks ning 06.05.2005.a. üürilepingu sõlmimise ainus eesmärk oli kirjalikult fikseerida üürisumma ja tasumise kord. Nimetatud üürileping ei ole seetõttu käsitletav ES § 32 lg-s 2 sätestatud uue üürilepingu sõlmimisena, mis oleks välistanud sundüürniku üürilepingu pikenemise veel viieks aastaks

§ 121lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumisel.

Seega oli poolte vahel kehtiv üürileping tähtajaga kuni 17.09.2005.a.

1. Hagejad ei ole tõendanud, et on kostjat ES § 32 lg 2 kohaselt enne üürilepingu tähtaja 17.09.2005.a. möödumist teavitanud lepingu lõpetamisest või uue lepingu sõlmimisest. Hagejad on paljasõnaliselt väitnud, et saatsid 28.09.2005.a. kostjale teate tähtajatu üürilepingu lõpetamisest alates 01.10.2005.a. Nimetatud kirja kohtule esitatud ei ole. Hagejate 15.01.2007 vastuses (t.l. 49) tsiteeritud kirja tekstist nähtuvalt on hagejad selle kirja koostanud tähtajatu lepingu ülesütlemise teatena võlaõigusseaduse alusel. Kohus eespool tuvastas, et 06.05.2005 üürileping ei muutnud pooltevahelist üürisuhet tähtajatuks, lisaks on 28.09.2005 teade koostatud pärast 17.09.2005 lepingutähtaja möödumist, mistõttu ei ole tähtajatu üürilepingu ülesütlemise avaldus käsitatav üürilepingu lõpetamise teatena ES § 32 lg 2 tähenduses. Menetlusosalised ei ole asjas esile toonud asjaolu, et enne 17.09.2005 oleksid pooled teineteisele teinud ettepaneku uue lepingu sõlmimiseks. Seega ei ole 01.10.2005 leping käsitatav uue lepingu sõlmimisest teavitamisena ES § 32 lg 2 tähenduses.
2. Kõike eelnevat arvesse võttes kohus leiab, et 17.09.2005 pikenes hageja ja kostja vaheline üürisuhe

§ 121lg 3 alusel viieks aastaks kuni 17.09.2010.

Hagejad üürileandjatena üürilepingu pikenemist ei vaidlustanud.

1. Hagejad leiavad, et hiljemalt 01.10.2005 tähtajalise üürilepingu sõlmimisega pooltevaheline varasem tähtajatu üürisuhe lõppes. Kohus otsuses eespool tuvastas, et pooltevaheline üürisuhe ei muutunud tähtajatuks, mistõttu kohus ei analüüsi hagejate väiteid tähtajatu üürisuhte lõppemisest. Vajalik on aga anda hinnang sellele, kas 01.10.2005 sõlmitud uus tähtajaline üürileping lõpetas kuni varasema, kuni 17.09.2010 kehtiva tähtajalise üürilepingu.
2. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel poolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (lg 4). Tulenevalt VÕS § 29 lg 5 sätetest arvestatakse lepingu tõlgendamisel eelkõige muu hulgas lepingu sõlmimise asjaolusid ning lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. 5
3. Kohus leiab, et poolte ühine tahe ei olnud 01.10.2005 lepinguga lõpetada varasem tähtajaline üürileping. Hagejad on lepingu sõlmimisel lähtunud ebaõigest eeldusest, et poolte vahel oli tähtajatu üürileping, mis oli alates 01.10.2005 üles öeldud, mistõttu oli hagejate arvates üürisuhte jätkamiseks vajalik uue lepingu sõlmimine. Kostjal sundüürnikuga oli 01.10.2005 kehtiv üürisuhe hagejatega, seega kostjal puudus vajadus ja tahe uue tähtajalise üürilepingu sõlmimiseks. Kostja kohtuistungil seletas, et on siiani veendunud, et ta on sundüürnik ning 01.10.2005 lepingu sõlmis hagejate nõudmisel; hiljem lepingut lugedes kostja avastas, et leping on sõlmitud mitte kostja kasutuses oleva korteri kohta, mistõttu kostja jättis lepingu tähelepanuta. Hagejate tegelik tahe selgub hagejate 15.11.2007 esitatud vastusest kostja kompromissettepanekule: hagejatel on juba 2005.aastast kavatsus kostjaga üürisuhe lõpetada, sest madala üüri tõttu on see üürisuhe hagejatele koormav ja majanduslikult kahjulik. Samuti kinnitas N. K kohtuistungil 15.11.2007, et hagejate eesmärk on korter välja üürida turuhinnaga ja saada tulu. Seega oli üürilepingu sõlmimise eesmärk eelkõige suuremas üürimääras kokku leppimine. Sarnase lepingu sõlmimisega olid pooled üürimääras kokku leppinud ka 06.05.2005.a.
4. 01.10.2005 üürilepingu kohaselt hageja andis kostja kasutusse XXX korteri nr 2, üldpinnaga 42,6 m
5. Hagejate väitel oli korteri numbri märkimisel eksitud ja tegelikult peeti silmas korterit nr
6. Võrreldes 06.05.2005 kostjaga korteri nr 1 osas sõlmitud üürilepinguga on 01.10.2005 lepingus erinev ka korteri pind, mida hagejad selgitada ei osanud. Kohus loeb veenvaks hageja N. Ki 22.05.2007 istungil antud selgitust, et seoses maja tagumise ukse muutmisega peasissepääsuks muutus korterite numbrite järjestus peasissepääsu suhtes ebaloogiliseks ja see tingis hagejate eksimuse korteri numbri kirjutamisel. Kuna korteris nr 2 on vara tagastamisest alates hagejate ja kostja kinnitusel olnud sama sundüürnik R. G , loeb kohus tõeseks hagejate väite, et üürilepingu sõlmimisel hagejad korterit nr 2 silmas ei pidanud ja üüriobjektiks oli mõlema poole arusaamise järgi kostja kasutuses olev korter nr
8. Kohus leiab, et 01.10.2005.a. leping on formaalne, tegelikkuses kumbki pool lepingut ei täitnud ega teiselt poolelt lepingu täitmist nõudnud ning leping reaalseid õiguslikke tagajärgi pooltele kaasa ei toonud. 14.
9. Üürilepingu järgi on üürileandja kohustatud andma üürnikule kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (võlaõigusseadus (VÕS) § 271). Üürilepingus märgitud korterit nr 2 kostja valdusesse kunagi ei antud. 01.10.2005 lepingu sõlmimisel hagejal ei tekkinud reaalset kohustust ka korterit nr 1 kostja valdusesse anda ega kostjal reaalset õigust seda nõuda, sest korter juba oli kostja valduses. 14.
10. 01.10.2005 üürilepingu järgi kostja kohustus tasuma hagejatele üüri 1200 kr kuus, samuti tasuma tagatisraha 1500 kr. Pooled kohtuistungil kinnitasid, et 01.10.2005 lepingu sõlmimise järel kostja jätkas üüri maksmist 06.05.2005 lepingus kokkulepitud suuruses 400 kr kuus. Sama nähtub ka hageja poolt viimasel kohtuistungil esitatud, 07.04.2007 koostatud ülevaade XXX korteri üüri- ja maamaksete kronoloogiast. Hagejad on tabelisse märkinud tasumisele kuuluva üürisummana küll 01.10.2005 lepingu järgi 1200 krooni, kuid kohtule ei ole esitatud mingeid tõendeid, et hagejad reaalselt nõudsid selle summa tasumist kostjalt. Nii 06.05.2005, kui ka 01.10.2005 lepingute punkti 4.
11. kohaselt pidi üüri tasumine toimuma üürileandja vastava teatise alusel. Üüri tasumine teatiseta on lepingust tulenevalt erandlik. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hagejad ei ole ühtegi üüriteadet kostjale esitanud. Samuti ei ole hagejad esitanud kostjale muus vormis nõuet tasuda üüri 1200 kr kuus ega pöördunud üürivõla väljamõistmiseks kohtu poole. Hagejad on aktsepteerinud, et kostja on kuni 25.10.2006 tasunud üüri 400 krooni kuus. Samuti hageja N. K kohtuistungil kinnitas, et ei nõudnud kostjalt uuesti tagatisraha tasumist.
12. Eelnev tõendab kohtu hinnangul veenvalt, et ka hagejad suhtusid 01.10.2005 üürilepingusse formaalselt. Hagejad lähtusid ebaõigest eeldusest, et üürisuhe kostjaga on üles öeldud, kuid soovisid võimaldada kostjal ja tema perel vaidlusaluses korteris elada laste kooliaasta lõpuni, seetõttu sõlmiti kirjalik üürileping, mille tegelikku täitmist hagejad kostjalt ei nõudnud. Kuna 6 kohus tuvastas, et 01.10.2005 oli poolte vahel tegelikult kehtiv üürisuhe, ei saa ebaõigete eelduste alusel sõlmitud formaalne leping ilma lepinguosaliste vastava eesmärgi ja otsese tahteavalduseta tuua kaasa kehtiva tähtajalise üürisuhte ennetähtaegset lõppemist.
13. Lisaks kohus märgib, et hagejad ei ole lükanud ümber kostja väidet, et enne lepingu alla kirjutamist ei võimaldatud kostjal seda abikaasale tutvustada. Kohtuistungil kohus veendus, et kostja ei ole võimeline iseseisvalt õiguslikke asjaolusid hindama ega oma huve kaitsma ning tal ei olnud võimalik aru saada, milliseid õiguslikke tagajärgi lepingule alla kirjutamine kaasa võib tuua.
14. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes tema asja õigusliku aluseta valdab. VÕS § 334 lg-s 1 sätestatud üüritud asja tagastamise kohustus tekib üürilepingu lõppemisel. Kohus tuvastas, et poolte vahel on kehtiv üürileping tähtajaga 17.09.2010.a. Seega kostja valdab hagejatele kuuluvat korterit õiguslikul alusel, üürilepingu tähtaeg ei ole veel saabunud ja asja üürileandjale tagastamise kohustust ei ole veel tekkinud. Seega puuduvad õiguslikud alused ja eeldused hagi rahuldamiseks ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Hagi rahuldamata jätmine ei võta hagejatelt võimalust ega õigust oma tegeliku eesmärgi – suurema üüri maksmise - saavutamiseks vastava taotlusega kostja poole pöörduda. Hagejate väide, et kostja senist maksmist arvestades ei ole neil usku, et kostja suuremat üüri maksma hakkab, ei anna alust käesoleva hagi rahuldamiseks.
15. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hagejate kanda. Vastavalt TsMS § 165 lg-le 1 vastutavad hagejad menetluskulude eest võrdsetes osades. Heli Käpp Kohtunik 7