§-ist 3, sest seaduses on sätestatud haldusorganile kohustuslik tähtaeg, mille jooksul tuleb kohalikul omavalitsusel ehitusloa taotlus läbi vaadata (st asi sisuliselt otsustada), mitte hoiduda seadusekohaseid ülesandeid täitmast ja oma otsuseid motiveerimast. Vaidlustatud korraldus takistab seadusvastaselt menetlust, mis on kaebaja initsiatiivil alanud ning suunatud ehitusloa taotluse lõplikule lahendamisele. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt selgitanud, et projekteerimistingimuste ja ehituslubade andmise otsustamine on diskretsiooniotsus (Riigikohtu 26.11.2002.a. otsus haldusasjas nr 3-3-1-64-02; 04.04.2006.a. otsus haldusasjas nr 3-3-1-13-06 ja 04.05.2006.a. otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-06). Riigikohus ei ole kunagi väljendanud seisukohta, et ehitusloa taotluse esitamisel oleks ainuvõimalik lahendus ehitusloa taotluse rahuldamine ja ehitusloa väljastamine. Seega ei ole EhS § 23 lõike 1 näol, millega vaidlustatud korraldust on põhjendatud, tegemist imperatiivse normiga, millele viitab näiteks ka EhS § 23 lõike 8 sõnastus, mis annab kohalikule omavalitsusele õiguse ehitusloa väljastamisest keelduda, kuid seaduses kindlaks määratud tähtaja (20 päeva) jooksul. Samuti ei anna haldusmenetluse peatamiseks alust Tarvastu valla ehitusmääruse punkt 24.3, millega samuti vaidlustatud korraldust õiguslikult põhjendatakse. Ehitusluba on praegusel juhul ka tegevusloaks Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 7 punkti 1 tähenduses, mistõttu on vastustaja KeHJS § 9 kohaselt tegevusloa andmise otsustamiseks õigustatud isik. KeHJS § 24 annab vastustajale (otsustajale) tegevusloa andmise, kui ka sellest keeldumise pädevuse. KeHJS § 24 lõikest 2 tuleneb, et otsustajal on õigus keskkonnamõju hindamise tulemused ja keskkonnanõuded arvestamata jätta. Seega ei ole KeHJS § 24 näol samuti tegemist sellise 2 sättega, mis kohustaks vastustajat tegevusluba välja andma ja lõplikus haldusaktis keskkonnamõju hindamise aruannet ja keskkonnanõudeid kohustuslikult arvestama. EhS ja KeHJS loogika nende seaduste koostoimes seisneb ikkagi selles, et tegevusloa (ehitusloa) andmine või sellest keeldumine on otsustaja (KeHJS § 9), mitte järelvalvaja (KeHJS § 10 lg 2) pädevuses. Seega, kui vastustaja otsustaks ehitusloa väljastada, siis tuleks tal anda sellekohane (soodustav) haldusakt ning juhul, kui vastustaja ehitusloa väljastamisest keelduks, tuleks
Vaidlustatud korralduses ei ole tegelikult ühtegi viidet sellisele õigusnormile, mis annaks käesoleval juhul aluse menetluse peatamiseks. Samuti ei kehtesta KeHJS tegevusloa taotluse läbivaatamiseks ja asja lõplikuks otsustamiseks erinevat tähtaega võrreldes EhS § 23 lõikes 8 sätestatud tähtajaga. Haldusasi nr 3-07-1567, millele vastustaja on vaidlustatud korralduses viidanud, ei takista samuti kohalikul omavalitsusel (vastustajal) oma seadusest tulenevat kohustust täitmast, ehitusloa taotlust läbi vaatamast ja selles asjas lõplikku otsust langetamast. Samuti ei ole halduskohus peatanud ehitusloa andmisele suunatud menetlust ning ei ole keelanud ehitusloa taotlust lahendamast. Ehitusloa suhtes lõpliku otsuse tegemine ei olegi kohtu vaid hoopis vastustaja pädevuses. Vastustaja on ka ise haldusasjas nr 3-07-1567 asunud seisukohale, et VKT korralduse nr 1399 näol ei ole tegemist lõpliku haldusaktiga (
ja HKMS § 4 lõige 1), kuid ta põhjendab selles asjas kohtusse pöördumist Riigikohtu halduskolleegiumi otsusega nr 3-3-1-48-02, milles Riigikohus leidis, et eelhaldusakt tuleb vaidlustada siis, kui sellega on vältimatult kindlaks määratud lõpliku haldusakti sisu. Kaebaja ei nõustu sellega, et keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmine (VKT korraldus nr 1399) määrab vältimatult kindlaks ehitusloa (lõpliku haldusakti) sisu, sest ehitusluba ei anna VKT vaid vastustaja ise, kellel on õigus ehitusluba diskretsiooniliselt sisustada, samuti keelduda üldse selle loa väljaandmisest. Vastustaja poolt haldusasjas nr 3-07-1567 vaidlustatud korralduse nr 1399 punktis 3.6 on näiteks märgitud, et Tarvastu Vallavalitsusel tuleks kaaluda täiendavate tingimuste seadmist seoses võimalike lõhnaprobleemidega ning juba see asjaolu annab tunnistust sellest, et VKT korraldus ei ole vastustajale siduv ega lõplik ning ei sekku tegelikult kohaliku omavalitsuse diskretsiooniruumi ehitusloa andmise või mitteandmise küsimuse lahendamisel. Kui vastustaja VKT korraldusega nr 1399 heaks kiidetud keskkonnamõju hindamise tulemusi või keskkonnanõudeid ei arvesta või nendega ei nõustu, tuleb tal taotletud ehitusluba jätta haldusaktiga välja andmata vastavalt
HJS § 24 lõikele 2, kuid mitte haldusmenetlus peatada või selles küsimuses kohtusse pöörduda. Eeltoodud põhjustel on haldusmenetluse peatamine kaebaja suhtes seadusvastane, koormav ja ebaproportsionaalne ning vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, mis tuleneb
§-ist 5 lg 2. Selle sätte kohaselt tuleb haldusmenetlus läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Vastustajal on haldusmenetluse läbiviimise ja asja lõpliku otsustamise pädevus tegelikult olemas. Vastupidine seisukoht ei tugineks seadusele ega kohtupraktikale. Vastustaja on esitanud vastuse kaebaja kaebusele, milles palutakse kaebus jätta rahuldamata. Kaebaja jääb esitatud kaebuse juurde ning tulenevalt vastustaja vastuses esitatust, peab kaebaja oluliseks esitada omapoolsed järgnevad vastuargumendid. 3 KeHJS § 11 lõike 11 kohaselt peatub tegevusloa taotluse menetlus keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmiseni. Seega tuleneb seadusest, et tegevusloa taotluse menetlus peatub KMH aruande heakskiitmiseni ning selleks ei saa ega pea välja andma haldusakti (antud juhul kaevatavat korraldust nr 274). Tuleb märkida, et kaevatavat korraldust ei ole motiveeritud KeHJS normidega ja kaebaja püüab haldusakti tagantjärele sisustada. Kaevatavast haldusaktist nähtub, et ehituslubade väljastamise menetlus on peatatud hoopis EhS § 23 lõike 1, Tarvastu valla ehitusmääruse punkti 24.3 ja Tartu Halduskohtu 06.08.2007.a. määruse alusel, mitte KeHJS normide alusel. Vastustaja ei ole peale ehituslubade väljastamise taotluste esitamist pöördunud kordagi kaebaja poole ega teinud ettepanekut esitada asja otsustamiseks täiendavat teavet ja dokumente või anda täiendavaid selgitusi, millega on rikutud nii uurimispõhimõtet (
), kui ka ärakuulamispõhimõtet (
). Selline käitumine on kummaline, sest vastustaja heidab haldusasjas nr 3-07-1567 samaaegselt ette nimelt seda, et keskkonnamõju hindamise aruandes ei ole kõiki vajalikke küsimusi tema arvates (piisavalt põhjalikult) käsitletud. Seadusega ja hea halduse põhimõttega olnuks kooskõlas, kui vastustaja taganuks kaebajale ärakuulamisõiguse ja selgitanuks oma seisukohti (
), mille tulemusena olnuks kaebajal võimalik valida erinevate käitumisvariantide vahel. Selline käitumine omakorda aidanuks kaasa sellele, et haldusmenetlus ei jääks asjatult ja ebaproportsionaalselt kohtuvaidluste tõttu venima. EhS § 23 lõikes 8 sätestatud 20 päevane menetlustähtaeg on enam kui piisav, et tagada kaebajale ärakuulamisõigus ning selle aja jooksul jõuda ühisele selgusele selles, kas haldusorganil on asja otsustamiseks piisavalt teavet või on kaebaja poolt esitatud teave haldusorgani arvates ebapiisav. Kui vastustaja leidis, et ehituslubade taotlemisel esitatud dokumentatsioon (antud juhul näiteks keskkonnamõju hindamise aruanne vms) on puudulik, pidanuks ta andma kaebajale ka EhS § 24 lõike 2 alusel võimaluse sellised puudused kõrvaldada. Kaebajale olnuks ka sel viisil tagatud õigus ja võimalus kaaluda erinevate käitumisvariantide vahel.
§-ist 6 tuleneva uurimispõhimõtte kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Kuna uurimispõhimõtte järgimise nõue on haldusorgani seadusest tulenev kohustus, siis selles küsimuses ei ole haldusorganil õigust ise otsustada, kas ta seda põhimõtet järgib või mitte.
§-is 40 sätestatud ärakuulamisõiguse tagamine ei ole samuti diskretsiooniotsus ja haldusorgan on kohustatud isikule sellise õiguse tagama (v.a seaduses otseselt ette nähtud juhtudel), kui haldusorgan leiab, et taotleja poolt esitatud teave on näiteks puudulik ega vii soovitud tulemuseni. Menetlusosalisele ärakuulamisõiguse andmine ja selle õiguse tõhusa realiseerimise võimaldamine on eriti oluline siis, kui teabe puudumise tõttu tuleks tõenäoliselt teha haldusakti andmisest keelduv (taotleja jaoks negatiivne) haldusotsus (
Ehituslubade väljastamise menetluse peatamine ilma, et ehituslubade taotlusi oleks asutud vastustaja poolt sisuliselt läbi vaatama, on kaebaja suhtes ebaproportsionaalne haldusmeede, mis põhjustab haldusmenetluse põhjendamatut venimist ega ole sellisena kooskõlas ka
lõikega 2, sest otsuse saab selles asjas seaduse kohaselt teha üksnes vastustaja ise. Nagu varem märgitud, jäeti kaebaja vastustaja poolt täielikku teadmatusse küsimuses, kas ehitusloa taotlustele lisatud teave (sh näiteks keskkonnamõju hindamise aruanne) olid vastustaja arvates piisavalt informatiivsed või mitte. Haldusorgani sellist käitumist ei saa pidada seadusega ja hea halduse põhimõttega kooskõlas olevaks. 4 Tallinna Halduskohtu Tallinna Kohtumaja on 14.09.2007.a. otsuses haldusasjas nr 3-07-1306 (Lettermo jt vs Keskkonnaministeerium, nn Steri kaasus) asunud seisukohale, et KeHJS §-ist 2 tulenevalt on keskkonnamõju hindamise eesmärgiks anda otsustajale teavet, millest lähtudes saaks kaaluda tegevusloa andmise küsimusi ning keskkonnamõju hindamise aruanne ei ole ainus allikas, millest otsustaja kaalumisel lähtuma peab või lähtuda võib. Samuti on halduskohus samas asjas leidnud, et keskkonnamõju hindamise aruanne ei pea sisaldama kõikvõimalike olukordade üksikasjalikku käsitlust. Eeltoodu kinnitab kaebaja seisukohta, et ehitusloa andmine on diskretsiooniotsus ning asja saanuks lahendada ka kohtuvaidlusteta. Asjakohane ei ole vastustaja viide Riigilõivuseaduse (RLS) §-ile 288, sest kuigi kaebaja ehituslubade taotlused on võetud menetlusse, ei ole Tarvastu Vallavalitsus asunud neid sisuliselt läbi vaatama. Samuti ei ole vastustaja ehituslube väljastanud ega nende väljastamisest keeldunud. Seetõttu ei ole kaebajal ega kohtul sisulist võimalust hinnata ja kontrollida seda, kas lõplik haldusakt (sh näiteks ehituslubade väljastamisest keeldumine) oleks seadusega kooskõlas. Kaebaja rõhutab, et Tartu Halduskohtu 06.08.2007.a. määruse näol on tegemist esialgse õiguskaitsega ja kohus ei lahendanud esialgse õiguskaitse määrusega vastustaja kaebust sisuliselt ning ei teinud lõplikku otsust selle kohta, kas Tarvastu Vallavalitsuse kaebus kuulub rahuldamisele või mitte. Samuti ei ole kohtu pädevuses Tarvastu Vallavalitsuse asemel otsustada ehitusloa väljastamise küsimust. Küll aga oleks ilmselgelt seadusevastane selline lahendus, kus haldusorgan teeb taotluse (mille esitamisel on tasutud märkimisväärselt suur riigilõiv) rahuldamata jätmise otsuse ilma, et taotlejale oleks antud ainsatki võimalust esitada asja lahendamise käigus täiendavaid selgitusi ja teavet. Kaebaja ja vastustaja on käesolevas kohtuasjas erinevatel seisukohtadel selles, kas Tarvastu Vallavalitsuse poolt Tartu Halduskohtus haldusasjas nr 3-07-1567 vaidlustatud Viljandimaa keskkonnateenistuse korraldus nr 1399 „Keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmine“ kohustab imperatiivselt kohaliku omavalitsuse täitevorganit (valitsust) ehitusluba välja andma või mitte. Kaebaja on seisukohal, et tulenevalt KeHJS §-idest 2 lg 1 p 2; 7 p 1; 9 ja 24 ning EhS §-idest 22 lg 1 ja 23 lg 1 ei kohusta Viljandimaa keskkonnateenistuse korraldus kohaliku omavalitsuse täitevorganit ehitusluba tingimata välja andma. Vastustaja leiab, et tulenevalt KeHJS §-ist 24 lg 1 on kohalikul omavalitsusel kohustus lähtuda ehitusloa andmisel Viljandimaa keskkonnateenistuse korraldusest ja seetõttu ei ole tal muud valikut, kui ehitusluba välja anda või pöörduda kohtusse korralduse vaidlustamiseks. Vastustaja seisukohad
, mis sätestab, et kui haldusakti või toimingut ei ole võimalik anda või sooritada ettenähtud tähtaja jooksul, peab haldusorgan viivituseta tegema teatavaks haldusakti andmise või toimingu sooritamise tõenäolise aja ning näitama ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjuse. Vaidlustatud korralduses (tl 11) ongi vastustaja sisuliselt teatanud, et seoses Tartu Halduskohtu 06.08.2007.a kohtumäärusega haldusasjas nr 3-07-1567 ei ole võimalik menetleda OÜ Põlva Peekon ehituslubade taotlust enne, kui jõustub kohtulahend Tarvastu Vallavalitsuse kaebuses Viljandimaa Keskkonnateenistuse 06.07.2007.a korraldusele nr 1339. Korraldust ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et vastustaja on korralduses kasutanud kohtumenetlusele omast mõistet menetluse peatamine, sest vastustajal on
§-st 41 tulenev pädevus ja kohustus teavitada menetlusosalisi, mis põhjusel ei ole võimalik tähtaegselt ehituslubasid väljastada ja millal vastav otsustus tõenaoliselt langetatakse. Seega on vaidlusalune korraldus antud õiguslikul alusel, on kooskõlas kehtiva õigusega ja tuleb seega lugeda õiguspäraseks. Kohus märgib vastuseks pooltele, et
kohaselt ei pidanud vastustaja vaidlusalust korraldust andma, oleks piisanud sellest, kui vastav teavitus oleks tehtud lihtkirjalikus vormis, sest jõustunud kohtumäärusega on juba peatatud Viljandimaa Keskkonnateenistuse 06.07.2007.a korralduse nr 1339 kehtivus, mis välistab juba ise kaebuse esitaja poolt taotletavate ehituslubade väljastamise enne, kui jõustub kohtulahend Tartu Halduskohtu menetluses olevas haldusasjas nr 3-07-1567. Samas ei saa küsimuse korraldusega lahendamine rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Kohus on seisukohal, 8 et kaebuse esitaja olukorda ei raskendanud kuidagi asjaolu, et vastustaja peatas ehitusloa väljastamise menetluse ehitusloa väljastamisest keeldumise asemel. Vastupidi, vastustaja on õigustatult selgitanud, et kaebuse esitajale on materiaalselt kasulikum menetluse peatamine, kui koormava haldusakti andmine. Halduskohtu poolt kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu kehtivuse lõppemisel ja selles kohtuasjas kohtulahendi jõustumisel on vastustaja kohustatud vastu võtma ka otsustuse kaebuse esitaja ehituslubade väljastamise taotluse suhtes. Vastustaja ei ole eiranud kaebuse esitaja poolt osundatud haldusmenetluse printsiipe. Vastustaja on järginud menetlusökonoomika põhimõtet. Ärakuulamispõhimõtte kohaldamata jätmine ei ole mõjutanud asjas tehtud otsuse õiguspärasust.
sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. 6. Poolte menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. Kaebuse esitaja menetluskulud jäävad kaebuse esitaja kanda seoses kaebuse rahuldamata jätmisega. Kohus ei pea põhjendatuks käesolevas asjas haldusorgani välise õigusabi kasutamist, mille tõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud õigusabile vastustaja enda kanda. Roby Koik Kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.