S § 61 lg 1 järgi kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitatunud vanema või eestkostja või isiku kasuks, kelle huvides on eestkosteasutus nõude esitanud. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Kohtla-Järve Linnakohtu 25.10.1993.a. otsusega mõisteti kostjalt välja elatis poja A`i ülalpidamiseks ¼ suuruses töötasust. Ida-Viru Maakohtu 08.11.2002 .a. otsusega oli kostjalt tütre P ülalpidamiseks välja mõistetud elatis 537,50 krooni. Hageja leiab, et kostja ülalpidamiskohustuse täitmiseks ei ole nimetatud summad piisavad.
lg 3 järgi vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel võib kohus huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta. Hagiavalduse kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista mõlemale lapsele seaduses sätestatud miinimumsummas. Kostja väidete kohaselt ei ole ta võimeline lastele hageja nõutud suuruses elatusraha tasuma, kuna tema sissetulek ei ole selleks piisav, samuti on tal kolmas laps kellele tuleb elatist tasuda. Asja materjalidele lisatud tõendi järgi on kostja töötasu erinevate kuude lõikes vahemikus 3545-6855 krooni (tlk 39). PerekS § 49 järgi on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. PerekS § 61 lg 4 järgi ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Seega on üldreeglina kohustus vanemal tasuda iga lapse ülalpidamiseks vähemalt pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. 2007.a. on Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäär 3600 krooni s.t miinimummääras elatise suurus moodustab 1800 krooni. 2 Hagiavalduse kohaselt moodustavad igakuised kulutused lapse A`i ülalpidamiseks 4150 krooni ja lapse P ülalpidamiseks 4000 krooni. Asjas puudub vaidlus selles, et laste P ja A`i ülalpidamiseks kuluvad hageja poolt hagiavalduses märgitud summad. Seega lähtudes
§-st 49 ja 61 lg 4 on hageja nõue mõista kostjalt välja elatis seaduses sätestatud miinimumsummas põhjendatud.
lõikes nimetatud suuruse, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Antud asjas puudub vaidlus, et kostjal on veel kolmas laps TV (tlk 58). Asja materjalidele lisatud kohtuliku kokkuleppe (tlk 54) järgi kohustus kostja tasuma oma lapse T ülalpidamiseks alates augustist 2007.a. 1 400 krooni kuus. PerekS § 61 lg 2 järgi määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Kuigi kostja on tugineneud asjaolule, et tal ei ole võimalik elatusraha rohkem tasuda kui temalt kohtuotsustega välja on mõistetud s.o. tütar P ülalpidamiseks 537,50 krooni ja poja A`i ülalpidamiseks ¼ töötasust (arvestades kostja esitatud palgatõendit moodustavad need summad vahemiku 886,25 krooni kuni 1713,75 krooni, keskmiselt 1333,33 krooni), osutab kohus asjaolule, et kostja ei ole töövõimetu, kelle võime tööga elatist teenida oleks piiratud. Ainuüksi piisava sissetuleku puudumine ei vabasta töövõimelist vanemat PerekS § 61 alusel elatise maksmisest. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et tema kõik lapsed saaks kasvamiseks, arenguks ja õpinguteks vajaliku ülalpidamise. Vanema kohustus last ülal pidada tähendab ka kohustust teha kõik endast olenev, et leida tasuvam töö ja teenida sissetulekut nii endale kui lapsele. Õiglane ei ole olukord, kus ühe puudega lapse s.o. P ülalpidamiseks tasutav elatis moodustab vähem kui 1/3 seaduses sätestatud miinimummäärast ja teise lapse A`i ülalpidamiseks tasutav summa moodustab mõnel kuul vaevalt pool seaduses sätestatud miinimumäärast, jäädes sealjuures kõikide kuude lõikes alla seaduses sätestatud miinimummäära, kuna lapsevanem ei taha leida tasuvamat tööd. Võrdselt kolmanda lapsega tuleb kostjal kohelda ka oma teisi lapsi.
järgi on vanematel oma laste suhtes võrdsed kohustused s.t. mõlemal vanemal on võrdsed kohustused ja iga vanem peab võrdselt kohtlema ka oma lapsi, isegi kui nad on sündinud erinevatest kooseludest. Arvestades, et kostjal on kolm last, leiab kohus, et kostjalt väljamõistetavat elatist tuleb vähendada alla seaduses sätestatud alammäära, samas puuduvad aga igasugused põhjendused, miks peaks see olema alla selle määra s.o. 1400 krooni, mida kostja on nõustunud maksma oma kolmandale lapsele. Asjas puudub vaidlus, et kostja on töövõimeline ja tema töökoha valikuvõimalus ei ole piiratud. Kostja on kohtule avaldanud ainult, et ta ei soovi töökohta vahetada, kuna olemasolevas lihtsalt meeldib talle töötada ja see on kodu lähedal. Need asjaolud aga ei ole kohtu arvates mõjuvad põhjused, selleks et vähendada elatisesummat alla 1400 krooni. Seega asub kohus lõplikule seisukohale, et kostjal oli ja on kohustus korraldada oma töötamine viisil, et tagatud oleks iga lapse ülalpidamiseks tasuda hagejale vähemalt 1400 krooni.
Hagi on esitatud kohtusse 25.07.2007.a. Arvestades asjaolu, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ja juhindudes Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 163 lg 1 leiab kohus, et poolte menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. 3 Krista Kirspuu Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.