lg 2 ja § 76 lg 1 on leping pooltele täitmiseks kohustuslik ning kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.
lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Lepingu sõnastuse põhjal tuli kostjal tasuda ülaltoodud summad ühekorraga ja õigel ajal. Hageja on seisukohal, et kostja on rikkunud lepingu p. nr 6 tulenevat kohustust täites raha maksmise kohustuse ositi ning viivitades täitmisega. Hageja hinnangul on tegemist kohustuse rikkumisega
Lepingu p.8 on sätestatud hageja ja kostja kokkuleppe leppetrahvi tasumise kohta lepingu rikkumise puhul. Vastavalt kokkuleppele on leppetrahvi suuruse määramise aluseks lepingu üldsumma 1 813 660,00 krooni ning hagejal on õigus arvestada lepingu üldsummalt 0,2 % leppetrahvina kuni kohustuse kohase täitmiseni e. arve tasumiseni. Hagejal on seega leppetrahvi nõue summas 3627,00 krooni kostja vastu iga kostja poolt raha maksmise kohustuse täitmisega viivituses oldud päeva eest summas 311 922,00 krooni. Hagejal on tulenevalt
lg 1 ja § 94 lg 1 õigus arvestada esitatud leppetrahvi nõuete tasumisega viivitamisel leppetrahvi nõuetelt viivist 0,02 % aastas. Viivinõue kokku on 9471,55 krooni. Samuti on hageja lisanud oma 07.04.2006.a. esitatud arvamuses hagi vastusele, et müügilepingu p. 8 on pooled sõnaselgelt väljendanud oma tahet kohaldada just leppetrehvi müügilepingujärgsete kohustuste täitmisel sätestatud tähtaegade ületamise korral hageja või kostja poolt.
kohaselt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik ja § 13 kohaselt on lepingu muutmine võimalik üksnes poolte kokkuleppel. Antud juhul on kostja asunud ühepoolselt muutma müügilepingut sooviga vähendada müügilepinguga võetud vastutust, mis ei ole kooskõlas kehtiva õiguse ning tsiviilõiguse üldpõhimõtetega. Müügilepingu p.8 tõlgendamisel ei saa hageja arvates kuidagi järeldada, et hageja ja kostja oleksid soovinud kokku leppida seaduses sätestatust kõrgemas viivitusintressi määra kohaldamises leppetrahvi 2 asemel. Hageja ühene tahe oli sätestada müügilepingus kõrvalkohustusena leppetrahvi maksmise kohustus juhul, kui üks pooltest sattub viivitusse müügilepingus sätestatud tähtaegade järgimisel. Nii hageja poolt kostjale väljastatud arved kui ka hageja ja kostja vaheline kirjavahetus käsitlevad ja tähistavad nõuet leppetrhavi nõudena , mitte viivisintressi nõudena. Samuti leiab hageja, et seadusest ei tulene, et isikud ei võiks kokku leppida leppetrahvis, mille arvetsamise aluseks on teatav protsent võlgnetavast. Lepingupooled olid müügilepingu sõlmimisel teadlikud müügilepingu maksumusest, kokkuleppest leppetrahvi kohaldamise kohta ning selle arvestamise metoodikast ning kuna hageja nõuab üksnes müügilepingu järgi saada olevat, ei ole hageja hinnagul nõue ebamõistlikult suur. Kostja vastuväited 20.07.2005.a. esitas kostja hagiavaldusele kirjaliku vastuse, milles hagi ei tunnistanud ning palus jätta selle rahuldamata. Oma vastuväidetes hagile selgitas kostja, et AS F andis reoveepuhastuskompleksi neile üle 10 päevase hilinemisega (lepingu järgi pidi see toimuma hiljemalt 19.06.2004.a., aga tegelikult anti üle 30.06.2004.a. Hageja poolt müüdud reoveepuhastikompleksi puhastusefekt ei vasta ametlikule nõudele ega kindlusta Vabariigi Valitsuse 31.juuli 2001.a. määrusele nr 269, lisas 2 nõutud piirväärtusi ning hageja on sellest teadlik. Oma täiendavates vastuväidetes 14.11.2005.a. selgitas kostja, et 19.04.2004.a. ostumüügilepingus nr 2 punktis 8 on pooled kokku leppinud
Tegemist ei ole leppetrahvi kokkuleppega
tähenduses, vaatamata ekslikule sõnakasutusele.
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Arvestades asjaolu, et kuni 1. jaanuarini 2006.a. on Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonide intressimääraks 2 % aastas, on
Tulenevalt seaduse dispositiivsuse põhimõttest võivad pooled lepingus kokku leppida seaduses sätestatust kõrgemas viivisintressi määras (
). Just seda võimalust pooled ostu-müügilepingu punktis 8 kasutasidki.
lg-s 1 sätestatud määrast kõrgema viivise kokku leppimine ei muuda seda veel leppetrahviks. Tähistus, mida lepingupooled lepingus kasutavad, ei oma tähendust (
Samuti leiab kostja, et hageja viivisenõue summas 311 922 krooni on ebamõistlikult suur ning kostjal on õigus nõuda viivise vähendamist. Hageja viivisenõude ebamõistlik suurus on tingitud ostu-müügilepingu punktis 8 kokku lepitud kõrgest viivise määrast. Lepingu punktist 8 lausest 2 tuleneb, et viivis tellijale arvete mitteõigeaegsest tasumisest on 0,2 % päevas lepingu üldsummast. Järelikult ühes aastas on viivitusintressi määraks 73 %, kusjuures arvestatuna lepingu üldsummalt ehk 1 813 660 kroonilt, mitte võlgnetavalt rahasummalt endalt. Arvude absoluutne võrdlus näitab, et kokku lepitud viivisintressi määr on 9,125 korda kõrgem kui seadusjärgne viivise määr. Kui arvestada asjaolu, et lepingus oli kokku lepitud viivises lepingu üldsummalt, on vahe vähemalt mitmekümnekordne. Tegemist on ebaproportsionaalselt kõrge viivitusintressi määraga, mis muudabki lepingu punkti 8 alusel nõutava viivise ebamõistlikult suureks.
lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt
§-s 162 sätestatule.
lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse 3 täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja leiab, et hageja viivisenõude muudab ebamõistlikult suureks asjaolu, et hagejal ei tekkinud kostjapoolse viivituse tagajärjel märgatavat ega otseselt tuvastatavat kahju. Sellises olukorras tuleb pidada mõistlikuks viivise suuruseks
Seadusjärgse viivise suuruseks on kostja arvates käesoleval juhul 13 730,5 krooni. Kostja on teadlik, et hagejal kahju tekkimine ei ole viivise nõude rahuldamise obligatoorseks eelduseks. Samas on viivise suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel vajalik just võrrelda nõutavat viivise summat reaalselt tekkinud kahjuga. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi ning hageja ei ole seda ka väitnud. Lähtuvalt eeltoodust leiab kostja, et
lg-s 1 sätestatud määra alusel arvestatud viivis (reaalselt võlgnetavalt summalt, mitte lepingu üldsummalt) on käesoleval juhul mõistlik ning selles osas oleks hageja nõue ka põhjendatud. Seaduses sätestatust kõrgema viivise nõudmine tähendaks käesoleval juhul hageja poolt oma õiguste kuritarvitamist, mis on aga vastuolus hea usu põhimõttega.
lg 1 kohaselt tuleb viivise vähendamisel arvestada ka kohustuse täitmise ulatust. Ka käesoleval juhul tuleb arvestada sellega, et kostja ei jätnud hagejale lepingust tulenevaid rahalisi kohustusi täitmata. Lepingu objekti hind tasuti hagejale täielikult. Lisaks tuleb arvestada asjaoluga, et kostja ei olnud perioodil, mille eest hageja viivist arvestab, võlgnevuses kogu lepingujärgse müügihinna tasumisega. Kostja täitis hagejale oma kohustusi osamaksete kaupa, mida kinnitab hagiavaldusele lisatud arvete laekumise väljavõte. Sellises olukorras viivise arvestamine lepingu üldsummalt muudab viivise nõude ebaproportsionaalselt suureks. Nimetatud asjaolud tuleb viivise vähendamise üle otsustamisel kahtlemata arvesse võtta. Lähtuvalt eeltoodust palus kostja vähendada hageja viivisenõuet 13 730,5 kroonini. Samuti on kostja oma vastuväidetes väljatoonud asjaolu, et hageja on põhjendamatult nõudnud viivist viiviselt. Hagiavalduses on hageja arvestanud esitatud leppetrahvi nõudelt viivist 9471,55 krooni. Kuna hageja põhinõue ei ole mitte leppetrahvinõue, vaid viivisenõue, siis ei ole võimalik sellelt arvestada ka viivist. Viiviselt viivise arvestamine ei ole
Vastuhagi põhjendused 07.12.2005.a. esitas EAS vastuhagi lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 431 222 krooni, mille kohaselt 06.02.2004.a. algatas XXX vald riigihanke XXX aleviku puhastusseadmete rekonstrueerimistööde teostaja leidmiseks (riigihanke viitenumber 011786). Nimetatud riigihankest võttis pakkujana osa ka EAS, kelle pakkumine tunnistati parimaks ning kellega sõlmiti töövõtuleping riigihanke objektiks olevate tööde teostamiseks. Riigihanke pakkumise kutse dokumentidele vastava pakkumise tegemiseks pöördus kostja AS-i F kui keskkonnatehnika ning reoveepuhastusseadmete paigaldamisega tegeleva isiku poole hinnapakkumise saamiseks XXX aleviku reoveepuhastile. AS F, võttes aluseks riigihanke pakkumise kutse dokumentides sisalduvad lähteandmed, arvutas välja, et XXX aleviku biopuhasti jõudlus ei tohi olla väiksem kui 36,9 kgBHT7/d (biokeemiline hapnikutarve ehk hapniku kogus, mis kulutatakse vastava reostuskoguse bioloogiliseks-biokeemiliseks lagundamiseks 20 C juures 7 esimese ööpäeva vältel. Tegemist on reostusnäitajaga) ning kinnitas 04.03.2004.a. tarnepakkumises sobivaks reoveepuhastikompleksi BIOCLERE 700 BK (tl 75-76 I kd). Viidatud hinnapakkumises 4 kinnitas AS F kostjale, et biopuhasti BIOCLERE 700 BK summaarseks jõudluseks on 42 kgBHT7/d ning et sellega puhastatud vesi tagab Eesti Vabariigis kehtivate reoveepuhastusnõuete täitmise (pakkumise kohaselt BHT7 25 mg/l, HA 35 mg/l, Püld 2 mg/l). BICLERE 700 BK sobivaks tunnistamisel ei küsinud AS F kostjalt muid lähteandmeid, kui fikseeritud pakkumise kutse dokumentatsioonis, ega seadnud biopuhasti sobivust XXX alevikku sõltuvusse täiendavatest asjaoludest või tingimustest. Tarnepakkumises antud andmeid biopuhasti jõudluse ning puhastatud reovee reoainete lubatavate piirväärtuste kohta on hageja kinnitanud ka puhasti BIOCLERE BK 700 passis (tl 81 I kd). 12.04.2004.a. täpsustas AS F pakutava reoveepuhastikompleksi seadmete koosseisu ning korrigeeris kompleksi tarnehinda. Muus osas AS F 04.03.2004.a. tarnepakkumist ei muutnud. 14.04.2004.a. andis EAS hageja 12.04.2004.a. tarnepakkumisele nõustumuse. 19.04.2004.a. sõlmisid EAS ja AS F ostu-müügilepingu nr 2, mille kohaselt kohustus AS F kostjale vastavalt 12.04.2004.a. hinnapakkumisele tarnima XXX asula reoveepuhastikompleksi BIOCLERE 700 BK. 30.06.2004.a. allkirjastasid hageja ja kostja kauba üleandmise-vastuvõtmise akti nr 3. 2004.a. novembris lõpetas EAS XXX aleviku reoveepuhasti-kompleksi rekonstrueerimistööd ning seejärel biopuhasti käivitati. Vahetult pärast biopuhasti käivitamist selgus, et biopuhasti poolt puhastatud reovesi ei vasta hageja poolt 12.04.2005.a. tarnepakkumises lubatud piirväärtustele ega taga Vabariigi Valitsuse 31.07.2001.a. määruses nr 269 lisas 2 kehtestatud heitvee reostusnäitajate piirväärtuste täitmist. Hageja tarnepakkumise kohaselt pidanuks reoveepuhastist väljuva heitvee BHT7 olema 25 mg/l ning Vabariigi Valitsuse määruse nr 269, mille nõuetele pidanuks hageja kinnitusel puhastatud reovesi vastama, kohaselt pidanuks BHT7 olema 15 mg/l. XXX aleviku reoveepuhastikompleksis läbiviidud testmõõtmised aga näitasid, et biopuhastist väljuva heitvee BHT7 osutus kordades kõrgemaks. Tervisekaitseinspektsiooni Keemia Kesklabori poolt läbiviidud heitvee keemiliste analüüside (tl 84-84 I kd). kohaselt on XXX aleviku reoveepuhastuskompleksist väljuva vee BHT7 vahemikus 55-60 mg/l, kusjuures vastavad proovid olid võetud pärast biotiiki, mistõttu on põhjust arvata, et biopuhastist endast väljuva heitvee reostusnäitajad olid veelgi suuremad. Kordades kõrgemad lubatust olid ka muud heitvee reostusnäitajad. Vaatamata EAS-ile korduvatele pretensioonidele ning nõudmistele, ei ole AS F suutnud biopuhasti puudusi kõrvaldada nii, et sellest väljuv heitvesi vastaks VV määruse nr 269 lisas 2 kehtestatud nõuetele. Nimetatud puuduse tõttu ei ole XXX Vallavalitsus senini EAS-ilt biopuhastit vastu võtnud. Vastuseks EAS-i pretensioonidele põhjendas AS F biopuhasti mittenõuetekohasest töötamist sissevoolava vee kõrge reostusega, viidates 15.06.2005.a. võetud veeanalüüsidele, mille kohaselt oli sissevoolava vee BHT7 640-880 mg/l kohta. Järgnevalt esitas AS F kostjale mitmeid ettepanekuid XXX aleviku reoveepuhasti töö parandamiseks, mis seisnesid valdavalt olemasoleva biopuhasti täiendamises läbi mitmesuguste lisaseadmete paigaldamise. Nii tegi AS F 27.06.2005.a. kostjale saadetud kirjas “Arvamused ja ettepanekud XXX asula reoveepuhastusprobleemidest” ettepaneku ehitada reoveepuhastisse korralik mehaaniline võrepuhastussõlm (eelpuhastusseade). Nimetatud puhastussõle olemasolu AS F tarnepakkumises biopuhasti sobivusel XXX alevikku eelduseks seadnud ei olnud. Lisaks võrepuhastussõlmele tegi AS F 01.09.2005.a. toimunud nõupidamisel ettepaneku paigaldada reoveepuhastisse täiendav reatsirkulatsioonisüsteem ning vahetada biofiltri aeratsiooni suurendamiseks välja 4 tsirkulatsioonipumpa ja paigaldada täiendavalt 12 pihustit. AS F avaldas veendumust, et pärast nimetatud täienduste tegemist vastab biopuhastist väljuv vesi VV määruse nr 269 nõuetele. Biopuhasti töö parandamiseks vajalike täienduste eest AS F aga nõus maksma ei olnud. Lisaks sellele tõi hageja välja mitmeid tegureid, mis võivad kahjulikult mõjuda biopuhasti efektiivsusele (kanalisatsiooni 5 infiltratsioon, ebaühtlane hetkevooluhulk puhastile). Kuigi kostja likvideeris hageja arvates biopuhasti tööd häirivad tegurid, oodatud efekti biopuhasti töös ei saabunud ning biopuhastist väljuva vee reostusnäitajad püsisid samal tasemel kui enne. Lisaks eeltoodud puudustele avastas EAS, et hageja on andnud 04.03.2004.a. tarnepakkumises biopuhasti sobivuse kohta valekinnitusi. Nimelt on AS F hinnapakkumises kinnitanud, et biopuhastiga BIOCLERE 700 BK puhastatud vesi tagab Eesti Vabariigis kehtivate (VV 31.07.2001.a. määrus nr 269) reoveepuhastusnõuete täitmise, tuues tarnepakkumises vastavate reostusnäitajate piirväärtustena järgmised andmed: BHT7 25 mg/l, HA 35 mg /l, Püld 2 mg/l. Tarnepakkumise tegemise ajal kehtinud VV määruse nr 269 lisa nr 2 sätestas aga suurusjärkude võrra väiksemad reostusnäitajate piirväärtused, täpsemalt BHT7 15 mg/l, HA 25 mg/l, Püld 1,5 mg/l. Kujunenud olukorras pöördus EAS biopuhasti probleemide selgitamiseks asjatundva isiku Olev Soku (M. Sc, TTÜ Keskkonnatehnika) poole, kes andis pärast XXX aleviku reoveepuhastikompleksiga tutvumist sellele omapoolse arvamuse-hinnangu (tl 87 -94 I kd).. Nimetatud arvamuses on Olev Sokk välja arvutanud XXX aleviku biopuhasti keskmise reostuskoormuse (just selle näitaja põhjal pakkus AS F välja biopuhasti BIOCLERE 700 BK), milleks on 34 kg BHT7/d. Seega osutus seadme tegelik keskmine biokeemiline hapnikutarve isegi väiksemaks, kui AS-i F poolt 04.03.2004.a. tarnepakkumises märgitud 36,9 kg BHT7/d. Arvamuses-hinnangus on Olev Sokk asunud erialasele kirjandusele tuginedes seisukohale, et BIOCLERE tüüpi biofiltrid ei kõlba kasutamiseks seal, kus reoveel on kõrged reostusnäitajad. Näiteks Briti saartel loetakse sobivaks reostuskoormust 0,07 – 0,10 kg BHT/m3 d ja hüdraulilist koormust 0,12 – 0,60 m3/m3 d, kui tahetakse garanteerida biofiltri väljavoolus BHT 20 mg/l ja hõljuvaineid 30 mg/l. Kui koormused on kõrgemad eelpooltooduist, nähakse ette järelpuhastus. Arvamuses on viidatud ka Eesti Veevärgi poolt koostatud ülevaatele, mille kohaselt oli Eestis aastal 2002 30 BIOCLERE biopuhastit, millest 21 seadme töö kohta on toodud andmed. 21-st seadmest 13 töötasid ebarahuldavalt ja üksnes 8 töötasid nõuetekohaselt. Lisatud tabelist 3 nähtub, et BIOCLERE biopuhastite (ilma järelpuhastuseta) väljundvete keskmised reostusnäitajad (BHT7 48,3 mg/l, HA 27,4 mg/l, Püld 7,6 mg/l) ületavad kordades VV määruse nr 269 lisas 2 kehtestatud reostusnäitajate piirväärtusi. Nimetatud uurimusele tuginedes on Olev Sokk soovitanud olla biofiltrite paigaldamisega Eesti tingimustes ettevaatlik. Ühtlasi on ekspert jõudnud järeldusele, et biopuhasti BIOCLERE ei ole suuteline XXX alevikus tagama VV määruses sätestatud nõuete täitmist, sest see eeldaks puhastusefektiivsust 98 % . Käesolevaks hetkeks on selgunud, et AS-i F poolt müüdud biopuhasti ei ole võimeline puhastama XXX aleviku reovett VV määruse nr 269 nõuetele vastavaks. Hageja müüdud seade on selleks jõudluselt kas liiga nõrk või ei sobi Eesti tingimustes kasutamiseks. Selleks et biopuhastiga BIOCLERE BK 700 puhastatud vesi vastaks VV määruse nõuetele, tuleb seda täiendada mehaanilise puhastussõlme ehitamise ning retsirkulatsioonisüsteemi paigaldamisega (seda, et nimetatud tööd on vajalik teostada, on hageja ise korduvalt kinnitanud). Täitmaks võimalikult kiiresti kohustusi oma tellija ( XXX valla) ees, teostab EAS nimetatud tööd ise ning nõuab AS-ilt F tööde maksumuse hüvitamist, mis on käsitletav müügilepingu rikkumisega tekitatud kahjuna. EAS on seisukohal, et AS-i F poolt müüdud biopuhasti ei vastanud 19.04.2004.a. ostumüügilepingu nr 2 tingimustele.
lg 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid.
lg 2 p6 i 1 kohaselt ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi. Müügilepingu punkti 1 kohaselt pidi reoveepuhastikompleks BIOCLERE 700 BK vastama 14.04.2004.a. AS F hinnapakkumisele. Nimetatud hinnapakkumises kinnitas hageja, et puhastatud biopuhastiga BIOCLERE 700 BK puhastatud reovesi vastab VV määrusele nr 269, 31.07.2001, mille järgi reoainete lubatavad piirväärtused puhastatud vees on järgmised: BHT7 25 mg/l, HA 35 mg/l, Püld 2 mg/l. Seega oli pooltel olemas kokkulepe biopuhasti omaduste kohta, millele müüdud seade aga ei vasta. Järelikult on AS F rikkunud müügilepingut (
). Lisaks sellele, et biopuhastil BIOCLERE 700 BK ei ole müügilepingus kokkulepitud omadusi, takistavad asja kasutamist ka õigusakti sätted, mida müüja lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Nimelt kinnitas AS F 14.04.2004.a hinnapakkumises, et biopuhasti tagab BHT7 25 mg/l, HA 35 mg/l ning Püld 2 mg/l. Juba müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud VV määruse nr 269 lisa 2 kohaselt pidanuks vastavad näitajad olema alates 31.12.2004 järgmised: BHT7 15 mg/l, HA 25 mg/l ning Püld 1,5 mg/l. Seega ei oleks taganud biopuhasti (isegi siis, kui sellest väljuva heitvee reostusnäitajad oleks olnud vastavuses hinnapakkumises lubatuga) õigusaktides sätestatud nõuete täitmist, mistõttu asi ei vasta lepingutingimustele ka
Samuti leiab EAS oma vastuhagis, et AS F on kohustatud EAS-ile hüvitama müügilepingu rikkumisega tekitatud kahju.
lg 1 p-i 3 kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. EAS-il on tekkinud hagejapoolse müügilepingu rikkumisega kahju. Kahju seisneb esiteks selles, et biopuhasti töö vastavusse viimiseks müügilepingus ning VV määruses nr 269 sätestatud nõuetele on vajalik ehitada XXX aleviku reoveekompleksi täiendav mehaaniline võrepuhastussõlm, asendada ringluspumbad ning paigaldada täiendavad pihustid ning retsirkulatsioonipumbad koos torustikuga. Nimetatud tööde maksumuseks on kokku 431 222 krooni, mis kujutabki endast EAS-il hagejapoolse müügilepingu rikkumisega tekitatud kahju. Teiseks väljendub müügilepingu rikkumisega tekitatud kahju selles, et EAS on kohustatud XXX Vallavalitsusele hüvitama ülenormatiivse reovee eest tasutud saastemaksu. Käesolevaks hetkeks ei ole kostjale nimetatud kahju suurus täpselt veel teada ning nõuet täpsustatakse hilisema kohtumenetluse käigus. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes TsMS § 60 lg-st 1 ja §-st 151 palub EAS mõista AS-ilt F EAS-i kasuks välja müügilepingu rikkumisega tekitatud kahju summas 431 222 (nelisada kolmkümmend üks tuhat ja kakssada kakskümmend kaks) krooni. Vastuhagi vastus 07.04.2007.a. esitas AS F oma vastuse EAS vastuhagile, milles kostja (vastuhagis) hagi ei tunnista. Kostja leiab, et puudub hageja poolt väidetav müüdud asja mittevastavus lepingutingimustele. Vastavalt ka hageja poolt viidatud Vabariigi Valitsuse 31.07.2001.a. määrusele nr 269 „Heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise kord“ § 5 lg 1 kohaselt peavad veekogusse juhitava heitvee reostusnäitajad vastama määruse lisas 2 esitatud piirväärtustele või reovee puhastusastmele. Seega tuleb puhasti kvaliteedi hindamiseks lähtuda ühest kahest alternatiivsest kriteeriumist- kas kehtestatud piirväärtustest või reovee puhastusastmest. Viidatud määruse § 6 lg 1 p 1 kordab seda põhimõtet, seega on õiguslikult ebakorrektne hageja lähtumine üksnes piirväärtustest puhasti efektiivsuse hindamisel. Kostjale teadaolevalt on kostja poolt hagejale tarnitud puhasti efektiivsus olnud alati suurem, kui VV määruse nr 269 lisas 2 nõutav ning reovee puhastusaste on kehtivaid norme ületanud. 7 Sama kinnitab ka hageja poolt tellitud asjatundja arvamuses hr. Olev Sokk, kes oma arvamuse lk. 6 eelviimasel real kiidab XXX biofiltri efekti, mis on võrdne või ületab 90%. VV määruse nr 269 lisa 2 kohaselt vastab selline puhastusefektiivsus kehtestatud normile. XXX alevi kanalisatsioonivõrkude väljaehitamiseks korraldatud riigihanke võitjaks osutunud hagejal lasus kohustus teostada kõik vajalikud tööd hankelepinguga võetud kohustuste täitmiseks, sealhulgas teostada viia läbi projektieelsed uuringud ning teostada projekteerimine vajalikus mahus. Kostja esitas omapoolse pakkumise hagejale biopuhasti tarnimiseks tulenevalt temale hageja poolt edastatud andmetest, kuivõrd ei müügilepingust nr 2. ega seadusest ei tulene kostja kohustus teostada eelnevaid katsetusi, analüüse või uuringuid tuvastamaks eelnevalt hageja poolt tellitud seadme sobivust kohalikele oludele. Kostja on edastanud kõik vajalikud materjalid hagejale enne müügilepingu sõlmimist ning hageja on neile tuginedes müügilepingu sõlminud. Kostja ei ole ei müügilepingus, hinnapakkumistes ega ka muudes dokumentides soovitanud hagejale biopuhastit BIOCLERE BK700 või selle sobivuse üle otsustanud. Kostja tegi omapoolse hinnapakkumise hagejale puhasti osade: septik, biofilter ja järelpuhasti tarneks ning hageja aktsepteeris selle lähtudes enda kui väga suurte kogemustega veemajandusehitiste rajaja otsusest. Oma täiendavas seisukohas AS Facio Ehitus vastuhagi suhtes 25.05.2006.a.märgib AS F muuhulgas ka seda, et 13.04.2006.a. istungil esitasid AS Facio Ehitus esindajad väite, et praktikas nõutakse VV 31.07.2001.a. määruse nr 269 § 5 lg 1 sätestatud piirväärtuste ja puhastusastme saavutamist üheaegselt e. kumulatiivselt, mitte alternatiivselt, milline oli AS F seisukoht. Vastupidiselt AS Facio Ehitus 22.05.2006.a. avalduses esitatule on Keskkonnainspektsioon lükanud ümber just AS Eseisukoha ja selgelt väljendanud, et piirväärtused ja puhastusastmed ei pea ühe konkreetse reostusnäitaja osas olema täidetud üheaegselt. Selline oli ka AS F kirjalikus vastuses vastuhagile esitatud seisukoht. Samuti märgib AS F, et nii Keskkonnaministeeriumi kui ka Keskkonnainspektsiooni esitatud tõlgendused on antud lähtuvalt VVm 31.07.2001 nr 269 kehtivast redaktsioonist, mitte 19.04.2004.a. ostu-müügilepingu nr. 2 sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonist. 16.02.2006.a. vastuvõetud ning 01.03.2006.a. jõustunud muudatustega muudeti muuhulgas VVm 31.07.2001 nr 269 § 5 lg 1 ning lisati sinna lause: „piirväärtuste või reovee puhastusastme valik sõltub keskkonnakaiste vajadustest ning majanduslikest kaalutlustest, mille määrab vee erikasutusloa andja“. Kuni 01.03.2006.a. kehtinud kõnealuse määruse redaktsioonis selline täpsustus puudus. Seega tuleb Keskkonnainspektsiooni ja Keskkonnaministeeriumi antud tõlgenduste hindamisel suhtuda reservatsiooniga just vee erikasutusloa puudutavas osas. AS F hinnangul ei ole AS Facio Ehitus esitatud tööde maksumuse kalkulatsioon adekvaatne ning tõendamata on sellises mahus tööde tegemine ja materjalide soetamine. Ühepoolne tööde maksumuse kalkulatsioon ei saa olla tegeliku kahju kindlakstegemise aluseks ning AS F teadaolevalt olid AS Facio Ehitus poolt tehtud tööd oluliselt madalama maksumusega. AS F hinnagul peab AS Facio Ehitus oma väidetava kahju tõendamiseks esitama kuludokumendid, mnillest nähtuks üheselt, kui suures mahus on lisatöid tehtud, samuti põhjendama, kuidas on need tööd põhjustanud AS F poolt tarnitud Bioclere 700 biopuhasti töö. 10.04.2007.a. esitas kostja EAS täiendavad seisukohad hageja poolt vastuhagile esitatud vastuväidetele. Kostja leidis, et hageja väide, et biopuhasti vastab müügilepingu tingimustele, kuna puhastusefektiivsus vastab VV määruse nr 269 lisa 2 nõuetele, on ebaõige ning meelevaldne. Müügilepingu kohaselt peab reoveepuhasti BIOCLERE 700 BK vastama tarnepakkumisele. Viimase kohaselt vastab puhastiga puhastutud vesi VV määruse nr 269 nõuetele ka reostusnäitajate piirväärtuste osas, mis on tarnepakkumise kohaselt BHT 25 mg/l, HA 35 mg/l, Püld 2 mg/l (määruse kohaselt vastavalt BHT 15 mg/l, HA 25 mg/l, Püld 1,5 mg/l). 8 Hageja on oma seisukohtade esitamisel tuginenud üksnes VV määruse nr 269 § 5 lg-le 1, kuid jätnud teadlikult tähelepanuta müügilepingus ja selle aluseks olevas tarnepakkumises fikseeritud tingimused, mille kohaselt peab reovesi pärast puhastist väljumist vastama ka reostusnäitajate piirväärtustele. Kuigi tarnepakkumise tõttu ei oma VV määruse nr 269 § 5 lg 1 tõlgendamine sisulist tähendust, peab kostja vajalikuks lükata ümber hageja ebaõiged väited nimetatud sätte sisustamisel. Alates 01.03.2006.a. sätestab § 5 lg 1 ls 1, et veekogusse juhitava heitvee reostusnäitajad peavad vastama lisas 2 esitatud piirväärtustele või reovee puhastusastmetele. Lause 2 kohaselt sõltub piirväärtuste või reovee puhastusastmete valik keskkonnakaitse vajadustest ning majanduslikest kaalutlustest, mille määrab vee erikasutusloa andja. Hageja on püüdnud kohtule luua ettekujutust, et määruse nõuete täitmiseks piisab üksnes sellest, kui on alternatiivselt täidetud üks kahest näitajast. Selline seisukoht on ekslik. Selle, kas peavad olema täidetud reostusnäitajate piirväärtused või saavutatud puhastusaste, määrab vee erikasutusloa andja. Viimast on kinnitatud ka Keskkonnainspektsiooni 26.04.2006.a. vastuses kostja esindaja 17.04.2006.a järelepärimisele (tl 131-132 I kd).. Hageja, kes kinnitas tarnepakkumises, et puhastatud vesi tagab Eesti Vabariigis kehtivate reoveepuhastusnõuete täitmise, pidi arvestama sellega, et vee erikasutusloa väljastaja võib XXX asulas määruse nõuete täitmise seada sõltuvusse reostusnäitajate piirväärtusest (nagu see tegelikkuses vee erikasutusloast nähtuvalt ka toimus). Hageja ei saa tugineda sellele, et temale ei olnud XXX asula vee erikastusloa tingimused müügilepingu sõlmimisel teada, kuna ta pidi arvestama mõlema variandiga. Hageja vastupidine väide on pahatahtlik ning meelevaldne. Asjakohane ei ole hageja väide ka selle kohta, et kuni 01.03.2006.a. kehtinud redaktsioonis puudus VV määruse nr 269 § 5 lg-s 1 täpsustus “piirväärtuste või reovee puhastusastme valik sõltub keskkonnakaitse vajadustest ning majanduslikest kaalutlustest, mille määrab vee erikasutusloa andja”, mistõttu piisas omal valikul ühe näitaja nõuete täitmisest. Selline tõlgendus on ebaõige. Ka enne 01.03.2006.a. muudatuste jõustumist määras vee erikasutusloa andja, kumb näitajatest peab olema täidetud (kusjuures võimalik oli variant, et mõlemad tingimused pidid olema täidetud üheaegselt). Seda seisukohta kinnitab muuhulgas asjaolu, et ka XXX Kommunaal OÜ-le 01.04.2005.a. väljastatud vee erikasutusloas on Ida-Virumaa Keskkonnateenistus valinud kohustuslikuks reostusnäitajate piirväärtuste täitmise. 01.03.2006.a. jõustunud muudatuses üksnes täpsustati määruse sõnastust, sisulist muudatust selle parandusega ei kaasnenud. Hageja väide, mille kohaselt piirdus tema osa XXX asula reoveepuhasti väljaehitamisel reoveepuhastusjaama seadmestiku osa, s.o septiku, biopuhasti ja keemilise järelpuhasti tarnimises, on õiguslikult asjakohatud. Loomulikult oli hageja kohustuseks tarnida reoveepuhastikompleks, kuid üksnes selline, mis vastab müügilepingu tingimustele. Asjaolu, et reoveepuhastikompleksi projekteerimistööd viidi läbi kostja enda poolt (täpsemalt allhanke korras OÜ-le E), ei oma õiguslikku tähendust selle hindamisel, kas müüdud reoveepuhasti vastab omaduste poolest müügilepingu tingimustele. Hageja ei müünud kostjale mitte lihtsalt septikut, biopuhastit ja keemilist järelpuhastit, vaid sihtotstarbeliselt XXX asula reoveepuhasti, mis nähtub üheselt ka tarnepakkumise pealkirjast endast. Ka tarnepakkumise sisu viitab otseselt sellele, et müügilepingu esemeks on XXX asula reoveepuhasti, kusjuures hageja ise pakkus lähteandmete põhjal välja reoveepuhastikompleksi BIOCLERE 700 BK ning kinnitas, et sellega käideldud vesi vastab reostuskoormuse 42 kgBHT7/d juures Eesti Vabariigis kehtivatele reoveepuhastusnõuetele. Veelgi enam, hageja andis tarnepakkumises juhise rajada XXX reoveepuhasti kahe paralleelselt toimiva liinina, st paigutada biofiltrid kõrvuti, mitte järjestikku. Järelikult vastutaks hageja asja mittevastavuse eest müügilepingule isegi juhul, kui müügilepingus 9 puudunuks kokkulepe asja omaduste kohta (
lg 2 p 2), kuna hageja oli teadlik, millisel otstarbel hakatakse tarnitud seadmeid kasutama. Väär on ka hageja viide sellele, justkui valinuks kostja suurte kogemustega veemajandusehitiste rajajana ise välja reoveepuhastikompleksi BIOCLERE 700 BK ning hageja osa piirdus üksnes kostja soovitud seadmete tarnimises. Samas kontekstis viitab hageja ka sellele, et kostja ise projekteeris ja planeeris XXX asula reoveepuhastikompleksi. Esiteks, kostja ei ole suurte kogumustega veemajandusehitiste rajaja. Hageja sellekohane väide on ebaõige ning paljasõnaline. Kostja on tegutsenud veemajanduse valdkonnas peaasjalikult kanalisatsioonitorustike rekonstrueerimisega, mitte reovee puhastuskomplekside rajamisega. XXX asula reoveepuhastikompleksi rekonstrueerimine oli esimene sellelaadne töö, mistõttu on hageja väited asjakohatud. Kostja tegutseb ehituse peatöövõtjana ning tellib valdkonnaspetsiifiliste projektide puhul, nagu seda on XXX asula reoveepuhastikompleksi rekonstrueerimine, tööd alltöövõtjatelt ja – hankijatelt (seadmed AS-ilt F, projekt Eesti Veeprojekt OÜ-lt ja OÜ-lt E, ehitustööd AS-ilt A). Erinevalt AS-ist F, kes on keskkonnaseadmete alal tegutsev alates 1992.a. ja tarninud koduleheküljel XXX olevate andmete kohaselt kompaktveepuhasteid rohkem kui 200-le objektile Eestimaal ning on vanim sellel alal tegutsev erafirma Eestis (vt AS F 06.09.2006.a. järelepärimine Tallinna Tehnikaülikoolile), puudusid EAS-il müügilepingu sõlmimisel spetsiifilised erialased oskused ja teadmised reoveepuhastite alal. Teiseks, reoveepuhastikompleksi BIOCLERE 700 BK ei valinud välja kostja, vaid selle pakkus sobiva lahendusena välja AS F, mis nähtub üheselt ka reoveepuhasti tarnepakkumisest endast. Kolmandaks, XXX asula reoveepuhasti rekonstrueerimise ehitusprojekti (Eesti Veeprojekt OÜ töö nr 28-04, Tartu juuni 2004, alltöövõtja E OÜ) koostamisele asuti alles pärast reoveepuhasti müügilepingu sõlmimist (kuna projekti koostamine kuulus riigihanke mahtu), kusjuures ehitusprojekti koostamisel lähtuti nendest jõudlusnäitajatest, mida oli tarnepakkumises ja seadme tehnilises passis garanteerinud AS F. Lisaks jõudlusnäitajatele arvestati seadme projekteerimisel hageja juhist paigutada biofiltrid paralleelselt, mitte järjestikku, ning hageja poolt koostatud dokumenti “ XXX valla XXX asula reoveepuhastuskompleksi BIOCLERE 700 BK paigaldus- ja hooldusjuhendid, tehnilised lisad. Tallinn 2004”. Projekteerija OÜ E valiti aga otseselt AS F soovitusel kui tema põhiline ja usaldusväärne koostööpartner. Samuti leiab kostja, et hageja väide, et piirväärtuste mittesaavutamine XXX reoveepuhastis on põhjustatud AS F poolt tarnitud biopuhasti välistest asjaoludest, on ebaõige ning paljasõnaline. Hageja väited seoses võrekaevuga on ebaõiged ning asjakohatud. Pärast müügilepingu sõlmimist koostatud reoveepuhastikompleksi ehitusprojektis nähti enne septikut ette heitvee täiendavaks mehaaniliseks eelpuhastuseks võrekaevu rajamine, kuigi selle rajamine ei olnud iseenesest vältimatult vajalik, kuna heitvee mehaaniline eelpuhastus toimub hageja poolt tarnitud spetsiaalseptikus. Tarnepakkumises on hageja märkinud, et puhastikompleksi ette on võimalik paigaldada ka võrekaev, samuti sisaldab võret eelpuhastamiseks mõeldud spetsiaalseptik. Ka reoveepuhasti paigaldusjuhendis ei ole ettenähtud võrekaevu rajamist. Eeltoodu kinnitab, et võrekaevu rajamine ei olnud kohustuslik, rääkimata võrepuhastussõlmest, mille puudumist on hageja asunud kasutama puhasti ebarahuldava toimimise põhjendamiseks. Samuti on reoveepuhasti hooldusjuhendi lk 2 märgitud, et mehaanilise puhastamisega eraldatakse reoveest praht, liiv, heljum jms ning et BIOCLERE’il on selleks septik, millest reovesi enne biofiltrisse jõudmist läbi voolab. Hageja väide, et kostja 10 pidanuks reoveepuhastikompleksile rajama täiendavalt võrepuhastussõlme, on eeltoodud asjaolude pinnalt ebaõige. Teiseks on hageja piirväärtuste mittesaavutamist põhjendanud XXX asula biofiltri ülekoormamisega. Kostja sellise seisukohaga ei nõustu. Eriteadmistega isiku Olev Soku arvamuse “ XXX asula reovete koormuskarakteristikute määratlemine ja sellest tulenevad soovitused reoveepuhasti töö parandamiseks” (I kd lisa) kohaselt on puhasti reostuskoormus 18 kgBHT7/d, mis on ligikaudu 2,3 korda väiksem hageja poolt tarnepakkumises kinnitatud 42 kgBHT7/d-st. Vaatamata üle kahe korra madalamale reostuskoormusele ei suuda hageja poolt tarnitud reoveepuhasti tagada VV määruse nr 269 nõuete täitmist. Hageja viited kõrgele reostuskontsentratsioonile ei ole asjakohased, kuna hageja ei seadnud tarnepakkumises reoveepuhasti poolt piirväärtuste saavutamist sõltuvusse mitte konkreetsetest reostuskontsentratsioonide suurustest või nende vahemikest (nt seade tagab piirväärtused üksnes juhul, kui reostuskontsentratsioon ei ületa 400 mgBHT7/d), vaid reostuskoormusest. Hageja ei seadnud reoveepuhasti toimimist sõltuvusse tingimusest, et reoveepuhasti suudab nõuetekohaselt töötada üksnes madalatel reostuskontsentratsioonidel. Kostja on seisukohal, et olukorras, kus reostusnäitajate piirväärtuste saavutamine sõltunuks veel muudest näitajatest kui reostuskoormus ja hüdrauliline koormus, pidanuks hageja sellest kostjat tulenevalt mõistlikkuse ja hea usu põhimõttest teavitama (
ja § 7,
Kuna hageja oli kohustatud kostjat vastavatest asjaoludest teavitama, on sellele asjaolule tuginemine käesolevas vaidluses õiguste kuritarvitamine ning seetõttu hea usu põhimõttest tulenevalt välistatud, kuna hageja pidi oma erialase kogumuste ja teadmiste tõttu olema teadlik sellest, millised on Eesti maapiirkondades reostuskontsentratsioonid ning milline on selle mõju reoveepuhasti jõudlusele. Viimast väidet tuleb hinnata muuhulgas Eesti Veevärk uurimustöö “Eestis kuni 2000 ie suuruste reostusallikate reovee puhastustehnoloogiate ja reoveesette käitlemise soovitusliku juhendmaterjali koostamise parima võimaliku tehnika tunnuste määramiseks” valguses, mille kohaselt töötas 2002.a. Eestis 30-st BIOCLERE puhastist vaid 8, s.o 26,7 %. AS F pidi BIOCLERE seadmete müüjana olema Eesti Veevärk uurimustööst ning selles tehtud järeldustest teadlik, mis kinnitab tema käitumise (müügitaktika) pahatahtlikkust. Kostja on seisukohal, et hageja ei tohtinud seadme müüjana anda kinnistust, mille kohaselt tagab reoveepuhasti Eesti Vabariigis kehtivate nõuete täitmise, kui tegelikkuses sõltus selle tingimuse täitmine mitmetest täiendavatest teguritest. Olukorras, kus hageja siiski sellise kinnituse andis, on see tema risk ning just hageja peab kandma sellest tulenevad õiguslikud ja majanduslikud tagajärjed. Samas ei ole hageja väited XXX asula kõrgete reostuskontsentratsioonide kohta õiged ega tõendatud. Olev Soku poolt läbiviidud uuringute kohaselt on XXX asula reoveepuhastisse siseneva heitvee keskmine BHT7 451 mg/l, mida ei saa Eesti maaoludes, kus vett kasutatakse võrreldes linnadega oluliselt vähem, pidada keskmisest kõrgemaks. Seda seisukohta kinnitavad ka Eesti Veevärk uurimustöö “Eestis kuni 2000 ie suuruste reostusallikate reovee puhastustehnoloogiate ja reoveesette käitlemise soovitusliku juhendmaterjali koostamise parima võimaliku tehnika tunnuste määramiseks” lk 52-56 toodud tabelid (vt tulp “Sisenev BHT7 mg/l” asulate ja alevike reostuskontsentratsioonid; tl 208-210 I kd). Seega on hageja etteheited ülimalt kõrgete reostuskontsentratsioonide kohta tagantjärele otsitud põhjendused müügilepingu rikkumisele. Igal juhul pidi hageja kogenud ja tunnustatud eksperdina reoveepuhastite alal ja BIOCLERE seadmete müüjana olema teadlik Eesti maapiirkondade võimalikest kõrgematest keskmistest reostuskontsentratsioonidest võrreldes linnadega. Samuti pidi hageja asjatundjana olema teadlik Ida-Viru maakonna kõrgematest reostuskontsentratsioonidest, mida kinnitab VV määruse nr 269 § 17: Ida-Viru maakonnas võib vee erikasutusloa andja lubada määruses toodud heitvee reostusnäitajate määrusekohaste 11 piirväärtuste ületamist või reovee madalamaid puhastusastmeid
lg1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama lõike teise lause kohaselt viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Sama lõike kolmanda lause kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuni 1. 01. 2006 lisandus viivisele 7 protsenti aastas.
lg1 kohaselt leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt leppetrahvi kohta sätestatut kohaldatakse ka teole, mille lepingut rikkunud lepingupool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema. Kohus on seisukohal, et pooled on kokkuleppinud leppetrahvi kohaldamises.
ei keela rakendamast leppetrahvi ka protsendina, nagu pooled on kokku leppinud. Kohus on seisukohal, et kostja esitatud seisukoht, nagu ei oleks tegemist leppetrahviga, ei ole millegagi põhjendatud. Poolte vahel sõlmitud lepingu punktist 8 nähtub, et pooled on sõlminud kokkuleppe leppetrahvi rakendamiseks. Tõendamata on, nagu oleksid pooled soovinud sõlmida eraldi kokkulepet viiviste rakendamiseks. Kuna kohus on seisukohal, et tegemist on leppetrahviga, ei hakka kohus hindama siinjuures kostja taotlust seadusliku viivise kohaldamiseks. 13 Kuivõrd kohus on seisukohal, et tegemist on leppetrahvi ja mitte viivisega, on kohus ka seisukohal, et hageja nõue viiviste 9471,55 krooni saamiseks on põhjendatud. Võlaõigusseadus ei välista viiviseid leppetrahvi tähtajaks tasumata jätmiselt. Järgnevalt vaeb kohus kostja taotlust leppetrahvi vähendamiseks. TsMS §162 lg1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus on seisukohal, et kostja taotlus leppetrahvi vähendamiseks on põhjendatud. Kohus arvestab, siinjuures asjaoluga, et kostja on ostumüügilepingust tuleneva nõude täitnud. Samuti pole hageja tõendanud kahju tekkimist temal. Hageja on küll teavitanud kostjat raske majandusliku olukorra tekkimisest, seoses kostja viivitusega, kuid tõendeid ta sellise olukorra tekkimise kohta esitanud ei ole. Vastupidi, hageja majandusaasta 2004 (s.t aasta, kui kostja oli viivituses) aruandest nähtub, et hageja majandusnäitajad on võrreldes aastaga 2003 paranenud. Seega on kohus seisukohal, et leppetrahv kuulub vähendamisele. Kohus on seisukohal, et kostjalt kuulub väljamõistmisele viivis 100 000 krooni ja viivised 9471,55 krooni. Kostja on olnud seisukohal, e temale müüdud puhastusseade ei vasta lepingutingimustele.
lg1 kohaselt ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. Sama paragrahvi 2. lõike punkti 1 kohaselt asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi ja sama lõike p3 kohaselt asja kasutamist takistavad õigusakti sätted, mida müüja lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Kohus on seisukohal, puhastusseadme lepingule mittevastavus ei ole tõendamist leidnud. Kohus on seisukohal, et tarnepakkumises nimetatud reovee piirväärtused tähendavad piirväärtusi heitvete suublas, mitte pärast puhastusseadet. Puhastusseadme puhastusvõime on olnud üle 90% või enam. Kohus on seisukohal, seadme võimetus saavutada määruses sätestatud piirväärtusi on tingitud seadmevälistest asjaoludest, eelkõige kõrgetest reostuskontsentratsioonist. Nii on 11.10 2004 15.06.2005 ja 11.01.2006 proovi kohaselt on BHT7 kõikunud vahemikus 640-880 mgO2/l, heljum 127-611 mg/l, ja fosfor 16- 26,1 mg/l (tl 120-123 I kd). Sellist kontsentratsiooni on lugenud kõrgeks hüdraulikainsener EK (tl 157 I kd). 11.01 2007 on BHT näitaja saavutanud taseme 1400 mgO2/l (tl 419 I kd). Kostja on seisukohal, et hageja väited ebanormaalselt kõrgest reostuskontsentratsioonis on ebaõige. Kohus sellega ei nõustu. Kõrget reostuskontsentratsiooni on näidanud paljud proovid, seega ei saa rääkida kõrgest reostuskontsentratsioonist juhuproovi alusel. Nii on ka eriteadmistega isik leidnud keskmiseks reostuskontsentratsiooniks 451 mg/l. Erialakirjanduses on avaldatud arvamust, et keskmised reostusnäitajad on heljumi puhul 200 mg/l, BHT puhul 200 mg/l, fosfori puhul 10 mg/l, erialakirjandus loeb kontsentreerituks reovett vastavate näitajatega 350, 300 ja 20 mg/l ( tl 110-111 II kd). Hageja poolt võetud kaheksa proovi ja O. Soku arvestatud keskmise keskmine on BHT puhul 606, fosfori puhul 24 ja heljumi puhul 555 (tl 112 II kd). Seega on kohus seisukohal, et tegemist on keskmist reostuskontsentratsiooni tunduvalt ületavate näitajatega. Müügilepingu ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 31.07.2001 määrus nr 269 „Heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise kord“ § 5 lg1 kohaselt veekogusse juhitava heitvee reostusnäitajad peavad vastama lisas 2 esitatud piirväärtustele või reovee puhastusastmetele. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt reostusnäitaja piirväärtuse all mõistetakse käesolevas määruses vee reoainesisaldust, mille ületamisel vesi loetakse üle kahjutuspiiri rikutuks ehk 14 reoveeks. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt reovee puhastusastme all mõistetakse käesolevas määruses reoveepuhastis reoainete kõrvaldamise määra, mis väljendatakse protsentides. Sama määruse § 6 lg1 kohaselt väikese reostuskoormusega (vähem kui 2000
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.