KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 06.02.2007 Haldusasja number 3-06-1135 Haldusasi OÜ Liblikas kaebus Maksu- j

§ 26lg 1 p 1).

2. Muus osas jätta kaebus rahuldamata (

§ 26lg 1 p 6).

Käesoleva otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 06.02.2007 arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 1, 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 06.03.2006 maksuotsusega nr 12-5/130 kohustati OÜ-d Liblikas tasuma täiendavalt sotsiaalmaksu 3 960 krooni ja töötuskindlustusmakset 71 krooni ajavahemiku jaanuar – august
2. a kohta, samuti arvestama ja tasuma määratud maksult vastavalt maksukorralduse seaduse § 115 lg-le 1 ning § 117 lg-le 1 intressi määras 0,06% päevas. Maksuotsuses asus maksuhaldur seisukohale, et OÜ Liblikas poolt maksustamisperioodidel jaanuar – august
3. a füüsilisele isikule tehtud väljamaksed kokku summas 12 000 krooni kuuluvad täiendavalt deklareerimisele ning nende pealt tuleb tasuda sotsiaalmaksu summas 3 960 krooni ning töötuskindlustusmakseid summas 71 krooni. 1 KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
4. Y.K. pole kunagi töötanud OÜ-s Liblikas ning sellest tulenevalt ei ole OÜ Liblikas teinud talle ka mingeid väljamakseid. Y.K. üüris OÜ Liblikas parkla territooriumil enda äritegevuseks ruumi suurusega 7,5 m², kus tegeles auto akumulaatorite remondiga ning utiliseerimisega. Kuna ta pöördus OÜ Liblikas poole palvega saada üürikoht ning teatas, et selle teenuse eest saab ta omakorda teostada OÜ-le Liblikas järelvalveteenust, mis seisneb parkla töötajate üle kontrollis ja töögraafikute ning muude parkla tegevusega seotud dokumentide koostamises, samuti vajaduse korral kaasabi osutamises parklatöötajatele, siis otsustas OÜ Liblikas, et ei nõua Y.K.lt üüritasu ning viimane omakorda teostab kaasabi OÜ-le Liblikas tasuta. Alates 01.10.2005 lõpetas OÜ Liblikas senise üürisuhte Y.K.ga, otsustades üürida ruumi teisele üürnikule või üürida selle sama tasu eest Y.K.le. Viimane keeldus pakkumisest ning koostöö oli sellega lõppenud.
5. Parklatöö organiseerimises osutas OÜ-le Liblikas tasuta abi V.O.. 22.09.
6. a maksuhalduri poolt parkla üle teostatud kontrolli ajal oli V.O. parajasti pooleks tunniks sealt lahkunud ning tema kohta ülesandeid täitis sel ajal Y.K.. Maksuhaldur ei ole võtnud seletust V.O.ilt, kes annaks seletuse 22.09.2005 aset leidnud asjaolude kohta.
7. Koostöösuhted ja rendisuhted ei ole koormatud maksudega, mida reguleerivad sotsiaalmaksuseadus ja töötuskindlustuse seadus ning seetõttu pole ka alust arvestada nende seaduste alusel makse.
8. Töölepingu seaduse (TLS) § 8 näeb ette, et vaidluse korral peab tööandja tõestama, kas tööleping oli sõlmitud või mitte. Samuti tuleneb töölepingu seadusest, et vaidlus võib tekkida töötaja ja tööandja vahel, sest nad on lepingupooled. Samas on teada, et Y.K. ja OÜ Liblikas vahel selles osas vaidlus puudub ning peale vastust, mis oli esitatud OÜ Liblikas poolt töövaidluskomisjoni, Y.K. loobus oma nõudest, sest see oli alusetu. Samuti ei ilmunud ta vaidluse arutamisele ega pole vaidlustanud otsust kohtus, mis samuti tõestab, et töölepingulisi suhteid pooltel ei olnud. Sellest tulenevalt ei ole OÜ Liblikas edaspidi kohustatud tõestama, et töösuhted puudusid. Ei ole dokumentaalselt võimalik tõestada suhteid, mida pole olnud, samuti nõuda dokumente või tõendeid, mis seda tõestaksid.
9. Vastavalt maksukorralduse seaduse (MKS) § 10 lg-le 3 ja § 11 lg-le 2 on maksuhalduri ülesandeks tõestada asjaolusid, mille alusel makse määratakse. Maksuhaldur on alusetult arvestanud makse, koostades ka töötasu arvestuse tabeli, kus on alusetult märgitud, et OÜ Liblikas on tasunud ajavahemikul jaanuar – august
10. a Y.K.le töötasu. Maksuhaldur pole lisanud ühtegi dokumenti, mis annaks alust isegi arvata, et selline väljamaksmine üldse toimus või et selline väljamakse tehti Y.K.le. Maksuhalduri kasutuses olevad graafikud fikseerivad andmeid mitte Y.K., vaid V.O.i kohta, kes abistas OÜ-d Liblikas tasuta.
11. Maksuhaldur vaatas OÜ Liblikas kaebuse läbi vastuolus MKS § 147 lg-ga 3, nimelt pidi Maksu- ja Tolliamet vaide läbi vaatama 30 päeva jooksu, samas on vaideotsus tehtud
12. päeval, mis annab alust arvata, et vaiet ei vaadatud läbi põhjalikult, kuna tähtaeg lasti mööda ning seetõttu otsust ei muudetud ega hinnatud ka OÜ Liblikas poolt välja toodud väiteid ning argumente, samuti pole ka selgitatud, miks neid ei arvestatud. Sellest tulenevalt ei ole vaideotsus õiglane. VASTUSTAJA SEISUKOHT 2
13. MKS § 59 lg 1 kohaselt on tõendid kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, valla- või linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Maksuhaldur juhindub järelduste tegemisel kõigist asjas tähtsust omavatest andmetest kogumis ning kirjaliku dokumendi puudumine ei välista muude tõendite piisavuse korral tegeliku olukorra tuvastamist. OÜ Liblikas maksuasjas eksisteerivad muud töösuhet tõendavad asjaolud: vaatluse käigus tuvastatud asjaolud (J.K. viibis vaatluse toimumise ajal autoparkla territooriumil ainsa vastutava ja informeeritud isikuna, tema valduses oli käibeandmete kaustik, ta oli pädev kandeid kaustikusse tegema ja kompetentne andma selgitusi kaustikus sisalduvate andmete kohta); J.K. 22.09.2005 antud seletused (töötab parklavalvurina viis aastat, tööleping on sõlmitud suuliselt, saab iga kuu töötasu 1500 krooni sularahas, mille maksab välja juhatuse liikme abikaasa I. Z.); on olemas vihik, milles on kirjas töötajate nimed ja palgasummad ning palga saamise kohta antakse vihikusse allkiri; teiste OÜ Liblikas töötajate (V.N. ja R. M.) seletused suulise töölepingu ning palga maksmise kohta. Kaebuse esitaja kinnitab töösuhteid V. N. ja R. M.ga. OÜ Liblikas töötajate ja J.K. seletused suhete ja tööolude kohta OÜ-s Liblikas kattuvad.
14. TLS §-st 8 tulenevalt loetakse vaidluse korral lepingu olemuse üle, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui ei ole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Töövaidluskomisjoni tagaselja otsusega individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 15 lg 2 p 2 alusel lõpetatakse menetlus asja sisuliselt arutamata (ITLS § 20) ning seetõttu ei ole otsus, millega jäid töösuhte puudumise asjaolud tuvastamata, ka töösuhte puudumist tõendava dokumendi väärtusega. Kaebuse esitaja väidet tagaselja otsus ega selle vaidlustamata jätmise asjaolu ei tõenda.
15. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 2 kohaselt mitme lepinguliigi kooseksisteerimisel kohaldatakse mõlema lepinguliigi kohta sätestatut. Koostööleping vastab VÕS §-des 580-618 sätestatud seltsingulepingule, mis on VÕS § 580 lg 1 kohaselt leping, mille osalised tegutsevad panuste tegemisega ühise eesmärgi saavutamiseks. Kaebuse esitaja seletuse kohaselt osutas J.K. temale teenuseid kaebuse esitaja territooriumil asuva ruumi oma tarbeks kasutamise eesmärgil, mis ei ole vastavuses seltsingulepingu olemusega, sest puudub sellele omane ühine eesmärk. Kaebuse esitaja seletuste kohaselt J.K. osutas ruumi kasutamise eest teenuseid kaebuse esitaja äritegevuse jaoks, samas VÕS § 273 välistab üürileandja suhtes kohustavad kokkulepped, juhul kui need kohustused ei ole otseselt seotud üüritud ruumi kasutamisega. Ruumi kasutamine J.K. poolt ei välista töösuhte eksisteerimist nende vahel. Kuna üüri- ja koostöösuhte olemasolu kinnitab kaebuse esitaja seletus ning selles esitatud asjaolude juures ei saa olla tegemist väidetavate suhetega, ei ole kaebuse esitaja kummutanud maksuhalduri poolt kogutud tõenditele tuginevat järeldust J.K. ja OÜ Liblikas vahel eksisteerinud töösuhte kohta.
16. Kaebuse esitaja ei ole eriarvamuses ega vastuses töövaidluskomisjonile V. O. kui V. nime all töötavat isikut nimetanud, mistõttu sellise nimega isikut ei ole maksuhaldur ka küsitleda saanud. Kuna aga asjas kogutud tõenditega on J.K. töösuhe kinnitust leidnud ning kaebuse esitaja kaebuses esitatud väited seda ümber ei ole lükanud ning sugulase töötamine tasu saamata kaebuse esitaja heaks J.K. töösuhet ei välista, siis ei ole käesolevas maksuasjas V. O. seletuse võtmine võimalik. J.K. töösuhet ei välista ka asjaolu, et J.K. oli märgitud valvegraafikusse V. nime all. J. K. seletuse kohaselt töötab ta OÜ-s Liblikas V. nime all. Vaatluse tegemise päeval oli kantud valvegraafikusse nimi V. ja parklas oli valvurina tööl J. K. 3 KOHTU SEISUKOHT
17. Asjassepuutuvad sätted ning vaidluse ese Sotsiaalmaksuseaduse (RT I 2000, 102, 675 koos hilisemate muudatuste ja täiendustega, edaspidi SMS) § 2 lg 1 p 1 kohaselt makstakse sotsiaalmaksu töötajale rahas makstud palgalt ja muudelt tasudelt. SMS § 4 p 1 kohaselt maksab sotsiaalmaksu residendist juriidiline isik. SMS § 7 lg 1 kohaselt on sotsiaalmaksu määr 33 protsenti maksustatavalt summalt. SMS § 9 lg 1 p 1 ning p 4 panevad sotsiaalmaksu maksjale kohustuse arvestada sotsiaalmaksuga maksustatavatelt summadelt iga kindlustatava kohta §-s 7 toodud määras sotsiaalmaksu ning üle kandma tasumisele kuuluv sotsiaalmaks Maksu- ja Tolliameti pangakontole maksustamisperioodile järgneva kuu kümnendaks kuupäevaks ja esitama samaks kuupäevaks Maksu- ja Tolliameti piirkondlikule maksukeskusele vastav maksudeklaratsioon, välja arvatud juhul, kui tasu saav isik on kantud äriregistrisse või registreeritud Maksu- ja Tolliameti piirkondlikus maksukeskuses füüsilisest isikust ettevõtjana ning tasu on saaja ettevõtlustuluks. Töötuskindlustuse seaduse (RT I 2001, 59, 359, koos hilisemate muudatuste ja täiendustega, edaspidi TKS) § 40 lg 1 p 1 kohaselt makstakse töötuskindlustusmakset töötajale makstud palgalt ja muudelt tasudelt, välja arvatud töölepingu lõpetamisel Eesti Vabariigi töölepingu seaduse alusel makstud hüvitistelt. TKS § 42 lg 1 p 1 kohaselt on tööandja kohustatud arvestama ja kinni pidama TKS § 40 lõikes 1 nimetatud summadelt töötuskindlustusmakseid iga kindlustatu kohta kindlustatule kehtestatud töötuskindlustusmakse määras. Kindlustatu töötuskindlustusmaksete arvestamise ja kinnipidamise kohustus lõpeb kindlustatu vanaduspensioniikka jõudmise kuu viimasel kuupäeval. TKS § 42 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaselt on tööandja kohustatud maksma TKS § 40 lõikes 1 nimetatud summadelt töötuskindlustusmakseid tööandjale kehtestatud töötuskindlustusmakse määras ning vastavad maksed Maksu- ja Tolliameti pangakontole üle kandma hiljemalt väljamakse tegemise kuule järgneva kuu kümnendaks kuupäevaks ja esitama samaks kuupäevaks elu- või asukohajärgsele Maksu- ja Tolliameti piirkondlikule struktuuriüksusele vastava deklaratsiooni. Maksuotsusega on kaebuse esitajale määratud tasumiseks täiendavalt sotsiaalmaks, summas 3960 krooni ning töötuskindlustusmaks, summas 71 krooni seoses järeldusega, et OÜ Liblikas jättis deklareerimata perioodil jaanuar kuni august 2005 töötajale J. K.’le tehtud väljamaksed. Maksuotsusega tuvastas maksuhaldur, et OÜ Liblikas ja J. K. vahel eksisteerib töösuhe. Kaebuse esitaja on seisukohal, et J. K. pole kunagi OÜ-s Liblikas töötanud, vaid tegeles OÜ Liblikas parkla territooriumil akumulaatorite remondi ning utiliseerimisega, üürides OÜ-lt Liblikas selleks ühte ruumi. Seega peab kohus kindlaks tegema, kas perioodil jaanuar kuni august 2005 eksisteeris töösuhe OÜ Liblikas ja J. K. vahel ning kas ei eksisteeri teisi sotsiaalmaksu ning töötuskindlustusmakse sissenõudmist välistavaid asjaolusid (esimesel juhul tegelemine ettevõtlusega, teisel juhul vanaduspensioniiga).
18. Tunnistajate ütlused ning seadusliku esindaja seletus J. K. on andnud maksuhaldurile 22.09.2005 seletuse, millest nähtuvalt ta töötab OÜ Liblikas autoparklas juba viis aastat valvurina, kuid töölepingut pole temaga vormistatud. J. K. seletuse 4 kohaselt saab ta iga kuu eest (kokku 8 vahetust) kätte 1500 krooni. Üks vahetus kestab 24 tundi. Palka makstakse talle sularahas ning palgaarvestust peab firma omaniku abikaasa I. ruudulises vihikus, kus on kirjas töötajate nimed ja summad, mis palgapäeval välja makstakse. Vihikusse annab ta ka oma allkirja (toimiku lk. 69-71). 03.11.2006 toimunud kohtuistungil andis J. K. tunnistajana ütlused, mille kohaselt ta on töötanud OÜ-s Liblikas alates
19. aastast ning vallandati töölt
20. aasta septembris või oktoobris. Vallandamise põhjust ta ei tea. OÜ-s Liblikas töötas tunnistaja valvurina autoparklas. Kui auto tuli, andis autojuht tunnistajale läbipääsu loa ja tunnistaja andis talle teise loa. Töölepingut tunnistajal ei olnud, oli vaid suusõnaline kokkulepe. Ei olnud ka tööraamatut. Palgaandmed kanti tavalisse õpilasvihikusse, kuhu märgiti tunnistaja nimeks V. või J., vahel ka S.. Tunnistaja ütluste kohaselt kirjutas ta vihikusse alati ise ja pani end kirja ainult V. nime all. Tunnistaja väitel ta V.O.i ei tunne ning tema ajal sellist inimest parklas ei töötanud. Töötades valvurina värvis tunnistaja mõnikord ka tara ning märgistas parklas parkimiskohti. Kliendid palusid ka akumulaatoreid laadida ning andsid tunnistajale selle eest vahest sigarette või kommi. Tunnistaja väitel läks ta OÜ-sse Liblikas tööle, kuna tema maja asub autoparkla lähedal ning pensionärina ei olnud tal kodus midagi teha. Tunnistaja ütluste kohaselt on ta sõjaväepensionär alates
21. aastast. Tunnistaja väitel ta akumulaatorite remondiga ei tegelenud ning jutt sellest on väljamõeldis. Ka rendilepingut tunnistajaga OÜ-l Liblikas sõlmitud ei olnud (toimiku lk. 192-194). Kohtule on andnud ütlusi ka tunnistaja V.O.. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt on ta OÜ Liblikas direktori V. Ž.ga ammune tuttav, alates
22. aastate keskpaigast kutsuvad tunnistaja ja V. Ž. teineteist vendadeks. Kuigi ta on elukutselt meremees, abistas ta V. Ž. autoparkla töös siis, kui ta ise merel ei olnud.
23. aastal töötas ta autoparklas ilmselt kevadest suveni. Samal aastal töötas tunnistaja ka firmas Elustiil, mis tegeleb tööriiete müügiga nii ehitajatele kui meremeestele, kuid seal ei pidanud töötama iga päev ja ka alati mitte terved päevad. Kui tunnistaja oli parklas ja oli vaja Elustiili minna, siis võidi tunnistajat asendada. Siis tunnistaja kas helistas V. või palus J., kes rentis tunnistaja väitel tööruume parkla territooriumil. Tunnistaja ütluste kohaselt tegeles J. akumulaatorite remondiga ja teiste remonditöödega. Kuna J. viibis terve päeva parkla territooriumil ja tegi oma töid, pakkus ta oma abi ka parklale. Mõnikord tegi värvimistöid ja mõnikord asendas valvurit. Lühiajalise asendamise eest ostis tunnistaja J.le vahel paar pakki sigarette ja vahel paar pudelit õlut. Tunnistaja ütluste kohaselt tema ühtegi vihikusse sissekirjutusi ei teinud, küll oli aga valveruumi laual vihik, mida peeti tunnistaja arvates J. initsiatiivil, kes kandis vihikusse autosid, mis parkla territooriumil viibisid. Tunnistaja ütluste kohaselt tegi J. vihikusse märkmeid ka selle päeva eest, mil tunnistaja valves oli. Tunnistaja mäletab, et V. sõnul J. tasu ei saanud ning nende vahel oli kokkulepe, et J. rendib ruume. Tunnistaja ise töö eest samuti mingit tasu ei saanud. Tunnistaja ei mäletanud teiste graafikujärgsete töötajate nimesid. Ise käis ta parklas korrapäraselt graafiku järgi 1 ööpäev iga 3 päeva järel. 22.09.2005 tuli tunnistaja kell 8 tööle, läks kella 10 paiku poodi ning oli tagasi kell
24. Kui tunnistajat ei olnud, asendas teda J.
25. või
26. septembril rääkis V. tunnistajale J. parklast lahkumisest, samuti asjaolust, et
27. septembril viibis parklas maksuhaldur, kes viis kaasa parkla dokumendid (toimiku lk. 209-210). Kaebuse esitaja seaduslik esindaja V. Ž. andis kohtuistungil vande all seletuse, mille kohaselt tal oli autoparklas suur ja tühi ruum ja ta vajas inimest, kes oleks osutanud parklateenuseid. Tunnistaja J. ütles talle, et ta hakkab töötama ja teeb kogu parkla territooriumi korda ja õpetab kõik töötajad välja. Tegelikult oli tema peamiseks ja iseseisvaks tegevuseks akumulaatorite remont ja laadimine. Seadusliku esindaja sõnade kohaselt algas konflikt sellest, et ruumi rentimine läks kogu aeg kallimaks, eriti seoses elektrienergiaga, mistõttu V. Ž. tegi J. ettepaneku, hakata renditasu maksma. Esindaja sõnul mõtles ta, et kui J. keeldub rendi 5 maksmisest, hakkab esindaja ise akudega tegelema. Seadusliku esindaja sõnul OÜ-l Liblikas J. rendi- ega töölepingut sõlmitud ei olnud. Samas J. asendas inimesi valvurina ja teostas üldist kontrolli parkla territooriumil, et kõik oleks korras. Kui kellelgi tekkis vajadus mõneks tunniks ära minna, tuli J. valvurit asendama. J. oli põhimõtteliselt kogu aeg kohal, isegi ööbis parkla ruumis, kuna akumulaatorid vajasid pidevat tähelepanu. Seadusliku esindaja seletuse kohaselt teenis J. akude laadimisega 300-500 krooni päevas, jagas korraldusi ka valvuritele ning OÜ-l Liblikas oli J. kokkulepe, et tema teostab üldist kontrolli parkla töö üle (toimiku lk. 195-196).
28. Töösuhe OÜ Liblikas ja J. K. vahel Kohus on seisukohal, et tunnistaja J. K. ütlused töösuhte olemasolu kohta OÜ-ga Liblikas kaaluvad käesolevas haldusasjas üles OÜ Liblikas seadusliku esindaja V. Ž. poolt antud seletuse ning tunnistaja V.O.i poolt antud ütlused. V. Ž. seletusest ning V.O.i ütlustest nähtuvalt korraldas J. K. küll parkla tööd, õpetas välja valvureid ning vajadusel asendas neid, kuid tegi seda tasuta, sisuliselt vastuteenena selle eest, et talle võimaldati autoparklas tasuta ruume rentida. Kohus märgib, et V. Ž. seletuse usaldusväärsuse seab kahtluse alla asjaolu, et OÜ Liblikas seadusliku esindajana on ta huvitatud maksuotsuses töösuhte kohta esitatud järelduse ümberlükkamisest. V.O.i tunnistuse usaldusväärsuse seab omakorda kahtluse alla asjaolu, et tunnistaja on V. Ž.le lähedalseisev isik – enda väitel ammune tuttav, V. Ž. nimetab teda isegi oma vennaks. V.O.i ütlustes annab aluse kahelda ka asjaolu, et kuigi ta väidetavalt osutas V.Ž. poolt juhitavale äriühingule tasuta valvuriteenust terve
29. aasta kevade ja suve jooksul ning töö toimus vahetustega, ei osanud ta peale J. K., kes väidetavalt üldse valvurina ei töötanud, nimetada ühegi parklas töötanud valvuri nime ega mäletanud ka täpselt seda, mis kuul ta
30. aastal pideva graafikujärgse tasuta teenuste osutamise OÜ-le Liblikas lõpetas. Samas mäletas ta lausa detailse täpsusega, mis kell ta
31. septembril 2005 parklasse tööle tuli, mis kell sealt toitu ostma läks ja millal tagasi parklasse saabus. V.O.i selline valikuline mälu on ebausutav ning viitab sellele, et teda on ütluste andmisel eelnevalt instrueeritud, mistõttu V.O.i ütlusi tervikuna tuleb pidada ebausaldusväärseiks. Ka V.O.i ütlused ning V. Ž. seletus on omavahel vastuolus. Kui tunnistaja ütlustest võib järeldada, et J. K. osutas parklale oma abi vaid mõnikord heast tahtest paki sigarettide või pudeli õlu eest, siis V. Ž. seletusest nähtub, et J. K. töötas parkla heaks vastuteenena ruumide tasuta rentimise eest. Kohus on seisukohal, et ebatõenäoliseks tuleb pidada ka seda, et J. K.l tekkis äriidee, üürida parkla territooriumil ruumi, et tegeleda seal akumulaatorite remondi ja laadimisega, osutades selle eest ööpäevaringselt parkla omanikule teenust, mis seisnes valvurite väljaõpetamises ja vajadusel asendamises. J. K. nn. tasuta teenuse näol parklale on kohtu hinnangul tegemist tööga, mis nõuab täies mahus pühendumist ja aega ning mille tegemine vaid vastutuleku korras akumulaatorite remondi ja laadimise kõrvalt ei ole usutav. Samuti on kohus seisukohal, et ööpäevaringne parkla töö korraldamine, valvurite väljaõpetamine, nende asendamine ja valvekordade vihiku pidamine tasu eest on rahaliselt mitu korda hinnatavam töö kui akumulaatorite laadimine ja remont. Akumulaatorite laadimiseks ja remontimiseks ei pidanud J. K. tingimata ööpäevaringselt parkla territooriumil viibima ning sealset ruumi üürima, vaid tal oli võimalik seda tööd osutada ka parkla lähedal kodus, rääkimata asjaolust, et akumulaatorit on igal autoomanikul võimalik ka ise oma kodus laadida. Pealegi nähtus tunnistaja ütlustest, et parklas asuvas ruumis puudusid mugavused ning tualetis tuli käia põõsastes, mistõttu ei saa pidada usutavaks J. K. soovi ööpäevad läbi parkla territooriumil viibida. Seega ei ole J. K. 6 väidetav huvi, üürida parkla territooriumil akumulaatorite remontimiseks ja laadimiseks eraldi ruumi ning osutada selle eest tasuta vastuteenust, kohtu jaoks majanduslikult põhjendatud. Täiesti ebausutav on kohtu jaoks tunnistaja V.O.i ütlus, mille kohaselt peeti päevikut parkla territooriumil olevate autode kohta J. K. initsiatiivil. Juhul, kui J. K. põhitööks oleks olnud akumulaatorite remont, tuleks omal initsiatiivil parkla töö kohta päeviku pidamist lugeda ilmselgelt ebamõistlikuks. Ka puuduvad kohtul andmed ning äriregistri teabesüsteemist ei selgu, et J. K. oleks osutanud akumulaatorite laadimis- ja remonditeenust iseseisva eraettevõtjana. J. K. ütlused küll kinnitavad, et ta akumulaatoreid parkla territooriumil laadis, kuid ütlustest nähtuvalt tegi ta seda OÜ-s Liblikas töötamise raames ning autoparkla klientidelt sai ta akumulaatorite laadimise eest vastu vaid sigarette või kommi. Samas kasutas J. K. akumulaatorite laadimiseks OÜ Liblikas parkla elektrit. Seega tuleb järeldada, et tegemist oli vaid ühe osaga parkla poolt oma klientidele osutatavast teenindusest ning selline töö J. K.le raha sisse ei toonud. J. K. ütlusi töösuhte olemasolu kohta kinnitab kaudselt ka asjaolu, et J. K. esitas Töövaidluskomisjonile avalduse OÜ Liblikas vastu saamatajäänud töötasu ja lõpparve nõudes. Olgugi, et Töövaidluskomisjon vaidlusasjas menetluse lõpetas, peab kohus J. K. poolt avalduse teadlikult pahatahtlikku esitamist ebatõenäoliseks. Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et maksuhaldur on õigesti maksuotsusega tuvastanud töösuhte OÜ Liblikas ning J. K. vahel. Kohus peab ühtlasi usutavaks J. K. poolt maksuhaldurile antud ütlusi, mille kohaselt tema töötasuks vaidlusalusel perioodil oli 1500 krooni kuus.
32. Töötuskindlustusmakse sissenõudmise ebaseaduslikkus TKS § 42 lg 1 p 1 kohaselt on tööandja kohustatud arvestama ja kinni pidama TKS § 40 lõikes 1 nimetatud summadelt töötuskindlustusmakseid iga kindlustatu kohta kindlustatule kehtestatud kindlustusmakse määras. Kindlustatu töötuskindlustusmaksete arvestamise ja kinnipidamise kohustus lõpeb kindlustatu vanaduspensioniikka jõudmise kuu viimasel kuupäeval. Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 7 lg 1 p 1 kohaselt on õigus vanaduspensionile isikul, kes on saanud 63-aastaseks. Eeltoodud vanusesse jõudmist tuleb seega pidada ka vanaduspensionieaks, millele TKS-s on viidatud. Seega ei ole tööandja kohustatud töötuskindlustusmakseid arvestama ja kinni pidama isikute puhul, kes on saanud 63 aasta vanuseks. J. K. sai
33. veebruaril
34. aastal 68-aastaseks. Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et OÜ-l Liblikas puudus kohustus arvestada ja kinni pidada J. K. töötasult töötuskindlustusmakseid ning maksuhaldur on ebaõigesti määranud OÜ-le Liblikas tasumiseks töötuskindlustusmaksed, summas 71 krooni.
35. Kaebuse osaline rahuldamine Eeltoodust lähtuvalt tuleb maksuotsus töötuskindlustusmakse määramise osas tühistada. Kuna kohtuistungil kaebuse esitaja volitatud esindaja kohtule taotlust menetluskulude hüvitamiseks ei esitanud, kohus menetluskulude osas otsust ei tee. Tiina Pappel kohtunik 7