2-07-3360 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Peet Teidearu Otsuse tegemise aeg ja koht 15. november 2007 Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-07-3360 Tsiviila

) § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Hageja ütles kostja1-ga sõlmitud lepingu üles juba

1. mail 2003, seega oli hagiavalduse kohtule esitamise hetkeks aegumistähtaeg möödunud. Kostjad nõustuvad tsiviilasja kirjaliku menetlusega. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda. KOHTU PÕHJENDUSED Kostjad on taotlenud hagi suhtes aegumise kohaldamist. Hageja ütles kostja1-ga sõlmitud lepingu üles mais
2. Lepingu ülesütlemisel muutus sissenõutavaks kogu võlgnevus summas 78 626,04 krooni.

§ 146

lg 1 alusel on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

§ 147

lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lõige 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Eeltoodust tulenevalt pidanuks hageja kostjate vastu hagi esitama hiljemalt mais 2006, kuid hagi esitati alles jaanuaris 2007. Seega on nõue üldise aegumistähtaja järgi aegunud. Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud, sest kostjad rikkusid oma kohustusi tahtlikult. Hageja arvates puudus kostjatel juba alguses tegelik tahe asuda lepingut nõuetekohaselt täitma – juba esimese osamakse tasumisega on kostjad viivitanud ligi 1 kuu. Kostjad ei ole hageja nõuetele vastanud ega hagejaga läbirääkimistesse astunud.

§ 146

lg 4 sätestab, et tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. 2 Hageja leiab, et

§ 146

lg-te 1 ja 4 tõlgendamisel on oluline lähtuda sellest, kas hageja on 3 aasta jooksul, alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kostjat võlgnevusest teavitanud (suuliselt või kirjalikult) ning kas kostjad on hageja nõudele põhjendatult vastu vaielnud. Hageja on seisukohal, et kostjad on võlasuhte täitmisel tegutsenud lepingulisest kohustusest kõrvale hoidmisega tahtlikult. Kostjad on seisukohal, et hageja väide rikkumise tahtlikkusest on täiesti tõendamata. Kostjad ei soovinud ega näinud ette õigusvastast tagajärge võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel, vaid sattusid majanduslikesse raskustesse, mis ei võimaldanud oma võlakohustusi nõuetekohaselt täita. Hageja ei ole püüdnudki kostjaga enne 3aastase aegumistähtaja lõppu ühendust võtta. Samuti ei ole hageja esitanud ühtegi mõjuvat põhjust, miks ta ei esitanud hagiavaldust enne aegumistähtaja möödumist. Tartu Ringkonnakohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 2-06-28149 p-s 8 leidnud: /- - -/

§ 146

lg 4 sõnastus ei määratle tahtluse sisu tsiviilõigusliku nõude aegumise kontekstis. Apellandi väide, et ka aegumistähtaja arvestamisel tuleb tahtluse sisustamisel lähtuda võlaõigusseaduse regulatsioonist, sh § 104 lg 5, ei ole ringkonnakohtu arvates põhjendatud. VÕS sätestab muuhulgas regulatsiooni kohustuse rikkumise kohta. Apellandi poolt märgitud § 104 lg 5 asub VÕS

1. peatüki
2. jaos, kus on sätestatud kohustuse rikkumise vabandatavus ja erinormina vastutus süü (sh tahtluse) puhul. Rikkumise vabandatavuse korral võib võlgnik täielikult vabaneda vastutusest ning VÕS § 104 sätestab vastutuse süü puhul, kui see tuleneb seadusest või lepingust. Samas

-is sätestatud aegumise regulatsiooni eesmärk on käibekindluse ja õigusrahu tagamine ning nõude aegumine ei vabasta põhimõtteliselt võlgnikku kohustuse täitmisest, vaid seab nõude esitamisele ajalise piiri, millal riigi vahendusel nõude maksmapanemisele saab võlgnik aegumise vaide esitada. Kuna aegumise regulatsiooni eesmärgiks on ka võlausaldaja sundimine oma nõudeõigust mõistliku aja jooksul maksma panema, siis on põhjendatud aegumise puhul tahtluse kitsam sisustamine. Ringkonnakohus leiab, et

§ 146

lg 4 ei tulene tahtluse eeldust, seega peab hageja esitama faktilised asjaolud, millest tuleneb konkreetsel juhul rahalise kohustuse täitmata jätmisel võlgniku tahtlus. Apellant on käesolevas asjas tuginenud väitele, et kostja ei ole vabatahtlikult rahalist kohustust täitnud ning viidanud ka asjaolule, et hageja saatis lisaks arvetele kostjale ka ühe võlateatise. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolud ei ole piisavad kohaldada

§ 146lg 4.

Ringkonnakohus on siin selgitanud, et aegumise kohaldamisel tuleb tahtluse mõistet vaadelda kitsamalt kui VÕS § 104 lg-s 5 sätestatud. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-125-06 p-s 14 märkinud, et süü eeldusest hoolimata rasket hooletust ega tahtlust siiski ei eeldata – neid peab tõendama hageja. Hageja ei ole käesolevas asjas tõendanud kostja tahtlust lepingu rikkumisel. Hageja väidetele tuginedes tuleks eeldada, et suvalise rahalise kohustuse täitmata jätmise puhul on kohe tegemist tahtliku rikkumisega. Selline seisukoht ei saa olla kooskõlas

§ 146lg 4 mõttega.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjad ei rikkunud oma kohustust tahtlikult

§ 146lg 4 mõttes ning seega on hageja nõuded aegunud. MENETLUSKULUDE JAOTUS Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab antud asjas menetluskulud hageja. 3 Kohtunik 4