← Eesti

3-06-1492/25

Obsah (6)§ 40§ 58§ 64§ 66§ 53§ 52

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. oktoober 2007, Tallinn Haldusasja

§-s 58 sätestatud menetlusökonoomia ning proportsionaalsuse põhimõtetega. Antud juhul oli riigivara võõrandamismenetluse eesmärk saavutatav menetlusosalisi vähem koormavate abinõudega.

  1. e)2. augusti 2006. a käskkirjaga ei muudetud pakkumiste paremusjärjestust. Kuna parima pakkumise teinud äriühing oli oma pakkumisest taganenud ja keskkonnaminister oli sisse nõudnud parima pakkumise tagatise ning seeläbi taganud riigivaraseaduse (RVS) § 7 lg-s 3 sätestatud nõude täitmise, oli keskkonnaminister õigustatud tegema kaalutlusotsust, mis antud juhul seisnes paremuselt teise pakkumise vastuvõtmises. Seega oli minister pädev vastu võtma käskkirja, millega otsustati riigivara müük (RVS § 29 lg 1).
  2. f)Puudutatud isiku ärakuulamine on informatsiooni kogumise allikaks. 2. augusti 2006. a käskkirja andmise ajendiks oli kaebaja tegevus halduskohtule kaebuse ning Harju Maakohtule hagiavalduse esitamisel. Need dokumendid vastasid TsÜS § 67 lg 2 ja § 68 lg 2 mõttes ühepoolsele tahteavaldusele ning õiguslikult kvaliteedilt ei erinenud 16. juuni 2006. a pakkumises väljendatud tahteavaldusest. Viidatud dokumentidest nähtus selgelt kaebuse esitaja tahe ning Keskkonnaministeerium on põhjendatult leidnud, et asjaolud olid piisavalt konkreetsed otsustuse tegemiseks. Arvestades

§ 40

lg-s 3 sätestatud lubavate eranditega, oli õigustatud esitatud andmetest lähtumine, kuna võimalus, et ärakuulamisel saaks isik veel midagi olulist lisada, oli minimaalne. Samuti tuli tegutseda kiirelt. Kaebuste menetlemise käigus on kaebuse esitajal olnud võimalik esitada kõik tema poolt oluliseks peetud tõendid ning anda seletused. Asjas tehtud otsused on sisuliselt õiged, seega teistsuguse otsuse tegemise võimalus on äärmiselt vähetõenäoline, kui mitte välistatud.

§ 58

eesmärgiks on haldusakti kehtetuks tunnistamise nõude välistamine, kui haldusakt on sisuliselt õiguspärane. Menetlusnormide rikkumist aset ei leidnud. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 7. OÜ RealWAY apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebust põhjendati järgmiselt:

  1. a)OÜ-l RealWAY on kaebeõigus. Vastasel juhul oleks välistatud riigivara võõrandamise haldusmenetluse allutatus kohtulikule kontrollile. Pakkumismenetluse käigus vastustaja poolt toimepandud rikkumised ei võimaldanud kaebajal teha parimat pakkumist teistsugustel tingimustel. Kui vastustaja ei oleks ebaseaduslikult muutnud müügiobjekti, oleks kaebaja poolt esitatud pakkumine olnud soodsam. Kui kaebaja käsutuses olnuks juba enne esialgsete pakkumiste esitamist informatsioon, mis oli oluline müügiobjekti väärtuse hindamisel, oleks kaebaja saanud seda arvesse võtta juba esialgse pakkumise tegemisel, vähendades pakutavat ostuhinda. Andnuks vastustaja tõest teavet esialgsete pakkumiste paremusjärjestuse kohta, oleks kaebajal olnud võimalik esitada lõplik pakkumine esialgu pakutust väiksema ostuhinnaga ja see pakkumine oleks siiski võinud olla parim pakkumine. Vastustaja kohtles pakkujaid ebavõrdselt, andes kaebajale müügiobjekti väärtuse hindamiseks olulist informatsiooni pärast esialgsete pakkumiste esitamise tähtpäeva 21. juunil 2006, teistele aga juba varem. Viidatud teave oli oluline müügiobjekti tegeliku väärtuse hindamiseks. Kaebaja arvates rikkus vastustaja sellega head haldustava ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 12 ja 31. Vastustaja andis kaebajale teadvalt valeinformatsiooni esialgsete pakkumiste sisu kohta, mistõttu kaebaja ei esitanud lõplikku pakkumist.
  2. b)Riigivara võõrandamist reguleerivatest normidest tulenev keeld muuta menetluse kestel pakkumismenetluse objekti, samuti nõue kohelda kõiki pakkujaid võrdselt ja keeld esitada pakkujatele teadvalt tegelikkusele mittevastavat teavet, kaitseb kaebaja huve. Müügiobjekti muudeti pakkumismenetluse ajal. Ametlikes Teadaannetes avaldatud enampakkumise teates ja 4

(12)3-06-1492 müügi korras kirjeldatud müügiobjektid ei ole identsed töölepingute osas. Kõiki pakkujaid oleks pidanud võrdselt kohtlema ka abistava iseloomuga teabe esitamisel.
  1. c)Kaebaja ilmus riigi poolt teatavaks tehtud ajaks 3. augustil 2006, kl 16.30 notari juurde ja täitis ka kohustuse kogu ostuhinna (426 000 000
  2. kr)deponeerimiseks notari kontole. Riigi esindaja kokkulepitud ajaks notari juurde ei ilmunud. Tehing jäi sõlmimata kaebajast mitteolenenud põhjustel. Keskkonnaministeerium esitas avalikkusele ebaõigeid avaldusi, nagu oleks kaebaja taotlenud notarilt tehingu edasilükkamist. Tehingu tegemise soovi avaldamisel 2. augustil 2006 ei olnud kaebajale teada, et vastustaja kehtestab vaidlusaluse käskkirja või et notar teatab sama päeva õhtul tehingu tõestamise edasilükkamisest. Ka müügihinna deponeerimise toimingud olid tehtud juba varem. Keskkonnaminister pidi 2. augusti 2006. a käskkirja andma välja juba enne notarilt tõestamise edasilükkamise teate saamist, mistõttu notari seisukoht ei saanud mõjutada käskkirja andmist ja vastustaja otsust jätta tehing kaebajaga tegemata. Kaebaja ei oleks saanud pakkumist tagasi võtta. Müügileping tuleb sõlmida isikuga, kes tegi parima pakkumise (RVS § 31 lg 2 ja riigivara võõrandamise korra (RVK) p-d 51, 54 ja 67).
  3. d)Kaebaja väidetavat soovimatust müügilepingut sõlmida ei saa põhjendada viidetega varasematele lahenditele (HKMS § 25 lg 5 ja TsMS § 442 lg 8). Käskkiri on ebaseaduslik, kuna kaebaja kohustuste tagamiseks riigile antud garantii sissenõudmine ei saanud olla käskkirja andmise põhjenduseks. Vastustaja tegutses 2. augusti 2006. a käskkirja kehtestamisel põhjendamatult kiirustades. Keskkonnaminister tugines kaebaja tahte väljaselgitamise asemel kohtusse esitatud kaebuse meelevaldsele tõlgendamisele ega andnud kaebuse esitajale mingit võimalust olla ära kuulatud. Põhjendused kaebaja tegevuse ja vaidlusaluse käskkirja andmise seoste kohta olid sellise üldistusastmega, et nende sisu oli kontrollimatu ega vastanud seega HKMS § 25 lg-le 3 ja TsMS § 465 lg 2 p-le 8. 8. Keskkonnaministeeriumi vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega. Lisaks märgib vastustaja, et kohus ei saanud ega pidanud käsitlema otsuses kaebaja väidetavat teadlikkust müügiobjekti muutmisest. Hagi tagamise või esialgse õiguskaitse kohaldamisel kohtu poolt oleks valikpakkumine nurjunud ning apellandilt poleks saanud pakkumise tagatist sisse nõuda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus peatub esmalt keskkonnaministri 12. juuli 2006. a käskkirjal (I), seejärel 2. augusti 2006. a käskkirjal (II). Lõpetuseks jaotab ringkonnakohus poolte vahel menetluskulud (III). I 10. Kolleegium nõustub halduskohtu seisukohaga, et 12. juuli 2006. a käskkiri (tl I, 40) ei riku kaebaja õigusi. Kaebaja väide seoses riigivara võõrandamise allutatusega kohtulikule kontrollile ja viide

§-le 1 ei vii vastupidise järelduseni. Asjaolust, et kaebused riigivara võõrandamise menetluse otsuste peale kuuluvad põhimõtteliselt lahendamisele halduskohtus ja et riigivara võõrandamise menetlus kuni müügilepingu sõlmimiseni on haldusmenetlus, ei tulene, et isik peaks saama vaidlustada kõiki riigivara võõrandamise menetluse toiminguid. Halduskohtus saab isik vastavalt HKMS § 7 lg-le 1 nõuda vaid sellise haldusakti tühistamist, mis rikub tema õigusi. 11. Väär on kaebaja väide, et halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebaja põhjendused tema õiguste rikkumise kohta. Halduskohus on kaebaja sellekohaseid väiteid küllaldase põhjalikkusega analüüsinud. Kaebaja viited HKMS § 25 lg 5 ja TsMS § 442 lg 8 rikkumisele on seega alusetud. 5

(12)3-06-1492
  1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et vastustaja ei ole müügiobjekti muutnud. Müügiobjekti muutmisega ei ole tegu, kui dokumentides erineb üksnes müügiobjekti kirjelduse sõnastus ilma, et sõnade taga peituv sisu oleks omandanud teise õigusliku, majandusliku vms tähenduse. Ka kinnistu müügi korra suurem detailsusaste müügiobjekti kirjeldamisel võrreldes enampakkumise teatega ei tähenda müügiobjekti sisulist muutmist. Müügiobjektiks oli nii enampakkumisteate (tl II, 27) kui ka müügi korra (tl I, 76 jj) kohaselt kinnistu koos sellega seotud lepinguliste õiguste ja kohustustega. Enampakkumisteate p-s 1 oli müügiobjektiks märgitud kinnisasi asukohaga Rävala pst 8, kuid p 5 täpsustas, et ostja on kohustatud üle võtma sellega seotud lepingulised kohustused. Müügikorra p-s 1.1.2 oli termin „müügiobjekt“ defineeritud kui „majandusüksus (ettevõte), mis koosneb Kinnistust ja Lepingutest vastavalt Müügi korra punktis 2 sätestatule“. See normitehniline võte ei tähenda, et tegelikkuses oleks müügiobjektiks olnud midagi muud kui kinnistu koos sellega seotud lepinguliste õiguste ja kohustustega. Ka eelpoolviidatud legaaldefinitsiooni ja müügikorra p 1.1.4 kohaselt koosnes „ettevõte“ kinnistust ning selle majandamise ja teenindamisega seotud lepingulistest õigustest ja kohustustest. Juba keskkonnaministri
  2. märtsi
  3. a käskkirja nr 342 p-st 2 (tl I, 22) tulenes, et lepingulised kohustused tuleb kinnistu omandamisel üle võtta. Seega ei saa enampakkumisteate ja müügikorra sõnastuste erinevus rikkuda käesoleval juhul kaebaja õigusi ega kohelda teda teiste pakkujatega võrreldes ebasoodsamalt. Kaebajal oli piisav ja mõistlik võimalus müügikorraga ja selles toodud müügiobjekti täpsema määratlusega enne pakkumise esitamist tutvuda ja selle alusel otsustada, kas osaleda enampakkumisel või mitte ning milline pakkumine teha. Kuna vastustaja ei muutnud müügiobjekti, ei pidanud halduskohus hindama väidetava muutmise seaduslikkust.
  4. Kaebaja leiab, et teda koheldi müügiobjekti kohta täiendava teabe avaldamisel teiste pakkujatega võrreldes ebasoodsamalt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebajat koheldud teiste pakkujatega võrreldes erinevalt. RVS § 30 lg 2 kohaselt on huvitatud isikutel õigus tutvuda müümisele kuuluva riigivaraga müügi korraldaja poolt kindlaksmääratud korras. Vastavalt RVK p 25 alapunktile 9 ja p-le 28 tagab müügi korraldaja informatsiooni kättesaadavuse müüdava vara ning ostumüügilepingu põhitingimuste kohta. Enampakkumisteate p 10 kohaselt oli kinnistuga võimalik tutvuda vastavalt müügikorrale ning saada täiendavaid selgitusi ministeeriumi haldusosakonna juhataja kohusetäitjalt. Müügikorra p-s 5.2.3 oli märgitud, et müügiobjekti töö- jm lepingud teeb müüja valikpakkumise kontaktisiku juures kättesaadavaks isikutele, kes tunnustavad müügikorra siduvust ja konfidentsiaalsuskohustust. Müügikorra p 7 sätestas kinnistuga tutvumise korra. Kaebajal ei olnud takistusi enne esialgse pakkumise esitamist vastustajalt teda täiendavalt huvitava teabe saamiseks sarnaselt teiste pakkujatega. Vastustajal ei olnud ei seadusest, eelpoolviidatud kordade sätetest ega õiguse üldpõhimõtetest tulenevat kohustust avaldada kaebajale lisateavet müügiobjekti väärtuse hindamiseks omal algatusel. Kaebaja ei ole kõnealust teavet vastustajalt enne esialgsete pakkumiste esitamise tähtpäeva taotlenud. Võrdse kohtlemise põhimõttest ei tulene kohustust anda isikule teavet ametiasutuse enda algatusel pelgalt seetõttu, et sama teavet on taotlenud ja saanud mõni teine isik.
  5. Kaebaja põhjendab
  6. juuli
  7. a käskkirja õigusvastasust ka sellega, et vastustaja esindaja v.adv T. Sild andis kaebajale pärast esialgse pakkumise esitamist läbirääkimistel eksitavat teavet, mistõttu kaebajal jäi esitamata lõplik, esialgsega võrreldes madalama hinnaga pakkumine. 6
(12)3-06-1492 Ringkonnakohus ei pea vajalikuks anda hinnangut poolte lahknevatele väidetele küsimuses, kas vastustaja esindaja andis kaebajale läbirääkimistel ebaõiget teavet, sest 12. juuli 2006. a käskkirja sisuline õiguspärasus ei saa sellest sõltuda. Tulenevalt

§-st 58 ei vii eksitava teabe andmine haldusmenetluse käigus haldusakti tühistamiseni, kui kohus veendub, et see ei mõjutanud haldusakti sisu. Esialgsest madalama hinnaga lõpliku pakkumise esitamine ei oleks andnud kaebajale õigust nõuda endaga lepingu sõlmimist madalama hinnaga pakkumise alusel. Müügikorra p 11.4 teine lause sätestas, et juhul, kui parimaks tunnistatud lõpliku pakkumise hind jääb alla parima esialgse pakkumise hinna, võib müügi korraldaja tunnistada parimaks pakkumiseks parima esialgse pakkumise. Seega, isegi kui kaebaja oleks teinud läbirääkimiste tulemusena teistsuguse teabe alusel esialgsest pakkumisest madalama hinnaga lõpliku pakkumise, oleks vastustajal olnud õigus tunnistada parimaks pakkumiseks kaebaja esialgne pakkumine. Ringkonnakohtu hinnangul on müügikorra p 11.4 kooskõlas RVK p 65 teise lausega, ehkki see sätestab, et pärast eelläbirääkimiste lõppu vormistab iga pakkuja kirjalikult oma lõpliku pakkumise. Müügikorra p 11.4 sätestas sisuliselt, et juhul, kui isik riigile soodsamat lõplikku pakkumist ei tee, loetakse tema esialgne pakkumine lõplikuks pakkumiseks. RVK p-st 65 ega muudest selle korra sätetest ei tulene, et müüja peab esialgset pakkumist käsitama mittesiduvana. Sellega kaotaks esialgne pakkumine ka oma mõtte, võimaldades isikul pakkumismenetlust ebareaalsete pakkumistega häirida.

  1. Halduskohus ei ole rikkunud menetlusnorme, käsitledes kaebaja põhjendusi, millest kaebaja hiljem loobus. Kaebuse ja asja arutamise piirid määrab kindlaks kaebaja taotlus asja sisuliseks lahendamiseks (antud juhul käskkirja tühistamise nõue), mitte selle põhjendamiseks esitatud väited. Kaebuse õiguslikest või faktilistest väidetest loobumine ei ole käsitatav kaebusest loobumisena. Vastavalt uurimispõhimõttele peab kohus tühistamiskaebuse lahendamisel kontrollima haldusakti õiguspärasust täies ulatuses, sh vorminõuete osas, sõltumata sellest, kas kaebaja juhib kohtu tähelepanu konkreetsele puudusele. Liiatigi ei saanud vorminõuetel peatumine viia ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. II
  2. Keskkonnaministri
  3. augusti
  4. a käskkirjaga (tl I, 20) seoses peab ringkonnakohus esmalt vajalikuks selgitada selle õiguslikke tagajärgi ja olemust. Selle käskkirjaga muudeti varasemat,
  5. juuli
  6. a käskkirja.
  7. juuli
  8. a käskkirja p-ga 1.1 tunnistati algselt parimaks kaebaja pakkumine ja võeti see vastu.
  9. augusti
  10. a käskkirjaga jäeti muutmata kaebaja pakkumise parimaks tunnistamise otsus, kuid muudeti ära otsus kaebaja pakkumise vastuvõtmiseks. Selle asemel otsustati kaebajaga lepingut mitte sõlmida. Riigivaraseadus ja riigivara võõrandamise kord ei maini parimaks pakkumiseks tunnistamise otsuse kõrval haldusakti andmist pakkumise vastuvõtmise ega lepingu sõlmimisest keeldumise otsustamiseks. Sellele vaatamata tuleb asuda seisukohale, et riigivara müügi otsustajal on pädevus ja volitus teha pakkumismenetluses müügilepingu sõlmimise otsus teatavaks haldusaktina (vrd Riigikohtu erikogu
  11. detsembri
  12. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-15-01, p 19, 20, 37). Sellise haldusakti kehtetuks tunnistamine või muutmine on samuti haldusakt (

§ 64lg 1 teine lause, § 70 lg 1).

Haldusakti tunnustele vastab ka

  1. augusti
  2. a käskkirja see osa, millega otsustati vastu võtta paremuselt teine, s.o Wipestrex Grupp AS pakkumine. Kaebaja õigusi saab see otsustus rikkuda vaid juhul, kui käesolevas haldusasjas kuulub tühistamisele käskkirja see osa, millega otsustati kaebajaga lepingut mitte sõlmida. Kui lepingu mittesõlmimise otsus jääb jõusse, ei mõjuta kaebaja õigusi see, kas müügiobjekt võõrandatakse kolmandale isikule või mitte. See7

(12)3-06-1492 ga tuleb esmalt selgitada välja kaebaja pakkumise vastuvõtmise otsuse muutmise õiguspärasus.
  1. Tulenevalt keskkonnaministri
  2. juuli
  3. a käskkirjast oli kaebajal õiguslikult siduvalt kindlaks määratud õigus nõuda, et kinnistu võõrandatakse talle tema pakkumises määratud tingimustel.
  4. augusti
  5. a käskkirja sisuks oli jätta kaebaja sellest õigusest ilma. Seega toimus selle käskkirjaga varasema käskkirja muutmine kaebaja kahjuks. Kuna käskkirja sisust ei nähtu vastustaja soovi kohaldada käskkirja muutmisega seoses mingeid tagajärgi tagasiulatuvalt, leiab ringkonnakohus, et muutmine toimus vaid edasiulatuvalt. Kuna käesoleva otsuse I osas ei tõdetud ja vastustaja ei ole väitnud vastupidist, käsitab ringkonnakohus
  6. juuli
  7. a käskkirja õiguspärasena. Seega tuleb selle käskkirja muutmisele anda muuhulgas hinnang

§ 66lg 2 alusel (vt ka § 64 lg 1 teine lause).

Kõnealuse käskkirja muutmise puhul ei ole asjassepuutuvad tsiviilõiguslike tahteavalduste muutmise sätted, sest

  1. juuli
  2. a käskkiri ei tekitanud veel tsiviilõigusi ega kohustusi müüdava riigivara suhtes; see valmistas alles ette notariaalseid tsiviilõiguslikke tehinguid.
  3. Varasema käskkirja muutmist tingivate faktiliste asjaoludena oli
  4. augusti
  5. a käskkirjas viidatud kinnistu müügi komisjoni
  6. juuli
  7. a koosoleku protokollile ning asjaolule, et kaebaja on
  8. juulil 2006 halduskohtusse esitatud kaebusega väljendanud oma tahet kinnistut mitte omandada. Mainitud protokollis on kaebajaga seoses märgitud järgmist: kaebaja on pidanud põhjendatuks esialgse õiguskaitse kohaldamist AS Wipestrex kaebuse suhtes, mis esitati valikpakkumise tulemuste, s.o
  9. juuli
  10. a käskkirja tühistamiseks; kaebaja on esitanud
  11. juulil 2006 omaltpoolt halduskohtule kaebuse
  12. juuli
  13. a käskkirja tühistamiseks, väljendades seejuures seisukohta, et esitatud pakkumine ei ole talle siduv ja ta ei soovi omandada müügiobjekti (ettevõtet), küll aga osaleda uues, seaduslikult läbiviidud valikpakkumises; pank on kinnitanud müüjat esindavale v.adv T. Sillale, et pank ei annaks kaebajale laenu
  14. augustiks 2006, s.o müügilepingu sõlmimise tähtpäevaks; kaebaja ei ole ministeeriumi poole ühegi pretensiooni ega ettepanekuga pöördunud. Protokollis rõhutati, et müügikorra p 13.4 kohaselt annab pakkuja mitteilmumine notari juurde müüjale õiguse pakkumise vastuvõtmisest taganeda ja nõuda leppetrahvi summas 31 500 000 kr. Koosolekul osalejate arvates oli ilmne, et kaebaja ei kavatse
  15. augustil 2006 notari juurde ilmuda ning garantiile tuleks sissenõue pöörata juba enne
  16. augustit, sest raske on ennustada kohtu seisukohta esialgse õiguskaitse küsimuses, kuid pakkujate poolt väljastatud garantiikirjad kehtivad vaid kuni
  17. septembrini
  18. “Kui kohus müügi peatab, osutub garantii realiseerimine võimatuks“. Komisjon otsustas soovitada keskkonnaministril sisse nõuda kaebaja leppetrahv. Ministri
  19. augusti
  20. a käskkirjas on märgitud ka asjaolu, et otsus tehakse muuhulgas seoses kaebaja tagatisraha sissenõudmisega. Vastustaja on selgitanud (tl III, 100), et tegemist ei olnud käskkirja väljaandmise aluseks oleva asjaoluga, vaid seonduva asjaoluga. Seega pidas minister kokkuvõttes varasema käskkirja muutmist vajalikuks kahe asjaolu tõttu: kaebaja poolt kohtusse pöördudes väljendatud tahe kinnistut mitte omandada ning selles kohtuasjas esialgse õiguskaitse kohaldamisega kaasnev oht, et garantiikirjade kehtivusaja lõppemise tõttu pakkumismenetlus nurjub. Järgnevalt tuleb selgitada, kas need asjaolud annaksid tõendatuse korral alust varasema käskkirja muutmiseks ning kui nii, siis kas need asjaolud on tõendatud. 19.

§ 66

lg 2 kohaselt võib õiguspärast haldusakti isiku kahjuks edasiulatuvalt muuta vaid juhtudel, kui: 1) see on lubatud seadusega või kui selleks on jäetud võimalus haldusaktis; 8

(12)3-06-1492 2) haldusorganil oleks olnud õigus jätta haldusakt hiljem muutunud faktiliste asjaolude tõttu või hiljem muudetud õigusnormi alusel välja andmata ja avalik huvi haldusakti muutmiseks kaalub üles isiku usalduse, et haldusakt jääb muutmata; 3) haldusaktiga on seotud lisakohustus ja isik ei ole seda täitnud; 4) isik ei kasuta haldusakti alusel üleantud raha või asja eesmärgipäraselt. Siinkohal tuleb täpsustada, et

§ 66

lg-s 2 sätestatud õigusliku aluse olemasolu ei tähenda veel igal juhul haldusakti muutmise õiguspärasust. Lisaks õigusliku aluse nõudele ei tohi muudetud haldusakti sisu sattuda vastuollu kehtivate õigusnormidega ning järgida tuleb diskretsioonireegleid. Iseäranis tuleb arvestada, et RVS § 31 lg 2 esimese lause ja RVK p 51 lg 1 kohaselt tuleb müügileping sõlmida enampakkumise võitjaga, s.o isikuga, kelle pakkumine on tunnistatud parimaks. 20. Ringkonnakohus leiab esmalt, et

§ 66lg 2 p-des 3 ja 4 sätestatud eeldused haldusakti muutmiseks ei ole täidetud.

21.

§ 66

lg 2 p-s 3 peetakse silmas haldusakti põhiregulatsiooniga seotud lisakohustust kui kõrvaltingimust (

§ 53lg 1 p 2).

Keskkonnaministri

  1. juuli
  2. a käskkirjas ei sisaldunud lisakohustust, vaid üksnes lisatingimus (

§ 53lg 1 p 3), et lepingud tuleb sõlmida hiljemalt 4.

augustil 2006. Isegi, kui asuda seisukohale, et

§ 66

lg 2 p 3 võimaldab haldusakti muuta ka sellele eelnenud eelhaldusaktis sätestatud lisakohustuse täitmatajätmisel, ei oleks sellest vastustajale tekkinud alust

  1. augusti
  2. a käskkirja andmiseks. Eelhaldusaktina on küll käsitatav Rävala pst 8 kinnistu müügikord, mille on allkirjastanud keskkonnaministri
  3. märtsi
  4. a käskkirjaga moodustatud kinnistu müügi komisjoni esimees T. Tamm, sest selle korraga määrati õiguslikult siduvalt kindlaks pakkumismenetluse tingimused. Ehkki

§ 52

lg 1 p 2 nimetab ära vaid tuvastava eelhaldusakti, ei välista see eriseadusest või määrusest tuleneva õigusliku aluse korral regulatiivse iseloomuga eelhaldusakti andmist. Nõnda nägidki RVK p 23 alapunkt 4 ja p 68 ette pakkumise läbiviimise tingimuste kindlaksmääramise. Õiguslikult siduvate tingimusteta ei oleks pakkumise aus ja õiglane korraldamine ka võimalik. Müügikord ei ole üldakt, sest see reguleerib vaid konkreetset valikpakkumist, mitte abstraktset hulka valikpakkumisi. Samas ei rikkunud kaebaja müügikorrast tulenenud kohustusi sellega, et pöördus kaebusega halduskohtusse, ega ka mitte hagi esitamisega maakohtule. Riigivara müügi korraga ei saa isiku õigust pöörduda kohtusse piirata. Kaebaja ei ole lepingu sõlmimisest keeldunud ega ole vastustajat ähvardanud lepingu sõlmimata jätmisega juhul, kui 12. juuli 2006. a käskkiri jääb notari juurde ilmumise tähtpäeval jõusse sõltumata kaebuse ja hagi esitamisest. Samas ilmumata jätmine olukorras, kus 12. juuli 2006. a käskkiri oleks esialgse õiguskaitse korras peatatud või kus tehingu tegemine oleks hagi tagamise raames keelatud, ei oleks olnud käsitatav müügikorra rikkumisena. 22.

§ 66

lg 2 p-s 4 sätestatud teokoosseis ei ole täidetud, sest kaebajale ei ole pakkumismenetluses haldusaktidega raha ega asja üle antud.

  1. Järgmisena selgitab ringkonnakohus, kas
  2. juuli
  3. a käskkirja muutmise aluseks võis olla HKMS § 66 lg 2 p 1 esimene alternatiiv – seaduses sätestatud luba akti muutmiseks. Ministri
  4. augusti
  5. a käskkirja õigusliku alusena oli selle motiivides märgitud RVK p 67, RVS § 7 lg 3 ja § 32 lg 3 ning Vabariigi Valitsuse
  6. detsembri
  7. a määruse nr 437 „Keskkonnaministeeriumi põhimäärus“ § 14 p
  8. 9

(12)3-06-1492 Ringkonnakohus on seisukohal, et käskkirjas viidatud õigusnormid ei sisalda õiguslikku alust pakkumistulemuste kinnitamise käskkirja muutmiseks ei juhul, kui pakkuja on avaldanud soovi enda pakkumisest taganeda, ega juhul, kui kohtuasjas esialgse õiguskaitse võimaliku kohaldamise või hagi tagamisega kaasneb pakkumismenetluse nurjumise oht. Viidatud normides ei ole ära toodud ei käesoleval juhul vaidluse esemeks olevat õiguslikku tagajärge (käskkirja muutmine) ega vastustaja poolt välja toodud asjaolusid, millega muutmist põhjendatakse.
  1. RVK p 67 sätestab, et ostu-müügileping sõlmitakse isikuga, kelle pakkumise on müügi otsustaja tunnistanud parimaks, arvestades nii kehtestatud lisatingimusi kui ka pakutud hinda. Pakkumise tulemused kinnitab müügi otsustaja 10 päeva jooksul pärast lõplike või täiendavate pakkumiste esitamise tähtaja saabumist. Kehtestatud tingimustele vastavate pakkumiste puudumisel on müügi korraldajal õigus jätta leping sõlmimata. Pakkumise parimaks tunnistamise käskkirja kohtulik vaidlustamine ega isiku soov mitte olla seotud pakkumisega ei ole samastatavad pakkumise puudumisega RVK p 67 kolmanda lause mõttes. Vastustaja viide Riigikohtu poolt lahendatud haldusasjale nr 3-3-1-58-06 ei ole asjakohane, sest selles asjas käsitles Riigikohus riigihankemenetlust, kus erinevalt riigivara võõrandamise menetlusest on pakkumisest taganemine otsesõnu ette nähtud. Õiguse üldpõhimõte, millest seadus võib teha erandeid, on, et tahteavaldusest ei saa taganeda pärast tahteavalduse jõudmist saajani (TsÜS § 72). See kehtib ka riigivara võõrandamise menetluses, mis kokkuvõttes viib tsiviilõiguslike tehinguteni. Teiseks ei ole kaebaja ringkonnakohtu hinnangul teinud vastustajale avaldust pakkumisest taganemiseks. Kaebaja ei ole kohtusse pöördudes ka kinnitanud, et ta kavatseb jätta müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimiseks väljapakutud ajal notari juurde ilmumata või rikkuda muul viisil müügikorrast tulenevaid kohustusi. Kaebaja poolt kohtutele esitatud avalduste põhjendusi, nagu ei oleks pakkumine kaebajale enam siduv ja et tal on vastustaja kohustuste rikkumise tõttu õigus pakkumisest taganeda, ei saa samastada pakkumisest taganemisega. Avalduste õigusliku tähenduse hindamisel tuleb eristada isiku arvamust varasema tahteavalduse siduvuse kohta, tema sisemist tahet mitte olla varasema tahteavaldusega jätkuvalt seotud ning tahet varasema tahteavalduse õiguslikke tagajärgi muuta. Pakkumisest taganemisena saab olla käsitatav vaid viimane, s.o soovi avaldamine lõpetada seni kehtinud õiguslikud tagajärjed. Lisaks peab pakkumisest tagamine olema seaduses, lepingus, haldusaktis või muus siduvas dokumendis ette nähtud. Vastasel juhul jääb tahteavaldus vaatamata taganemisele kehtima. Ka vastustaja ise ei ole lähtunud eeldusest, et kaebaja pakkumine oleks seoses kohtusse pöördumise ja kaebaja muude toimingutega mingil kombel ära langenud või kehtetuks muutunud, sest ka
  2. augusti
  3. a käskkirjas käsitatakse kaebaja pakkumist jätkuvalt parima pakkumisena. Pakkumine, mida haldusorgani arvates ei eksisteeri või mis on tagasi võetud, ei saa samaaegselt olla haldusorgani arvates parim. RVS § 7 lg 3 sätestab, et sooritades riigivaraga mis tahes tehinguid, peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mis riik võib neist tehingutest saada. See norm sätestab kohustuse käituda riigile soodsalt olukorras, kus riigivara valitsejal on võimalik teha valikuid. See norm ei sisalda volitust muuta ilma muu õigusliku aluseta varasemaid riigivara võõrandamise menetluses antud haldusakte. RVS § 32 lg 3 ning Keskkonnaministeeriumi põhimääruse § 14 p 18, samuti halduskohtu poolt viidatud RVS § 29 lg 1 on pädevusnormid, millest ei saa tuleneda materiaalõiguslik alus isikut koormava haldusakti andmiseks.
  4. Ehkki
  5. augusti
  6. a käskkirjas ei ole viidatud RVK p-54, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et ka see säte ei anna käesoleval juhul alust varasema haldusakti muutmiseks. 10
(12)3-06-1492 Nimetatud sätte kohaselt on müügi otsustajal õigus tühistada läbiviidud enampakkumise tulemused ja korraldada uus enampakkumine ning enampakkumise võitja sissemakstud tagatisraha ei tagastata või pangagarantii realiseeritakse, kui enampakkumise võitja ei ole kahe kuu jooksul arvates enampakkumise tulemuste kinnitamisest, esitanud lepingu täitmise tagatisi või sõlminud ostu-müügilepingut või asjaõiguslepingut. Nimetatud punktis sätestatud tähtaeg ei olnud 2. augustiks 2006 möödunud. 26.

§ 66

lg 2 p 1 näeb haldusakti muutmise võimaluse ette ka juhul, kui muudetavas haldusaktis on tehtud sellekohane reservatsioon.

  1. juuli
  2. a käskkirjas sellist reservatsiooni ei ole. Sarnaselt käesoleva otsuse p-s 21 märgitule leiab ringkonnakohus, et lisaks muudetavas aktis jäetud reservatsioonile võib muutmise aluseks olla ka muudetavale aktile eelnenud eelhaldusaktis sisalduv muutmisklausel. Müügikorra p 13.4 nägi ette, et kui pakkuja ei ilmu notari juurde ühelgi valikpakkumise kontaktisiku poolt pakutud kolmest tehingu tõestamise ajast, on see müügikorra oluline rikkumine pakkuja poolt ning et sellisel juhul võib müüja temale tehtud pakkumise vastuvõtmisest koheselt taganeda ja nõuda sisse leppetrahvi summas 31 500 000 kr. See tingimus oleks andnud aluse kaebaja pakkumise vastuvõtmise otsuse muutmiseks, kui kaebaja ei oleks notari juurde ilmunud. See eeldus ei ole täidetud, sest kaebajale pakutud tähtpäev notari juurde ilmumiseks ei olnud veel saabunud. Kaebaja ei ole ka vastustajale teatanud, et ta jätab notari juurde ilmumata. Ringkonnakohtul puudub käesoleva apellatsioonkaebuse lahendamisel vajadus selgitada lähemalt küsimust, kas kaebaja on vaidlusaluses pakkumismenetluses pärast
  3. juuli
  4. a käskkirja andmist vastuolulisi avaldusi tehes käitunud pahauskselt, omamata tegelikku soovi müügilepingu sõlmimiseks. Riigivara võõrandamist reguleerivad üldaktid ega käesoleva pakkumismenetluse müügikord ei näinud ette, et müüja võiks pakkumise vastuvõtmisest juba ennetavalt taganeda juhul, kui pakkuja käitumine või muud asjaolud annavad alust arvata, et pakkuja ei pruugi notari juurde ilmuda, või kui ostjal puudub jätkuv soov kinnistut omandada.

§ 66lg 2 p 1 ei näinud seega antud juhul ette varasema käskkirja muutmise võimalust.

27. Kolleegium leiab, et ka

§ 66lg 2 p-s 2 sätestatud alustega ei ole antud juhul tegemist.

Pakkumismenetlust reguleerinud õigusnormid vahepealsel ajal ei muutunud. Kaebaja pöördumist kohtusse ja tema vastuolulist käitumist ei saa lugeda faktiliste asjaolude muutumiseks, mis oleks vastustajale andnud õiguse jätta

  1. juuli
  2. a käskkiri esialgsel kujul andmata. Riigivaraseadus, riigivara võõrandamise kord ega müügikord ei sätestanud, et parima pakkumise võiks jätta parimaks tunnistamata või et selle esitajaga võiks lepingu sõlmimisest keelduda kohtusse pöördumise tõttu. Seda võimalust ei olnud ette nähtud ka pahauskse ega vastuolulise käitumise korral. Pakkumise oleks võinud jätta arvestamata juhul, kui pakkumine ei oleks olnud kehtiv või oleks tagasi võetud, kuid nagu k.o otsuse p-s 24 tõdetud, ei ole need eeldused täidetud.
  3. Ringkonnakohus on ühtlasi seisukohal, et õigusliku aluse puudumine
  4. juuli
  5. a käskkirja muutmiseks ei kujuta endast seadusandja tahte vastast lünka, mis tuleks täita õiguse üldpõhimõtete või analoogia alusel. Käskkirja muutmine ei olnud avaliku huvi kaitseks vältimatult vajalik. Avalikku huvi kahjustamise, s.o viivituse, tagatiste aegumise ja pakkumismenetluse nurjumise ohtu kaebaja väidetava pahatahtlikkuse tõttu oli võimalik hinnata ja arvesse võtta kohtu poolt esialgse õiguskaitse määruse tegemisel
  6. juuli
  7. a käskkirja suhtes. Kui kohus oleks esialgse õiguskaitse küsimuses jõustunud lahendis pidanud avalikku huvi kaebaja väidetavalt rikutud õigustega võrreldes vähem kaalukaks, olekski keskkonnaministril tulnud sellest hinnangust lähtuda ja korraldada kinnistu müügi soovi jätkumise korral uus pakkumismenetlus. Sisuliselt on minister oma käskkirjaga, püüdes ära hoida võimaliku ebasoodsa 11

(12)3-06-1492 esialgse õiguskaitse määruse tagajärgi, asunud vaid avalikust huvist lähtudes lahendama kohtu pädevusse kuuluvat küsimust, mis tuleb otsustada nii avalikku kui ka erahuvi kaaludes.
  1. Seega lõpptulemusena puudus keskkonnaministril
  2. augusti
  3. a käskkirja andmiseks õiguslik alus ja see on vastuolus RVS § 31 lg 2 esimese lause ja RVK p 51 lg-ga
  4. Käskkiri rikub kaebaja õigusi tervikuna, s.h selle p 2, sest see nägi ette müügiobjekti, mille omandamiseks varasemast õiguspärasest haldusaktist tulenes õigus kaebajale, võõrandamise kolmandale isikule. Seega tuleb käskkiri tervikuna tühistada. Ringkonnakohus ei peatu käskkirja andmise menetluslikul küljel, sest selle käsitlemine ei saa viia teistsuguse otsuse tegemiseni. III
  5. HKMS § 92 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesolevas asjas rahuldatakse üks liidetud kaebustest ja teine jäetakse rahuldamata. Ühe kaebuse osas peaks vastustaja hüvitama kaebaja menetluskulu ja teise puhul vastupidi. Kuna need kaebused olid ringkonnakohtu hinnangul võrdse kaaluga, on proportsionaalne ja mõistlik jätta kummagi poole kulud tema enda kanda. Oliver Kask Ivo Pilving Ruth Virkus 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.