Obsah (4)

§ 1§ 29§ 130§ 23

Tsiviilasi nr 2-07-44271 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Hiie Lindmets Määruse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 18. detsember 2007 Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-0

§ 1

lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

§ 29

lg 1 kohaselt lõpetab kohus määrusega pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, vaatamata võlgniku maksejõuetusele, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus. Ajutise halduri aruande kohaselt on võlgniku kohustused kokku 579 795,63 krooni: võlg hankijatele 199 550,18 krooni; muud kreditoorsed võlgnevused summas 45 733 krooni, milleks on hankijatele tasumata arvete arvele võetud intressid ja sissenõudmiskulud kolmele äriühingule; ostjate ettemaks 30 335 krooni Paju Pansionaadile; lõpetamata tööde osas äriühingul sõlmitud lepingud mööbli valmistamiseks summas 529 511,35 krooni, millest tellijad on teinud ettemaksu summas 324 415,45 krooni, ostjate ettemaksu arvelt on töid tehtud ca 133 964 krooni ulatuses ning seega on tellijate ees kohustus ca 190 451 krooni tegemata tööde osas; Maksu- ja Tolliameti nõue seisuga 01.11.2007 on 88 999 krooni; töötajate nõuded – äriühingul on maksmata töötasud kokku viiele isikule: K.S ile 5500 krooni, A.K. 3800 krooni, M.K. 5240 krooni A.L. 4234 krooni, M.S. on Töövaidluskomisjoni otsusega välja mõistetud 5917,45 krooni, kokku on töötajatel jäänud saamata 24 691,45 krooni. Vara on võlgnikul koos laojäägiga 6253,55 krooni. Raha jääk 3253,55 krooni; nõuded kolmandate isikute vastu puuduvad; põhivara äriühingul puudub; võlgnikul on olemas pooleliolevate tellimuste väljalõigatud detaile, mille väärtus on vara realiseerimiskeskustele müües ca 3000-4000 krooni. Võlgniku peamiseks tegevusalaks oli mööbli vahendamine, kuid allhankijad ei suutnud korrektselt täita tellimusi ning sellest tulenevalt müügikäive langes, kuid igakuiselt oli vajalik püsikulude tasumine.

1. aasta alguses prooviti muuta müügistrateegiat ning siseneti Läti mööbliturule, kuna ettevõttes oli tööl läti keelt valdav isik. Samal ajal müüdi Eestis allhankija poolt toodetud mööblit, 2 kuid mööbli halva kvaliteedi ning tarnimise tähtaegade ülemineku tõttu otsustas juhatus loobuda allhankija teenustest ning hakkas käivitama oma mööblitootmist. Mööblitootmise käivitamine nõudis suuri lisakulutusi. Tootmisruumid renditi Tartu Linnavalitsuselt, kuid ruumide seisukord oli väga halb, sest puudusid küte, ventilatsioon, valgus ja vajalik elektrijuhtmestik ning oli vaja remontida lagesid ja põrandaid. Antud kulutused olid väikese käibega ettevõttele ülejõukäivad. Ettevõtte majandustegevus on olnud kahjumis, kulud on ületanud müügitulusid. Kui
2. aastal oli palgatulu müügikäibest 22%, siis
3. aastal moodustas tööjõukulu müügikäibest 58%.
4. aasta on lõppenud 180 740 kroonise kahjumiga, 30.09.2007 seisuga on jooksva aasta kahjum 299 827 krooni. Äriseadustiku § 180 lg 51 kohaselt peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse, kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgniku netovara on olnud negatiivne kogu tegutsemise aja, va tegutsemise algul
5. aasta alguses. Juhatusele pidi olema selge, et hiljemalt juunis 2007 oleks pidanud esitama pankrotiavalduse. Sel ajal koostati majandusaasta aruanne
6. aasta kohta, kus ilmnes ka netovara negatiivsus. Kuigi on viivitatud pankrotiavalduse esitamisega, ei ole pärast 01.06.2007 olulises mahus kohustusi juurde tekitatud, seega ei ole tekkinud ka olulist kahju võlausaldajatele. Nõuded, mis olid olemas juba 01.06.2007, on ko ajal enam vähem samas mahus. Samuti ei ole maksejõuetus tingitud kuriteo tunnustega teost, vaid asjaolust, et kulude suhe toodete omahinnasse kasvas kiiremini, kui esialgsetes lepingutes kokku lepiti. Äriühingu maksejõuetus on tingitud sellest, et allhankijad ei suutnud korrektselt täita tellimusi ning sellest tulenevalt müügikäive langes, kuid püsikulusid oli vaja igakuiselt tasuda. Juhatuse plaanide kohaselt pidi äriühing jõudma kasumisse 2007 I kvartalis ja täitma äriseadustikus nõutud netovara suuruse kohustuse. Teine oluline maksejõuetuse tekkimise põhjus oli, et 2007 veebruaris ja märtsis toimus kaks korda ettevõtte tootmisruumidesse sissemurdmine ning varastati sisuliselt kõik tootmisvahendid (inventar, materjal, furnituur jms). Antud varguste tagajärjel puudusid ettevõttel finants- ja töövahendid majandustegevuse edukaks jätkamiseks, samuti olid töölt lahkunud töötajad. Äriühing püüdis soetada uusi tootmisvahendeid liisingu abiga, kuid oskustööliste leidmine palganõudmiste hüppelise kasvu tõttu ebaõnnestus, lisaks valitses turul oskustööliste puudus. Juhatus lõpetas tellimuste vastuvõtmise juulist 2007 ning olemasolevaid tellimusi lõpetati võimaluste piires, paljudele tarniti tellimused pooleliolevalt, kuna ettevõttel puudusid vahendid vajalike vahendite soetamiseks, et tööd lõpetada. Juhatus ei osanud tellimuslepingute sõlmimisel ette näha materjalide, furnituuride ja tööjõu olulist kallinemist turul, mille tõttu äriühing ei teeninud kasumit tellimuste täitmisel. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et OÜ S. on maksejõuetu, ta ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Ajutise halduri aruandest nähtub, et võlgniku kohustused ületavad võlgniku varasid 573 506,63 krooni ulatuses. Võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks. Kuna võlgnik on oma majandustegevuse lõpetanud, vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalused puuduvad, tuleb OÜ S. pankrotimenetlus

§ 29

lg 1 alusel lõpetada pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu.

§ 130

lg 4 kohaselt likvideerib ajutine haldur juriidilisest isikust võlgniku kahe kuu jooksul pankrotimenetluse lõpetamise määruse jõustumisest arvates. OÜ S. dokumentide hoidjaks määrab kohus äriühingu juhatuse liikme K.S i.

§ 23

lg 1, 2 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu, keerukust ja ajutise halduri kutseoskusi. Ajutise halduri tasu piirmäärad ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise korra kehtestab justiitsminister. Ajutine haldur on esitanud taotluse, millega palub määrata ajutise halduri tasuks koos kõigi tehtud kulutustega 19 906 krooni. Ajutise halduri aruande kohaselt on halduril kulunud oma ülesannete täitmiseks 21,5 tundi (4 tundi tunnitasuga 100 krooni ja 17,5 tundi tunnitasuga 1000 krooni, sisaldab tulumaksu) kokku 17 900 krooni ja bürookulu 2006 krooni (koos käibemaksuga). Kohus leiab, et arvestades justiitsministri 18. detsembri 2003 3 määrusega nr 71 kehtestatud „Pankrotihalduri ja ajutise pankrotihalduri tasude piirmäärad ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise korra“ §-des 2; 7 lg 1, 2 sätestatut, ajutise halduri ülesannete mahtu, keerukust ja kutseoskust, tuleb määrata Sirje Taelale tasuks ajutise halduri ülesannete täitmise eest 17 900 krooni ning hüvitiseks tehtud vajalike kulutuste katteks 2006 krooni. OÜ S. juhatuse liige K.S on tunnistanud ajutise halduri tasu oma isikliku võlakohustusena, mistõttu tuleb ajutise halduri tasu välja mõista solidaarselt OÜ-lt S. kui ka K.S ilt. Kohtunik 4