) §§ 21, 222 , 23, 2511 . Justiitsministri 26.07.2007 käskkirjaga nr 291-k loeti tuvastatuks Põlva kohtutäitur A.K.’i poolt toime pandud distsiplinaarsüütegu, mis seisnes
§§-des 2514 js 59 lg 22 sätestatule mittevastava tasu võtmises. Põlva kohtutäiturile A.K.´le määrati karistuseks rahatrahv 5000 krooni. Käskkirja väljaandmise õigusliku alusena on toodud Kohtutäituri seaduse § 32 p 1, § 33 p 2, § 34, § 36 lg 1 ja 2, § 38 ja § 40 lg
lg 3 kohaselt, kui täitemenetluse algatamise seisuga on tekkinud elatusraha võlgnevus, mis on kindlaks määratud, arvutatakse tasu võlasumma sissenõudmise eest tasumääratabeli kohaselt. Kaebaja viitab
lg 4, mille kohaselt täiteasja üleandmisel ühelt täiturilt teisele ei ole õigust nõuda võlgnikult põhitasu uuesti maksmist, kui selle on enne sisse nõudnud asja üleandnud kohtutäitur. Kaebaja kinnitab, et asja üleandnud (senine) kohtutäitur K. Jaanimägi ei ole põhitasu võlgnikult enne sisse nõudnud. Kaebaja hinnangul ei olnud seega
lg 4 kohaselt välistatud kohtutäitur A.K.’i õigus nõuda võlgnikult põhitasu maksmist. Kaebaja selgituste kohaselt sätestab
lg 3 otseselt täituri õiguse arvutada elatise võlgnevuse sissenõudmise korral tasu tasumääratabeli kohaselt. Kaebaja selgitab, et sissenõudmisele kuulus elatise võlgnevus 28 235 krooni ulatuses. Kaebaja kinnitab, et ta selgitas korduvalt ja põhjalikult, et tema arusaama kohaselt määratakse elatiseasjades kohtutäituri tasu lähtuvalt võlgnevuse summast. Kaebaja selgitab, et tasumääratabeli kohaselt on kohtutäituri tasumäär nõude puhul 25 000 - 30 000 krooni 5430 krooni. Kaebaja selgitab, et kohtutäitur A.K. määraski tasu suuruseks 5 430 krooni, millele lisandub käibemaks ja kokku on kohtutäituri tasu suuruseks arvestatud 6 407,40 krooni. Kaebaja on seisukohal, et seega vastab kohtutäitur A.K.’i määratud tasu
Kaebaja leiab, et justiitsminister ei arvanud kohtutäiturile süüks seda, et viimane oleks tasumääratabelit valesti kohaldanud ja määranud võlgnikule tasumääratabelis sätestatud suurema tasu. Kaebaja selgitab, et vaidlustatud käskkirja p-s 4 püütakse põhjendada A.K.’i süüteo ebaõigust viidetega kokku 8-le seadussättele (
jaanuarini 2006 kehtinud
3-2-1-78-03, 3-2-1-25-07, 3-2-1-26-07, 3-3-1-4-00). Kaebaja selgitab, et vaidlustatud käskkirja resolutiivosa p 1 kohaselt seisnevat distsiplinaarsüütegu
§-des 2514 ja 59 lg 22 sätestatule mittevastava tasu võtmises. Kaebaja viitab
lg 22 , mis sätestab, et
lõikes 2 sätestatud iga-aastast kohtutäituri tasu ja lõikes 4 sätestatud juhul elatise sissenõudmise eest makstavat põhitasu võetakse enne
lg-s 22 viidatud
detsembril
Kaebaja on seisukohal, et sellest tulenevalt ei ole A.K.’ile süüks arvatud rikkumine piisavalt konkretiseeritud ja distsiplinaarkaristuse määramine ei ole seaduslik ega põhjendatud. Kaebaja leiab, et käskkirja vastuolulised, loogiliselt sidumata seisukohad viitavad sellele, et vastustajal endal oli raskusi seaduse tõlgendamisel, asjaolude tuvastamisel ja nendele õigusliku kvalifikatsiooni andmisel. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusalusest käskkirjast ei selgu üheseltmõistetavalt, kuidas: „/../enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud regulatsioon/../” ja
saavad reguleerida elatiseasjas tasu võtmist, kui enne 01.01.2006 kehtinud regulatsioon ja
2006 kehtetud. Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd asjas ei esine kohtutäituri poolt selgete õigusnormide vastu eksimist, on distsiplinaarkaristuse määramine põhjendamatu ja vaidlustatud käskkiri tuleb tühistada. Kaebaja leiab, et käskkirjaga on rikutud kohtutäituri professionaalse sõltumatuse põhimõtet. Kaebaja on seisukohal, et ministril ei olnud pädevust sekkuda vaidlusse kohtutäituri tasu suuruse üle ja määrata karistust tasumääradele mittevastava tasu võtmise eest. Kaebaja selgitab, et tasu määramise otsuse õiguspärasuse hindamiseks on seaduses sätestatud kaebevõimalus ja vastav menetlus, mille raames pole antud juhul rikkumist tuvastatud, sest kaebust pole üldse esitatudki. Kaebaja viitab Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 38 lg 2, mille kohaselt nõuab täitekulud (sh kohtutäituri tasu) võlgnikult sisse täitekulude otsuse alusel kohtutäitur, kes tegi täitekulude otsuse. Kaebaja viitab
lg 1, mis sätestab, et kohtutäituri tasu sissenõudmise alus on tema tehtud kohtutäituri tasu otsus ja TMS § 217 lg 1, mille kohaselt 3 võib kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel täitemenetluse osaline esitada kohtutäiturile kaebuse kümne päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui menetlusosaline ei esita lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul kaebust, kaotab ta õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses. Kaebaja on seisukohal, et vastavalt
Kaebaja selgitab, et kohtutäitur peab oma ametit enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena ja kohtutäitur ei ole ettevõtja ega riigiametnik. Kaebaja selgituste kohaselt ei ole võlgnik O. K. esitanud TMS §-s 217 sätestatud korras kaebust kohtutäituri tasu määramise otsuse peale. Kaebaja leiab, et tasu määramise otsus on jõus ja kuulub täitmisele. Kaebaja on seisukohal, et justiitsministri järelevalveõigus kohtutäituri ametitegevuse üle pole absoluutne (vt Riigikohtu halduskolleegiumi lahendeid nr 3-3-1-35-00 ja 3-3-1-70-04). Kaebaja leiab, et justiitsminister ei ole pädev revideerima kohtutäituri jõustunud otsuseid, mida pole vaidlustatud seaduses sätestatud korras. Kaebaja on arvamusel, et määrates karistuse kohtutäituri tasu otsuse tegemise eest, mida sissenõudja pole vaidlustatud TMS-is sätestatud korras, sekkus justiitsminister alusetult ja põhjendamatult täitemenetlusse, millega rikkus kohtutäituri professionaalse sõltumatuse põhimõtet. Kaebaja on seisukohal, et kohtutäituri tasu määramist tuleb lugeda seaduslikuks, kuni vastav otsus ei ole tühistatud TMS-is sätestatud korras. Kaebaja leiab, et justiitsminister ei märkinud käskkirjas rahasummat, milline on võlgnikult alusetult sisse nõutud, seega ei nähtu käskkirjast, et süüteo raskust ja selle tagajärgi oleks nõuetekohaselt ja põhjalikult kaalutud. Kaebaja peab vajalikuks lisada, et pealegi ei arvestanud minister sellega, et võlgnik esitas kaebuse kohtutäituri tasu määramise otsuse peale otse Justiitsministeeriumile, mistõttu ei olnud kohtutäituril võimalust ära kuulata võlgniku vastuväiteid, ministeeriumile esitas, vajadusel kontrollida veelkord tasu määramise seaduslikkust ja põhjendatust TMS §-s 217 sätestatud toimingute raames ja vajadusel korrigeerida tasu määramise otsust. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjas ei ole arvestatud asjaolu, et kohtutäituri tasu määramise regulatsioon on keerukas ja regulatsiooni kasuistlikkusest hoolimata ei kata see kõiki praktikas esinevaid juhtumeid. Kaebaja on seisukohal, et kohtutäiturile distsiplinaarkaristuse määramiseks ei anna alust asjaolu, et kohtutäituripoolne seaduse tõlgendus ei langenud kokku Justiitsministeeriumi seisukohaga. Kaebaja on seisukohal, et distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse hindamisel tuleb kindlaks teha, kas distsiplinaarkaristuse määraja on õigesti tuvastanud kohtutäituri tasumääradele mittevastava tasu süülise võtmise ja omakasu ajendi, seejuures tuleb hinnata ka vastustaja pädevust kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuses määratud tasu õiguspärasuse hindamisel. Kaebaja leiab, et tema ei ole pannud toime süütegu, mille eest teda on distsiplinaarkorras karistatud ja vaidlusalusest käskkirjast ei ilmne, et vastustaja oleks süüteo õigesti tuvastanud ning vastustaja on kohtutäituri tasu määramise õiguspärasuse hindamisel ületanud oma pädevust. Kaebaja leiab, et käskkirjas pole põhjendatud, milles seisneb ja millega on vastustaja arvates tõendatud kaebaja omakasu ajend. Kaebaja on seisukohal, et järeldada ei saa omakasu ajendit sellest, et kaebaja on seadust tõlgendades ja kohaldades jõudnud täituri tasu määramise osas vastustajast teistsugusele seisukohale. Kaebaja leiab, et materiaalõiguse kohaldamise aspektist on antud juhul vaieldav küsimus, kas ja kuidas saab rakendada 01.01.2006 jõustunud
§-i 2514 ja haakuvaid sätteid sellistes elatusrahade sissenõudmise asjades, kus täitemenetlust on alustatud enne
-i jõustumist 01.08.2002, kus täituri tasu pole võetud ning mille raames on tekkinud võlg, mida sissenõudja on palunud sisse nõuda pärast
-i muudatuste jõustumist 01.01.2006, kui jõustus ka kehtiv TMS. Kaebaja selgitab, et täitur on need seaduse kohaldamise probleemid ületanud seaduse tõlgendamise teel sellisel viisil, nagu ta seda tegi, oma seisukohti seejuures loogiliselt põhjendades. Kaebaja on seisukohal, et tõendatud ei ole, et õiguspraktikas oleks sarnastes olukordades juurdunud teistsugune tõlgendusviis, millest kaebaja oleks tahtlikult kõrvale kaldunud. Kaebaja leiab, et vastustaja teistsugune seaduse tõlgendus ei anna alust kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks. Kaebaja on seisukohal, et TMS § 217 4 tulenevalt ilmneb, et kohtutäituri tasu määramine ja vastav otsus on täielikult kohtutäituri ja kohtuliku kontrolli all. Kaebaja on arvamusel, et täidesaatval võimul ei ole alust ega pädevust sekkuda kohtutäituri otsuse õiguspärasuse hindamisse ega revideerida taolisi otsuseid. Kaebaja on seisukohal, et vastustajal ei ole õigust ega pädevust hinnata kohtutäituri tasu otsuse õiguspärasust ja põhistada selle hinnanguga distsiplinaarkaristuse otsust. Kaebaja on seisukohal, et
lõike 2 järgi ei hõlma vastustaja järelevalve ka mitte ametitoimingu tegemisel kohtutäituri valitud õigusliku lahenduse otstarbekuse hindamist. Kaebaja leiab, et
lg 1, § 31 lg 1 p 2, § 32 p 1 nähtub, et vastustaja saab järelevalve menetluses kontrollida seda, kas kohtutäitur on võtnud tasu kehtiva kohtutäituri otsuse alusel ja vastavalt sellele otsusele. Kaebaja on seisukohal, et järelevalvemenetluses ei hinnata aga tasu määramise otsuse enese õiguspärasust. Kaebaja leiab, et kohtutäituri tasu otsuse seaduslikkuse hindamisele asumisel on vastustaja ületanud seadusest tulenevat pädevust ning taolisele hinnangule rajanev distsiplinaarkaristus on ebaseaduslik ja see tuleb
Taganemata eeltoodust märgib kaebaja, et ka distsiplinaarkaristuse valik - 5 000 krooni suurune rahatrahv - on põhjendamatu. Kaebaja selgitab, et kui antud juhul oleks tsiviilkohtu poolt asjakohases menetluses tuvastatud, et kohtutäituri otsus on ebaõige, poleks kaebaja suhtes tema senist tegevust arvestades olnud alust kohaldada noomitusest raskemat karistust. Kaebaja märgib, et kui võlgnik oleks kohtutäituri tasu määramise otsuse kohtus vaidlustanud ja kohus oleks otsuse tühistanud, poleks ilmselt distsiplinaarmenetlust algatatud ega karistust määratud. Kaebaja selgitab, et praktikas ei ole ning kohtutäiturite professionaalse sõltumatus põhimõttest (
) tulenevalt ei tohigi olla nii, et kohtutäituri otsuse tühistamine kohtu poolt tooks automaatselt kaasa kohtutäituri karistamise distsiplinaarkorras. Kaebaja selgitab, et Riigikohtu lahendistes avaldatud seisukohad toetavad kaebaja käsitlust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
toodud tasumääratabeli alusel ning otsuse tegemise aluseks oli võlgniku poolt elatise maksmisel tekkinud võlgnevus perioodi
lg 1 p 7 ja § 32 p 1 alusel on riikliku järelevalve teostajal õigus kontrollida ka kohtutäituri poolt võetud tasu vastavust seadusele. Vastustaja selgituste kohaselt on järelevalve teostaja kohustatud tasu võtmise seaduslikkuse üle otsustamisel selgitama välja tasu võtmise aluse ning seejärel kontrollima kohtutäituri poolt tasu võtmise seaduslikkust. Vastustaja leiab, et asjas ei oma tähtsust asjaolu, et võlgnik ei ole tasu otsust (kohtus) vaidlustanud ning et täituril puudub võimalus ise oma otsust muuta. Vastustaja leiab, et kui kohtutäitur on faktiliselt teinud otsuse, milles on ebaõigelt kohaldanud
-s sätestatud tasumäärasid, on justiitsministril objektiivne õigus kohtutäiturit distsiplinaarkorras karistada. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, mille 5 kohaselt kõnealuses täitemenetluses tasu määramise näol on tegemist õigusvaidlusega, mis kuulub kohtu pädevusse ning riiklikku järelevalvet selles osas teostada ei ole võimalik. Vastustaja selgitab, et tulenevalt
lg 1 p 7 on ka tasu rakendamisega seotud küsimused riikliku järelevalve objektiks ning selles osas saab ja peab justiitsministeerium järelevalvet teostama. Vastustajale jääb selgusetuks kaebaja seisukoht, mille kohaselt praktikas ei ole võimalik kohaldada
-s elatise nõudes tasu võtmise regulatsiooni, kuna täitemenetluse seadustik ei reguleeri elatise asjades erimenetluse korda. Vastustaja on seisukohal, et tasu võtmise aspektist ei oma tähtsust, kas ja kui palju on täitemenetluse seadustikus reguleeritud elatise nõude täitmine. Vastustaja selgitab, et tasu võtmisel on oluline, et kohtutäitur tugineks kehtivale õigusnormile, mis võimaldab tasu võtta. Vastustaja selgituste kohaselt sätestab
, kuidas toimub elatusraha sissenõudmise eest tasu maksmine ning nimetatud sättest peavad kohtutäiturid juhinduma. Vastustaja on seisukohal, et kui kaebaja on leiab, et tal tekib õigus kohtutäituri tasu nõudmiseks üksnes juhul, kui menetlusseadustik reguleerib üksikasjalikult kohtutäituri poolt läbiviidava toimingu tegemise aluseid, ei oleks kaebaja argumentatsioonist tulenevalt kaebajal olnud õigust kohaldada kõnealuse elatise nõude sissenõudmisel ka
tasutabelis toodud tasumäärasid. Kaebaja väide, et vastustaja on nõustunud kaebaja seisukohaga elatise nõudes tasu võtmise õigusliku aluse osas ning praktikas elatise nõudes tasu võtmise võimatuses
Vastustaja selgitab, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on põhjalikult analüüsitud kohtutäituri tasu võtmise aluseid, millest selgub ka vastustaja seisukoht tasu võtmise aluste osas ning käskkirjas ei ole vastustaja kordagi nõustunud kaebaja seisukohaga, mille kohaselt oleks täituril olnud õigus võtta tasu täitemenetluse käigus tekkinud elatise võlgnevuselt. Vastustaja rõhutab, et
regulatsiooni kohaselt on täituril õigus võtta elatise asjades tasu rakendades ühtlasi
Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebaja poolt tasu võtmine omakasu ajendil ei ole distsiplinaarkäskkirjas piisavalt tõendatud. Vastustaja selgitab, et distsiplinaarkäskkirjas on selgelt välja toodud, milles seisneb tasu võtmine omakasu ajendil. Vastustaja selgituste kohaselt on elatise nõudes tasu võtmise kord
-s ammendavalt reguleeritud. Vastustaja leiab, et seega ei ole kohtutäituril vajadust seaduse tõlgendamiseks, et leida elatise nõudes tasu võtmiseks seadusest sobiv alus. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja jättis elatise nõudes tasu võtmist reguleeriva õigusnormi kohaldamata ning võttis tasu alustel, mille tulemusena oli kaebaja poolt koostatud tasu otsuse alusel sissenõutav tasu suurem ning tekkis potentsiaalne võimalus ainelise kasu saamiseks suuremas määras kui
Vastustaja on seisukohal, et asjas ei oma tähtsust, et kaebajal ei ole õnnestunud tasu võlgnikult tervikuna sisse nõuda, kuna
lg 1 kohaselt on kohtutäituri tasu sissenõudmise alus tema tehtud kohtutäituri tasu otsus. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja on tehtud otsusega seotud ning otsuse hilisema muutmise õigus on üksnes kohtul. Vastustaja leiab, et otsuse võlgnikule kättetoimetamisega on täidetud tasu sissenõudmise eeldused ning võlgnikul on tekkinud tasu maksmise kohustus ning ühtlasi õigus tasu otsuse vaidlustamiseks (
). Vastustaja on seisukohal, et kui tasu otsust õigeaegselt ei vaidlustata, ei ole tasu otsuse hilisem tühistamine üldjuhul võimalik ning täituril on õigus tasu otsuses toodud määras võlgnikult täitemenetluse käigus sisse nõuda. Vastustaja selgitab, et käesoleval juhul ei ole võlgnik kaebaja kinnitusel tasu otsust vaidlustanud ning täituril on õigus see võlgnikult sisse nõuda ning kasutada ühtlasi kõiki täitemenetluses lubatud nõude rahuldamise viise. Vastustaja selgituste kohaselt ei ole aegühik, mis kulub tasu reaalseks kättesaamiseks oluline, kuna eeldus tasu (ainelise kasu) saamiseks on tekkinud ja tasu on suurem kui antud juhul seaduses ettenähtud maksimaalne tasumäär. Vastustaja hinnangul on seega on olemas omakasu motiiv, mis tuleb
p 1 kohaselt tuvastada, kui kohtutäiturit karistatakse distsiplinaarkorras kohtutäituri tasumääradele mittevastava tasu võtmise eest. Vastustaja esindaja palub kohtul jätta kaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebaja enda kanda. 6 KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste kohtule antud suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada järgnevatel kohtu motiividel: 05.06.2007 käis Justiitsministeeriumis kodanik O.K., kes esitas suulise kaebuse kohtutäitur A.K.´i tegevusele seoses isiku suhtes täitemenetluse läbiviimisega. Üldkohtule (Harju Maakohtule) kod. O.K. kaebust täituri tasu otsusele 22.02.2007 ei ole esitanud (seisuga 29.10.2007), mida kaebuse esitaja kinnitas kohtuistungil. Kohtus vastustaja esindaja Kaisa Summel, kes 05.06.2007 vestles kod. O.K.´ga, selgitas, et kirjalikku avaldust isik ei esitanud ning temaga toimus vaid suuline vestlus. Vastustaja esindaja Kaisa Summel väitis kohtule, et vestluse lõpus ta selgitas O.K.´le täituri otsuse vaidlustamise korda. Kohus 19.09.2007 kohtumääruses nõudis vastustajalt välja distsiplinaarmenetluse materjali tervikuna. 10.10.2007 Justiitsministeerium edastas oma kirjaliku seletuse kaebuse kohta, milles lisana kohtule oli edastatud koopia justiitsministri 27.09.2007 käskkirjast nr 190 ja koopia kohtutäitur A.K.´i poolt distsiplinaarmenetluse käigus antud vastusest (13.07.2007 seletus). 29.10.2007 toimunud kohtuistungil vastustaja esindaja esitas täiendavalt meilivahetuse kokku 2-l lehel. Kohtu küsimusele, kas vastustaja on esitanud kogu distsiplinaarmenetluse materjali, vastas esindaja, et on kohtule esitanud kõik asjassepuutuvad dokumendid, välja arvatud täituriga peetud kirja(meili)vahetuse, mille esitas täiendavalt kohtuistungil. Justiitsministri 26.06.2007 käskkirjaga nr 249-k algatati distsiplinaarmenetlus kohtutäitur A.K.´i suhtes
alusel.
lg 1 kohaselt järelevalvet kohtutäituri ametitegevuse üle teostab justiitsminister tema poolt volitatud ametnike kaudu.
lg 1 sätestab, et järelevalve teostaja kontrollib kohtutäituri ametitegevuse nõuetekohasust, sealhulgas: 1) kohtutäituri ametialase arvelduskonto käivet; 2) kohtutäituri tasu ettemaksu ja täitekulu, sealhulgas tasu võtmise seaduslikkust; 3) täitemenetlusregistri kasutamist ja infotehnoloogilise töö korraldust; 4) ametikindlustuse olemasolu ja vastavust kehtestatud nõuetele; 5) ametikitsendustest kinnipidamist; 6) statistika koostamist; 7) kohtutäituri ametitegevust reguleerivates õigusaktides toodud nõuete, kohustuste ja tähtaegade järgimist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt järelevalve ei hõlma ametitoimingu tegemisel kohtutäituri valitud õigusliku lahenduse otstarbekuse hindamist.
lg 1 kehtestab, et justiitsminister algatab distsiplinaarmenetluse, kui seda nõuab maakohtu esimees. Justiitsminister võib algatada distsiplinaarmenetluse, kui kohtutäituri ametitegevuse järelevalve tulemused või isiku kaebus või muu dokument või teade annab 7 alust arvata, et kohtutäitur on toime pannud distsiplinaarsüüteo. Distsiplinaarmenetluse algatamise aluseks olevate asjaolude kohta nõuab justiitsminister kohtutäiturilt kirjalikku seletust. Kirjalik seletus on kaebuse esitaja poolt vastustajale antud 13.07.2007. Kaevatava käskkirja kohaselt on distsiplinaarmenetluse algatamise aluseks kod. O.K. suuline kaebus kohtutäitur A.K.´i peale seoses tema täitemenetluse läbiviimisega, mille kohaselt on täitur arvestanud elatise sissenõudmisel kohtutäituri tasu ebaõigelt. Käesoleval juhul distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet ei ole koostatud. Distsiplinaarmenetlus lõppes justiitsministri 26.07.2007 käskkirja nr 291-k „Distsiplinaarsüüteo tuvastamine ja distsiplinaarkaristuse määramine“ väljaandmisega, mille alusel Põlva kohtutäitur A.K.´t karistati distsiplinaarkorras rahatrahviga 5000 krooni. Kõnealuses käskkirjas on jõutud järeldusele, et kohtutäituri tegevust reguleerivas seaduses sisalduvate selgete normide kohaldamata jätmine kohtutäituri poolt on käsitletav raske hooletusena. Käskkirjas on jõutud järeldusele, et seaduses sisalduva selge normi kohaldamata jätmine, st tasumääradele mittevastava tasu võtmine ning selle asemel seaduses sätestatust suurema tasu võtmine, on käsitletav tasumääradele mittevastava tasu võtmisena omakasu ajendil. Käskkirjas on üksikasjalikult lahti kirjutatud õigusnormid ning tsiteeritakse Riigikohtu lahendeid, kuid ei põhjendata, milles nimelt seisneb täituri poolt võetud tasumääradest suurem tasu, käskkirjast ei selgu samuti, kuivõrd suuremas ulatuses on tasu võetud (vahe ei ole välja toodud) ning milline on see õige tasu (tasumääradele vastav tasu), mida kohtutäitur oli õigustatud võlgnikult sisse nõudma täituri tasuna. Vaidlustatud käskkirjas märgitakse, et kohtutäitur ei ole distsiplinaarmenetluse käigus tunnistanud, et võttis tasu ebaõigelt, vaid leidnud, et tasu võtmisel võis olla tegemist eksliku seaduse tõlgendamisega. Kohtus kaebuse esitaja kinnitas, et vaidlusalune täituritasu oli määratud vastavalt seadusele ning küsimus on seaduse erinevas tõlgendamises, mille eest isikut distsiplinaarkorras ei karistata. Justiitsminister vaieldavas käskkirjas leiab, et kohtutäitur A.K.´t tuleb karistada kohtutäituri seadusele mittevastava tasu võtmise eest rahatrahviga 5000 krooni, mis on tema hinnangul antud juhul piisav ja mõjuv karistus.
lg 1 sätestab, et kohtutäitur vastutab oma ametikohustuse süülise rikkumise eest.
§-s 32 on sätestatud kohtutäituri distsiplinaarsüüteod, milleks on: 1) ametikohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas kohtutäituri tasumääradele mittevastava tasu võtmine omakasu ajendil; 2) vääritu tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või mis vähendab usaldust kohtutäituri ameti vastu, sõltumata sellest, kas tegu on pandud toime ametikohustusi täites. Vaidlustatud käskkirjas on kaebuse esitajale süüks pandud tasumääradele mittevastava tasu võtmine omakasu ajendil. Kohus nõustub kaebajaga, et tegutsemine omakasu ajendil eeldab otsest tahtlust, mis oleks suunatud teadvalt põhjendamatu tasu saamisele, tahtlust aga ei ole vaieldavas käskkirjas tuvastatud, see on jäänud käskkirjas lahti kirjutamata. Omakasu ajend eeldab ka teatud hüve saamise eesmärgil tegutsemist. Käesoleval juhul ei ole käskkirjas seda asjaolu kajastatud. Käskkirjast ei nähtu, et A.K. oleks vaidlusaluse (sissenõutud) täituritasu kohtutäituri büroo deposiitarvelt oma tarbeks välja võtnud või isiklikule kontole üle kandnud vms. Kaebuse esitaja selgitas, et seisuga 13.07.2007 on O.K. töötasust kinni peetud kohtutäituri tasu 2269,92 krooni. Vaieldavas käskkirjas ei ole välja toodud summat, mis vastustaja arvates on õige kohtutäituri (põhi)tasu suurus, mis kuuluks võlgniku töötasust kinnipidamisele. Kaebuse esitaja oletas, et vastustaja arvates võiks selleks summaks olla 2242 8 krooni, sellisel juhul on vahe 27,92 krooni, mis oleks siis nn omakasu. Vastustaja esindaja ei osanud seda täpsemalt selgitada, vastavat summat ei ole käskkirjas välja toodud. Omakasu mõiste on antud Õigusleksikonis, mille kohaselt omakasu on varalise kaasu saamise või varalistest kulutustest vabanemise motiiv. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes on märgitud, et omakasu motiivi all mõeldakse soovi saada mistahes ainelist kasu raha, asja, vara, varalisest kohustusest vabanemise vms näol (§ 58 p 2). Käesolevas asjas ei ole vastustaja põhjendanud ega tõendanud kohtutäitur A.K.´i ametialases tegevuses (täituri tasu otsuse tegemisel) omakasu ajendit. Kohtutäituri seadus näeb ette kohtutäituri tasu maksmise vaidlustamise (2.jagu). Kaebuse kohtutäituri tasu ebaõige määramise kohta võib kohustatud isik esitada kohtutäituri büroo asukoha järgsele maakohtule talle kohtutäituri otsuse esitamisest alates ühe kuu jooksul/…/ (§ 28). Kui kohus on tunnistanud kohtutäituri tegevuse tasu sissenõudmisel või tasu suuruse määramisel seadusevastaseks, tagastab kohtutäitur alusetult nõutud ja tasutud summa kohustatud isikule kohtumääruse jõustumisest alates kümne päeva jooksul (§ 29). Käesoleval juhul jäi lahtiseks küsimus, kas kohtutäituri tegevus tasu sissenõudmisel või tasu suuruse määramisel oli seadusevastane või mitte, sellekohane pädeva kohtu (üldkohtu) poolt kohtulahendis antud seisukoht puudub, kuna võlgnik täituri tasu otsust üldkohtus ei ole vaidlustanud. Vaidlus puudub selle üle, et O.K. töötasust ei ole kinni peetud 6407,40 krooni, vaid selle asemel on kohtutäituri (põhi)tasu kinni peetud summas 2269,92 krooni (seisuga 13.07.2007), mis asub kohtutäituri büroo deposiidis. O.K. suhtes on algatatud täitemenetlus 1997. aastal Valga Maakohtu täitevosakonna poolt. Kuni 22.02.2007 ei ole elatisraha O.K.´lt sundkorras sisse nõutud. 22.02.2007 esitas sissenõudja täiturile avalduse, milles palus sisse nõuda elatusraha võlgnevus 28 325 krooni. Sissenõue on pööratud võlgniku töötasule. Kohtutäitur on täituri tasu määramisel lähtunud
§-dest 21 (kohtutäituri tasu), 22 (kohtutäituri tasu määramise põhimõtted) ja 2512 (sissenõude summast sõltuvad tasumäärad).
§-s 2512 sätestatud tasumäärad hakkasid kehtima alates 01.01.
§-le 21 lg 1 kohtutäituri ametitoiming on tasuline.
§-s 22 on sätestatud kohtutäituri tasu määramise põhimõtted, mille kohaselt kohtutäituri tasu koosneb täitemenetluse alustamise tasust ja põhitasust. Kohtutäituri põhitasu määr kehtestatakse kas rahalise nõude suurusest või täitetoimingu sisust lähtudes või mõlemast lähtudes kindla summana (lg 1). Seaduses sätestatud juhtudel on kohtutäituril õigus täitetoimingute tegemise eest saada lisatasu (lg 2). 22.02.2007 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse alusel on võlgnikult sisse nõutud kohtutäituri põhitasu summas 5430 krooni, millele lisandub käibemaks 977,40 krooni, kokku 6407,40 krooni. Täitemenetluse alustamise tasu, samuti täituri lisatasu ei ole võlgnikult O.K.´lt sisse nõutud. Elatise nõudes tasu võtmist reguleerivad
§-d 2514, § 59 lg 25 ning enne 01.01.2006 kehtinud § 253 regulatsioon, selles kohus nõustub vastustajaga.
§-d 251–2510 on kehtetud alates 01.01.2006.
, § 2514 ja § 59 tuleb kohtu arvates vaadata koostoimes, mille põhjal võib järeldada, et täituri põhitasu elatusraha sissenõudmise eest on ühekordne summa, mis vastab seadusega kehtestatud elatusraha miinimummäärale/…/ (§ 2514 lg 1). Kui täitemenetluse algatamise seisuga on tekkinud elatusraha võlgnevus, mis on kindlaks määratud, arvutatakse tasu võlasumma sissenõudmise eest tasumääratabeli (§ 2512) kohaselt (§ 2514 lg 3). Täiteasja üleandmisel ühelt kohtutäiturilt teisele ei ole õigust nõuda võlgnikult põhitasu uuesti maksmist, kui selle on enne sisse nõudnud asja üleandnud kohtutäitur (§ 2514 lg 4).
lg 25 kehtestab, et käesoleva seaduse § 2514 lõigetes 1 ja 3 kehtestatud tasu võtmise korda rakendatakse elatusraha asjades, mis on menetlusse võetud pärast 01.01.
§-s 59 lõikes 24 on toodud põhimõte, et enne 01.01.2006 menetlusse võetud täitedokumentide täitmisel nõutakse kohtutäituri tasu vastavalt kohtutäituri tasu otsuse väljastamise või kohtutäituri tasu sissenõutavaks muutmise ajal kehtinud tasumäärale ja tasu võtmise korrale.
lg 25 alusel käesoleva seaduse § 2514 lõigetes 1 ja 3 kehtestatud tasu võtmise korda rakendatakse elatusrahade asjades, mis on menetlusse võetud pärast 01.01.
§-st 59 lg 25 tulenevalt täitur oleks võinud vastavalt
§-le § 2514 lg 2 nõuda lisatasu pooles elatusraha miinimummäärale vastavas summas, so 1062 krooni (3600:2=1800:2=900+ k/m18%=1062). Käesoleval juhul täitur on sisse nõudnud põhitasu vastavalt 01.01.2006 kehtima hakanud tasumääradele (§ 2512). Lisatasu ei ole kohtutäitur A.K. oma otsuse alusel nõudnud. Kohus nõustub vastustajaga, et kohtutäituri tasu näol on tegemist avalik-õigusliku koormatisega, mistõttu tuleb Kohtutäituri seadust tasude osas tõlgendada menetlusosalist soodustavalt. See põhimõte kajastub ka Riigikohtu lahendites 28.03.2007 kohtuasjas nr 3-2-125-07 ja nr 3-2-1-26-07 ning 03.04.2004 kohtuasjas nr 3-3-1-4-00, milles märgitakse, et avalik-õiguslikku rahalist kohustust tuleb kahtluse korral tõlgendada kohustatud isiku kasuks. Kohus leiab, et kaevatavast käskkirjast ei selgu, kui suur on vastustaja arvates nn omakasu ehk siis milline on see summa, mis eeldatavasti on võlgnikult alusetult sisse nõutud. Kui vastustaja väidab, et sissenõutud summa on ettenähtust suurem, siis tuleb see summa (sh arvutuste metoodika) haldusaktis ka ära näidata, et haldusakti adressaadil oleks üheselt selge, milles teda süüdistatakse. Kaebaja väitis kohtule, et temale jäi selgusetuks, milles seisneb omakasu ning milline on see õige summa, mida ta oleks pidanud võlgnikult sisse nõudma. Seda asjaolu kinnitab ka A.K.´i 13.07.2007 seletus, milles ta ise toob välja oletatava summa, mida tema arvates vastustaja võis silmas pidada, kuid see on vaid oletus. Kohus siinkohal märgib, et vastustaja esindaja väitis kohtus, et täitur on nõudnud liialt suurt summat. Elatisraha miinimum on 1800 krooni, seega esindaja arvates täitur oleks pidanud nõudma 900 krooni + k/m 18%, täitur aga on võtnud elatise võlgnevuselt tasu. Kohtu arvates ei ole võimalik kahte erinevat täituri tasu omavahel võrrelda. Vastustaja väidab, et täitur oleks pidanud nõudma lisatasu, täitur aga on teinud otsuse põhitasu sissenõudmiseks. Sellest tulenevalt ei saa põhitasu summat samastada lisatasu summaga ning arvutada välja nn vahe, kuna kahte erinevat tasu liiki ei saa omavahel kokku panna. Sellisel juhul oleks vastustaja pidanud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas välja tooma oma arvutused täituri põhitasu suhtes, näidates õige summa suuruse ning arvutuste metoodika, seda ei ole vastustaja käesoleval juhul teinud. Vastustaja ei ole ka üheselt väitnud, et põhitasu ei oleks üldse tohtinud võlgnikult välja nõuda. Haldusasja materjalist ei nähtu, et võlgnikult oleks keegi täituritest kunagi põhitasu välja nõudnud. Seaduse kohaselt elatusraha sissenõudmise eest makstav põhitasu on ühekordne summa (§ 2514 lg 1). Kohtu hinnangul käesolevas haldusasjas on jäänud täituri otsusest tuleneva põhitasu küsimus lahtiseks. Vastustaja on vaadelnud vaid lisatasu võtmise võimalust
Distsiplinaarsüütegu peab olema väga täpselt haldusaktis formuleeritud ning üheselt mõistetav eelkõige haldusakti adressaadile. Iga distsiplinaarsüütegu oma sisult on individuaalne, samuti karistuse valik, täpsemini karistamise otsustamine, kuna distsiplinaarmenetluse alustamine ei pea ilmtingimata lõppema isiku distsiplinaarkorras karistamisega. Käesoleval juhul on otsustatud isikut karistada distsiplinaarkorras rahatrahviga 5000 krooni. Käskkirjas karistuse valiku põhjendamisel on viidatud asjaolule, et isikut ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud, mis on küllaltki oluline asjaolu. Sellisel juhul tuleb eriti põhjalikult kaaluda rikkumise nn raskusastet, isiku käitumise süülisust ning omakasu ajendi inkrimineerimisel ka tahtluse olemasolu või selle puudumist. Omakasu ajend eeldab tahtlust, kohus nõustub kaebajaga selles. Omakasu ei ole mingi abstraktne õigusmõiste, mida võiks suvaliselt 11 sisustada. Omakasu on soov (tahe) saada mistahes ainelist kasu raha, asja , vara, varalisest kohustusest vabanemise jms näol. Seega pidi kaebuse esitaja tahe olema suunatud ainelise kasu saamisele. Vastustaja ei ole käesoleval juhul tõendanud, et täituri tasu otsus oleks tehtud kasusaamise eesmärgil ning et selle otsuse alusel oleks kaebaja saanud enda jaoks mingeid hüvesid. Kohtu hinnangul on küsimus siiski seaduse tõlgendamises, mille tulemusel täitur võis eksida (põhi)tasu määramisel. Distsiplinaarvastutusele ei saa võtta ega karistada isikut seaduse väära tõlgendamise eest. Oluline on seejuures märkida, et käesoleval juhul puudub pädeva kohtu-üldkohtu-seisukoht vaidlusaluse kohtutäituri tasu otsuse õiguslikkuse kohta. Võlgnik ei ole temalt sisse nõutud summat (2269, 92 krooni) üldkohtus tsiviilmenetluskorras vaidlustanud. Kohustatud isik võib oma õiguste efektiivseks kaitseks pöörduda kohtu poole, taotledes täituri tasu tühistamist ning enammakstud summa tagastamist. Käesoleval juhul ei ole seda tehtud. Kohus vastupidiselt vastustajale leiab, et see asjaolu siiski omab antud asjas tähtsust. Kohus võib vaid eeldada, et kohustatud isik ei ole leidnud, et temalt oleks sisse nõutud põhjendamatult suur summa, kui otsustas jätta üldkohtus vaidlustamata täituri otsuse temalt täituri (põhi)tasu sissenõudmiseks. Oluline on ka see, et täitur nõudis isikult reaalselt sisse otsuses märgitust tunduvalt väiksema summa. Kohus on seisukohal, et kohtutäitur A.K.´i suhtes algatatud distsiplinaarmenetlus on läbi viidud formaalselt, mis puudutab ühtlasi ka distsiplinaarkaristuse määramist. Distsiplinaarmenetluses olulised asjaolud on jäänud välja selgitamata ning käskkirjas lahti kirjutamata. Omakasu ajendi olemasolu ei ole lahti kirjutatud, samuti karistuse valik ei ole põhjendatud, käskkirjas on jäetud lahtiseks määratud põhitasu küsimus, kuigi täituri otsus on tehtud just põhitasu sissenõudmiseks. Täituri otsustada on, millise tasu liigi ta võlgnikult otsuse alusel sisse nõuab. Käesoleval juhul valis täitur sissenõutavaks tasuks põhitasu. Järelevalve teostaja kontrollib muuhulgas tasu võtmise seaduslikkust
Kohus leiab, et vastustaja ei ole ümber lükanud kaebaja väidet, et antud juhul võis tegu olla eksliku seaduse tõlgendamisega. Kohtutäitur on selgitanud tema poolt põhitasutasu sissenõudmist oma ametialasest spetsiifikast lähtudes, kinnitades kohtule, et tema tegevuses puudus omakasu ajend ning kasusaamise eesmärk (motiiv), kohus vastupidist ei ole kohtumenetluses tuvastanud. Erinevat seaduse tõlgendamist ei saa käsitleda ühe poole raske hooletusena. Vastustaja esindaja selgitas kohtus, et karistuse määramisel arvutati välja omakasu summa ja sellest tulenevalt määrati rahatrahv 5000 krooni. Kuigi kaebaja väitel nende poolt arvutati välja omakasu summa, ei kajastu see vähimalgi määral käskkirjas ning sellekohane põhjendus üldse käskkirjas puudub. Seega kohus leiab, et karistuse valik ei ole käskkirjas põhjendatud. Kohus ülalöeldut kokku võttes on jõudnud järeldusele, et vaieldav distsiplinaarsüüteo tuvastamise ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri ei ole piisavalt põhjendatud distsiplinaarsüüteo tuvastamise ja distsiplinaarkaristuse määramise suhtes. Kantud kohtukulude katteks taotleb kaebaja vastaspoolelt välja mõista tasutud riigilõiv 80 krooni. Elle Kask Kohtunik 12 13 14 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.