Obsah (6)

§ 26§ 31§ 7§ 15§ 92§ 95

3-07-1715 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 28. november 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-1715 Haldusasi T.T. k

§ 26lg 1 p 6, § 92 lg 1).

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 28.11.2007, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 4).

ASJAOLUD

1. 28.06.
2. a peeti kinni tagaotsitav T.T. ja ta toimetati Põhja Politseiprefektuuri Põhja politseiosakonda (Põhja PO) Tallinnas aadressil Erika tn
3. Isiku kinnipidamise protokollist nähtuvalt T.T.lt hoiule võetud, kasti nr 5 paigutatud asjade seas oli märgitud „mob tel. Siemens“. 29.06.
4. a on T.T. teinud samale protokollile märkuse: „Telefoni kätte saanud ei ole (kuid soovin). Ülejäänud asjad on käes“ /tl 22/.
5. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 12.07.2007 kriminaalmenetluse mittealustamise teatisega jäeti menetlus mobiiltelefoni koos kõnekaardiga kadumamineku fakti suhtes algatamata 1 kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Riigiprokuratuur jättis 17.08.2007 määrusega T.T. kaebuse kriminaalmenetluse mittealustamise peale rahuldamata /tl 1-3/.
6. 01.09.2007 postitas T.T. halduskohtule avalduse mobiiltelefoni koos kõnekaardiga maksumuse 5000.- krooni hüvitamiseks, mida kohus käsitas kaebusena /tl 1; kaebuse täpsustused tl 10, 47, 60-61/.
7. 28.09.2007 määrusega kohus võttis kaebuse menetlusse ja 11.10.2007 määrusega määras lahendada kaebuse kirjalikus menetluses /tl 29-30, 50-51/. 08.10.2007 esitas vastustaja Põhja PO kaebuse kohta oma kirjaliku seisukoha /tl 36/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja T.T. soovib avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist järgmistel asjaoludel. 28.-29.06.
8. a seoses kaebaja kinnipidamise ja tema viimisega Põhja PO Tallinnas aadressil Erika tn 15 läks kaduma kaebajale kuuluv mobiiltelefon Siemens SGH maksumusega 4500-5000.- krooni koos ZEN kõnekaardiga maksumusega 270.- krooni (telefoni number oli 56759190). Taotletava kahjusumma suurus on kokku 5000.- krooni, mis sisaldab kõnekaardi ja mobiiltelefoni täpset maksumust. Telefoni täpne mark ja tüübi kirjeldus ongi „Siemens SHG“. 29.06.
9. a kaebaja isiklike asjade tagasisaamisel avastas, et isiklike asjade hulgast puudub temale kuuluv mobiiltelefon, kuid seda ega kõnekaarti ei tagastatud. Kinnipidamisel koostati ka asjade äravõtmise protokoll, samuti ka asjade kätte andmisel. Sellest selgubki, et puudub mobiiltelefon Siemens SGH. See on ära märgitud Põhja PO vastavas žurnaalis. Samuti tõendab mobiiltelefoni kuuluvust kaebajale tema elukaaslane H. B., kellega koos telefon osteti kaebajale Puhangu tn 3 pandimajast. Telefoni ostmiseks sai ta oma elukaaslaselt 2100.- EEK selle ostmiseks juurde. Puhangu tn pandimajast dokumente ei väljastatud, vaid ostu-tšekk, kuid kas see on alles, kaebaja ei tea. Politseist mobiil kaduma läks ja siiani pole nad isegi vaevunud andma asja kohta seletusi. Riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 alusel pöördus kaebaja tekitatud kahju hüvitamise taotlusega ka Põhja Politseiosakonna poole, kuid sealt jäi ametlik vastus saamata. Kaebajale teadaolevalt oligi mobiiltelefon tähistega SXG, mitte SHG. On olemas fakt, et kaebaja kasutuses ja temale kuuluv mobiiltelefon „Siemens SXG“ kadus jäljetult Erika tn 15 politseiosakonnast. Kaebaja ostis selle maikuus Puhangu 10 pandimajast 4700.- EEK eest. Siis võis ta nii palju maksta. Politseiosakonna poolt toimus kaebaja isikliku asja vargus kellegi ametniku poolt. Vastustaja Põhja Politseiprefektuuri Põhja politseiosakond on seisukohal, et juhul, kui kaebaja esitab tõendid, mis kinnitavad, et kõnealune telefon kuulus talle ning mis võimaldavad tuvastada telefoni väärtuse, siis vastustaja on nõus sõlmima menetluse lõpetamiseks kompromisskokkuleppe. Vastustaja kinnitab, et kadunud telefoni maksumuse hüvitamiseks ei ole kaebaja ametlikult vastustaja poole pöördunud. KOHTU PÕHJENDUSED
10. Käesoleval juhul ei ole vaieldav ja seda kinnitavad ka Põhja PO-lt saadud dokumendid, et T.T.lt (osa dokumentides on teda nimetatud ka enne abiellumist olnud nimega – T. M.) võeti 28.06.2007 tema kinnipidamisel Põhja PO-s ära mobiiltelefon Siemens ja et seda ta 29.07.2007 koos talle tagastatud isiklike asjadega tagasi ei saanud /tl 22-24/. Seega on tõendatud, et mobiiltelefon Siemens oli olnud tema valduses/kasutuses. Samas ei nähtunud kaebusele lisatud ega vastustajalt saadud dokumentidest, et kaebaja kinnipidamisel kaotsi läinud telefon kuulus tõesti kaebajale, samuti telefoni konkreetne mark ega selle maksumus. 2
11. Tulenevalt

§ 7

lg-st 1 kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. 01.01.2002 jõustunud RVS § 1 lg 1 kohaselt see seadus sätestab avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra (riigivastutus). Vastavalt RVS § 7 lg-le 1 isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Nendest sätetest tuleneb üheselt, et kahjuhüvitamise kaebuse saab esitada kohtule isik, kelle õigusi on rikutud ja kes on selle tõttu kahju kannatanud. Järelikult, eriti tulenevalt

§ 15

lg-st 3 ja § 16 lg-st 2, lasub halduskohtusse pöördujal kohustus tõendada, et just tema on asjas kannatanu, samuti tõendada kahju olemasolu ja selle suurust.

1. Eeltoodut arvestades rõhutas kohus korduvalt määrustes kaebaja tõendamiskohustust /tl 6, 30 pöördel, 50-51/. Nii märkis kohus 28.09.2007 määruses: „Kui kaebaja kinnipidamisel kaotsi läinud telefon kuulus tõesti kaebajale, siis peab tal olema võimalik esitada kaebaja nimele telefoni ostmise ja kasutamise kohta sõlmitud lepinguid. Neist nähtuks täpselt telefoni mark ja hind. /…/ Kui kaebaja ei saa neid dokumente esitada, siis tuleb selgitada põhjusi, miks see pole võimalik, ning teatada kohtule vajalikud andmed, et kohus võiks tõendid ise välja nõuda. /…/ Kohus hoiatab veelkord, et tõendite esitamata jätmine võib põhjustada kaebuse rahuldamata jätmise. Samuti juhib kohus tähelepanu, et kui kõnealune telefon ei kuulunud kaebajale, vaid oli üksnes tema kasutuses ja T.T. pole seetõttu nõutud dokumente esitanud, siis on tal õigus nõuda kahju hüvitamist üksnes juhul, kui ta tõendab, et ta on hüvitanud telefoni maksumuse selle tegelikule omanikule. Vastasel korral ei ole tegu T.T. kahjuga.” Sellekohaseid tõendeid kaebaja kohtule ei esitanud.
2. Vaatamata eelmärgitule kohus rakendas jätkuvalt uurimispõhimõtet ning kaebajalt saadud andmete (telefoninumbri ja kõnekaardi margi osas) põhjal tegi kohus kindlaks, et nimetatud numbri operaator on Elisa Eesti AS, kelle kõnekaardi ZEN stardipakett maksab nii tava- kui ka soodushinnaga 50.- krooni (sisaldab 50 kr eest kõneaega). Seega jäi arusaamatuks ja siiani on tõendamata kaebuses märgitud väidetav kõnekaardi maksumus 270.- kr. Ka püüdis kohus eri operaatorite kodulehekülgedelt leida uue mobiiltelefoni Siemens SHG orienteeruvat maksumust. Niisugust marki telefoni kohus ei leidnudki, lähedaseim oli Siemens SXG maksumusega 2300-2400 krooni. Et kaebaja ostis mobiiltelefoni väidetavalt pandimajast, siis ei saanud kasutatud telefon koos kõnekaardiga ühelgi juhul maksta 45005000 krooni. Kohtu andmetel asub pandimaja (AL & TA AS) Puhangu 10 (mitte Puhangu 3). Selle telefonil 6 016 609 helistades väideti kohtule, et nemad ei võta Siemens marki mobiile üldse vastu ja telefonide müügi korral on nende hind alati madalam kui poest või esindusest uue ostmisel.
3. Eeltoodust teeb kohus järelduse, et T.T. ei ole oma nõuet dokumentaalselt ega muul moel usaldusväärselt tõendanud. Kaebaja ei ole olnud järjekindel isegi mitte talle väidetavalt kuulunud mobiiltelefoni margi nimetamisel: algses kaebuses oli see Siemens SGH /tl 1/, oma taotluse täpsustuses kinnitas kaebaja, et telefoni täpne mark ja tüübi kirjeldus ongi „Siemens SHG“ /tl 47/, pärast kohtupoolset uurimistööd ja selle kajastamist 11.10.2007 kohtumääruses märkis kaebaja, et temale teadaolevalt oligi mobiiltelefon tähistega SXG, mitte SHG /tl 60/. Samuti ei ole ta kindel, kust ta väidetavalt telefoni ostis: algselt kinnitas ta, et telefon osteti kaebajale Puhangu tn 3 pandimajast /tl 47/, pärast 11.10.2007 kohtumääruse saamist mäletas kaebaja järsku, et ta ostis mobiili siiski Puhangu 10 pandimajast maikuus, 3 kuid samas ostuaastat kaebaja ei märkinud /tl 60-61/. Nähtuvalt algsest kaebusest ja selle täiendustest ei tea T.T. isegi mitte telefoni täpset hinda, mis on arusaamatu arvestades kaebaja väidet, et telefoni ostmiseks sai ta oma elukaaslaselt 2100.- krooni (see summa on hästi meeles!) raha juurde, ning eeldades, et ostmise aastaarvu märkimata jätmine tähendab, et telefon osteti väidetavalt käesoleva aasta maikuus (ära võeti aga kuu aega hiljem). Algses kaebuses väitis T.T. umbmääraselt, et mobiiltelefon Siemens SGH oli maksumusega 45005000.- krooni /tl 1/, edasi kaebaja täpsustas, et taotletava kahjusumma suurus on kokku 5000.krooni, mis sisaldab kõnekaardi ja mobiiltelefoni täpset maksumust /tl 10/. Et kaebaja on kogu aeg väitnud, et kõnekaart maksis 270.- krooni, siis teeks see mobiiltelefoni maksumuseks 4730.- krooni. Viimati on kaebaja aga kinnitanud, et ta ostis selle maikuus Puhangu 10 pandimajast 4700.- EEK eest /tl 60 pöördel/. Kohus peab vajalikuks märkida, et ka Põhja Ringkonnaprokuratuur jättis 12.07.2007 kriminaalmenetluse alustamata põhjusel, et T.T. esitatud avaldusest ei nähtunud, milline mobiiltelefon avaldajal kinnipidamisel kaasas oli ning mis asjaoludel see võis kaduma minna. Samuti ilmneb Riigiprokuratuuri määrusest, et ka siis ei märkinud kaebaja telefoni (väidetavalt Siemens SGH) konkreetset hinda, vaid hindas mobiiltelefoni maksumuseks 4500-5000 krooni /tl 2/. Arvestades kaebaja seisukohtade ebakindlust/muutlikkust mobiiltelefoni margi ja hinna osas, asjaolu, et kaebaja ostis telefoni väidetavalt pandimajast (seega oli tegemist kasutatud telefoniga), samuti analoogsete uute mobiiltelefonide hinda, on selge, et kõik eelnimetatu kinnitab kaebaja nõude suuruse põhjendamatust. Rääkimata asjaolust, et kaebaja oleks tõendanud vaidlusaluse mobiiltelefoni talle kuulumist või üldse ostmist. Pigem saab kõiki tõendeid ja asjaolusid kogumis hinnates eeldada, et tõele vastab kaebaja enda väite see osa, mis puudutab tema poolt telefoni kasutamist: «On olemas fakt, et minu kasutuses ja minule kuuluv mobiiltelefon „Siemens“ SXG kadus jäljetult... » /tl 60 pöördel/. Et kaebaja kasutas väidetavalt kõnekaarti, mis ei eelda operaatorlepingu sõlmimist ja kuutasu maksmist, siis saanuks kaebaja tõendada kahju olemasolu ja suurust üksnes vastavate ostu-müügidokumentide esitamisega. Põhja PO-s võidi küll kaebajalt hoiule võetud mobiiltelefoniga ümberkäimisel rikkuda mõistliku hoolsuskohustuse põhimõtet (nagu eeldas riigiprokurör), kuid kaebaja ei ole tõendanud, et sellega oleks nimelt temale kahju tekitatud tema poolt väidetavas summas. Et kaebaja kõik väited on jäänud paljasõnaliseks ja lisaks muutlikeks, seega ka ebausaldusväärseteks, siis tuleb tõdeda, et T.T. kaebus on alusetu ja see ei kuulu rahuldamisele. 6.

§ 92lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus vabastas T.T. tema maksujõuetuse tõttu kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Vastavalt

§ 95

lg-le 1, kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. Et kaebus jääb rahuldamata, siis Põhja PO-lt ei tule riigilõivu välja mõista. Põhja PO ei ole omapoolset kohtukulunõuet esitanud, seega jäävad kaebaja kanda vaid tema enda menetluskulud. Hurma Kiviloo kohtunik 4