Obsah (6)

§ 26§ 31§ 7§ 19§ 14§ 92

3-07-1746 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 16. november 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-1746 Haldusasi V.V.,

§ 26lg 1 p 6, § 92 lg 1).

RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 16.11.2007, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 4).

ASJAOLUD

1. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 28.04.
2. a otsusega nr 8842 tunnistati Tallinnas, Läänekaare 34, end. Lääne 26, endisel kinnistul nr 1708N asunud ehitiste ja krundi suurusega 1857m2 suhtes õigustatud subjektiks J. V.V. Tallinna Linnavalitsuse (edaspidi – TLV) 03.10.1997 korraldusega nr 3623-k otsustati tagastada Läänekaare 34 hooned J. V. V.`ile /tl 86/.
3. J. V. V. suri xx xx xxxx. a Kanadas. 31.12.
4. a vara üleandmise aktiga nr 370 anti J. V. V. pärijatele V. V.le, T.E.V.ile ja J. K.-L. V.le üle õigusvastaselt võõrandatud varana hooned Tallinnas, Läänekaare 34 /tl 84-85/. 1
5. TLV
6. veebruari 2007.a korraldusega nr 181 “Läänekaare tn 34 osaline tagastamine ja endise kinnistu maa osaline mittetagastamine“ otsustati J.-V. V. pärijatele V.V.ile, T.E.V.ile ja J. K.-L. V.le, kellele on 24.02.2006 välja antud Toronto notar Enn Allan Kuuskne poolt testamendijärgse pärimisõiguse tunnistus, tagastada Nõmme Linnaosas asuvate Läänekaare tn 34 hoonete alune ning sellega külgnev kinnistu suurusega 1303 m2 /tl 6/.
7. Harju maavanem algatas 06.07.2007 korraldusega nr 1529-k järelvalvemenetluse TLV 07.02.2007.a korralduse nr 181-k üle /tl 65/. Oma 06.08.2007 korralduse nr 1734-k “Riikliku järelevalvemenetluse lõpetamine Tallinna Linnavalitsuse 07.02.2007 korralduse nr 181-k üle“ p-s 2 tegi Harju maavanem TLV-le ettepaneku viia linnavalitsuse 07.02.2007 korraldus nr 181-k 15 päeva jooksul seadusega vastavusse. Maavanem leidis, et maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks tuli pöörduda Eesti Vabariigi notari poole ning juhul, kui pärijad ei ole pöördunud tähtaegselt Eesti notari poole, on nad kaotanud õiguse nõuda maa tagastamist /tl 8-10/.
8. 06.09.2007 esitasid V.V., T.E.V. ja J. K.-L. V.Tallinna Halduskohtule kaebused Harju maavanema 06.08.2007 korralduse nr 1734-k punkt 2 tühistamiseks /tl 1-5, 23-27, 41-45 /.
10. septembri 2007 määrustega võttis kohus kaebused menetlusse, liites nende menetluse ühte haldusasjana nr 3-07-
11. Samade määrustega kohus jättis rahuldamata kaebajate esialgse õiguskaitse taotlused /tl 12-13, 34-35, 52-53/. 26.09.2007 esitas vastustaja kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 62-64/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitajad V.V., T.E.V. ja J. K.-L. V. leiavad, et Harju maavanema esitatud nõue pärimisõiguse tunnistuse väljaandmiseks Eesti notari poolt ei ole põhjendatud ja on vastuolus Eesti Vabariigis pärandi avanemise ajal ja käesoleval ajal kehtivate seadustega. Pärimisseaduse § 164 lg 2 kohaselt kohaldatakse enne
12. aasta
13. jaanuari avanenud pärandile ja päritakse ENSV Tsiviilkoodeksi (edaspidi - TsK) sätete kohaselt. TsK § 532 sätestab pärandi avanemise ajana pärandaja surmapäeva ja TsK § 533 pärandi avanemise kohana pärandaja viimase elukoha. J.-V.V.i viimaseks elukohaks oli Kanada, Scarbourgh, Ontario, seega oli pärandi avanemise kohaks Kanada. Kehtiva Pärimisseaduse (kehtib alates 01.01.
14. a.) § 3 kohaselt on pärandi avanemise kohaks samuti pärandaja viimane elukoht ja pärandi avanemisel tekib pärijatel õigus pärida. TsK § 551 kohaselt loetakse pärand vastuvõetuks, kui pärija andis pärandi avanemise koha notarile kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks. J.-V. Veeri pärijad on avalduse pärandi vastuvõtmiseks esitanud Kanada notar Enn-Allan Kuusknele ning seega on pärand nende poolt vastu võetud. Kanada notar Enn Allan Kuuskne on väljastanud pärimisõiguse tunnistuse vastavalt Kanada seadustele. Kehtiva rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 24 sätestab samuti pärandaja viimase elukoha järgse seaduse kohaldamist pärimisele. Maavanema korralduses viidatud maareformi seaduse (MRS) § 19² lg 1 kohaselt kohaldatakse pärimisele Eesti Tsiviilseaduse sätteid. Pärandi avanemise hetkel, mille seadust tuleb käesolevas asjas kohaldada, olid vastu võetud ning seega võimalikeks pärimist reguleerivateks Eesti Tsiviilseadusteks tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS), asjaõigusseadus (AÕS), TsK ja notariaadiseadus (NotS). Viitega
15. septembrist
16. a kehtinud TsÜS §-de 125, 128 ja 157 ning AÕS § 8 sätetele on kaebajad seisukohal, et J.V. V. pärijatele elamu Tallinnas, Läänekaare 34 juurde kuuluva maa tagastamine ei ole vastuolus Eesti seaduste, põhiseadusliku korra ega heade kommetega. Eesti Vabariik ei ole samuti kinnitanud kohustuse mittekehtivust J.-V.V.i pärijate suhtes ja maa tagasisaamise õiguse kaotamist. Ülaltoodust tulenevalt on välismaa seadus kohaldatav ja Eesti Vabariigi kohustus elamu juurde kuuluv maa tagastada kehtiv. Samuti tuleb teha üheselt järeldus, et maa nõudeõiguse pärimine on samastatav vallasasja pärimisega, pärimise korral 2 kohaldatakse vallasasja kohta käivaid sätteid. Seadustes ei ole sätestatud, et nõudeõiguse pärimine on võrdsustatav kinnisasja pärimisega ja nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse kinnisasja pärimise sätteid. Alles maa tagastamisel ja selle kinnistusraamatusse kandmise järgselt saame kinnitada, et tegemist on kinnisasjaga. TLV on õigesti pärimisõiguse tunnistust aktsepteerinud. Ekslik on korralduses viidatud Riigi Maa-ameti seisukoht, mille kohaselt on seadusandja ette näinud maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks erikorra, mille kohaselt tuleb maa nõudeõiguse pärimiseks pöörduda Eesti notari poole. Riigi Maa-amet ega maavanem ei viita ühelegi õigusaktile, millega vastav erikord kehtestatakse ning millises õigusaktis on fikseeritud maa nõudeõiguse pärimise vormistamise vajalikkus Eesti notari poolt. Pärandi avanemise aegse tsiviilseadustiku erinevad sätted kinnitavad pärandi avanemise koha seaduse kohaldamise võimalikkust ja kohustuslikkust ning pärandi avanemise koha notari õigust pärimisõiguse tunnistust maa nõudeõigusele välja anda. Taoline seisukoht on kooskõlas ka käesoleval ajal kehtiva rahvusvahelise eraõiguse seaduse §-ga 24, samas § 26 p 3 kohaselt määratakse kohaldatava õigusega eelkõige pärandi ulatus. J.-V.V.i pärand ulatub maa tagastamise nõudeõiguse pärimisele. Harju maavanemal puudub alus kitsendada J.-V.V.i pärandi ulatust ja jätta ehitiste alune maa pärijatele tagastamata. Tsiviilseaduste omapoolse tõlgendamisega ja neile selgituste andmisega on Maa-amet ületanud talle MRS-s antud pädevuse piire maareformi läbiviimisel. Samuti on Harju maavanem lähtudes Maa-ameti ekslikest seisukohtadest ületanud oma pädevuse piire korralduse väljaandmisel, korrates Maa-ameti argumente ning asunud omapoolselt põhjendamatult tõlgendama Eesti Vabariigi Tsiviilseadustikku. Maavanemal puuduvad volitused seaduste tõlgendamisel. Selgitusi seaduste kohaldamise kohta saab oma lahendite kaudu anda vaid Riigikohus. Harju maavanema korraldusega luuakse õiguslikult olukord, kus kaebajatele kuulub vallasasjana mõtteline osa elamust, kuid neil puudub võimalus tagasi saada elamu alust ja sellega külgnevat teenindusmaad ning saada kinnisasja omanikeks. Deklareeritud on vajadust kiiresti läbi viia maareform, samas luuakse kunstlikke takistusi Harju maavanema poolt kinnisasja tekkeks. Kaebajad leiavad, et 07.02.2007 TLV korraldus nr 181-k on välja antud seadustega kooskõlas ja põhjendatud. Korralduse seadusega vastavusse viimise ettepaneku tegemiseks puudub Harju maavanemal seaduslik alus. Vastustaja Harju maavanem palub jätta kaebused rahuldamata, vaieldes kaebustele vastu järgmistel asjaoludel: Kaebajate nõue tühistada Harju maavanema 06.08.2007 korralduse nr 1734-k punkt 2 on alusetu. Järelevalvemenetluse algatamisest teavitati kaebajate esindajat ja tema taotlusel selgitati antud järelevalvemenetluse aluseid. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 85 ja MRS § 15 lg 3 alusel läbiviidud järelevalvemenetluse käigus jõudis maavanem järeldusele, et TLV 07.02.2007 korraldus nr 181-k ei ole õiguspärane. Järelevalvemenetluse lõpetamist käsitlev korraldus saadeti ka kaebajate esindajale ja väljastusteatelt nähtuvalt on see üle antud 10.08.
17. VVS § 84 p 1, 4 ja 10 ning § 85 lg 1, 2, 3 ja 4 kohaselt esindab maakonnas riigi huve maavanem, kes teostab järelevalvet kohalike omavalitsuste tegevuse üle. Maavanemal on õigus teostada järelevalvet antud maakonna kohalike omavalitsuste volikogude ja valitsuste üksikaktide seaduslikkuse üle. Kui maavanem leiab, et kohaliku omavalitsuse volikogu või valitsuse üksikakt kas täielikult või osaliselt ei vasta põhiseadusele, seadusele või seaduse alusel antud muule õigusaktide, võib ta esitada kirjaliku ettepaneku viia üksik akt või selle säte 15 päeva jooksul põhiseaduse, seaduse või muu õigusaktiga vastavusse. Kui volikogu või valitsus ei ole ettenähtud aja jooksul pärast maavanema kirjaliku ettepaneku saamist üksikakti või selle sätet põhiseaduse, seaduse või muu õigusaktiga kooskõlla viinud või on keeldunud 3 seda tegemast, siis pöördub maavanem halduskohtumenetluse seadustikus (

) sätestatud korras protestiga halduskohtusse. Seega kontrollib riik eelosundatud viisil kohalike omavalituste tegevust maavanema järelevalve ja kohtu korras.

§ 7

lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebustest ei selgu, millised on kaebajate õigused, vabadused ja kohustused, mida maavanema poolt järelevalve läbiviimine vahetult mõjutaks. Kaebustest tulenevalt on kaebuse esitamise eesmärgiks saavutada TLV 07.02.2007 korralduse nr 181-k kehtima jäämine. Antud juhul on ilme, et TLV võib nõustuda maavanema ettepanekuga ja viia haldusakti vastavusse seadusega. Seega eeltoodust tulenevalt püüavad kaebajad, vaidlustades järelevalve toimingut, ära hoida linnavalitsuse korralduse võimalik tühistamine. Kaebustest nähtub, et kohus peaks hakkama hindama nimetatud linnavalitsuse korralduse seaduslikkust. Kuigi halduskohus ei ole

§ 19

lg 7 kohaselt seotud kaebuse sõnastusega, saab halduskohus asja läbi vaadata üksnes esitatud taotluse ulatuses. Esitatud kaebuse esemeks on maavanema järelevalve toiming. Halduskohus ei saa maavanema toimingu peale esitatud kaebuse lahendamisel kontrollida haldusaktide õiguspärasust, mille üle maavanem järelevalvet teostas. Juhul, kui TLV võtab vastu korralduse “Tallinna Linnavalitsuse

1. veebruari 2007 korralduse nr 181-k “Läänekaare tn 34 maa osaline tagastamine ja endise kinnistu maa osaline mittetagastamine” tühistamine” ja kaebajad leiavad, et see rikub nende õigusi, siis võivad nad seaduses sätestatud korras ja tähtajal pöörduda halduskohtusse nimetatud korralduse vaidlustamiseks. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaieldavad otsuse alguses väljatoodud faktilised asjaolud, samuti ei ole kaebajad vaidlustanud Harju maavanema poolt järelevalvemenetluse algatamist ega selle käigus läbi viidud toiminguid. Ka ei ole kaebajad käesolevas asjas vaidlustanud Maa-ameti toiminguid, mistõttu väited viimase poolt oma pädevuse ületamisest on asjakohatud. Kohus märgib siiski, et kaebustest nähtuvalt Tallinna Maa-amet teavitas juba aprillis 2006 kaebaja esindajat A. Ratsot vajadusest vormistada ehitise ja maa tagastamise nõudeõiguse pärimine Eesti notari juures, kuid kaebajad nimetatud asjaolu sellest teadasaamisel vaidlustanud ei ole, samal ajal on käesoleva vaidluse põhiküsimuseks, tulenevalt kaebuste motiividest, just maa tagastamise nõudeõiguse pärimise vormistamine.

§ 19

lg 7 kohaselt halduskohus vaatab asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses, olemata sealjuures seotud kaebuse sõnastusega. Kaebuse esitajad on pöördunud kohtusse Harju maavanema 06.08.2007 korralduse nr 1734-k, millega Harju maavanem lõpetas järelevalvemenetluse TLV 07.02.2007 korralduse nr 181-k “Läänekaare tn 34 osaline tagastamine ja endise kinnistu maa osaline mittetagastamine” üle, osaliseks tühistamiseks. Nimelt taotlevad kaebajad kaevatud korralduse tühistamist p 2 osas, millega Harju maavanem tegi TLV-le ettepaneku viia 07.02.2007 korraldus nr 181-k seadusega vastavusse 15 päeva jooksul. Üksnes selle taotluse osas kohus hindabki kaebuse põhjendatust. 2.

§ 7

lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Seega on halduskohtusse pöördumise eelduseks isiku subjektiivsete õiguste rikkumine kaevatava haldusaktiga, antud juhul väidetavalt Harju maavanema 06.08.2007 korralduse nr 1734-k p-ga

1. Just seetõttu algab kaebuse põhjendatuse kontroll kaebeõiguse kontrollimisega, st kohus hindab, kas vaidlustatud haldusakt (või selle osa) üldse puudutab kaebaja õigusi ja/või vabadusi ning kas haldusakt saab rikkuda neid isiku subjektiivseid õigusi, mille kaitseks ta kohtusse on pöördunud. Kui kohus teeb kindlaks, et kaevatud haldusakt kaebajate 4 subjektiivseid õigusi ei riku, siis ei pea ta enam hindama kaebuste muid väiteid, ja kaebused jäävad rahuldamata. Käesoleval juhul ei ole kaebajad oma kaebustes selgesõnaliselt märkinud, milliseid nende õigusi Harju maavanema ettepanek TLV-le rikub. Et kaebuses esitatud kaebajate väitel „Harju maavanema korraldusega luuakse õiguslikult olukord, kus kaebajatele kuulub vallasasjana mõtteline osa elamust, kuid neil puudub võimalus tagasi saada elamu alust ja sellega külgnevat teenindusmaad ning saada kinnisasja omanikeks“ ning „Harju maavanemal puudub alus kitsendada J.-V.V.i pärandi ulatust ja jätta ehitiste alune maa pärijatele tagastamata“, siis kohus teeb järelduse, et kaebajate arvates rikub kaevatud korraldus nende õigust maa tagastamisele ja kinnisasja omandamisele. Ka asja sisulisel arutamisel ei suutnud kaebajad täpsustada oma õiguste rikkumist, kaebajate esindaja A. Ratso leidis üksnes, et kui maavanem on otsuse teinud, siis isikutel peab olema õigus seda vaidlustada. „Ökonoomika pärast on tänane vaidlus vajalik“ /tl 89/.
2. Kohus jagab vastustaja seisukohta ja leiab samuti, et kaevatud Harju maavanema korraldus osas, millega Harju maavanem tegi TLV-le ettepaneku viia viimase 07.02.2007 korraldus nr 181-k seadusega vastavusse 15 päeva jooksul, ei riku V.V.i, T.E.V.i ega J. K.-L. V. õigusi ega piira nende vabadusi. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmisega. MRS § 15 lg 1 järgi maa tagastamise ja kompenseerimise otsustab kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Sama paragrahvi lg-st 3 tulenevalt maa tagastamise korraldamise üle teostab järelevalvet maavanem. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ (edaspidi – Kord) p-st 49 tulenevalt õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektidele tagastamise otsustab maa asukohajärgne valla- või linnavalitsus, Korra p 39 järgi vara tagastamise aluseks on kohaliku omavalitsuse täitevorgani korraldus vara tagastamise kohta. Antud juhul ongi TLV oma
3. veebruari
4. a korraldusega nr 181 otsustanud kaebajatele maa tagastamise, Harju maavanem aga teostanud selle üle järelevalvet – seega kumbki on tegutsenud oma pädevusele vastavalt. Et Harju maavanema pädevusse ei kuulu maa tagastamise või tagastamata jätmise otsustamine ning tema ei ole „jätnud ehitiste alust maad pärijatele tagastamata“, siis ei saa juba ainuüksi seetõttu kaevatud korralduse p 2 rikkuda kaebajate õigust maa tagastamisele ega kinnisasja tekitamisele/tekkimisele.
5. Kaebajad ei ole Harju maavanema korralduse ega selles sisalduva vaidlustatud ettepaneku adressaadid, vaid selleks on kohalik omavalitsus, konkreetsemalt üks tema organitest - TLV, ning kaevatud haldusaktiga ei muudeta, tekitata ega lõpetada mingeid kaebajate õigussuhteid, nagu eelnevalt märgitud. Korra p 48.
6. kohaselt maavanemal ning tema korraldusega volitatud ametnikul on õigus kontrollida valla- või linnavalitsuse tegevust vara tagastamise menetlemisel ning menetluse käigus vastuvõetud õigusaktide ja sooritatud toimingute seadusele vastavust. Vastavalt Korra p-le 48.3., kui järelevalve käigus on avastatud, et valla- või linnavalitsuse õigusakt on seadusega vastuolus, esitab maavanem VVS § 85 lg 4 alusel valla- või linnavalitsusele kirjaliku ettepaneku viia see seadusega kooskõlla. Valla- või linnavalitsus peab maavanema ettepaneku läbi vaatama 15 päeva jooksul ning andma korralduse, millega täidab maavanema ettepaneku või põhjendab, miks ta keeldub seda tegemast. Valla- või linnavalitsuse korraldus saadetakse maavanemale viie päeva jooksul selle andmisest arvates. Kui valla- või linnavalitsus ettenähtud tähtajal maavanema ettepanekut läbi ei vaata või jätab selle ellu rakendamata, esitab maavanem kohtule taotluse tunnistada valla- või linnavalitsuse õigusakt seadusega vastuolus olevaks. Põhimõtteliselt sama on sätestatud ka VVS §-s 85, sealjuures lg 4 kohaselt, kui maavanem leiab, et kohaliku omavalitsuse volikogu või valitsuse üksikakt kas täielikult või osaliselt ei vasta põhiseadusele, seadusele või seaduse alusel antud muule 5 õigusaktile, võib ta esitada kirjaliku ettepaneku viia üksikakt või selle säte 15 päeva jooksul põhiseaduse, seaduse või muu õigusaktiga vastavusse. Kui volikogu või valitsus ei ole 15 päeva jooksul pärast maavanema kirjaliku ettepaneku saamist üksikakti või selle sätet põhiseaduse, seaduse või muu õigusaktiga kooskõlla viinud või on keeldunud seda tegemast, pöördub maavanem

-s ettenähtud korras protestiga halduskohtusse. Kohus on eeltoodud sätteid arvestades seisukohal, et maavanema ettepanek kohaliku omavalitsuse täitevorganile ei ole viimasele siduv, st ettepanekust ei tulene talle kohustust asjassepuutuvat haldusakti muuta või kehtetuks tunnistada. Selliseks juhuks, kus kohaliku omavalitsuse täitevorgan on jätnud maavanema ettepaneku realiseerimata või lausa keeldunud seda tegemast, on seadusandja näinud ette edasise toimimise korra: maavanemal on kohustus protestida vaidlusalune haldusakt kohtus ja siis otsustab juba kohus, kas maavanema protest ja eelnev ettepanek olid põhjendatud. Eelmärgitu kinnitab veenvalt, et Harju maavanema 06.08.2007 korralduse nr 1734-k p 2 ei puuduta vahetult kaebuse esitajate õigusi või vabadusi. 5.

-st ei tulene kaebajate esindaja väidetud põhimõte, et kui maavanem on otsuse teinud, siis peab isikutel igal juhul olema õigus seda vaidlustada. Nn igaühe kaebeõigus on väga piiratud ja need juhused on õigusaktidega täpselt reguleeritud. Üldjuhul saab isik pöörduda kohtusse üksnes siis, kui kaebus saab aidata kaitsta või taastada tema rikutud subjektiivseid õigusi. Käesoleva kaebuse näol niisuguse juhtumiga tegu ei ole: V.V.ile, T.E.V.ile ja J. K.-L. V.le on TLV

1. veebruari 2007.a korraldusega nr 181 otsustatud tagastada Nõmme Linnaosas asuvate Läänekaare tn 34 hoonete alune ning sellega külgnev kinnistu suurusega 1303 m
2. See korraldus on kohtu andmetel siiani jõus. Kaebustes on isegi tõdetud, et kaebajatele teadaolevalt ei ole TLV 07.02.
3. a korraldust nr 181-K kaebuse esitamise aja seisuga muudetud, kusjuures seaduses ettenähtud 15 päeva ettepanekule reageerimiseks oli selleks ajaks juba möödunud. Õige on vastustaja seisukoht, et juhul, kui TLV tunnistab kehtetuks oma korralduse “Läänekaare tn 34 maa osaline tagastamine ja endise kinnistu maa osaline mittetagastamine” ja kaebajad leiavad, et see rikub nende õigusi, siis võivad nad seaduses sätestatud korras ja tähtajal pöörduda halduskohtusse nimetatud korralduse vaidlustamiseks. Samuti saavad nad kaitsta oma õigusi sel juhul, kui TLV eirab Harju maavanema ettepanekut ning viimane esitab protesti kohtusse: sel juhul kaasatakse kaebuse esitajad kohtumenetlusse

§ 14

lg 3 p 1 alusel kolmandate isikutena, kelle seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle võidakse asja arutamisel otsustada. Käesolev kaebus on aga ilmselgelt ennatlik ja alusetu ning ei kuulu seetõttu rahuldamisele. 6.

§ 92lg-st 1 tulenevalt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

TLV ei ole omapoolset kohtukulunõuet esitanud. Seega jäävad kaebuse esitajate kanda nende enda kohtukulud. Hurma Kiviloo kohtunik 6