). Seega ei ole põhjendatud kostja käsitlus sellest, et laenulepinguga viidi teda eksitusse viivise osas (
Samuti ei ole kostja kinni pidanud ei
-is sätestatud pettuse vaidlustamiseks ettenähtud tühistamise korrast ega tähtaegadest (
lg 1, § 98 ja § 99 lg 1 p 2), mistõttu puuduvad ka formaalsed alused tehingu kehtetuks tunnistamiseks. Viivis on leppetrahvi alaliik, mida võlgnik on kohustatud tasuma kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise eest, eriti täitmisega viivitamise korral. Leppetrahv võimaldab lepingupooltel eelkõige rahalise kohustuse rikkumise juhuks eelnevalt kokku leppida sanktsiooni. Viivis on leppetrahv eelkõige rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest, mida arvestatakse protsendina põhivõlalt (intressina). Seetõttu on kostja väide, et teda peteti 5 asjakohatu. Pooled on lepingus kokku leppinud sanktsioonis, kui kostja laenulepingust tuleneva kohustuse laenu tagastamiseks täitmata jätab ja märge „1% ööpäevas” on käsitatav viivisena. Seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendamine sõltub eelkõige võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Üldisest hea usu põhimõttest tuleneb siiski võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada (
Kostja on taotlenud viivise vähendamist täies ulatuses, väites, et viivis on ebamõistlikult suur ja ei vasta võlgnevusele. Kostja ei ole tõendanud, et viivis ei vasta võlgnevusele. Viivise vähendamine ei ole käesoleval juhul põhjendatud, kuna üldjuhul ei tohiks vähendada viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse (VÕS § 162). Antud juhul ei nõua võlausaldaja põhivõlast suuremat viivist. Muid asjaolusid, mis tingiksid viivise vähendamise, kostja esile toonud ei ole. Kostja on esitanud ka alternatiivse vastuväite, et laenuleping oli näilik ja selle sõlmimisel on hageja käitunud heade kommete vastaselt, laenulepingust tulenevad poolte näilised õigused ja kohustused ei ole võrdsed ning laenulepingul on liigkasuvõttev iseloom, see on sõlmitud pahauskselt ja kahjustab kostjat (kostja väide liigkasumlikkusest ja mittevastavusest Eesti Vabariigis kehtivatele tavadele). Vaidlust ei ole selles, et intressi maksmises poolte vahel kokkulepet ei olnud, muid tagatisi laenu tagamiseks ei olnud. Vaidlust ei ole selles, et pooltel on olnud ka varasemalt laenusuhteid, mis on vormistatud laenulepingute või võlakirjadega, need on täidetud ja lõpetatud, need on olnud nii õiguslikult kui lingvistiliselt ebakorrektsed, kuid nende täitmisel ei ole pooltel esinenud arusaamatusi ega vaidlusi (tl 71-74). Hea usu põhimõtte kasutamise eelduseks on asjaolu, et õigus ise on kehtivalt tekkinud, kuid selle kasutamine pooltevahelistes suhetes tekitab ebaõiglust. Kohus on seisukohal, et õiguse kasutamine vastuolus hea usu põhimõttega võib kaasa tuua õiguse kasutamise keelu, kuid ei muuda tühiseks õiguse aluseks olevat lepingut või selle tingimust. Kuivõrd hageja nõuab kostjalt lepingust tulenevate kohustuste täitmist, on kostja käsitlus hageja käitumisest mitte heas usus kostjale kahju tekitavalt põhjendamatu. Kuivõrd kostja on tuginenud tehingu heade kommete vastasusele, analüüsib kohus kostja vastuväidete valguses ka seda, kas vaidlusalune laenuleping on tühine liigkasu võtmise tõttu (heade kommetega või seadusega vastuolu tõttu).
Lepingu vastuolu heade kommetega tuleks kõne alla, kui tehing ei oleks seadusega keelatud, kuid ühiskondlike väärtushinnangute taustal ei oleks lepingus kokkulepitu mõistlikult aktsepteeritav. Tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02 on Riigikohus juhtinud analoogses vaidluses tähelepanu asjaolule, et vaidluse lahendamisel ei kuulu kohaldamisele tehingu tegemise ajal kehtinud tehingu tühisust vastuolu tõttu heade kommetega sätestanud
lg 1 (ehk käesolevas vaidluses alates 01.07.2002.a kehtiv
). Olemuslikult katab
lg 1 muuhulgas
§-des 69, 70, 72-74 sätestatud koosseise, sest heade kommetega kooskõlas olevaks ei saa pidada näilikku või teeseldud tehingut, samuti pettuse, sunni või raskete asjaolude kokkusattumise mõjul tehtud tehinguid.
lg 1 tuleb seega kohaldada neil juhtudel, mis ei ole kaetud
§-dega 69, 70, 72-74, kuid oluliselt on eiratud teisi moraalinorme. Selle tõttu tuleb
§-st 3 lähtudes käesoleval juhul kohaldada
erinormina
Kuna
nõuab kolme koosseisulise elemendi üheaegsust, ei piisa laenulepingu liigkasuvõtjalikuks ja kehtetuks lugemiseks üksnes sellest, et tehing on tehtud ebasoodsatel tingimustel, vaid oluline on tuvastada ka poole raske olukord lepingu sõlmimisel ja selle ärakasutamine. 6 Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava viivise määra osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võiksid olla aluseks laenulepingu või selle osa tühisusele. Millises seisus oli kolmas isik ettevõttena ei oma tähendust. Käesolevas vaidluses ei ole oluline, milleks kostja raha kasutas ja kellele ta raha edasi andis, kuna võlasuhe tekkis hageja ja kostja vahel. Kostja väited, et laenulepingus sätestatud tingimuste reaalse rakendumise korral ei oleks olnud kohustuste täitmine reaalne, on ümber lükatud pooltevahelisi varasemaid laenusuhteid kajastavate tõenditega, mille kohaselt pooltevahelised laenulepingud toimisid ja kostja tagastas kõik varasemad laenud. Puuduvad alused väita, et laenuleping oli näiline kas osaliselt või täielikult ja seetõttu tühine (
). Hageja on lähtunud rahalise kohustuse vääringu määramisel laenu saamise momendist. Põhjendatud on kostja vastuväide, et nimetatu ei tulene seadusest. VÕS § 93 lg 4 kohaselt on aluseks kohustuse sissenõutavaks muutumise aja vääring (mitte nõude esitamise aja vääring nagu kostja ekslikult leiab). Kuivõrd laenuleping sõlmiti tähtajaga 25 päeva, siis kostja kohustus muutus sissenõutavaks 24.11.2002.a, seega peab USD kurssi EEK suhtes arvestama nimetatud päeval kehtinud noteeringu järgi, mis oli 15,6084000. Seega on põhjendatud hageja nõue kostjalt laenusummade põhivõlgnevuse summas 44’350.- x 15,6084= 692’232,54 krooni ja viivise summas 692’232,54 krooni väljamõistmiseks ja hagi kuulub rahuldamisele kokku summas1’384’465,08 krooni (VÕS 396 lg 1, § 101 lg 1 p 1 ja p 6). Vastuhagi nõuded tuleb jätta kui põhjendamatud rahuldamata. Kohus selgitab, et tugineb laenulepingu tõlke osas vannutatud tõlgi tõlkele ja ei analüüsi seetõttu muid asjas esitatud tõlkeid (tl 5, 20, 120-121). Samuti ei analüüsi kohus antud vaidluses asjakohatuid tõendeid: 14.märtsi 2003.a allakirjutamata laenuleping koos tõlkega (tl 21-22), T.O kirjalikku seletust (tl 93-95). Menetluskulud Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hageja palus kostjalt välja mõista kohtukulu, mis koosneb õigusabikulust summas 26’000.- krooni. Kostja palus jätta õigusabikulude taotluse rahuldamata. Kostja kohtukulusid hagejalt välja mõista ei palunud. Kohus on seisukohal, et kuivõrd kohus rahuldab hagi 98,09 % osas nõudest ja jätab vastuhagi rahuldamata, tuleb kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS §-ga § 61 lg 1 p 1 alusel välja mõista ka hageja õigusabikulu kuni 5 % ulatuses hagi rahuldatud osast. Arvestades asja keerukust, selle ettevalmistamiseks kulunud aega ning kohtuistungite kestvust, kuid samuti ka hagihinda, peab kohus hageja põhjendatud õigusabikuluks, mis kuulub väljamõistmisele kostjalt hageja kasuks, 26’000.- krooni. Ele Liiv Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.