TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS menetluse lõpetamise kohta HKMS § 12 lg 3 alusel Kohtuasja number 3-07-2360 Määruse kuupäev 18.12.2007 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Stanislav Issajev´i kaebus Justiitsministeeriumile Keskvangla käskkirjade ajavahemikus 17.09.1997 kuni 23.03.2001 ja 12.03.2002 noomituse tühistamise nõudes. 18.12.2007 Asja läbivaatamise kuupäev Resolutsioon Edasikaebamise kord Lõpetada haldusasjas nr 3-07-2360 menetlus kaebuse esitamise tähtaja rikkumise tõttu (HKMS § 12 lg 3). Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Asjaolud ja kohtu seisukoht 20.11.2007 saabus Tartu Halduskohtusse Stanislav Issajev´i kaebus Justiitsministeeriumile Keskvangla käskkirjade ajavahemikus 17.09.1997 kuni 23.03.2001 ja 12.03.2002 noomituse tühistamise nõudes. 07.12.2007 määrusega, jättis halduskohus nimetatud kaebuse käiguta. Esitatud materjalidest nähtus, et kaebus võib olla esitatud kaebuse esitamise tähtaega rikkudes. Tuli kaebuse esitajal kohtule selgitada, miks ta leiab, et kaebus on esitatud tähtaegselt. Kohus selgitas, et kui kaebuse esitaja soovib, et kohus ennistaks kaebuse esitamise tähtaja, tuleb selleks esitada vastav taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks, milles märkida kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise mõjuvad põhjused, mille pärast kaebus on esitatud tähtaega rikkudes. Määruses osundatud puuduste kõrvaldamiseks andis kohus aega kuni 20.12.2007. 18.12.2007 saabus halduskohtule S.Issajevi avaldus, milles ta märgib, et vaidlustatud käskkirjadest sai ta teada 28.02.2004 Tartu Halduskohtu kohtuistungil. Kaebuse esitaja märgib, et kaebust käskkirjadele ei esitanud ta varem seetõttu, kuna tal ei olnud raha riigilõivu tasumiseks. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kaebus on esitatud õigeaegselt. Kohus leiab, et kui kaebuse esitaja võttis omaks, et ta sai teada 28.02.2004 käskkirjadest, mida ta vaidlustab käesoleva kaebuse raames, siis kohtusse pöördumise aeg lõppes 28.04.2007 (kaebuse esitaja pöördus kohtusse 20.11.2007). Kaebuse esitaja ei ole millegagi motiveerinud, mis takistas teda kohtusse pöördumist ajavahemikul 28.02.2007 kuni 20.11.2007, so ligi 9 kuud. Kaebusele lisatud materjalidest nähtub, et kaebuse esitaja on keeldunud andmast allkirja vaidlustatud käskkirjade temale tutvustamise kohta (milline vastav märge on ka käskkirjadel): 1) Riigi Täitevameti Keskvangla 18.08.1997 käskkiri nr 372/S; 2) Riigi Täitevameti Keskvangla 22.08.1997 käskkiri nr 386/S; 3) Täitevameti Keskvangla 22.08.1997 käskkiri nr 386/ S (määratud noomitus); 4) Täitevameti Keskvangla 26.08.1997 käskkiri (määratud noomitus); 5) Riigi Täitevameti Keskvangla 20.02.1998 käskkiri nr 30/S; 6) Riigi Täitevameti Keskvangla 28.02.1998 käskkiri nr 33/S; 7) Riigi Täitevameti Keskvangla 20.12.1998 käskkiri nr 420/S; 8) Riigi Täitevameti Keskvangla 30.12.1998 käskkiri nr 422/S; 9) Riigi Täitevameti Keskvangla 04.01.1999 käskkiri nr 2/S; 10) Riigi Täitevameti Keskvangla 14.01.1999 käskkiri nr 17/S; 11) Riigi Täitevameti Keskvangla 14.01.1999 käskkiri nr 18/S; 12) Riigi Täitevameti Keskvangla 05.02.1999 käskkiri nr 57/S; 13) Riigi Täitevameti Keskvangla 08.02.1999 käskkiri nr 59/S; 14) Keskvangla 27.04.2000 käskkiri nr 161 (määratud noomitus); 15) Keskvangla 02.05.2000 käskkiri nr 135/S; 16) Keskvangla 10.05.2000 käskkiri nr 181 (määratud noomitus); 17) Keskvangla 11.05.2000 käskkiri nr 151/S; 18) Keskvangla 14.06.2000 käskkiri nr 179/S; Kõikides ülalmärgitud käskkirjades märgitud distsiplinaarkaristused on kaebuse esitaja ära kandnud. Seega oli ja on ta teadlik käskkirjade olemasolust, kuid ei vaidlustanud neid seaduses ettenähtud tähtaja jooksul (so tühistamiskaebust 30 päeva jooksul või tuvastamiskaebust kolme aasta jooksul). Neljal korral määrati S.Issajevile karistuseks noomitus ning ka nende käskkirjade tutvustamise kohta keeldus ta allkirja andmisest. Allkirja andmisest keeldumine on võrdsustatud teadmisega haldusakti väljaandmise kohta. Tõenäoline ei ole ka, et kaebuse esitaja ei olnud teadlik käskkirjadest, millega talle määrati karistuseks noomitus. HKMS § 15 lg 3 kohaselt on kaebuse esitaja kohustatud põhjendama ja tõendama oma väiteid. Kaebuse esitaja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta ei olnud teadlik vaidlustatud käskkirjadest. Asjaolu, et kaebust ei esitatud varem riigilõivu tasumiseks raha puudumise tõttu, ei ole mõjuvaks põhjuseks kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Kaebuse esitaja on pöördunud halduskohtusse kaebustega tihti ja enamjaolt on ta vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel tema maksejõuetuse tõttu. Seega pidi kaebuse esitaja teadma, et tal oli võimalus, nagu teistegi kaebuste puhul, esitada kohtule avaldus riigilõivu tasumisest vabastamiseks, kui tal puudusid vastavad vabad vahendid ja ta oli maksejõuetu. Kaebusele lisatud Tartu Vangla õiend kaebuse esitaja distsiplinaarkaristuste kohta ei saa olla tõendiks tõendamaks, et kaebuse esitaja sai temale määratud karistustest teada alles 28.02.2007, mil vastav õiend anti kaebuse esitajale allkirja vastu. Kaebuse esitaja on temale määratud distsiplinaarkaristused reaalselt ära kandnud. Seega on vähetõenäoline, et kaebuse esitaja ei teadnud vastavatest käskkirjadest ja nendega määratud karistustest. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja ei pöördu halduskohtu poole esmakordselt. Kaebuse esitaja on isik, kes pöördub kaebustega kohtusse väga tihti, seega ei ole ta kogenematu halduskohtumenetluses. Kaebuse esitaja on hästi informeeritud menetlusosaliste õigustest ja kohustustest. Käesoleval juhul on ilmselge, et kaebuse esitaja kuritarvitab kohtusse pöördumise õigust. Kaebuse esitaja oleks pidanud olema piisavalt hoolikas selleks, et tagada kaebuse tähtaegne esitamine. Eeltoodud põhjendustest lähtudes lõpetab kohus haldusasja nr 3-07-2360 menetluse HKMS § 12 lg 3 alusel kaebetähtaja rikkumise tõttu. Tamara Hristoforova Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.