Obsah (5)

§ 94§ 58§ 57§ 92§ 1531

3-06-2447 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi,Viivi Tomson, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2007 Tartu Haldusasja number 3-06-2447 H

) § 10 lg 2 p-de 1 ja 2 ning Maksu-ja Tolliameti Ida maksu-ja tollikeskuse 29.03.2006 korralduse nr 12-2.1/1193 alusel. Maksuotsuse kohaselt jättis kaebuse esitaja

1. aasta eest deklareerimata maksustatavat tulu 939 898 krooni, millelt on tasumata tulumaks 26 % summas 244 374 krooni. M.O. esitas 19.10.2006 eriarvamuse Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse kontrollakti nr 12-3/131 kohta, milles asus seisukohale, et kontrollaktis toodud asjaolud ja faktid ei anna alust suurendada tema maksukohustust seoses kinnistu Turu plats 3 müügiga. Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeksus leidis 21.11.2006 maksuotsuses nr 12-5/137, et eriarvamuses toodud vastuväited ei muuda maksuhalduri seisukohta. Kaebuse esitaja leidis, et 25.06.1996 Rakvere linnaga sõlmitud ostu-müügilepingu tingimuste kohaselt pidi ta lammutama Turu plats 3 krundil asuva laohoone 15.10.1996 ja müügipaviljoni hiljemalt 30.04.
3. aastal tuli lõpetada uue hoone põhikorpuse ehitus, milleks tuli eelnevalt projekteerida uus hoone, samuti tuli projekteerida ja välja ehitada hoone rajamiseks vajalikud kommunikatsioonid - vesi, kanalisatsioon, side, elekter, küte. Lepingu täitmiseks tegi kaebuse esitaja ostuga seotud peamised kulutused 1996-
4. aastal. Tulenevalt

§-st 58 on maksukohustuslane kohustatud säilitama maksustamise seisukohast tähendust omavaid dokumente vähemalt seitsme aasta jooksul dokumendi koostamisele järgneva aasta

1. jaanuarist alates. Hoovimaja lammutati
2. aastal ja dokumentide säilitamise kohustus algas 01.01.1997 ning lõppes 31.12.
3. Kuigi kaebuse esitaja täitis dokumentide säilitamise kohustuse, maksustati ka neid kulutusi. Aastatel 1996-1998 pärast hoovimaja lammutamist vedas M.O. prahti ja mulda, lammutas vundamente, vedas krundile kruusa ja tihendas pinnast. Neid töid maksuhaldur arvesse ei võtnud. Füüsilise isikuna ei olnud M.O. raamatupidamise seaduse (RPS) § 2 lg 2 kohaselt raamatupidamiskohustuslane, mistõttu ta täiuslikku raamatupidamist ei pidanud. Kuna Turu plats 3 krunt asub keset Rakvere linna, siis nägid kõik ümberkaudsed elanikud ja võivad tõendada kaebuse esitaja poolt tehtud lammutustöid, täitematerjali vedu ning krundi planeerimist. Uue omaniku jaoks oli ehitusplats täielikult ette valmistatud. Kuna dokumendid pole säilinud, siis esitas M.O. maksuhaldurile AS Haljala Ehitus spetsialisti poolt koostatud eelarve-kalkulatsiooni teostatud tööde ja nende maksumuse kohta kokku summas 909 874 krooni.

§ 94

lg 1 sätestab, et maksuhaldur võib tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskus vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt puuduvad Rakvere Linnavalitsuse ehitisregistris andmed selle kohta, millal tegelikult hoovimaja lammutamine lõpule viidi. Müügipaviljoni pidi kaebuse esitaja lammutama hiljemalt 30.04.1997, kuid kaebuse esitaja on esitanud alles 07.06.2004 Rakvere Linnavalitsusele avalduse ehitiste lammutamiseks ehitusloa saamiseks. 14.06.2004 Rakvere Linnavalitsuse korraldusega nr 497 väljastati ehitusload lao ja söökla-paviljoni lammutamiseks. 20.06.2004 esitas M.O. Rakvere Linnavalitsusele teatise Turu plats 3 asunud lao ja söökla-paviljoni lammutamise ning territooriumi heakorrastamise kohta. Seega ei ole põhiosa lammutustöödest teostatud aastatel 1996-1998. M.O. ei ole tema poolt tehtud kulutusi dokumentaalselt tõendanud. Üheski kalkulatsioonis ei ole M.O. ära näidanud konkreetsete tööde teostamise ja kulutuste tekkimise ajahetke. Alates 1999. aastast tehtud kulutuste osas oli maksukohustuslasel üksikjuhtumi kontrolli läbiviimise 2 momendil dokumentide säilitamise kohustus.

§ 58

sätestab, et maksukohustuslane on kohustatud säilitama tehingute ja väljamaksetega seotud ning muid maksustamise seisukohast tähendust omavaid dokumente vähemalt seitsme aasta jooksul dokumendi koostamisele järgneva aasta 1. jaanuarist arvates.

§ 57

lg 1 kohaselt peab maksukohustuslane raamatupidamisarvestust raamatupidamise seaduses sätestatud juhtudel ja korras ning sama paragrahvi lg 8 kohaselt laienevad käesolevas paragrahvis sätestatud nõuded ka maksukohustuslasele, kes ei ole seaduse alusel kohustatud raamatupidamis- või maksuarvestust pidama, kuid kes peab seda vabatahtlikult. Vastavalt

§-le 56 lg 1 on maksukohustuslane kohustatud teatama maksuhaldurile kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Kaasaaitamiskohustuse täitmine oli M.O. poolt ebapiisav, sest ta ei reageerinud tähtaegselt ühelegi maksuhalduri poolt vormistatud korraldusele teabe ja dokumentide esitamise kohta. M.O. ei ilmunud maksuhalduri juurde, et anda vajalikku teavet ning selgitusi, mis oleksid maksuhalduril võimaldanud täpsustada maksusumma määramiseks vajalikke asjaolusid. Maksuhaldurile esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtub, et tegelikult viidi krundil asuvate ehitiste lammutamine ning krundi territooriumi heakorrastamine lõpule alles 2004. aastal. Kaebuse esitaja on rikkunud dokumentide säilitamise kohustust ajavahemikul 1999-2004. a teostatud tööde osas.

§ 92

lg 1 p 2 sätestab, et maksuhaldur määrab tasumisele kuuluva maksusumma, kui maksukohustuslane on esitanud deklaratsioonis valeandmeid, mille tagajärjel tema poolt deklaratsioonis näidatud maksusumma või deklaratsiooni andmete alusel maksuhalduri poolt arvutatud maksusumma on väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele. Kuna M.O. jättis

1. a tuludeklaratsioonis deklareerimata tulu vara võõrandamisest, siis esitas ta maksuhaldurile valeandmeid oma
2. aasta tulude kohta. HALDUSKOHTU LAHEND Tartu Halduskohus jättis
3. mai 2007 otsusega M.O. kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on 25.06.1996 ostu-müügilepingu alusel ostetud munitsipaalettevõte „Eine“, mille hoonete koosseisu kuulus ka elamu suurusega 72 m2, soetatud ostu-müügilepinguga. 22.06.2004 on elamu ning teiste hoonete juurde erastatud ostueesõigusega maad. Seega ei ole tulumaksuseaduse (TuMS) § 15 lg 5 p-st 3 tuleneva maksuvabastuse rakendamiseks täidetud tingimused, s. o eluruum ei ole kinnisasja oluliseks osaks ja eluruum ei ole läinud maksumaksja omandisse ostueesõigusega erastamise teel, mistõttu kinnistu Turu plats 3 müügist saadud tulu 1 400 000 krooni kuulus tulumaksuga maksustamisele. Kaebuse esitaja poolt esitatud kinnistu Turu plats 3 omandamiseks, parendamiseks ja täiendamiseks tehtud kulutuste loetelust kogumaksumusega 1 461 526 krooni ei nähtu, kes töid teostas. Samuti ei ole loetelule lisatud kuludokumente. Maksumenetluse toimikust nr 12-7 nähtub, et 15.10.1996 esitas M.O. Rakvere Linnavalitsusele avalduse Turu plats 3 asuva elamiskõlbmatu hoone lammutamisloa saamiseks. Rakvere Linnavalitsus andis 28.10.1996 korraldusega nr 650 M. Otsale loa Turu plats 3 asuva hoovimaja lammutamiseks. Andmed selle kohta, millal tegelikult hoovimaja lammutamine lõpule viidi, Rakvere Linnavalitsuse ehitisregistris puuduvad. Kaebuse esitaja ja OÜ Euro Projekt vahel 12.08.2004 sõlmitud kinnistu Turu plats 3 ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu p-st 2.1.4 nähtub müüja kinnitus, et lepingu esemeks oleval kinnistul ei paikne ehitisi. Seega uut hoonet M.O. kinnistule Turu plats 3 ei ehitanud. TuMs § 37 lg 1 sätestab, et kasu või kahju vara müügist on müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe. Maksumaksjal on õigus kasust maha arvata vara müügi või vahetamisega 3 otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud. Kirjalik tõend peab muuhulgas tõendama, et kulu on tehtud maksumaksja poolt. Dokumendist peab nähtuma kulutuste sisu, selle tegemise aeg ning raha maksja ja saaja. Tõendiks saab olla originaaldokument. Vara omandamisega otseselt seotud kuludeks saavad olla ainult konkreetse tehinguga seotud kulud. Selliseid tõendeid ei ole M.O. maksuhaldurile esitanud. M.O. omandas maaüksuse Turu plats 3 Rakvere 460 102 krooni eest.
4. aastal sai M.O. kinnistu Turu plats 3 müügist tulu 939 898 krooni (1 400 000 - 460 102).
5. aasta eest esitas M.O. füüsilise isiku tuludeklaratsiooni, mille alusel talle tagastati enammakstud tulumaks 7222 krooni.
6. aasta tuludeklaratsioonis jättis M.O. deklareerimata kasu vara võõrandamisest 939 898 krooni, millelt oleks tulnud tasuda tulumaksu 244 374 krooni. Kuna M.O. jättis
7. aasta tuludeklaratsioonis deklareerimata Turu plats 3 müügist saadud tulu, esitas ta
8. aasta tulude kohta maksuhaldurile valeandmeid. Antud olukorras ei olnud maksuhalduril võimalik teostada hindamist ajavahemike eest 1996-1998 ega ka 1999-2004, kuna M.O. poolt antud kirjalikud seletused ja tema poolt esitatud ning maksuhalduri poolt kogutud dokumentaalsed tõendid on vasturääkivad ja ebamäärased.

§ 94

lg 2 kohaselt tuginetakse hindamisel asjas kogutud andmetele, samuti maksukohustuslase majandustegevuse näitajatele, tema kulutustele või võrdlustele teistes sarnastes maksuasjades kindlakstehtud andmetega. Ainsad olemasolevad tõendid on M. Otsale Rakvere Linnavalitsuse 28.10.1996 korraldusega nr 650 väljastatud ehitusluba Turu plats 3 asuva hoovimaja lammutamiseks ja Rakvere Linnavalitsuse 14.06.2004 korraldusega nr 497 väljastatud ehitusluba hoone (ladu) ja hoone (söökla-paviljon) lammutamiseks. AS Haljala Ehitus eelarve-kalkulatsioon sisaldab väidetavalt teostatud tööde ja materjalide loetelu ning nende kogust ja maksumust, kuid kaebuse esitajal pole kuludokumente nende tööde teostamisega seotud kulutuste kohta, mistõttu pole sellel kalkulatsioonil tõenduslikku tähendust. Alates 1999. aastast tehtud kulutuste osas oli M. Otsal üksikjuhtumi läbiviimise kontrolli teostamise momendil dokumentide säilitamise kohustus.

§ 58

sätestab, et maksukohustuslane on kohustatud säilitama tehingute ja väljamaksetega seotud ning muid maksustamise seisukohast tähendust omavaid dokumente vähemalt seitsme aasta jooksul dokumendi koostamisele järgneva aasta 1. jaanuarist. Kooskõlas

§ 57

lg-tega 1 ja 8 peab maksukohustuslane raamatupidamisarvestust raamatupidamise seaduses sätestatud korras. Need nõuded laienevad ka maksukohustuslasele, kes ei ole seaduse alusel kohustatud raamatupidamis- või maksearvestust pidama, kuid kes peab seda vabatahtlikult. RPS § 40 lg 2 näeb ette raamatupidamis-registrite, lepingute, aruannete ja muude äridokumentide säilitamise kümne aasta jooksul kui need on vajalikud majandustehingute rekonstrueerimiseks. Nimetatud kohustusi maksukohustuslane ei täitnud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED M.O. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu

1. mai 2007 otsuse ning teha uue otsuse, millega tühistada Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse 26.11.2006 maksuotsus nr 12-5/137 füüsilise isiku tulumaksu summas 244 374 krooni määramise kohta. Apellatsioonkaebuse kohaselt lammutati hoovimaja
2. aastal. Seega algas dokumentide säilitamise kohustus 01.01.1997 ja lõppes 31.12.
3. Pärast hoovimaja lammutamist
4. aastal veeti krundile täidet, paigaldati uued kommunikatsioonid, alustati detailplaneeringu tegemist ja projekteeriti ärihoone. Kõik see toimus aastatel 1996-
5. Nimetatud kulutusi ei oleks tohtinud maksustada. 4 Kuna M.O. füüsilise isikuna RPS § 2 lg 2 kohaselt ei olnud raamatupidamiskohuslane, siis täiuslikku raamatupidamist tal ei olnud. Turu plats 3 asub keset Rakvere linna ning suur osa elanikest, kes tegid müügipaviljonist sisseoste, nägid ja võivad tõendada krundil tehtud lammutustöid, täitematerjali vedu ning krundi planeerimist. Dokumentide mittesäilimise tõttu esitas apellant maksuametile AS Haljala Ehituse spetsialisti poolt koostatud eelarve-kalkulatsiooni tema poolt krundil tehtud lammutustööde ja nende maksumuse kohta kokku summas 909 874 krooni. Riigikohtu halduskolleegium on 02.10.2002 otsuses nr 3-3-1-40-02 leidnud, et arvepidamise nõuete rikkumine iseenesest ei saa olla aluseks täiendava maksu määramisele.

§ 94

lg 1 sätestab, et maksuhaldur võib tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Antud juhul seda ei tehtud. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-51-04 leidnud, et hindamise teel saab maksukohustuse kindlaks määrata ka siis, kui raamatupidamise algdokumendid pole säilinud. Ühestki seadusest ega Riigikohtu lahendist ei tulene, et kui arveldust peetakse sularahas, siis

§ 94lg-s 1 ettenähtud maksusumma määramist hindamise teel ei tohi või ei saa teha.

Füüsilised isikud reeglina arveldavadki sularahas. AS Haljala Ehitus eelarve-kalkulatsioonil on tõenduslik tähendus, sest faktiliselt olid kõik lammutus- ja parendustööd tehtud, kuid kuludokumendid kadunud. RPS § 2 lg 2 kohaselt on raamatupidamiskohuslaseks Eesti Vabariik ühe avalik-õigusliku isikuna, kohaliku omavalitsuse üksus, iga Eestis registreeritud era-või avalik-õiguslik juriidiline isik, füüsilisest isikust ettevõtja ja Eestis registrisse kantud välismaa äriühingu filiaal. Eraisik ei ole RPS ega ka

järgi Eesti Vabariigis raamatupidamiskohuslane.

§ 58

-st tuleneb eraisiku kohustus säilitada tehingute ja väljamaksetega seotud ning muid maksustamise seisukohalt tähtsust omavaid dokumente seitsme aasta jooksul, kuid siit ei tulene raamatupidamiskohustust. Tuludeklaratsioonis andmete esitamata jätmine ei ole käsitletav valeandmete esitamisena.

§ 1531

kvalifitseerib eraldi faktidena mõisteid andmete esitamata jätmine või valeandmete esitamine. Samuti on tõendamata, et apellant ei täitnud kaasaitamiskohustust. Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeksus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt jättis M.O. oma 2004. aasta tuludeklaratsioonis deklareerimata kasu vara võõrandamisest. Hindamise teel saadav tulemus ei saa olla võrdne tulemusega, mis saavutataks juhul, mil maksukohustuslane täidab kaasaaitamiskohustust ning tagab maksuhaldurile maksustamiseks vajamineva teabe. Hindamist oleks võinud rakendada ainult juhul, kui M.O. oleks täitnud kaasaaitamiskohustust ja konkreetselt ära näidanud, millised tööd, millisel ajahetkel, millises ulatuses ja kelle poolt teostati ning oleks esitanud parendustööde tõestamiseks kuludokumendid. M.O. ei täitnud maksukorralduse seadusest tulenevat kaasaaitamiskohustust, kuna ühelegi maksuhalduri poolt vormistatud korraldusele teabe ja dokumentide esitamiseks ei ole maksukohustuslane reageerinud tähtaegselt. Samuti ei ilmunud M.O. maksuhalduri juurde vajaliku teabe andmiseks, mis oleks võimaldanud täpsustada maksusumma määramiseks vajalikke asjaolusid. Seega pole maksukohustuslane loonud reaalset võimalust oma väidete kontrollimiseks, mistõttu pole ka maksuhalduril olnud võimalust koguda teavet apellandi tehingupartnerite kohta, et neilt nõuda dokumentaalseid tõendeid teostatud tööde kohta.

§ 57

lg 8 kohaselt laienevad

§-s 57 sätestatud nõuded ka maksukohustuslasele, kes ei ole seaduse alusel kohustatud raamatupidamis- või maksuarvestust pidama, kuid peab seda vabatahtlikult. M.O. poolt valeandmete esitamine on tõendatud

1. aasta tuludeklaratsiooniga, milles ta on jätnud täitmata p 6.
2. „Kasu muu vara võõrandamisest“. 5 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
3. mai 2007 otsus muutmata. HKMS § 34 lg 2 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist: Põhjendatud ei ole apellandi väide, mille kohaselt on halduskohus asunud ebaõigesti seisukohale, et M.O. ei ole kandnud hoonete ja kinnistu ostuga seotud peamisi kulutusi aastatel 1996-1997 ning on rikkunud TsMS § 436 lg 4, hinnates esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest. Halduskohus on vaidlustatud otsuses piisava selgusega põhjendanud, miks ja milliste tõendite alusel kohus leidis, et ei vasta tegelikkusele kaebuses esitatud väide selle kohta, et kaebaja poolt ostetud krundil tegi ta lammutustöid peamiselt 1996-1997 ja seega pidi ta

§ 58

alusel vastavaid dokumente säilitama vaid kuni aastateni 2003-2004, mistõttu tuli dokumentide säilitamise kohustus 7 aasta jooksul lugeda täidetuks ning nende mitteesitamine maksuhaldurile 2006 toimunud kontrolli ajal ei saa kaasa tuua maksukohustust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vastavate põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid käesolevas otsuses korrata. Samuti ei ole halduskohus hinnanud esiletoodud asjaolusid otsuses erinevalt mõlemast poolest, sest ka maksuhaldur on 21.11.2006 maksuotsuses märkinud, et: „Lähtudes kolmandatelt isikutelt kogutud tõenditest, selgub, et ostuga seotud peamised kulutused ei saanud toimuda ainult aastatel 1996-1997, sest 1996 aastal lammutati ainult hoovimaja 72 m2, ülejäänud hoonete (ladu ja söökla-paviljon) lammutamiseks väljastati lammutusluba alles

1. juunil
2. aastal“. Vaidlustatud maksuotsuse kohaselt ei ole M.O. poolt tasumisele kuuluvat täiendavat tulumaksu määratud mitte seetõttu, et M.O. ei täitnud raamatupidamisarvestuse nõudeid või dokumentide säilitamise kohustust, vaid seetõttu, et ta ei deklareerinud
3. a eest maksustatavat tulu seoses 12.08.2004 müügitehinguga ja ei tasunud saadud tulult tulumaksu. Ka ei ole põhimõtteliselt vale halduskohtu viide enne 01.01.2003 kehtinud RPS §-le 40 lg 2 (raamatupidamisdokumentide jms. säilitamise kohustus 10 aastat), kuna see seadusesäte kehtis ajal, kui M.O. oma väidete kohaselt kinnistul lammutustöid teostas ja sellega seotud väidetavaid kulutusi tegi. Samas ei ole aga selle sätte rikkumist M. Otsale võimalik ette heita perioodi eest enne 01.07.2002, kui jõustus uus

ja koos sellega ka

§ 57lg 8, mille alusel on M.O.

maksuhaldurile esitatud eriarvamuses väitnud, et ta pidas raamatupidamisarvestust vabatahtlikult, s. o pidi alates 01.07.2002 täitma ka RPS varasema redaktsiooni § 40 lg 2 nõudeid ja kehtiva RPS §-s 12 sätestatud samasisulist nõuet, mida M.O. siiski teinud ei ole. Samuti ei nähtu asja materjalidest tõsikindlalt, et M.O. tõesti ka täitis juba alates

1. aastast kohustust säilitada maksustamise seisukohast tähendust omavaid dokumente. Seda, et ta tõesti seda kohustust täitis, ei saa tõendada üksnes väitega, et kuna maksuhalduri poolt teostatud kontrolli ajaks oli
2. aastast üle 7 aasta möödas, siis ta ei saanud ega pidanudki mingeid tõendeid või dokumente esitama ja tema kohustuse täitmine dokumente 7 aastat säilitada tuleb pärast 7 aasta möödumist lugeda täidetuks. Esimese astme kohtule on M.O. andnud üsnagi vastukäivaid selgitusi selle kohta, kas tema poolt tehtud väljamakseid tõendavad dokumendid üldse olemas olid või on need kadunud jne. Asja materjalidest 6 nähtuvalt andis maksuhaldur M. Otsale võimaluse vastavad dokumendid taastada, kuid maksumaksja ei suutnud seda teha ega esitada ka ühtegi muud dokumentaalset tõendit või andmeid (lammutustöid teostanud äriühingute nimed vms.), mille alusel saaks maksuhaldur tema väiteid kontrollida. TuMS §-de 37 lg 1 ja 38 lg 1 järgi on maksumaksjal õigus kasust maha arvata vara müügi või vahetamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud ning soetamismaksumus on kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud. M.O. ei esitanud maksuhaldurile ega kohtule ühtegi dokumentaalset tõendit tema poolt enne
3. a kinnistu müüki väidetavalt kinnistul teostatud lammutustööde kohta ega ka muid andmeid või dokumente, mis võimaldaksid maksuhalduril endal nende väidetavate kulutuste tegemist ja võimalikku suurust kindlaks määrata ja seega on ebaõige apellandi väide, et maksuhaldur oleks pidanud tasumisele kuuluva maksusumma määrama hindamise teel. Põhjendatud ei ole ka apellandi väide, et maksuhaldur ja halduskohus oleksid pidanud kulutusi tõendava dokumendina arvestama
4. a AS-lt Haljala Ehitus tellitud eelarve-kalkulatsiooni. Maksuhaldur on vaidlustatud maksuotsuses põhjendatult märkinud, et sellist M.O. poolt tagantjärele esitatud andmetel põhinevat kalkulatsiooni ei saa arvestada soetamismaksumuse e. vara parendamiseks tehtud kulutuste hulka, sest puuduvad sellise kalkulatsiooni aluseks olevad dokumentaalsed tõendid selle kohta, et kalkulatsioonis märgitud tööd ka tõesti teostati, kes need teostas ja kui palju tegelikult tööde teostajale tasuti. Samuti on halduskohus vaidlustatud otsuses põhjalikult analüüsinud eelnimetatud eelarve-kalkulatsiooni seost teiste asjas kogutud materjalidega ja toonud välja selle, et esineb vastuolu kalkulatsioonis märgitud töötundide, M.O. poolt 2004 Rakvere Linnavalitsusele esitatud teatises märgitu ja maksuhaldurile esitatud kulutuste loetelus märgitud andmete vahel, mistõttu ei saa tegemist olla ka sisult usaldusväärse tõenditega väidetavate kulutuste mahu ja maksumuse kindlakstegemiseks. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et ta ei ole maksuhaldurile valeandmeid esitanud. Vaidlustatud maksuotsusest nähtuvalt on see tehtud

§ 92

lg 1 p 2 alusel, mille kohaselt määrab maksuhaldur tasumisele kuuluva maksusumma, kui maksukohustuslane on esitanud deklaratsioonis valeandmeid, mille tagajärjel tema poolt deklaratsioonis näidatud maksusumma või deklaratsiooni andmete alusel maksuhalduri arvutatud maksusumma on väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele. Jättes 2004. aasta eest deklareerimata maksustatava tulu seoses 12.08.2004 sõlmitud müügilepinguga, on M.O. esitanud maksuhaldurile valeandmeid

§ 92lg 1 p 2 mõttes.

Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud (riigilõiv) HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Viivi Tomson Agu Timmi 7 Maili Lokk