← Eesti

3-06-1598/12

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. november 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-1598 Haldusasi Eesti Spordiselts Põhjakotkas kaebus Pärnu Linnavalitsuse
  2. juuli
  3. a otsustuse tühistamiseks ja erastamisele kuuluva maa suuruse ja piiride kindlaksmääramiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
  4. veebruari
  5. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Pärnu Linnavalitsuse apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  6. oktoober 2007 Menetlusosalised Kaebaja Eesti Spordiselts Põhjakotkas Vastustaja Pärnu Linnavalitsus RESOLUTSIOON
  7. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
  8. veebruari
  9. a otsus muutmata.
  10. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 3000 kr. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest
  11. novembril
  12. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  13. Pärnu Linna TSN Täitevkomitee
  14. mai
  15. a otsusega nr 104 eraldati aianduskooperatiivide reservmaast VSÜ Dünamole (kaebaja õiguseellane) vibuspordi väljakuks ilma kapitaalehituse õiguseta ca 3,5 ha suurune maa-ala. Vibuväljak koos seal asuva ehitisega on võetud
  16. aasta mais ekspluatatsiooni kui spordibaas ning selle kohta on väljastatud
  17. aastal pass.
  18. aasta vibuväljaku passis on märgitud, et märklaudade taha on ehitatud 2 m kõrgune muldvall möödalastud noolte püüdmiseks. Pärnu Linna TSN Täitevkomitee kinnitas
  19. märtsi
  20. a otsusega nr 92 KS Dünamo ehituskruntide suurused ning otsustas välja anda maakasutusõiguse riikliku akti Tammiste tee 6a ehituskrundile nr 1 suurusega 33 066 m
  21. Sama täitevkomitee
  22. märtsi
  23. a otsusega anti VSÜ Dünamole riiklik akt 3,307 ha suuruse maatüki (Tammiste tee 6a) kasutamise kohta. 3-06-1598 Mittetulundusühing Eesti Spordiselts Põhjakotkas esitas Pärnu Linnavalitsusele
  24. novembril 1997 avalduse Pärnus Tammiste tee 6a asuva maatüki erastamiseks vastavalt kehtivale maakasutusele 3,307 ha. Pärnu Linnavalitsus pidas eelnevalt vajalikuks viia läbi maatükil asuva vibumaja kasutusloa menetluse. Pärnu Linnavalitsuse
  25. veebruari
  26. a korraldusega nr 136 keelduti kasutusloa väljaandmisest. Pärnu Halduskohtu
  27. märtsi
  28. a jõustunud otsusega tühistati korraldus ning linnavalitsust kohustati taotlust uuesti läbi vaatama.
  29. jaanuaril 2005 anti kasutusluba välja. Pärnu Linnavalitsuse
  30. jaanuari
  31. a kirjaga nr 6-3/184 saadeti spordiseltsile ettepanek teenindusmaa määramise kohta, mille kohaselt määrati teenindusmaa pindalaga 17 064 m2 ja sihtotstarbega 100% ühiskondlike hoonete maa.
  32. jaanuaril 2006 esitas spordiselts omapoolsed vastuväited, viidates, et nõukogudeaegne maaeraldus oli tehtud pindalaga 3,307 m ja paludes maa sihtotstarbeks määrata 10% ulatuses ärimaa.
  33. märtsil ja
  34. aprillil 2006 arutas linnavalitsus seltsi taotlust ja otsustas küsida Maa-ameti seisukohta. Maaameti
  35. mai
  36. a vastuses asuti seisukohale, et 17 064 m2 suurune maa-ala on vibumaja teenindamiseks põhjendamatult suur. Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna
  37. juuli
  38. a kirjaga nr 8-44/4496 teatati, et linnavalitsus jääb
  39. jaanuari
  40. a kirjas väljendatud seisukohale.
  41. Eesti Spordiselts Põhjakotkas esitas kaebuse Tallinna Halduskohtule, milles paluti tühistada Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna
  42. juuli
  43. a kirjas nr 8-44/4496 sisalduv otsustus ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramiseks ja kohustada linnavalitsust määrama kindlaks erastamisele kuuluva maa suuruse ja piirid.
  44. Tallinna Halduskohtu
  45. veebruari
  46. a otsusega kaebus rahuldati ja tühistati Pärnu Linnavalitsuse
  47. juuli
  48. a kirjas nr 8-44/4496 sisalduv otsus ning tehti Pärnu Linnavalitsusele ettekirjutus jätkata kaebaja suhtes maa erastamise ning selle suuruse ja piiride kindlaksmääramise menetlust järgides ettenähtud korda ja tähtaegu. Samuti mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja kohtukulud summas 14 880 kr. Kohus põhjendas otsust järgmiselt: a)
  49. jaanuari
  50. a kirja puhul on tegemist Vabariigi Valitsuse
  51. juuni
  52. a määrusega kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ p-s 8 nimetatud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepanekuga. Kaebaja selle kirjaga ei nõustu, kuid see ei eelda kirja vaidlustamist.
  53. juuli
  54. a otsus on lõplik, selle vaidlustamata jätmisel võiks tekkida olukord, kus kaebajal ei ole enam võimalik 17 064 m2 suuremat maatükki taotleda. b) Vaidlustatud otsustus on sisuliselt motiveerimata. Vastustaja poolt kohtuistungil antud seletuse kohaselt on teenindusmaa määramise aluseks see, et krundi piiride muutmist peeti otstarbekaks maakorralduslikest kaalutlustest lähtudes. Selliseid kaalutlusi vaidlustatud otsustusest ei ilmne. Vabariigi Valitsuse
  55. novembri
  56. a määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ (MOEK) p 131 kohaselt peaks vastustaja koostama vastuväidete põhjendatuse korral uue piiride kulgemise ettepaneku. Kui vastuväiteid ei olnud võimalik arvestada, siis tuli kaebajat sellest kirjalikult informeerida ja näidata ära põhjused. Pärast vastuväidete esitamist toimunud kirjavahetusest ja linnavalitsuses korraldatud nõupidamiste protokollidest ei nähtu sisulisi argumente krundi suuruse ja piiride muutmise tarviduse kohta lähtuvalt maakorralduse ja planeeringu nõuetest. Maaüksuse piiride kindlaksmääramise puhul on tegemist diskretsiooniotsusega ja vastavad kaalutlused peaksid nähtuma haldusaktist. Vastustaja on viidanud maavalitsuse võimalikule mittenõustumisele, kuid haldusmenetluses ei saa ilma sisuliste põhjendusteta taolistest eeldustest lähtuda. c) Kohus ei saa lahendada haldusorgani asemel maa erastamise või erastamata jätmise või piiride kulgemisega seonduvaid sisulisi küsimusi. Vaidlustatud otsustus on motiveerimata, see ei ole piisavalt kontrollitav ning tuleb tühistada. Arvestades asjaolu, et kaebaja esitas ka kohus- 2

(5)3-06-1598 tamisnõude, tuleb teha vastustajale ettekirjutus erastamisele kuuluva maa suuruse ja piiride kindlaksmääramiseks selleks ettenähtud tähtaegadel ja korras. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. Pärnu Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt:
  1. a)Erastamise korraldaja on maavanem. Pärnu Linnavalitsuse 14. juuli 2006. a kirja näol ei ole tegemist eelhaldusaktiga, kuna sellega ei tehta maavanema jaoks siduvalt kindlaks maa erastamise tingimusi ja asjaolusid. Kirjas sisaldub vaid Pärnu Linnavalitsuse ettepanek Eesti Spordiseltsile Põhjakotkas teenindusmaa määramiseks. Seega ei olnud teenindusmaa piiride määramise ettepanekut kaebajale tarvis põhjalikult motiveerida. Seetõttu ei ole tegemist nii olulise rikkumisega, et linnavalitsusel tuleks maa suurus ja piirid uuesti kindlaks määrata.
  2. b)3,4 ha suuruse maatüki teenindusmaaks määramine ei ole otstarbekas. Pärast hoonele kasutusloa väljastamist kaalus linnavalitsus väga põhjalikult hoone juurde teenindamiseks vajaliku maa määramist. Kuna hoone rajati aastaid tagasi vibuväljaku juurde väljaku teenindamiseks, siis lähtus linnavalitsus asjaolust, et nad võiksid jääda ühisele krundile. Vibuväljak ei kujuta endast muud kui muruplatsi. Kuna sellel alal on aastaid tegeletud vibulaskmisega, on rajatud ka väljaku kirdepoolsele küljele kaitsevall takistuseks vibunoole lennuteele. Vibuväljakut ei ole kunagi piiranud tõkestavad aiad ega müürid. Vibuväljakul ja sellega piirneval alal ei ole inimtegevus olnud takistatud ega piiratud. Linnavalitsus määras teenindusmaa piirid arvestusega, et antud alal saaks jätkata vibuspordiga ja piiri määramine on kooskõlas maakorralduse nõuetega vastavalt maakorraldusseaduse § 5 lg-tele 1 ja 2. Piirid arvestavad looduses väljakujunenud vibuväljaku tegelikke kasutuse piire. On tagatud juurdepääs vibumajale ning vibuväljakule. Väljak on piiratud kirde suunast kaitsevalliga ja selle taga asuva kraavi ning metsaga, kagu suunast loodusliku kraaviga ja metsaga, loode suunast tee ja metsaga.
  3. c)Linnavalitsus arvestas ka asjaoluga, et vibuväljakust loode ja põhja suunas on tänaseks planeeritud ja toimub ehitustegevus uue elamurajooni territooriumil. Pärnu Linnavalitsus peab tagama kõigi huvide arvestamise ja võrdse kohtlemise ning tagama elurajooni elanikele turvalise tsooni. Mets peab jääma ohutuks tsooniks, kuna elamurajoon asub kohe metsatuka taga ja elanike, eriti laste ohutust silmas pidades tuleks ohutuse tagamiseks leida muud tehnilised võimalused kõikide vibunoolte püüdmiseks, nt kaitsevalli kõrgemaks ehitamiseks. Vibunoolte püüdmiseks on võimalikud ka muud lahendused, kui 35 meetrise kaitsetsooni säilitamine vastavalt rahvusvahelistele nõuetele. Arvestades tänaseid võimalusi ehituses, ei ole mingeid probleeme vibuväljaku kasutamise ja turvalisuse saavutamiseks antud teenindusmaa piirides. Seega pole 3,4 hektari suuruse maatüki erastamise nõue põhjendatud. Pärnu Linnavalitsus kavatseb taotleda vibuväljakut piiravad alad linna munitsipaalomandisse kui enne 1940. aastat kohalikule omavalitsusele kuulunud maa vastavalt maareformi seaduse (MaaRS) § 28 lg-le 7. Maa sihtotstarbeks jääb vastavalt Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 1995. a määrusele nr 36 "Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise alused" üldmaa. 5. Eesti Spordiselts Põhjakotkas vastuses palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Vastust põhjendatakse järgmiselt:
  4. a)MaaRS § 7 lg-t 52 ja 221 lg-t 6 kohaldades ei ole alust teenindusmaa määramiseks, kuna krunt oli 1981. aastal kindlaks määratud pindalaga 3,307 ha vibuväljaku ehk ehitiste ja rajatiste kompleksi rajamiseks eesmärgiga arendada vibusporti. Vibuväljak pidi vastama kehtestatud nõuetele, mis ei ole tänaseni muutunud – nt kaitsetsooni määramine juhuks, kui kaitsevall ei püüa lendavaid nooli. Kaitsetsooni puhul võib tegemist olla metsa või võsaga. Maa kvaliteet ei oma tähtsust, tähtis on vaid see, et seal keegi ei jaluta.
  5. b)Krundi suuruse ja piiride muutmine on võimalik vaid planeeringu olemasolul, mille käigus toimub maakorraldusnõuetele vastav kruntimine. Sellist planeeringut ei ole. Maakorraldusnõuded on taga3
(5)3-06-1598 tud ka siiani kasutuses oleva krundi puhul ja kaevatavas otsustuses ei nähtu kaalutlusi, millistest maakorralduslikest nõuetest lähtuvalt tuleb krundi suurust vähendada. Kaitsetsoon jääb moodustatava kinnistu sisse, koosneb metsast ja võsast. Seega säilib roheline tsoon vibustaadioni ja tulevase elamurajooni vahel, kuid keegi ei pea seal jalutama. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 13.1 kohaselt, kui vastuväiteid (piiride kulgemise ettepanekule) ei ole võimalik arvestada, informeerib ettepaneku koostaja sellest taotlejat kirjalikult, näidates ära põhjused, miks vastuväiteid ei ole võimalik arvestada. Seega on motiveerimise nõue otseselt sätestatud õigusaktis. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Apellatsioonkaebuse väited ei anna selle rahuldamiseks alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  2. Teenindusmaa piiride kindlaksmääramine kujutab endast eelhaldusakti (Riigikohtu halduskolleegiumi
  3. septembri
  4. a määrus asjas nr 3-3-1-23-98, p 3;
  5. oktoobri
  6. a määrus asjas nr 3-3-1-32-98, p 1;
  7. juuni
  8. a määrus asjas nr 3-3-1-38-01; iseäranis
  9. novembri
  10. a otsus nr 3-3-1-78-06, p 12) ja see on siduv ka maavanema jaoks. Ehkki erastamist korraldab maavanem, on teenindusmaa määramine kohaliku omavalitsusüksuse, mitte maavanema pädevuses (ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra p 6). Teenindusmaa määramise ettepanek ei ole eelhaldusakt veel selle tegemise ajal, vaid muutub selleks juhul, kui ettepanekuga nõustutakse. Kui ettepanekule vaieldakse vastu, ent kohalik omavalitsusüksus jääb ettepaneku juurde, on eelhaldusaktiks dokument, millega omavalitsusüksus otsustab varasema ettepaneku juurde jääda.
  11. juuli
  12. a kirjas ei sisaldunud enam pelgalt ettepanek, vaid lõplik lahend teenindusmaa suuruse ja piirde küsimuses. Seega tuli otsust vastavalt HMS §-le 56 motiveerida. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra p-st 7 ei tulene erandeid põhjendamiskohustuse suhtes.
  13. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohtadega MaaRS § 7 lg 52 ja § 221 lg 6 tõlgendamisel. Need sätted ei anna kohalikule omavalitsusüksusele piiramatut volitust teenindusmaa määramiseks ainuüksi põhjusel, et ka määratav teenindusmaa on maakorralduse nõuete valguses otstarbekas. Vastustaja seisukoht avaks võimaluse maa erastaja õiguste meelevaldseks piiramiseks, sest omavalitsusüksusel oleks praktiliselt alati võimalik senise krundi asemel välja pakkuda väiksem teenindusmaa, mis vastaks planeeringu või maakorralduse nõuetele. Teenindusmaa määramiseks krundi asemel peab MaaRS § 7 lg 52 kohaselt esinema planeeringust või maakorraldusnõuetest tulenev vajadus, mitte üksnes võimalus. Teisisõnu, senine krunt peab olema planeeringu või maakorralduse nõuetega vastuolus. Vastustaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et sellist vastuolu ei esinenud. Lisaks sellele eeldab maakorralduse nõuetele tuginedes teenindusmaa määramine viitamist maakorraldust reguleeriva õigusakti sättele. Vastustaja esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et ühegi üldakti sättele, millest tuleneks teenindusmaa määramisel silmas peetud maakorraldusnõue, vastustaja ei tuginenud ning otsus tehti üksnes linna maakorraldajate eriteadmisi arvestades. Sellega on linnavalitsus rikkunud halduse seaduslikkuse põhimõtet. Ametniku kaalutlus ei saa õigusriigis asendada õiguslikku alust isiku õiguste piiramiseks. Kaalutlusõigust võib teostada üksnes siis, kui selleks on seaduses sätestatud volitus. Sisuliselt on linnavalitsus seisukohal, et kaebaja kasutuses olnud krunt on liiga suur. Maakorralduse nõuete hulgas ei ole põhimõtet, et krunt ei tohiks olla nt 3,4 ha suurune. Maakorraldusnõudeks ei saa ka lugeda vastustaja viiteid ohutuse tagamise vajadusele. Liiatigi on kaebaja sõltumata krundi suurusest kohustatud tagama igakülgse ohutuse. 4
(5)3-06-1598 Seega on vaidlustatud haldusakt antud õigusliku aluseta ja halduskohus on selle põhjendatult tühistanud.
  1. Kuna seadus ei võimaldanud käesoleval juhul teenindusmaad krundi asemele määrata, ei ole asjassepuutuvad vastustaja viited kaebaja kavatsustele erastataval maal edasise tegutsemise osas ega põhjendused määratud teenindusmaa piisavuse kohta.
  2. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 tuleb vastustajalt välja mõista kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud. Ringkonnakohus peab kaebaja õigusabikulu põhjendatuks 3000 kr ulatuses. Asi ei olnud faktiliselt ega õiguslikult keeruline ja apellatsiooniastmes polnud tarvis teha olulist lisatööd võrreldes asja arutamisega halduskohtus. Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.