← Eesti

3-06-1103/14

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. märts
  2. a, Tallinn Haldusasja number 3-06-1103 Haldusasi AS V.G.A Kaubandus kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
  3. aprilli
  4. a maksuotsuse nr 12-5/251 tühistamiseks OÜ INSERTA GRUPP kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
  5. veebruari
  6. a maksuotsuse nr 12-5/125 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja – AS V.G.A Kaubandus; Kaebuse esitaja – OÜ INSERTA GRUPP; Vastustaja – Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon Edasikaebamise kord
  7. Jätta OÜ INSERTA GRUPP ja AS-i V.G.A Kaubandus kaebused rahuldamata.
  8. Jätta menetluskulud OÜ INSERTA GRUPP ning AS-i V.G.A Kaubandus kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt
  9. aprillil
  10. a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. AS V.G.A. Kaubandus impordib Brasiiliast Eestisse külmutatud kõrgekvaliteedilist kondita veiseliha, millest valmistab vinnutatud veiselihatooteid „Beef Jerky” ja „Beef Stick”.
  12. OÜ INSERTA GRUPP esitas
  13. aastal tollimaaklerina AS V.G.A. Kaubandus eest ja nimel tollideklaratsioonid nr I 75504 21/10/2005, I 77475 27/10/2005, I 82865 15/11/2005, I 84396 21/11/2005 ja I 96000 29/12/
  14. AS V.G.A. Kaubandus esitas enda eest ja nimel tollideklaratsioo- ni nr I 80623 08/11/
  15. Tollideklaratsioonidel märgiti kauba kvoodiks 0202309010, kvoot järjekorranumbriga 09.4002, mille tollimaksumääraks on 20%.
  16. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus tegi
  17. veebruaril
  18. a ja
  19. aprillil
  20. a OÜ-le INSERTA GRUPP ja AS-ile V.G.A. Kaubandus maksuotsused nr 12-5/125 ja 12-5/251, millega määrati täiendavalt tasumisele kuuluvaks tolli- ja käibemaksusummaks 392 932 krooni ja 399 274 krooni. Maksu- ja Tolliameti
  21. mai
  22. a ja
  23. mai
  24. a vaideotsustega jäeti OÜ INSERTA GRUPP ja AS-i V.G.A. Kaubandus vaided rahuldamata, v.a OÜ INSERTA GRUPP vaie tollideklaratsiooni nr I 80623 08/11/2005 osas, kuna selle deklaratsiooni oli esitanud AS V.G.A. Kaubandus ise enda eest ja nimel, mistõttu on põhjendamatu selles osas tollivõlga nõuda OÜ-lt INSERTA GRUPP.
  25. Maksu- ja vaideotsustes leiti, et veiseliha importimisel on tollideklaratsioonides kaubakood märgitud valesti – kaubakood 0202309010, kvoot järjekorranumbriga 09.4002 asemel tulnuks märkida õige kaubakood 0202309075, kvoot järjekorranumbriga 09.
  26. Kaubakoodi 0202309010 on õigus kasutada vaid juhul, kui esitatakse Euroopa Komisjoni määruse nr 936/97/EMÜ art 1 punktile 1 vastav impordilitsents (kvoot seerianumbriga 09.4002). AS-ile V.G.A. Kaubandus on aga Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) poolt väljastatud impordilitsents nr EE 10025221 veiseliha importimiseks imporditariifikvoodile järjekorranumbriga 09.4058, kusjuures litsentsil on eriteabena kirjas, et see kehtib lihast B-toodete töötlemiseks vastavalt EK määrusele nr 716/
  27. TARIC andmebaasi kohaselt on veiselihast töödeldud B-toodete kaubakoodiks
  28. Määruse nr 716/2005 art 3 lg 1 ja 2 kohaselt on B-toodete valmistamiseks ettenähtud külmutatud veiseliha kvoodi järjekorranumbriks 09.4058 ja imporditollimaksuks on B-toodete puhul 20% + 2138,40 EUR/t (kombineeritud nomenklatuuri I lisa
  29. osa
  30. lisa järjekorranumber 13), käesoleval juhul aga maksti tollimaksu ainult 20%.
  31. AS V.G.A. Kaubandus palub Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses tühistada
  32. aprilli
  33. a maksuotsuse nr 12-5/251 ning OÜ INSERTA GRUPP palub tühistada
  34. veebruari
  35. a maksuotsuse nr 12-5/
  36. Kaebuse põhjenduste kohaselt:
  37. Kaubakoodi määramisel tuleb lähtuda kombineeritud nomenklatuurist, mitte impordilitsentsist. Impordilitsentsi väljastamisel ei osanud Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet määratleda imporditava kauba kaubakoodi ega selgitada, mis vahe on A-tootel ja Btootel. AS V.G.A. Kaubandus toodab vinnutatud veiseliha õhukindlas pakendis, mis on Atoode, ka impordilitsentsi taotlemisel kirjeldati A-tootele vastavat valmistoodangut. Kaubakoodi määratlemisel tuleb lähtuda impordilitsentsi põhieesmärgist (mis kaebaja puhul on Atoodete tootmine). Asjaolu, et kaebaja toodab A-toodet, kinnitab OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskuse
  38. septembri
  39. a proovivõtu- ja analüüsiakt, millest nähtuvalt rahuldab „Beef Jerky” nii A-tootele kui B-tootele esitatavaid norme; akti koostajad saavad kombineeritud nomenklatuurist aru niiviisi, et vaidlusalune toode on A-toode CN-koodiga
  41. Enne veiseliha importimist küsiti arvamust Maksu- ja Tolliametilt, kes kinnitas, et tollimaksu määraks on 20%. AS V.G.A. Kaubandus on seega täitnud hoolsuskohustuse põhimõtte ega pea vastutama ametnike vigade eest.
  42. Maksu- ja Tolliamet on rikkunud uurimispõhimõtet ning tõlgendanud õigusakte valikuliselt ja kitsendavalt. Eesti Vabariik ei ole taganud EK määruse nr 716/2005 artiklis 9 ettenähtud kontrollimise süsteemi, AS V.G.A. Kaubandus pidi ise taotlema kontrolli algatamist. Enne kontrolli tulemuste selgumist pole maksu määramine põhjendatud.
  43. Õigusriigis on lubamatu olukord, kus impordilitsentsi väljastamisel ei oska organ määratleda kaubakoodi, kauba väljastamisel tolliametnikud aktsepteerivad deklaratsioone, kuid mõne aja pärast teevad maksuotsuse. 2
  44. Maksuotsuse tühisust tõendab asjaolu, et Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
  45. septembri
  46. a tõendi kohaselt ei ole AS V.G.A. Kaubandus maksuvõlglane.
  47. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus palub jätta kaebused rahuldamata ning jääb vaideotsustes väljendatud seisukohtade juurde. KOHTU PÕHJENDUSED
  48. AS V.G.A. Kaubandus esitas
  49. augustil
  50. a PRIA-le impordiõiguste taotluse 20 000 kg külmutatud veiselihale kaubakoodiga 02023090 (tlk 42 ja pöördel). Taotluses märgiti, et taotletava impordiõiguse tariifikvoodi number on 09.4058 ning eriteabena märgiti, et litsentsi soovitakse Eestis liha töötlemiseks (B-toode). Vastavalt esitatud taotlusele väljastas PRIA
  51. septembril
  52. a AS-ile V.G.A. Kaubandus Euroopa Ühenduse impordilitsentsi (AGRIM) nr EE 10025221 (tlk 107 ja pöördel). Impordilitsentsil märgiti, et imporditavaks tooteks on – külmutatud veiseliha, kondita, muud – kaubakoodiga 02023090, kogus 20 000 kg, ning eriteabeks märgiti, et litsents on kehtiv Eestis liha töötlemiseks (B-toode) EÜ määruse nr 716/2005 alusel. Nähtuvalt impordilitsentsi nr EE 10025221 tagaküljele tolli tehtud sissekannetest importis AS V.G.A. Kaubandus selle litsentsi alusel Eestisse
  53. oktoobril
  54. a 1503,17 kg liha,
  55. oktoobril
  56. a 2061,25 kg liha,
  57. novembril
  58. a 2080,05 kg liha,
  59. novembril
  60. a 2036,09 kg liha,
  61. novembril
  62. a 2086,08 kg liha ning
  63. detsembril
  64. a 10112,76 kg liha.
  65. Kaebuse esitajate seisukohad taanduvad väitele, et vaatamata impordilitsentsi taotlemisel esitatud andmetele tuleks kauba importimisel kaubakood määratleda vastavalt sellele, missuguse toote importija väidetavalt kaubast tegelikult töötles, mitte aga vastavalt sellele, missuguse toote tootmiseks kaup impordilitsentsi kohaselt imporditi. Kohus leiab, et taoline seisukoht on vastuolus Euroopa Liidu veiselihaturu ühise korralduse aluspõhimõtete (Euroopa Liidu Nõukogu määrus nr 1254/1999), põllumajandustoodete impordilitsentside korralduse aluspõhimõtete (Euroopa Komisjoni määruses nr 1291/2000) ning Euroopa Komisjoni määrusega nr 716/2005, millega avatakse töötlemiseks ettenähtud külmutatud veiseliha imporditariifikvoot ja sätestatakse selle haldamine perioodil
  66. juuli
  67. a –
  68. juuni
  69. a. Vale on kaebuse esitajate väide, et tollitariif ei sõltu väljastatud impordilitsentsist. Vastupidi, käesoleval juhul, mil tegemist on importimisega ajaliselt ja koguseliselt piiratud imporditariifikvoodi alusel, sõltub tollitariifimäär vahetult litsentsi tingimustest. Impordilitsentsi (AGRIM) õiguslik sisu on reguleeritud Euroopa Komisjoni määruses nr 1291/2000, millega sätestatakse põllumajandussaaduste ja -toodete impordi- ja ekspordilitsentside ning eelkinnitussertifikaatide süsteemi kohaldamise ühised üksikasjalikud eeskirjad: impordilitsents annab õiguse ning sellest tuleneb kohustus importida litsentsi alusel ja selle kehtivusajal asjaomaste toodete või kaupade kindlaksmääratud kogus, välja arvatud vääramatu jõu korral (art 8 lg 1). Määruse nr 716/2005 preambula p 1 sätestab, et vastavalt WTO CXL-loendile on ühendus kohustatud avama töötlemiseks ettenähtud külmutatud veiseliha jaoks 50700 tonni suuruse aastase imporditariifikvoodi. Määruse preambula p 2 ja art 3 p 3 kehtestavad, et tariifikvoodi alusel toimuva külmutatud veiseliha impordi suhtes kohaldatakse imporditollimakse ning tingimusi, mis on sätestatud nõukogu määruse nr 2658/87 (tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta) I lisa kolmanda osa
  70. lisa järjekorranumbri 13 all, mis kehtestab erisätted (tariifid) WTO tariifikvootide kohta, mis avatakse ühenduse pädevate ametiasutuste poolt. Preambula p 4 ütleb, et tariifikvoodi alusel ühendusse importimisel tuleb esitada impordilitsents. Määruse eesmärk on muuhulgas tagada, et imporditud liha kasutatakse vastavalt tariifikvoodi nõuetele (preambula p 7). Seega on tollimaksumäär vahetus sõltuvuses impordilitsentsi tingimustest ning AS-il V.G.A. Kaubandus ja tema tollimaakleril tuli
  71. aasta septembrisdetsembris impordilitsentsi nr EE 10025221 alusel veiseliha importimisel deklareerida tollideklaratsioonis imporditariifikvoodiks 09.4058, mis oli märgitud ka impordiõiguse taotlusesse ja impordilit- 3 sentsi. Selle asemel kirjutati tollideklaratsioonidesse imporditariifikvoodiks õigusliku aluseta 09.
  72. Nii määruse nr 2658/87 (tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta) I lisa kolmanda osa
  73. lisa järjekorranumbri 13 all kui TARIC andmebaasis oli sellise kauba tollimaksuks näidatud 20% + 2138,40 EUR/t. Kuna käesoleval juhul tasuti tollimaksu ainult 20% määraga, siis maksti tollimaksu ettenähtust vähem ning tollil oli õigus teha maksuotsus. Maksu määramise arvutuslikku külge ei ole käesolevas haldusasjas vaidlustatud.
  74. Kaebuse esitajate väide, et tegelikult tootis AS V.G.A. Kaubandus A-toodet, mitte B-toodet, ei anna alust kaevatavate maksuotsuste tühistamiseks. Kui AS V.G.A. Kaubandus
  75. aastal taotles impordilitsentsi veiseliha importimiseks imporditariifikvoodi alusel, esitas ta PRIA-le, Veterinaar- ja Toiduametile (VTA) ja tollile andmed veiseliha B-toodeteks töötlemise kohta. Taotlus retseptide tunnustamiseks esitati B-toodetele (tlk 71). VTA peadirektori
  76. oktoobri
  77. a käskkirjas nr 568 „Retsepti tunnustamine Euroopa Komisjoni määruse nr 716/2005/EÜ alusel imporditud külmutatud töötlemiseks ettenähtud veiselihast valmistatavate B-toodete tootmiseks” kinnitati Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi tehtud analüüside alusel, et vinnutatud veiselihatooteid „Beef Jerky” ja „Beef Stick” vastavad määruse nr 716/2005 art 2 lg 2 B-toodetele ettenähtud nõuetele ning märgiti, et tunnustuse saanud retsepte tohib kasutada kvoodi 09.4058 alusel imporditud külmutatud veiseliha töötlemiseks (tlk 64-65). Teatistes imporditud külmutatud veiseliha tööstusesse saabumise kohta deklareeris AS V.G.A. Kaubandus, et toodetakse B-toodet (tlk 68-70). „Euroopa Komisjoni määruse nr 716/2005/EÜ alusel imporditud külmutatud töötlemiseks ettenähtud külmutatud veiseliha kasutamise kontrollaktis” tuvastas VTA järelevalveametnik Aivar Alt, et liha kasutati tunnustatud retseptide järgi toodete valmistamiseks (tlk 66-67). AS V.G.A. Kaubandus kasutas ära võimaluse taotleda määruse nr 716/2005 alusel B-toodete tootmiseks ettenähtud imporditariifikvooti ning tema enda deklareeritud ja järelevalveasutuste tuvastatud andmete kohaselt ka tootis B-tooteid. Järelevalve käigus tehtud otsuseid pole ettenähtud korras vaidlustatud. Seega on asjakohatu tagantjärele väita, et tegelikult toodeti A-toodet, kui selleks polnud
  78. aastal taotletud ei litsentsi ega retsepti. Tulenevalt määrusest nr 716/2005 oli AS V.G.A. Kaubandus kohustatud talle väljastatud litsentsi alusel tootma B-toodet. Asjaolu, et
  79. aastal taotles AS V.G.A. Kaubandus impordilitsentsi A-toodete tootmiseks ning sai selleks ka litsentsi ja tunnustatud retsepti (tlk 100 ja 106), ei oma tagasiulatuvat mõju
  80. aastal imporditud ja töödeldud kauba suhtes. OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskuse
  81. septembri
  82. a proovivõtu- ja analüüsiakt ei tõenda, et
  83. aastal tootis AS V.G.A. Kaubandus A-tooteid – proovid on võetud
  84. aastal, vastuses tellija küsimustele antakse õiguslikke hinnanguid kombineeritud nomenklatuurile, mis ei ole eksperdi pädevuses, kusjuures analüüsimata on jäetud asjaolu, kas AS V.G.A. Kaubandus toodetes on lihavalgud kalgendunud kuumutamise või kuivatamise teel, mis on määruse nr 716/2005 artikli 2 kohaselt A- ja B-toodete eristamise üheks aluseks. Käesoleva maksuvaidluse lahendamisel ei oma õiguslikku tähtsust asjaolu, kas
  85. aastal toodetud toode võis põhimõtteliselt vastata ka A-tootele esitatavatele nõuetele. Kohus rõhutab veelkord, et AS V.G.A. Kaubandus taotles ja sai impordilitsentsi lihast B-toodete tootmiseks. Isegi kui eeldada, et toodeti Atoodet, siis oleks soodsama tollimaksumäära kohaldamine vastuolus ühenduse õigusega, sest AS V.G.A. Kaubandus ei taotlenud
  86. aastal impordilitsentsi A-toote tootmiseks ega osalenud vastaval impordikvoodi jagamisel. Pole välistatud, et kui ta oleks taotlenud impordilitsentsi imporditariifikvoodile 09.4002, s.o A-toote tootmiseks, siis ei oleks ta üldse impordiõigust saanud või saanuks selle väiksemas ulatuses.
  87. Vastuseks AS V.G.A. Kaubandus ja OÜ INSERTA GRUPP ülejäänud väidetele märgib kohus järgmist.
  88. AS-il V.G.A. Kaubandus ei saanud tekkida Maksu- ja Tolliameti tollikontrolli osakonna peaspetsialist Lauri Aasmanni
  89. augusti
  90. a elektronkirjast (tlk 51 pöördel – 52 pöördel) õiguspärast ootust, et kauba importimisel tuleb tasuda 20%-ist tollimaksu, sest AS V.G.A. Kaubandus oli oma küsimuses esitanud tegelikkusele mittevastanud andmeid (ehkki tariifi- 4
  94. kvoot oli küsimuses märgitud õigesti 09.4058 B-toode, oli kaubakoodiks alusetult märgitud 0202309010) ning tegemist ei olnud siduva tariifiinformatsiooni andmise menetlusega. Lisaks tuleb arvestada küsimuse esitamise konteksti –
  95. augusti
  96. a elektronkirjas oli küsimuse põhirõhk pigem sellel, kummast tollimaksumäärast peaks lähtuma TARICu ja määruse nr 2658/87 väidetava vastuolu korral, mitte käesoleva kohtumenetluse kesksel küsimusel, kas tollimaksu tuleks tasuda impordilitsentsil märgitud tariifikvoodi järgi või mõnel muul alusel. Kaebuste väited selle kohta, et
  97. aastal ei osanud Eestis väidetavalt mitte keegi määratleda, kas „Beef Jerky” ja „Beef Stick” on käsitatavad A- või B-tootena määruse nr 716/2005 mõistes, ei anna alust kehtivale õigusele tuginevate maksuotsuste tühistamiseks. Importimisel peab kaubakoodi määratlema eeskätt importija, kasutades vajadusel tollimaakleri jt asjatundjate abi. Asjas ei ole tuvastatud, et
  98. aastal oleks pöördutud tolli poole siduva tariifiinformatsiooni saamiseks. Väited, et PRIA ametnikud ei osanud anda selgitusi A- j B-toote erinevuste kohta, on paljasõnalised ega mõjuta maksuotsuste kehtivust. Riigikohus on leidnud, et õigusaktide mittetundmine ei vabasta deklaranti kohustusest esitada õiged andmed; õigusaktide kohaldamise praktika puudumine ei õigusta andmete ebaõiget esitamist; tollimaakler peab omama kutsealaseid teadmisi ja kogemusi tollivaldkonnas (3-3-1-66-05). Väide, et riik ei seadnud sisse määruses nr 716/2005 ettenähtud kontrollisüsteemi, ei saa olla maksuotsuse tühistamise aluseks. Kohtuotsuse punktis 9 tuvastati, et VTA teostas järelevalvet selle üle, kas AS V.G.A. Kaubandus toodang vastas impordilitsentsi nr EE 10025221 tingimustele, samuti tunnustatud retsepti tingimustele. Väide, et impordilitsentsi väljastamisel ei osanud PRIA määratleda 10 kohalist kaubakoodi, ei ole asjakohane, sest PRIA pädevuses ei ole tollimaksude määramine. Kaebuse esitaja on jätnud VTA ja PRIA väidetavalt õigusvastased toimingud ettenähtud korras vaidlustamata. Kaebuse esitajad leiavad ekslikult, et pärast kaubadeklaratsioonide aktsepteerimist tolliametnike poolt ei saa tagantjärgi teostada kontrolli ega teha maksuotsust. Selline võimalus tuleneb ühenduse tolliseadustikust (nt art 68, 78). Deklaratsiooni aktsepteerimine ei ole veel iseenesest maksuotsus. Selle alusel ei saa deklarandil tekkida usalduse kaitset ega õiguspärast ootust, et toll ei võiks aktsepteeritud deklaratsiooni kontrollida, täpsustusi nõuda või deklaratsiooni muuta (vt ka analoogilist Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt ei saa deklarandil tekkida õiguspärast ootust, et juhul, kui liikmesriigi pädev asutus (toll) esialgu aktsepteerib kauba päritolusertifikaati, siis ei võiks toll seda hiljem üle kontrollida – Euroopa Kohtu
  99. mai
  100. a otsus liidetud kohtuasjades C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood, EKL 1996, lk I-2465 p 93; ka Euroopa Kohtu
  101. novembri
  102. a otsused liidetud asjades 98/83 ja 230/83: Van Gend & Loos ja Expeditiebedrijf Wim Bosman vs. Komisjon, EKL 1984, lk 3763, p 20; Euroopa Kohtu
  103. märtsi
  104. a otsus kohtuasjas C-293/04: Beemsterboer Coldstore Services, p 33). Euroopa Kohus on täiendavalt märkinud, et proportsionaalsuse põhimõte ja ettevõtja õigus omandile ei saa takistada pädevat asutust (tolli) teha järelkontrolli. Seadus ei näe ette, et Maksu- ja Tolliameti tõend isikul maksuvõlgnevuste puudumise kohta muudab kehtiva maksuotsuse tühiseks või õigusvastaseks.
  105. AS V.G.A. Kaubandus ja OÜ INSERTA GRUPP väited ei anna järelikult alust kaevatavate otsuste tühistamiseks. Kaebused tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud (
  106. juulil
  107. a tasutud riigilõiv 2x5000 krooni, I kd lk 16 ja II kd lk 17) tuleb HKMS § 92 lõike 1 alusel jätta kaebuse esitajate kanda. Villem Lapimaa 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.