← Eesti

3-06-1492/19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 05. jaanuaril 2007. a Tallinnas Haldusasja number 3-06-1492 Haldusasi OÜ RealWAY kaebus keskk

§ 26lg 1 p 6 alusel kaebus rahuldamata. 2. Mõista OÜ-lt Real

WAY

§ 92

lg 1,

§ 93

lg 1 ja lg 5 alusel Keskkonnaministeeriumi kasuks välja õigusabikulu 53 100 krooni. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule. 1 I ASJAOLUD 1.Keskkonnaministri 21.03.2006.a. käskkirja nr 324 punkti 1 kohaselt otsustati müüa eelläbirääkimistega pakkumisel alghinnaga 315 miljonit krooni Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriosa nr 19213601 all sisse kantud kinnistu asukohaga Tallinnas Rävala pst

  1. Müügi lisatingimustes määrati käskkirjas nimetatud rendilepingute tingimuste muutumata kujul kehtima jäämine vähemalt ühe aasta jooksul alates võõrandamistehingu sõlmimisest ning ostja kohustus võtta üle kõik lepingu sõlmimisel kehtivad kinnistuga seotud lepingulised kohustused. Enampakkumisteade avaldati
  2. mail
  3. a Ametlikes Teadaannetes, milles muu hulgas teatati, et valikpakkumise korda ja tingimusi reguleerib müügi kord, millega saab tutvuda alates 15.05.2006.a. 2.OÜ RealWAY esitas
  4. juunil
  5. a Keskkonnaministeeriumile oma esialgse pakkumise kinnistu ostmiseks hinnaga 426 000 000 krooni .Pakkumise dokumentide hulgas oli ka kaebaja pakkumise tagamiseks AS SEB Eesti Ühispank poolt välja antud garantiikiri nr 2006013331 summas 31 500 000 krooni. 3.Rävala pst 8 müügi korraldamiseks ja läbiviimiseks moodustatud komisjoni
  6. juuni
  7. a koosoleku protokolli kohaselt esitati tähtaegselt ja nõuetekohaselt kolm esialgset pakkumist. Komisjon tunnistas müügi korrale vastavaks BPTO Peterburi OÜ esialgse pakkumise summas 325 000 000 krooni, OÜ RealWAY esialgse pakkumise summas 426 000 000 krooni ja Wipestrex Grupp AS esialgse pakkumise summas 420 000 000 krooni ning kutsus nimetatud isikud läbirääkimistele. 4.Rävala pst 8 müügi korraldamiseks ja läbiviimiseks moodustatud komisjoni
  8. juuli
  9. a koosoleku protokolli kohaselt esitati tähtaegselt ja nõuetekohaselt üks lõplik pakkumine , mille esitajaks oli Wipestrex Grupp AS. Komisjon tunnistas Wipestrex Grupp AS-i lõpliku pakkumise summas 380 000 000 krooni koos lisatingimustega vastavaks müügi korrale. Ühtlasi otsustati ära valikpakkumise pakkumiste paremusjärjestus ja valikpakkumise võitja. Koosoleku protokolli kohaselt otsustas komisjon teha ministrile ettepaneku valikpakkumise tulemuste kinnitamiseks järgnevalt: - tunnistada valikpakkumise parimaks pakkumiseks OÜ RealWAY poolt
  10. juunil
  11. a esitatud pakkumine hinnaga 426 000 000 krooni ning müügi lisatingimustega, mis on määratud müügilepingu esialgses eelnõus; - tunnistada paremuselt teiseks pakkumiseks Wipestrex Grupp AS poolt
  12. juunil
  13. a esitatud pakkumine hinnaga 420 000 000 krooni ning müügi lisatingimustega, mis on määratud müügilepingu esialgses eelnõus; - tunnistada paremuselt kolmandaks pakkumiseks Wipestrex Grupp AS poolt
  14. juulil
  15. a esitatud pakkumine hinnaga 380 000 000 krooni ning müügi lisatingimustega, mis on määratud Wipestrex Grupp AS lõplikule pakkumisele lisatud müügilepingu eelnõus; - tunnistada paremuselt neljandaks pakkumiseks BPTO Peterburi OÜ poolt
  16. juunil
  17. a esitatud pakkumine hinnaga 325 000 000 krooni ning müügi lisatingimustega, mis on määratud müügilepingu esialgses eelnõus. 5.Keskkonnaministri
  18. juuli
  19. a käskkirjaga nr 816 kinnitati Keskkonnaministri
  20. märtsi
  21. a käskkirja nr 342 alusel algatatud eelläbirääkimistega pakkumise tulemused vastavalt komisjoni
  22. juuli
  23. a protokollis tehtud ettepanekutele. Käskkirja nr 816 punkti 1.
  24. kohaselt tunnistati parimaks pakkumiseks OÜ RealWAY poolt
  25. juunil
  26. a esitatud pakkumine ja otsustati see vastu võtta. Punktiga 1.2 tunnistati paremuselt teiseks pakkumiseks Wipestrex grupp AS poolt 16.
  27. 2006.a. esitatud pakkumine ning otsustati seda mtte tagasi lükata, kuni on sõlmitud notariaalne kinnistu müügileping ja asjaõigusleping paremuselt eespool oleva pakkumise alusel. Käskkirja punktiga 1.3 tunnistati paremuselt kolmandaks pakkumiseks Wipestrex Grupp AS 10.
  28. 2006.a. pakkumine ja otsustati seda 2 mitte tagasi lükata, kuni on sõlmitud notariaalne kinnistu müügileping ja asjaõigusleping paremuselt eespool oleva pakkumise alusel. Käskkirja punktiga 1.4 tunnistati paremuselt neljandaks pakkumiseks BPTO Pereburi OÜ 16.
  29. 2006.a. pakkumine ja otsustati seda mitte tagasi lükata, kuni on sõlmitud notariaalne kinnistu müügileping ja asjaõigusleping paremuselt eespool oleva pakkumise alusel. notariaalne kinnistu müügileping ja asjaõigusleping paremuselt eespool oleva pakkumise alusel.Käskkirja nr 816 punkti 2 kohaselt pidi notariaalse müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmima RealWAY OÜ-ga hiljemalt
  30. augustil
  31. a. 6.Keskkonnaministeerium teavitas RealWAY OÜ-t valikpakkumise tulemustest
  32. juulil 2006 kirja teel milles teatas et soovib sõlmida müügilepingu vastavalt
  33. juuni
  34. a pakkumisele ning müügilepingu esialgsele eelnõule. Samuti teatas Keskkonnaministeerium oma kirjas kaebajale Rävala pst 8 müügitehingu võimalikud notari ajad. Viimane välja pakutud müügitehingu notari aeg oli
  35. augustil
  36. a. RealWAY OÜ vastas 13.07.2006 ekirjaga et 03.08.2006 kl 16.30 notari aeg sobib temale tehingu tegemiseks.
  37. OÜ RealWAY esitas 28.07.2006.a. halduskohtule kaebuse keskkonnaministri 12.07.2006.a. käskkirja nr 816 tühistamiseks ja keskkonnaministri 21.03.2006.a. käskkirjaga nr 342 vastuolus oleva valikpakkumise läbiviimise õigusvastaseks tunnistamiseks.Kaebuse kohaselt oli see esitatud sooviga kaitsta ennast riigivõimu omavoli eest ja osaleda valikpakkumises käskkirjaga nr 342 määratud tingimustel. Keskkonnaministeeriumi tegevuse enampakkumise läbiviimisel vaidlustasid Tallinna Halduskohtus ka Wipestrex Grupp AS ja Lynn Group AS . 28.07.2006.a. esitas OÜ RealWAY Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus tunnistada tema õigust keelduda riigivara müügilepingu sõlmimisest, et vastustaja ei saaks realiseerida tema pakkumise tagatist.
  38. 31.07.2006 (s.o. esimesel tööpäeval pärast seda, kui kaebaja oli esitanud halduskohtule kaebuse) esitas keskkonnaminister SEB Eesti Ühispangale kirjaliku nõude kaebaja kohustuste tagamiseks antud garantiisumma väljamaksmiseks . 9.RealWAY OÜ kinnitas oma 02.08.2006 kirjas Harju Maakohtule ja Keskkonnaministeeriumile, et ta ilmub kokkulepitud ajal (03.08.2006 kl 16.30) tehingu sõlmimiseks notar Tea Türnpuu juurde ning deponeerib nimetatud ajaks müügihinnale vastava summa notari deposiitkontole.
  39. Keskkonnaministri
  40. augusti
  41. a käskkirjaga nr 889 muudeti käskkirja nr. 816 selliselt, et Tallinnas Rävala pst 8 asuva riigivara müügiks korraldatud valikpakkumisel tunnistati parimaks pakkumiseks RealWAY OÜ pakkumine, ent seoses viimase tahteavaldusega müügilepingut vastavalt esitatud pakkumisele mitte sõlmida ning seoses tagatise sissenõudmisega otsustati jätta müügileping temaga sõlmimata ning sõlmida see hoopis paremuselt teise pakkumise teinud Wipestrex Grupp AS-ga. 11.RealWAY OÜ esitas nimetatud käskirja tühistamisnõudes Tallinna Halduskohtule kaebuse 18.08.2006.a.
  42. 31.08.2006.a. sõlmiti Rävala 8 kinnistu notariaalne müügi- ja asjaõigusleping AS-ga Wipestrex Grupp vastavalt AS Wipestrex Grupp 10.07.2006.a. pakkumise tingimustele. 27.10.2006.a. võõrandas AS Wipestrex Grupp Rävala pst 8 kinnistu OÜ-le Wipstrex Consulting. II KAEBUSE MOTIIVID JA NÕUDED 13.OÜ Realway esitas 28.07.
  43. a. Tallinna Halduskohtule kaebuse järgmiste nõuetega: tunnistada õigusvastaseks Keskkonnaministeeriumi poolt keskkonnaministri
  44. märtsi
  45. aasta käskkirja nr 342 „Riigivara müük” alusel moodustatud komisjoni kaudu valikpakkumise 3 läbiviimine müügiobjekti osas, mis ei vasta riigivaraseaduses esitatud nõuetele ja käskkirjaga nr 342 määratud müügiobjektile;tühistada Keskkonnaministeeriumi
  46. juuli
  47. aasta käskkiri nr 816 „Riigivara müügi valikpakkumise tulemuste kinnitamine” täies ulatuses. 18.08.2006.a. esitas OÜ RealWAY Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles keskkonnaministri 02.08.2006.a. käskkirja nr 889 tühistamist. 14.09.2006.a. määrusega liitis kohus kaebused ühiseks menetlemiseks. 23.10.2006.a. esitas RealWAY OÜ täpsustuse esimesena esitatud kaebuse osas, loobudes oma nõudest “tunnistada õigusvastaseks Keskkonnaministeeriumi poolt keskkonnaministri
  48. märtsi
  49. aasta käskkirja nr 342 „Riigivara müük” alusel moodustatud komisjoni kaudu valikpakkumise läbiviimine müügiobjekti osas, mis ei vasta riigivaraseaduses esitatud nõuetele ja käskkirjaga nr 342 määratud müügiobjektile” , sest leidis, et nimetatud nõue on hõlmatud kaebaja nõudega 12.07.2006.a. käskkirja tühistamiseks. Seega on RealWAY OÜ esitanud käesolevas haldusasjas nõude keskkonnaministri 12.07.2006.a. käskkirja nr 816 tühistamiseks täies ulatuses ning keskkonnaministri 02.08.2006.a. käskkirja nr 889 tühistamiseks täies ulatuses. Keskkonnaministri 12.juuli 2006.a. käskkirja nr 816 tühistamist taotleb kaebuse esitaja järgmistel põhjendustel: 14.Keskkonnaministri käskkiri on õigusvastane, kuna see seab kaebajale õigusvastase kohustuse omandada müügiobjekt. Kaebaja pakkumus ja Keskkonnaministeeriumi nõustumus ei ole notariaalselt tõestatud, mistõttu tehtud tahteavaldused on AÕS § 119 lg 1 järgi tühised ja kaebuse esitajal puudub õiguslikult siduv kohustus kinnistu müügilepingu sõlmimiseks. Kaebuse väitel ei saa haldusakt ühtegi õiguslikult siduvat kohustust tekitada. Vastustaja on käsitlenud kaebuse esitaja poolt tehtud pakkumist oferdina ja pakkumise parimaks tunnistamise käskkirja aktseptina VÕS § 16 ja § 20 tähenduses. Tahteavalduste vahetamise teel on vastustaja väitel tekkinud leping , mida saab käsitleda üksnes kinnistu omandamise eellepinguna VÕS § 33 tähenduses. Viidatud sättest, AÕS § 119 lg 1 ja TsÜS § 83 lg 1 tulenevalt peavad olema kinnisasja omandamisele sõlmitud eellepingud notariaalselt tõestatud vormis, vastasel juhul on tegemist tühiste lepingutega.Käesoleval juhul ei ole läbi viidud õiguslikult pädevat menetlust kinnistu müügiks. Kaebuse esitaja pakkumise parimaks tunnistamise kinnitamine käskkirjaga ei saa tekitada õiguslikult siduvat kohustust kinnistu ostmiseks, sest seaduses sätestatud kohustuslikke vorminõudeid ei saa muuta seadusest alamalseisva õigusaktiga. Sellest tulenevalt ei ole Keskkonnaministeeriumil ka õigus realiseerida valikpakkumise käigus esitatud pangagarantiid. 15.Keskkonnaministri 21.03.2006.a. käskkirjaga otsustati müüa kinnistu, kuid menetluse käigus on müügiobjektiks saanud ettevõte. Seadus ei võimalda müüa riigile kuuluvat ettevõtet.Seega muutis vastustaja pakkumismenetluse käigus ebaseaduslikult müügiobjekti koosseisu. Kuna haldusakti aluseks olnud müügi kord on õigusvastane, on õigusvastane ka vaidlustatud käskkiri. Keskkonnaministri 21.03.2006.a. käskkirjaga otsustati müüa eelläbirääkimistega pakkumisel kinnistu alghinnaga 315 000 000 krooni ja müügi lisatingimusteks määrati käskkirjas nimetatud rendilepingute tingimuste muutmata kujul kehtima jäämine vähemalt aasta jooksul alates võõrandamistehingu sõlmimisest ning ostja kohustus võtta üle kõik lepingu sõlmimisel kehtivad kinnistuga seotud lepingulised kohustused. Müügi korra p.1.1.2 kohaselt on aga müügiobjektiks majandusüksus ( ettevõte), mis koosneb kinnistust ja lepingutest vastavalt müügi korra p.2.2 sätestatule. Seega müügi korra kohaselt on müügiobjektiks lisaks kinnistule ka selle majandamisega seotud lepingud, mis moodustavad müügi korra kohaselt tervikliku majandusüksuse e ettevõtte. Kinnistu juurde said kuuluda üksnes kinnisasjaga seotud asjaõigused, samuti kinnisasja koormavad võlaõigused, mitte aga muud võlaõigused ja muud isiklikud varalised õigused, sealhulgas töölepingud. Seega on müügiobjekti osas müügi kord vastuolus käskkirjaga nr
  50. VÕS § 183 näeb ette ettevõtte ülevõtja vastutuse üleandja 4 kohustuste eest. Sellist kohustust ei kaasne juhul, kui valikpakkumise käigus ei müüda ettevõtet vaid kinnistut ja antakse üle kinnistuga seotud lepingud. Käskkirjaga on kinnitatud valikpakkumise tulemused, ehkki valikpakkumine ei ole tehtud mitte riigivaraseadusega käsitletud ja keskkonnaministri käskkirjas nr 342 nimetatud müügiobjektile, vaid keskkonnaministeeriumi poolt komisjoni kaudu omavoliliselt laiendatud müügiobjektile. Seega on haldusakt suunatud kaebuse esitajale õigusvastaselt kohustuste tekitamisele, mille täitmata jätmine toob kaasa 31 500 000 suuruse rahalise kohustuse kolmanda isiku ees. 16.Kaebajat on koheldud teiste pakkujatega ebavõrdselt, sest ta sai ostuotsuse tegemiseks vajaliku teabe ( hoone kulude ja laekumiste tabelid) alles pärast esialgse pakkumise tegemist 21.juunil 2006.a., samas kui teistel pakkujatel oli olemas sama teave enne esialgsete pakkumiste esitamist. 17.Läbirääkimiste käigus kinnitati kaebuse esitajale, et tema esialgne pakkumine ei ole parim, andes sellega mõista eduväljavaadete puudumist ja lõpliku pakkumise tegemise mõttetust, millega rikuti head haldustava.Vastustaja poolt teadvalt valeinformatsiooni esitamise tõttu ei esitanud kaebuse esitaja lõplikku pakkumist. 18.Vaidlustatud käskkiri rikub oluliselt kaebuse esitaja Põhiseaduse § 13 sätestatud õigust kaitsele riigivõimu omavoli eest. Kaebuse kohaselt on vaidlustatud käskkirjaga piiratud kaebuse esitaja õigust osta riigivaraseaduses ja keskkonnaministri käskkirjas nr 342 nimetatud riigivara ning on piiratud kaebuse esitaja õigust osaleda valikpakkumisel väljakuulutatud tingimustel.Õigusvastase haldusakti alusel pannakse kaebuse esitajale ebaseaduslikult kohustusi ning nende täitmata jätmise korral rakendatakse kaebuse esitaja suhtes õigusvastaselt rahalisi sanktsioone.Mistahes rahaliste kohustuste tekitamine kahjustab kaebuse esitaja majandustegevust ja seeläbi kaudselt ka ettevõtlusvabadust. Keskkonnaministri 02.08.2006 käskkiri nr 889 on kaebuse kohaselt õigusvastane järgnevatel põhjustel: 19.Kaebaja ei ole taganenud oma pakkumisest ja see poleks olnud ka õiguslikult võimalik. Kaebuse esitaja ei ole kunagi avaldanud tahet võtta kinnistu omandamiseks tehtud pakkumist tagasi või keelduda müügilepingu sõlmimisest. Kaebuse esitamine halduskohtule haldusasjas nr 3-06-1492 oli kaebuse kohaselt tingitud Keskkonnaministeeriumi olulistest rikkumistest riigivara võõrandamise menetluse käigus ja sellest tingitud vajadusest oma seaduslike huvide kaitsmiseks. 28.07.2006 kaebuses ei sisaldunud ka avaldust tehingu tegemisest keeldumisest. Kaebaja soovi oma pakkumisest kinni pidada ning müügileping sõlmida, kinnitab ka kaebaja edasine tegevus, mis lükkab vaieldamatult ümber vaidlusaluses käskkirjas esitatud väite tehingu tegemise tahte puudumise kohta.Lisaks sellele, et kaebaja ei ole avaldanud tahet võtta oma pakkumine tagasi, poleks see olnud õiguslikult üldse võimalik. Riigivara võõrandamise menetluses tehtavad pakkumised ei ole pärast pakkumiste esitamise tähtaja möödumist pakkuja poolt tagasi võetavad. Samuti ei ole riigivara müüjal pädevust luua omal algatusel seaduses nimetamata menetlustoiminguid (sh anda pakkujatele võimalust võtta pakkumine tagasi pärast pakkumiste esitamise tähtaja möödumist), kuna riigivara võõrandamise menetluse näol on tegemist haldusmenetlusega. Seega ei saakski pakkuja oma tahteavaldusega mõjutada tema poolt esitatud pakkumise õiguslikke tagajärgi pakkumismenetluse avalik-õiguslikus suhtes ja tema pakkumine jääks õiguslikult kehtima endisel viisil ka siis, kui pakkuja avaldaks tahet vastupidise suhtes. Seega puudus riigil pädevus kaebajale pakkumisest taganemise võimaluse andmiseks. 20.Riigi poolt viidatud alus, et riik nõudis sisse kaebaja poolt esitatud pakkumise tagatise, ei saa olla kaebaja tahte väljenduseks ning seeläbi käskkirja põhistav asjaolu. Tagatise sissenõudmine riigi poolt ei väljenda mingil moel kaebaja tahet mitte kasutada enampakkumise võitja õigust sõlmida müügileping, mistõttu ei saa nimetatud asjaolu olla ka vaidlusalust käskkirja põhistav argument. Lisaks oli tagatis käesoleval juhul riigi poolt 5 ebaseaduslikult sisse nõutud, mis muudab antud asjaolu kasutamise kaebaja õiguste riive põhjendusena alusetuks ja ebaseaduslikuks. Käesoleval juhul ei olnud riigi poolt tagatise sissenõudmise ajaks möödunud enampakkumise tulemuste kinnitamisest kahte kuud, mistõttu puudus riigil õigus pangagarantii realiseerimiseks. Täidetud ei olnud ka müügi korras sätestatud pangagarantii realiseerimise eeldused (müügi korra p 13.1 ja 13.4), kuigi kaebuse esitaja arvates on viidatud müügi korra punktid vastuolu tõttu riigivara võõrandamise korraga õigusvastased. 21.Seadus ei näe ette võimalust lepingu sõlmimiseks kellegi teisega peale parima pakkuja. Vaidlusaluses käskkirjas märgitakse, et ehkki kaebaja pakkumine on parim pakkumine, jäetakse kaebajaga müügileping sõlmimata (p 1.1), ja võetakse vastu paremusel teine pakkumine, milleks on AS Wipestrex Grupi 16.06.2006 esitatud pakkumine (p 1.2). Lisaks muudetakse keskkonnaministri 12.07.2006 käskkirja selliselt, et müügileping sõlmitaks kaebaja asemel AS Wipestrex Grupiga. Kaebaja leiab, et müügilepingu sõlmimine mõne teise pakkujaga peale parima pakkumise esitaja on õigusvastane ning see tuleneb riigivaraseaduse § 31 lg-st 2 ja riigivara võõrandamise korra p-dest 51, 54 ja
  51. Kaebuse esitaja pakkumise parimaks tunnistamisega tekkis kaebuse esitajal viidatud normidest tulenev subjektiivne avalik õigus vaidlusaluse kinnistu omandamise lepingu sõlmimiseks ja riigil korrespondeeruv kohustus võõrandada kinnistu just kaebuse esitajale. Vaidlusaluse käskkirjaga tehtud otsustus kinnistu võõrandamiseks AS-ile Wipestrex Grupp rikub järelikult kaebuse esitaja õigusi. Riigivaraseadus ega riigivara võõrandamise kord ei näe ette, et müügi otsustaja võiks omal algatusel muuta valikpakkumise tulemusi. Riigivara võõrandamise korra p 45 näeb ette, et kolme päeva jooksul pärast enampakkumise tulemuste teatavakstegemist on enampakkumisel osalejatel ning teistel asjaosalistel õigus esitada komisjonile proteste enampakkumise läbiviimise kohta, mille rahuldamise üheks võimalikuks lõpptulemuseks on pakkumiste tulemuste muutmine. Käesoleval juhul aga nimetatud juhtumiga tegu pole. Samuti ei esine eksimusi või puuduseid, mis põhjustaks vaidlusaluse käskkirja muutmist.
  52. Riigil puudus pädevus nimetatud käskkirja vastuvõtmiseks. Pädevuse ületamine on käesoleval juhul asjaoluks, mis mõjutas oluliselt menetluse lõpptulemust ehk vaidlusaluse käskkirja vastuvõtmist. Jäädes oma pädevuse piiridesse, poleks riik antud käskkirja vastu võtta saanud ning kaebaja õigusi poleks rikutud. 23.Riik tegi vaidlusaluse käskkirja vastuvõtmisel olulisi menetlusvigu, mis on aluseks käskkirja kehtetuks tunnistamisele.Käskkirja vastuvõtmisel rikuti hea halduse tava osaks olevaid ärakuulamise põhimõtet ja uurimispõhimõtet. Riik tõlgendas kaebaja poolt halduskohtusse pöördumist tahtevaldusena loobuda riigivara võõrandamise lepingu sõlmimisest, andmata kaebajale võimalust oma arvamuse ja seeläbi tegeliku tahte väljendamiseks. Samuti rikkus riik sellise käitumisega uurimispõhimõtet, sest jättis välja selgitamata menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud. Kaebuse väitel on tegemist selliste menetlusvigadega, mis mõjutasid otseselt asja otsustamist . III VASTUSTAJA VASTUVÄITED
  53. Keskkonnaministeerium vaidleb kaebusele vastu ning peab kaebust põhjendamatuks.
  54. OÜ RealWAY kaebuse osas keskkonnaministri
  57. aasta käskkirjale nr 816 märgib vastustaja esmalt, et kaevatav haldusakt ning komisjoni toimingud on õiguspärased ning kaevatav akt ega komisjoni toimingud ei riku kaebaja õigusi. Samuti leiab vastustaja, et arusaamatuks jääb kaebaja õiguslik positsioon käskkirja kehtivuse suhtes, kuna üheltpoolt peab kaebaja käskkirja notariaalse vormi puudumise tõttu TSÜS § 83 lg 1 alusel tühiseks ning samas taotleb kaebusega selle tühistamist. 6 26.Kaebajal pole õiguslikult siduvat kohustust riigivara omandada, kuna Eesti Vabariigis puudub riigivara sundomandamise regulatsioon või vastav oht, ning ükski haldusakt (kaasa arvatud ministri käskkiri) ei saa ka sellist kohustust kaebajale panna. Kui kaebaja ei soovi, siis ta ei pea oma pakkumise tingimustel riigivara omandama. Samas tekib aga vastustajal antud juhul õigus sisse nõuda kaebaja pakkumise tagatis, kuna kaebaja on rikkunud garantii aluseks olnud kohustust. 27.Haldusakti kehtivust või õiguspärasust ei saa mõjutada tsiviilõiguslikule tahteavaldusele sätestatud vorminõude täitmine. Haldusakt peab vastama HMS § 55 lg 2 alusel haldusaktile kehtestatud vorminõudele. 28.Väär on kaebuse väide valikpakkumist reguleeriva müügi korra õigusvastasusest, kuna selle kehtestamisega on muudetud keskkonnaministri käskkirja nr 342 alusel väljakuulutatud valikpakkumise müügiobjekti kinnistust ettevõtteks.Majanduslikus mõttes müügiobjekt ei muutunud ning müüja tegelikuks tahteks oli algusest peale müüa kinnistu koos seda teenivate lepingutega, sh töölepingutega . Müügiobjekti koosseisust ning müüja tahtest pidi kaebuse esitaja aru saama keskkonnaministri käskkirja alusel välja töötatud müügi korraga tutvudes. Kui kaebuse esitajale ei olnud müügiobjekt meelepärane, jääb arusaamatuks tema poolt oma pakkumise esitamine. 29.Põhjendamatu on väide kaebajate ebavõrdsest kohtlemisest. Kaebaja ning kõik teised riigivarast huvitatud isikud said allkirja ja vaikimiskohustuse vastu ühesuguse ja detailse informatsiooni müügiobjekti kohta , mille põhjal said kõik isikud võrdselt teha järeldusi muuhulgas kulutuste (sh. töölepingud, maksud ja ülalpidamiskulud) ja tulude (üüritulud) kohta. Kaebajal ei olnud keelatud esitada müügiobjekti kohta küsimusi ei enne ega pärast pakkumise esitamist. Lisainformatsiooni saamise korraldus võis kaebajal olla puudulik, kuna ta esitas sooviavalduse valikpakkumises osalemiseks ja ilmus müügidokumentatsiooni vastu võtma üks päev enne pakkumiste esitamise tähtpäeva ehk 15.06.2006.a. 30.Põhjendamatud on väited kaebaja eksitamisest. Kaebajaga toimunud 21.06.2006 läbirääkimistel oli teemaks ka võimalik müügihind. Vastustaja kinnitas, et kaebaja pakutav hind võiks olla kõrgem kui 426 mln krooni. Vastustaja käitumine oli ajendatud soovist kasutada ära pakkujate vahelist konkurentsi ning saavutada paremad müügitingimused kõikides küsimustes. Vastustaja kohtles seejuures kõiki pakkujaid ühetaoliselt. Komisjon on valikpakkumise läbiviimisel toiminud õiguspäraselt ning juhindudes müügi otsustaja (riigivara valitseja) tahtest. 31.Kaebuses esitatud väited kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise kohta on alusetud. Kaebuse esitajal puuduvad õigused, mille kaitseks ta on kohtu poole pöördunud. On arusaamatu, kuidas ning milliseid õigusi saab käskkiri, millega tunnistati võitjaks võitmise eesmärgil pakkumise esitanud isik, ning müügiobjekti väidetav muutmine üldse rikkuda. Müügiobjekti koosseis ning valikpakkumise tingimused olid kaebajale enne pakkumise esitamist müügi korrast tulenevalt teada. Vastustaja ei mõista, miks kaebaja üldse oma pakkumist esitas ning selle suure pangagarantiiga tagas, kui talle polnud müügiobjekt meelepärane ning ta ei soovinud valikpakkumisel võitjaks tulla. Kaebaja selgituste kohaselt on käskkirja kehtestamisega ning komisjoni toiminguga rikutud tema subjektiivset avalikku õigust osta riigivaraseaduses ning keskkonnaministri käskkirjas nr 342 nimetatud riigivara ehk kinnistut. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjades nr 3-061394 (lisa 7 p 11) ning nr 3-06-1494 (lisa 5 p 8) märkinud, et sellist abstraktset õigust – nõuda, et riik müüks oma vara teatud viisil, teatud koosseisus ja just talle, ei eksisteeri. Sealhulgas ütles kohus, et isikul puudub õigus nõuda, et riik peaks kinni riigivara võõrandamist reguleerivatest normidest, mis pole kehtestatud tema huvide kaitseks. Kaebaja arvates rikub vaidlustatud käskkiri tema õigusi, kuna see paneb talle õigusvastaselt kohustusi ning kehtestab temale rahalisi sanktsioone nende kohustuste täitmatajätmise korral. Kuidas ning milliseid õigusi müügilepingu sõlmimine kaebajal rikub, kaebusest ei nähtu. 7 Vastustaja on selgitanud, et käskkiri ei loo kaebajale kohustusi .Kohustus sõlmida müügileping tuleneb kaebaja pakkumisest. Kuidas saab valikpakkumises võitja väljaselgitamise ning käskkirjaga kinnitamise näol tegemist olla riigivõimu omavoliga, mille vastu kaebaja kohtult kaitset taotleb, jääb mõistmatuks. Vastuväited keskkonnaministri 02.08.2006.a. käskkirja nr 889 tühistamise nõudes osas: 31.Põhjendamatud on kaebuse esitaja väited, mille kohaselt ta ei taganenud oma 16.06.
  58. a. pakkumisest . Ka Tallinna Halduskohus oma 23.08.
  59. a. ning Tallinna Ringkonnakohus oma 08.09.2006.a. määrustega käesolevas haldusasjas on tuvastanud, et kaebuse esitaja ei soovinud Rävala pst 8 asuvat riigivara oma pakkumises esitatud tingimustel omandada ning tema tegevuse eesmärgiks kaebuste ja hagiavalduse esitamisel oli lepingu sõlmimise ja lepingu sõlmimata jätmisest tulenevate rahaliste nõuete esitamise ärahoidmine. Seega ei saa olla vaidlust selles osas, et vaidlustatud käskkirja vastuvõtmise ajaks oli kaebaja üheselt mõistetavalt väljendanud, et keeldub kinnistu müügilepingu sõlmimisest. 32.Ebaselge on kaebaja seisukoht seonduvalt väidetega pakkumisest taganemise võimatuse kohta. Erinevalt käesolevast kaebusest on kaebuse esitaja hagiavalduses rõhutanud, et igal juhul on tal täielik õigus pakkumisest taganemiseks. 29.09.2006.a. Harju Maakohtule esitatud avalduses Eesti Vabariigi vastu esitatud hagi kinnistu omandamise lepingu sõlmimata jätmise õiguse tunnustamise nõudes, tagasivõtmiseks tunnistab kaebaja ka ise, et kinnistu müümine talle sunni korras ei ole võimalik. Kuna puudub riigivara sundmüügi regulatsioon, ei saa Keskkonnaministeerium sundida isikut vastu tahtmist lepingut sõlmima ja riigivara omandama. See aga ei tähenda nagu oleks pakkumisest taganemisele suunatud tahteavaldused õigusliku tähenduseta. Keskkonnaministeerium oli kõiki pakkujaid selgesõnaliselt hoiatanud, et selline teguviis toob kaasa õiguslikud tagajärjed, milleks antud juhul oli pangagarantii sissenõudmine. 33.Vaidlustatud käskkirja ajendas vastu võtma eelkõige OÜ RealWAY poolt oma pakkumisest taganemine, mida on selgesõnaliselt rõhutatud ka käskkirjas. Tagatise sissenõudmine oli sellega kaasnev asjaolu, mis tuli samuti käskkirjas esile tuua. Seega on ebaõige kaebuse esitaja väide, mille kohaselt ei saa pakkumise tagatise sissenõudmine olla käskkirja põhistav asjaolu. Samas tuleb kaebuse esitaja arutlused garantii sissenõudmise õiguspärasuse osas tähelepanuta jätta, kuna selle küsimuse läbivaatamine ei ole antud vaidluse esemeks. 34.Ekslik on kaebaja seisukoht, mille kohaselt müügilepingu sõlmimine paremuselt järgmise pakkujaga on õigusvastane. Kehtivad normid ei keela müügi korraldajal otsustada, kas parima pakkumise teinud isiku poolt lepingu sõlmimisest keeldumisel viia läbi uus enampakkumine või sõlmida müügileping isikuga, kes on teinud paremuselt järgmise pakkumise. Tegemist on kaalutlusõigusega, mille teostamisel tuleb silmas pidada riigivara müügimenetluse eesmärke. Vastupidine tõlgendus ei vasta ei sätete sõnastusele ega eesmärgile ning on vastuolus HMS §s 58 sätestatud menetlusökonoomika ning proportsionaalsuse põhimõtetega. Antud juhul oli riigivara võõrandamismenetluse eesmärk saavutatav menetlusosalisi vähem koormavate abinõudega. Asjaolu, et parima pakkujaga lepingu sõlmimise ebaõnnestumisel sõlmitakse leping paremuselt järgmise pakkujaga, oli kõikidele osalejatele teada juba enne pakkumise tegemist (müügi korra p 13.5). 35.Alusetud on väited nagu puuduks keskkonnaministril pädevus vaidlustatud käskkirja vastuvõtmiseks. Keskkonnaminister on kõnealuse riigivara valitseja, kellel on riigivaraseaduse §-st 29 lg 1 tulenevalt õigus otsustada riigivara müük vastava müügimenetluse tulemusena, mida minister 10.07.
  60. a. ja 02.08.
  61. a. ka tegi. Keskkonnaminister ei muutnud valikpakkumise tulemusi.Kuna parim pakkuja lepingut sõlmida ei soovinud, otsustati leping sõlmida paremuselt järgmise pakkujaga. 8 36.Alusetud on kaebuses toodud väited menetlusnormide rikkumise kohta vaidlustatud käskkirja vastuvõtmisel . IV KOLMANDAD ISIKUD AS WIPESTRX GRUPP JA WIPESTREX CONSULTING OÜ ei pidanud oma õiguste kaitse seisukohalt vajalikuks oma arvamuse esitamist. V KOHTU PÕHJENDUSED
  62. Kohus nõustub vastustajaga selles, et keskkonnaministri käskkirjaga nr 816 ei piiratud kaebuse esitaja õigust osaleda valikpakkumisel väljakuulutatud tingimustel . Millise objekti omandamiseks sai kaebuse esitajal ootus tekkida, pidi olema temale arusaadav müügi korraga tutvudes. Ametlikes Teadaannetes avaldatud enampakkumisteate ning keskkonnaministri 21.03.2006.a. käskkirja nr 342 kohaselt müüdi Rävala pst 8 asuv kinnisasi koos sellega seotud lepinguliste kohustuste ülevõtmisega. Enampakkumisteate kohaselt toimub müük vastavalt müügi korrale. Nimetatud müügi korra p.1.1.2 kohaselt on müügiobjektiks majandusüksus( ettevõte), mis koosneb kinnistust ja lepingutest vastavalt müügi korra punktis 2 sätestatule. Müügi korra p.2.3 kohaselt hõlmavad lepingud kinnistu ning selle koosseisu kuuluva ehitise majandamisega seotud ja selle majandamist teenivaid õigusi ja kohustusi. Lepinguteks on muuhulgas kinnistuga seotud üürilepingud, hoolduslepingud, töölepingud. Viidatud punktis sätestatu kohaselt kuuluvad lepingud müügi korra punktis 5.
  63. sätestatud müügidokumentatsiooni hulka. Majanduslikus mõttes müügiobjekt ei muutunud ning müüja tegelikuks tahteks oli algusest peale müüa kinnistu koos seda teenivate lepingutega, sh töölepingutega. Müügi korra p 6.2 nägi ette, et müügi korra p 5.2 sätestatud müügidokumentatsiooniga tutvumiseks kirjutab isik alla vormikohasele kinnitusele. Kaebuse esitaja on saanud allkirja ja vaikimiskohustuse vastu detailse informatsiooni müügiobjekti kohta 15.06.2006.a. ning on kinnitanud müügidokumentatsiooni saamist ning on muu hulgas kinnitanud, et ta mõistab müügi korra sisu ja tingimusi . Müügiobjekti koosseisust ning müüja tahtest pidi kaebuse esitaja aru saama keskkonnaministri käskkirja alusel välja töötatud müügi korraga tutvudes. 31.10.2006.a. kohtuistungil on kaebuse esitaja ka kinnitanud, et müügiobjekti olemusest ja koosseisust sai ta pakkumise tegemise ajal aru. Seega kaebuse esitaja oli teadlik müügiesemest ning oma pakkumist tehes avaldas soovi seda omandada ja osales hilisematel läbirääkimistel ning avaldas Keskkonnaministeeriumile 3.08.2006.a. müügilepingu sõlmimise kohta kinnituse esitamisega oma jätkuvat tahet müügiobjekti omandada. Asjas esitatud dokumentaalsetest tõenditest ei nähtu, et kaebuse esitaja oleks vaidlustanud müügi korda või juhtinud Keskkonnaministeeriumi tähelepanu väidetavatele puudustele müügi korras . Kui kaebuse esitaja ei soovinud pakutavat müügiobjekti omandada, siis oli tal vabadus pakkumist mitte esitada .Kaebuse väited keskkonnaministri käskkirja nr 816 õigusvastasusest tulenevalt müügi korraga müügiobjekti õigusvastaselt kinnistust ettevõtteks muutmisega on põhjendamatud ja kaebuse esitaja õigusi ei riku. Kaebuse esitaja pöördus kohtusse , kaitsmaks õigust omandada võõrandatavat riigivara ja kaitsmaks õigust nõuda, et riigivara võõrandamisel peetaks kinni selle jaoks kehtestatud korrast. Selliseid subjektiivseid avalikke õigusi ei eksisteeri. Tallinna Ringkonnakohus on 02.08.2006.a. määruses haldusasjas nr 3-061394 AS Wipestrex kaebuses käesolevas kaebuses vaidlustatud käskkirja tühistamisnõudes leidnud, et isikul ei ole abstraktset õigust nõuda, et riik enda vara võõrandaks, et võõrandamine toimuks teatud viisil ja just talle. Riigikohtu erikogu 20.12.2001.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-15-01 on Riigikohus rõhutanud, et riigivara kasutusse andmisel, võõrandamisel jms tehingute tegemisel on isikul õigus nõuda vaid seda, et teda koheldaks võrdselt teiste pakkujatega, et ei piirataks tema 9 ettevõtlusvabadust ning et riik peaks kinni normidest, mis on kehtestatud sellises sstuatsioonis oleva pakkuja kaitseks.Kaebuse esitaja ei ole põhjendanud, kuidas väidetav müügiobjekti muutmine või müügikorra õigusvastasus takistas temal valikpakkumises osalemist või asetas teda ebavõrdsesse olukorda.
  64. Asja arutamisel ei ole leidnud kinnitust kaebuse väited käskkirjaga nr 816 kaebuse esitaja suhtes riigivõimu omavoli teostamisest seeläbi, et käskkiri on suunatud kaebuse esitajale õigusvastaselt kohustuste tekitamisele, mille täitmata jätmine toob kaasa rahalise kohustuse kolmanda isiku ees. Kaebuse esitaja oli enne esialgse pakkumise tegemist teadlik müügiobjektist, müügi korrast ning õigustest ja kohustustest, mis kaasnesid menetluses osalemisega . Pakkumismenetlusest osavõtu puhul tuleb eeldada sellise toimingu tegemist heas usus. Kaebuse esitajat ei kohustata käskkirjaga nr 816 riigivara omandama. Riigivara sundomandamise regulatsiooni puudumist Eesti Vabariigis nimetavad mõlemad pooled ning Keskkonnaministeerium on korduvalt rõhutanud, et ta tunnustab iga isiku õigust oma ühepoolsest tahteavaldusest taganeda. Nimetatud asjaolust aga ei tulene, et kui isik oma pakkumise tingimustel riigivara omandada ei soovi, ei järgne sellele mingeid õiguslikke tagajärgi. Need õiguslikud tagajärjed, milleks on pangagarantii sissenõudmise oht, ei tulene aga eespoolnimetatud käskkirjast, vaid kaebuse esitaja poolt 16.06.2006.a. pakkumise esitamisest, millega ta võttis endale muu hulgas kohustuse mitte taganeda pakkumisest kuni pakkumise tähtaja kehtivuse lõppemiseni. Pakkumise esitamisega ühepoolselt võetud kohustuse rikkumisel tekib pakkumise tagatise sissenõudmise õigus. Seega ei panda käskkirjaga nr 816, millega kinnitati valikpakkumise võtja, kaebuse esitaja õigusvastaselt kohustusi ega rikuta seeläbi tema õigusi.
  65. Riigivara võõrandamise menetluses on poolte vahel tegemist avalik-õigusliku suhtega nende toimingute ja otsustuste piires, mis on suunatud parima pakkuja väljaselgitamisele ja sellele järgnevalt tsiviilõigusliku müügilepingu sõlmimisele, seega avalik-õiguslik menetlus lõpeb parima pakkumise väljavalimisega. Järelikult on selline tegevus haldusmenetluseks , mida kõrvuti eriseadusega( Riigivaraseadus) ning selles sisalduva delegatsiooninormi alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse määrusega “Riigivara võõrandamise korra kohta” reguleerib eriaktidega reguleerimata küsimustes üldseadusena haldusmenetluse seadus.Riigivaraseaduse § 31 lg 2 ja riigivara võõrandamise korra p 67 tuleneb üheselt pakkumiste tulemuste müügi otsustaja poolt kinnitamine. Riigivara müügi otsustajaks oli antud juhul riigivara valitsejana keskkonnaminister. VVS § 49 lg 4 kohaselt vastutab minister riigivara säilimise ja heaperemeheliku kasutamise eest ja korraldab seda kooskõlas riigivaraseadusega.Legaaaldefinitsiooni ( HMS § 2 lg 1 ) kohaselt on haldusmenetluseks haldusorgani tegevus määruse või haldusakti andmisel, toimingu sooritamisel või halduslepingu sõlmimisel. VVS § 52 kohaselt annab minister käskkirju teenistusalastes ja muudes üksikküsimustes ning käskkiri peab vastama haldusmenetluse seaduses sätestatud vorminõuetele. Haldusotsuse võib teha ja eelneva menetluse läbi viia pädev haldusorgan. Haldusakt on HMS § 51 lg 1 kohaselt haldusorgani poolt haldsülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt.Haldusakti vormile esitatavad nõuded on sätestatud HMS § 55 lg 2, HMS § 54 säestab haldusakti õiguspärasuse eeldused.. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et haldusakti kehtivust või õiguspärasust ei saa mõjutada tsiviilõiguslikule taheavaldusele sätestatud vorminõuete täitmine. Seega ei pidanud pakkumise tulemuste kinnitamise kohta vastu võetud haldusakt olema notariaalselt kinnitatud ning sel motiivil väited käskkirja kehtetusest või õigusvastasusest on põhjendamatud. Siinkohal kohus märgib ka, pidades silmas kaebuse väidet käskkirja nr 816 tühisusest, et samas on kaebaja taotlenud käskkirja tühistamist. Tühist haldusakti kohus tühistada ei saa. Lisaks peab kohus vajalikuks juhtida tähelepanu eespooltoodud seisukohale, et kaebaja kohustus riigivara müügileping sõlmida ei 10 tekkinud mitte käskkirja vastuvõtmisega, vaid kaebaja poolt 16.06.2006.a. pakkumise esitamisega.
  66. Väide ebavõrdsest kohtlemisest müügiobjekti kohta detailse informatsiooni saamisel ei ole leidnud asjas kinnitust. Riigivara valitseja andis kõigile riigivarast huvitatud isikutele allkirja ja vaikimiskohustuse vastu ühesuguse informatsiooni, mille kaebuse esitaja sai 15.06.2006.a. ja on kinnitanud müügidokumentatsiooni saamist ning on muu hulgas kinnitanud, et ta mõistab müügi korra sisu ja tingimusi . Kohus nõustub kaebuse väitega, mille kohaselt peab riigivara võõrandamismenetlus olema läbipaistev ning võõrandaja peab arvestama avaliku õiguse põhimõtetega, mille hulka kuulub ka võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõte. Kaebuse väitel on pakkujaid ebavõrdselt koheldes vastustaja oluliselt rikkunud valikpakkumise tingimusi, samas on kaebaja leidnud, et “vastustaja käitumise aktsepteerimine tekitab huvitatud isikutele ohu, et ei oleks täidetud ausa pakkumise reegleid, mis omakorda on vastuolus hea haldustavaga”. Kaebuse esitajale antud müügidokumentatsioon sisaldas informatsiooni, mis võimaldas võrdselt teha järeldusi kulutuste ( sh töölepingud, maksud ja ülalpidamiskulud) ja tulude( üüritulud) kohta Asjaolust, et kaebuse esitaja esitas valikpakkumises osalemise sooviavalduse ja tuli müügidokumentatsiooni vastu võtma päev enne pakkumiste esitamise tähtpäeva, ei saa järeldada vastustaja poolt riigivarast huvitatud isikute ebavõrdset kohtlemist.Puuduvad andmed, et kaebuse esitajal tekkis küsimusi müügiobjekti kohta, kuid temale soovitud informatsiooni ei antud.Kaebajal ei olnud keelatud müügiobjekti kohta küsimusi esitada enne või pärast pakkumise esitamist. Kuna OÜ RealWAY esitas müügihinna osas pakkumise 426 miljonit krooni, siis järelikult pidas ta seda õiglaseks turuhinnaks, arvestades seejuures müüja kehtestatud lisatingimusi. Kaebuse esitajale pidi olema müügi korrast tulenevalt teada, et ka esialgne pakkumine oli selle tegijale siduv ning see võib osutuda võtjaks. Siinkohal märgib kohus ära kaebuse seisukoha ausa pakkumise reeglite rikkumise ohu tekitamisest, mida on ekslik samastada asetleidnud rikkumisega. Pakkumismenetluse ausaks ja läbipaistvaks korraldamiseks on muu hulgas vaja tagada reaalsete pakkumiste esitamine ja nende jõusolek . Kohtu hinnangul saab ebavõrdsest kohtlemisest rääkida ennekõike siis, kui sellise väidetava tegevuse tulemusel oli takistatud isiku osalemine valikpakkumises või tema asetamine olukorda, kus tal puudusid teiste osavõtjatega võrreldes võrdsed võimalused pakkumise võitmiseks. 41.Kohtu hinnangul ei ole Keskkonnaministeerium käitunud kaebajat eksitavalt viisil, mis tingiks käskkirja nr 816 õigusvastasuse. Asja arutamisel ei ole vastustaja eitanud asjaolu, et 21.06.2006.a. läbirääkimistel kinnitas Keskkonnaministeerium, et pakutav hind võiks olla kõrgem kui 426 mln krooni. Vastustaja seletuse kohaselt oli taoline käitumine ajendatud soovist kasutada ära pakkujate vahelist konkurentsi ja saavutada paremad müügitingimused kõikides küsimustes. Riigivara müügi menetlust käsitlevate seaduses sätestatud põhimõtetega on vastuolus informatsiooni saamine selle kohta, kas pakkuja esialgne pakkumine oli parim või mitte. Asjas tunnistajana ütlusi andnud Andres Toome ütluste kohaselt oli tal läbirääkimiste lõppedes kindel veendumus hinna tõstmise vajalikkusest, Ene Salekšina ütluste kohaselt öeldi läbirääkimistel vastuseks küsimusele, mida RealWAY peaks tegema, et ta peaks suurendama hinda . Kohtu hinnangul saaks ennekõike rääkida vastustaja eksitavast tegevusest, juhul, kui kõnealune tegevus oleks tinginud see hinna tõstmist. Tuleb nõustuda sellega, et kaebuse esitaja ei saanud eeldada vihjeid hinna langetamise võimalusele ning kaebajal puudus õigus teiste pakkumiste andmete saamiseks, korrigeerimaks seeläbi oma pakkumist. Kohus on eespool korduvalt rõhutanud, et kaebuse esitaja oli teinud oma esialgse pakkumise ,mille puhul tuli tal eelduslikult arvestada müüja kehtestatud lisatingimustega , lähtudes omapoolsetest arvestustest ja oli nõus müügiobjekti omandama 426 mln krooni eet.Puuduvad tõendid ja andmed selle kohta, et esialgse pakkumise tegemisel ei olnud 11 kaebuse esitaja vaba oma pakutava hinna üle otsustamisel. Kaebuse esitaja sooviks ei saanud olla müügieseme mitteomandamine, millist tahet võib välja lugeda kaebuses Riigikohtu lahendi seisukohale viitamisest.Samas pidi kaebuse esitaja olema teadlik sellest, et siduv on ka esialgne pakkumine, mis võib osutuda võtjaks.Pakkumismenetluse käigus oli võimalus pakkumist muuta ja parandada nii hinna kui lisatingimuste osas. Asjaolu, et kaebuse esitaja oli teinud esialgse pakkumise ostuhinna osas ning hilisemalt seda ei muutnud, ei andnud kaebuse esitajale alust eeldada, et tal riigivara omandamise õigust ei teki. Lõpliku pakkumise esitamata jätmist ei saa tõlgendada lõpliku pakkumise esitamise kutses sätestatud müügilepingu eelnõu mitteaktsepteerimisena, sest eraldiseisva lõpliku pakkumise tegemine oli pakkuja õigus, mitte kohustus. Kaebuse esitaja poolt pakutud ostuhinna alusel riigivara omandamiseks tehtud pakkumise parimaks tunnistamine ei saa olla kaebuse esitaja eksitamise tulemus. 42.Kohus on käesolevas haldusasjas 23.08.2006.a. määrusega leidnud, et kaebuse esitaja ei soovinud Rävala pst 8 asuvat riigivara oma pakkumises esitatud tingimustel omandada , vaid tema tegevuse eesmärgiks kaebuste ja hagiavalduse esitamisel oli lepingu sõlmimise ja lepingu sõlmimata jätmisest tulenevate rahaliste nõuete esitamise ärahoidmine. Kohus leiab, et asja sisulise arutamise käigus uuritud tõendid ja poolte avaldatud seisukohad ning tuvastatud asjaolud ei tingi ülalnimetatud küsimuses teistsuguste järelduste tegemist. Kaebuse esitaja tahteavaldustele, mis eelnesid keskkonnaministri 02.08.2006 käskkirja nr 889 vastuvõtmisele, ei ole võimalik anda teistsugust tähendust ja sisu. Kohus peab siinkohal silmas Tallinna Halduskohtusse 28.07.2006.a. esitatud kaebust järgmiste nõuetega: tunnistada õigusvastaseks Keskkonnaministeeriumi poolt keskkonnaministri
  67. märtsi
  68. aasta käskkirja nr 342 „Riigivara müük” alusel moodustatud komisjoni kaudu valikpakkumise läbiviimine müügiobjekti osas, mis ei vasta riigivaraseaduses esitatud nõuetele ja käskkirjaga nr 342 määratud müügiobjektile;tühistada Keskkonnaministeeriumi
  69. juuli
  70. aasta käskkiri nr 816 „Riigivara müügi valikpakkumise tulemuste kinnitamine” täies ulatuses. Viidatud kaebusest tuleneb üheselt, et kaebuse esitaja ei soovi kinnistut omandada valikpakkumises tehtud 16.06.2006 pakkumise alusel, vaid muudel tingimustel ja uuel enampakkumisel. Kohtu hinnangul kinnitavad Keskkonnaministeeriumi 22.08.2006.a. vastuses esialgse õiguskaitse taotlusele toodud väljavõtted kaebusest, mida kohus siinkohal ei korda, kohtu järeldusi. Lisaks Tallinna Halduskohtule esitatud kaebusele esitas OÜ RealWAY Harju Maakohtule hagi nõudega tunnustada õigust mitte sõlmida Rävala pst 8 müügi- ja asjaõiguslepingut. Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses on kaebuse esitaja rõhutanud, et tal on õigus oma pakkumisest taganeda ( p.2.3.3.-2.3.4). Kaebuse esitaja tahteavaldusi, mis olid väljendatud nimetatud kaebuses ja hagiavalduses on võimalik käsitleda vaid OÜ RealWAY soovina mitte omandada kinnistut pakkumises väljendatud tingimustel ning kaebuse esitaja selgitused kaebuse esitamise põhjuste kohta ja viited järgnevatele toimingutele on väheveenvad, kinnitamaks kaebaja väidetavat tahet müügilepingu sõlmimiseks. Siinkohal on asjakohane märkida, et seoses notari juurde ilmumisega pidi olema kaebuse esitajale teada notari varasem otsus teghingu tegemise edasilükkamiseks. Eespooltoodust tulenevalt on Keskkonnaministeerium põhjendatult kaebuse esitaja käitumisest tingituna järeldanud tema keeldumist kinnistu müügilepingu sõlmimisest. Kohus ei korda siinkohal eespooltoodud seisukohti seonduvalt pakkuja tahteavaldusega lepingu sõlmimisest keeldumise osas ja sellega kaasnevate õiguslike tagajärgedega, kuid peab vajalikuks märkida, et kohus jätab tähelepanuta väited seonduvalt garantii sissenõudmise õigusvastasusega, mis ei ole käesolöeva kaebuse esemeks. Kohus on 14.09.2006.a. määrusega haldusasjas nr 3-06-1720 tagastanud kaebuse esitajale kaebuse keskkonnaministri kirjale, millega nõuti AS-lt SEB Eesti Ühispank garantiisumma tasumist põhjendusel, et küsimused seoses garantiisumma sissenõudmise õiguspärasuse ja põhjendatusega kuuluvad tsiviilkohtu pädevusse. Asjaolu, et garantii on antud valikpakkumismenetluses esitatud 12 pakkumise tagamiseks, ei muuda garantiisumma sissenõudmist haldusaktiks ega haldustoiminguks.
  71. Kaebuse kohaselt on käskkiri nr 889 õigusvastane põhjusel, et müügilepingut ei saa sõlmida kellegi teisega peale parima pakkuja. Kohus on eespool toonud põhjendused, millele tuginevalt on kohus asunud seisukohale kaebuse esitaja tahtest müügilepingut vastavalt oma pakkumisele mitte sõlmida . Riigivaraseaduse § 31 lg 2 ning riigivara võõrandamise korra p-dest 51, 67 tulenevalt eelläbirääkimistega pakkumise ehk valikpakkumise korral sõlmitakse leping isikuga, kelle pakkumise on müügi otsustaja tunnistanud parimaks, arvestades nii pakutud hinda kui ka kehtestatud lisatingimusi. Kehtestatud tingimustele vastavate pakkumiste puudumisel on müügi otsustajal õigus jätta leping sõlmimata. Riigivara võõrandamise korra p 54 tulenevalt on müügi otsustajal õigus tühistada läbiviidud enampakkumise tulemused ja korraldada uus enampakkumine, kui enampakkumise võitja ei ole 2 kuu jooksul, arvates enampakkumise tulemuste kinnitamisest, esitanud lepingu täitmise tagatist või sõlminud ostu-müügilepingut või asjaõiguslepingut.Viidatud sätete eesmärk on kaitsta parimaks pakkujaks tunnistatud isiku õigusi , ent nende sätete puhul on silmas peetud olukorda, kus parima pakkumise teinud isik ei ole avaldanud tahet müügilepingut vastavalt oma pakkumisele mitte sõlmida. Käesoleval juhul ei olnud tegemist olukorraga, kus parimaks pakkumiseks tunnistatud pakkujast mööda minnes oleks müügi korraldaja asunud ostu-müügilepingut sõlmima paremuselt järgmise pakkujaga, vaid parima pakkumise teinud isik müügilepingut sõlmida ei soovinud. Esitatud pakkumiste alusel ja lähtuvalt pakkujate poolt endale siduvaks tunnistatud müügi korrast tunnistati parimaks OÜ RealWAY pakkumine ning talle anti õigus müügiobjekti omandamiseks. Tallinna Halduskohtule mõni päev enne kokkulepitud müügilepingu sõlmimise aega esitatud kaebus, milles OÜ RealWAY palus kaitset riigivõimu omavoli vastu, taandub sisuliselt väitele, et OÜ RealWAY tehtud pakkumine ei olnud talle siduv ning temale tuleb anda võimalus olukorrast rahaliste sanktsioonideta väljumiseks. Kohus on OÜRealWAY kaebuste menetluses eelnevalt tehtud kohtumäärustes korduvalt leidnud, et OÜ RealWAY käitumine valikpakkumise jooksul on olnud vastuoluline, mida ei saa pidada heade kommete ja hea usu põhimõtetega kooskõlas olevaks. Viidatud riigivara võõrandamist reguleerivatest sätetest ei tulene müügi otsustajale kohustust parimaks tunnistatud pakkuja poolt oma pakkumise tingimustele vastavalt müügilepingu sõlmimisest keeldumisel läbiviidud enampakkumise tulemuste tühistamiseks ja uue enampakkumise korraldamiseks. Ekslik on kaebaja seisukoht, mille kohaselt müügilepingu sõlmimine paremuselt järgmise pakkujaga on õigusvastane. Riigivara võõrandamismenetlust reguleerivate sätete eesmärgiks on tagada riigivara efektiivne võõrandamine, riigile soodsate tehingute tegemine ning kahju vältimine. Kehtivad normid ei keela müügi korraldajal otsustada, kas parima pakkumise teinud isiku poolt lepingu sõlmimisest keeldumisel viia läbi uus enampakkumine või sõlmida müügileping isikuga, kes on teinud paremuselt järgmise pakkumise, arvestades sealjuures HMS § 58 sätestatud menetlusökonoomika ning proportsionaalsuse põhimõtetega. Kohus nõustub vastustajaga selles, et antud juhul oli riigivara võõrandamismenetluse eesmärk saavutatav menetlusosalisi vähem koormavate abinõudega. Müügi korra p.13.2 kohaselt sõlmitakse müügileping vastavalt parimaks tunnistatud pakkumise tingimustele, sealhulgas pakkumise osaks olnud müügilepingu eelnõule. Riigivara võõrandamise menetluse näol on tegemist haldusmenetlusega , seega laienesid menetlusele haldusmenetlust reguleerivad sätted, kuivõrd need ei olnud vastuolus eriseaduses tooduga. Kaebuse esitaja käitumisest tuleneb, et kõrge ostuhinna pakkumise teinud äriühing otsustas võitjaks tunnistamisel pakkumisest taganeda, milline käitumine ei vasta pakkumismenetluse eesmärgile ning moonutaks pakkumismenetlust. Kaebuse väide, mille kohaselt puudus õigus 13 lepingut sõlmida kellegi teisega peale kaebuse esitaja kui parima pakkumise esitaja, samas kui kaebuse esitaja on kohtult otsinud kaitset riigivõimu väidetava omavoli vastu, kinnitab, et kaebuse esitaja sooviks oli menetluse nurjamine. 44.Ekslik on kaebuse väide müügi otsustaja poolt omal äranägemisel valikpakkumise tulemuste muutmisest. Vaidlustatud 02.08.2006.a. käskkirjaga ei muudetud pakkumiste paremusjärjestust, ent kuna parima pakkumise teinud äriühing oli oma pakkumisest taganenud ja keskkonnaminister oli sisse nõudnud parima pakkumise tagatise ning seeläbi taganud riigivaraseaduse § 7 lg 3 sätestatud nõude täitmise , mille kohaselt riigivaraga mis tahes tehingute sooritamisel peavad riigivara valitseja ja volitatud asutused juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mis riik võib neist tehingutest saada, oli keskkonnaminister õigustatud tegema kaalutlusotsust, mis antud juhul seisnes paremuselt teise pakkumise vastuvõtmises. Seega oli ka keskkonnaminister kekkonnaministeeriumi valitsemisel oleva riigivara valitsejana pädev vastu võtma käsitletavat käskkirja, millega otsustati riigivara müük ( riigivaraseaduse § 29 lg 1 ) 45.Kaebuse esitaja väitel ei antud temale võimalust oma arvamuse ja seeläbi tegeliku tahte välljendamiseks, mistõttu tõlgendas vastustaja vääralt kaebaja poolt halduskohtusse pöördumist tahteavaldusena loobuda riigivara võõrandamise lepingust. Puudutatud isiku ärakuulamine on informatsiooni kogumiseallikaks, seega aitab ärakuulamine tagada õigemaid ja õiglasemaid haldusotsuseid. Ärakuulamise eesmärk on võimaldada esitada õiguslikke põhjendusi ja vastuväiteid oma seisukoha kaitseks, samuti anda seletusi kui tõenduslikku informatsiooni. Ärakuulamisõiguse sisuks on isiku õigus olla menetlusse kaasatud. Käesoleval juhul tuleb kohtu hinnangul arvestada sellega, millised asjaolud olid ajendiks menetluse läbiviimiseks, s.o. käskkirja nr 889 andmiseks ning käesoleval juhul oli selliseks ajendiks kaebuse esitaja tegevus halduskohtule kaebuse ning Harju Maakohtule hagiavalduse esitamisel. Need dokumendid vastasid TsÜS § 67 lg 2 ja § 68 lg 2 mõttes ühepoolsele tahteavaldusele ning õiguslikult kvaliteedilt ei erinenud 16.06.2006 pakkumises väljendatud tahteavaldusest. Viidatud dokumentidest nähtus selgelt kaebuse esitaja tahe ning Keskkonnaministeerium on põhjendatult leidnud, et nendes dokumentides sisalduvad asjaolud on piisavalt konkreetsed otsustuse tegemiseks. Kohus leiab, et käesoleval juhul, arvestades HMS § 40 lg 3 sätestatud lubavate eranditega, oli õigustatud esitatud andmetest lähtumine, siinkohal ei saa tähelepanuta jätta ka ajategurit, mis nõudis kiiret tegutsemist. Kohus nõustub vastustajaga selles, et antud juhul oli minimaalne võimalus, et ärakuulamisel saaks isik veel midagi olulist lisada, mis kummutaks viidatud tahteavaldused. Kaebuse esitaja on saanud asja kohtuliku menetlemise käigus esitada oma vastuväited ja tõendid ning need ei ole vastustaja seisukohtade õiguspärasust kummutanud. Tõendite ebapiisav kogumine on menetlusviga, mis võib viia asja ebaõigele otsustamisele, kui kogumata tõenditest tulenevalt oleks võinud anda teistsuguse sisuga haldusakti. Kaebuste menetlemise käigus on kaebuse esitajal olnud võimalik esitada kõik tema poolt oluliseks peetud tõendid ning anda seletused ning kohus on leidnud, et asjas tehtud otsused on sisuliselt õiged, seega teistsuguse otsuse tegemise võimalus on äärmiselt vähetõenäoline, kui mitte välistatud. HMS § 58 eesmärgiks on välistada isikute õigus nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist, kui haldusakt on sisuliselt õiguspärane.Käesoleval juhul aga kohtu hinnangul menetlusnormide rikkumist aset ei leidnud. VI MENETLUSKULUD 46.

§ 92

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 93

lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. 14 Keskkonnaministeerium on esitanud taotluse õigusabikuludena kantud 53.100 krooni, mille moodustab tasu advokaadi 30 töötunni eest, väljamõistmiseks. Taotlusele on lisatud advokaadibüroo Lextal 14.08.2006.a. arve ning advokaadibüroo konto väljavõte, mis kinnitab nimetatud arve tasumist 21.09.2006.a. Eespoolviidatud arve on Keskkonnaministeeriumile esitatud seoses Rävala 8 müügiga õigusabi osutamisega , mille hulka on arvatud ka õigusabi osutamine 7 kohtuvaidluses kahes kohtuastmes. Kohus, arvestades haldusasja mahtu ja keerukust, peab advokaadi 30 töötunni eest õigusabikulude nõude suuruses 53.100 krooni esitamist põhjendatuks. Siinkohal arvestab kohus nõude suuruse põhjendatuse üle otsustamisel ka teise poole esitatud õigusabikulunõudega, mille võrdlusest järelduvalt ei ole vastustaja õigusabikulude puhul tegemist ülemääraste kuludega. Nõude põhjendatuse osas ei esitanud asja arutamisel vastuväiteid ka kaebuse esitaja. Lea Kuuse kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 22.10.2007 OTSUSE RESOLUTSIOON : 1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 5. jaanuari 2007. a otsus keskkonnaministri 2. augusti 2006. a käskkirja nr 889 osas ja menetluskulu osas. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata. 3. Rahuldada kaebus keskkonnaministri 2. augusti 2006. a käskkirja nr 889 peale. Tühistada see käskkiri. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. 15

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.