← Eesti

3-03-11/19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Silvia Truman (eesistuja), Ruth Virkus ja Oliver Kask

  1. oktoober 2007, Tallinn Haldusasja number 3-03-11 Haldusasi Menetluse alus ringkonna-kohtus AS Tabal kaebus Tallinna linnalt 1 557 619,35 krooni varalise kahju nõudes Tallinna Halduskohtu 07.12.2006 otsus nr 3-0311 Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  2. oktoober 2007 Menetlusosalised Kaebaja AS Tabal Vastustaja Tallinna linn Vaidlustatud kohtulahend RESOLUTSIOON Rahuldada Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus osaliselt. Muuta Tallinna Halduskohtu 07.12.2006 otsust nr 3-03-11 väljamõistetud kahju suuruse ja menetluskulude osas. Välja mõista Tallinna linnalt AS Tabal kasuks 434 696 (nelisada kolmkümmend neli tuhat kuussada üheksakümmend kuus) krooni ja 75 senti, sh 405 653,75 kr kahju hüvitamiseks ja 29 043 kr menetluskulude katteks. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kaebuses halduskohtule palus AS Tabal välja mõista Tallinna linnalt kauplemisloa pikendamata jätmisega tekitatud kahju kokku 1 557 619,35 kr. Kaebuse kohaselt Tallinna Linnavalitsuse 02.04.1993 korralduse nr 241-k alusel sõlmisid Tallinna linn ja AS Tabal 30.04.1993 mitteeluruumi rendilepingu nr 160, millega AS Tabal võttis alates 30.04.1993 kuni 30.04.2008 rendile Tallinnas, Linnamäe tee 61 asuvad mitteeluruumid üldpinnaga 995,5 m2 majapidamistarvete, olmeelektroonika, mööbli, ehitusmaterjalide ja kiirteenindamisel baseeruva esmatarbe toidukaupade kaupluse organiseerimiseks. Rentimise õiguse omandamise eest maksis AS Tabal 12.04.1993 Tallinna linnale 250 000 kr. 23.10.1998 müüs Tallinna linn Linnamäe tee 61 asuva hoone 3-03-11 AS-le Savello, kes 11.11.1998 müüs selle edasi OÜ-le V.A.O. Grupp ning viimane andis 13.11.1998 rendileandja õigused üle AS-le Lasnamäe-S. Linnamäe tee 61 ruumides kauplemiseks kaebajale antud kauplemisluba kehtis kuni 31.12.1998 ning 17.12.1998 esitas ta Lasnamäe Linnaosa Valitsusele (Lasnamäe LOV) taotluse kauplemisloa pikendamiseks. 30.12.1998 sai kaebaja linnaosavalitsuselt suuliselt eitava vastuse ning oli seetõttu sunnitud andma samal päeval käskkirja, millega lõpetati Linnamäe tee 61 ehitusmaterjalide ja toidukaupade kaupluse tegevus alates 01.01.1999 ja töötajad koondati, sest kauplemisloata ei saanud kaubandustegevust jätkata. Kuna kauplemisloa pikendamise taotlusele kirjalikku vastust ei antud, esitas kaebaja 02.02.1999 kohtule kaebuse Lasnamäe LOV tegevusetuse peale. 05.02.1999 andis Lasnamäe LOV korralduse nr 94, millega kaebajal õnnestus tutvuda alles augustis 1999 kohtu vahendusel, ja millest selgus, et kauplemisloa väljastamisest keeldutakse Tallinna Linnavalitsuse 29.12.1998 määrusega nr 84 kinnitatud „Kauplemislubade väljaandmise juhend Tallinnas“ p 2.3.1 alusel. Kauplemisloa pikendamise taotlemisel esitas kaebaja kõik Tallinna Linnavolikogu 30.06.1994 määrusega nr 12 kinnitatud Avaliku kauplemise ja teenindamise tegevuslubade rakendamise eeskirjas nõutud dokumendid ning kauplemisloa pikendamata jätmine oli õigusvastane. Korralduse nr 94 tunnistas halduskohus 13.03.2000 otsusega seadusevastaseks motiveerimatuse ja kontrollimatuse tõttu. Kohtuotsus jõustus ning 17.05.2000 kirjaga teatas Lasnamäe LOV kaebajale, et nõustub kauplemisloa andmisega, kui kaebaja esitab kasutusloa ja rendilepingu, mis olid kehtivad 05.02.
  3. Seega oli kaebaja ebaseaduslikult kauplemisloata 16,5 kuud. Kahju koosseis on järgmine: - koondamishüvitised ja kaupluse likvideerimisega seotud töötasud kokku 70 192,15 kr; -
  4. aasta jaanuarikuu eest AS-le Lasnamäe-S tasutud rent 8 628 kr; - renditud ruumidest väljakolimisega seoses transpordile tehtud kulutused 3 960 kr ja jaanuaris-märtsis 1999 asendusrendiruumide eest tasutud 15 201,45 kr; - Linnamäe tee 61 hoone 180 kuuks rentimise õiguse omandamise eest maksis kaebaja aprillis 1993 Tallinna linnale 250 000 kr, kuid sai reaalselt ruume kasutada üksnes 56 kuud, mistõttu 124 kuu eest makstud summa 172 222 kr tuleb kaebajale tagastada; - kaupluse tegevuse lõpetamisega tekitatud otsene kahju 269 629,80 kr, sh kaupade allahindlused detsembris 1998 summas 10 805,92 kr, jaanuaris 1999 summas 41 376, 65 kr, märtsis 1999 summas 7 826,88 kr, aprillis 1999 summas 24 454,89 kr, detsembris 2000 summas 74 956,20 kr; põhivahendite mahakandmine detsembris 1998 summas 36 925,17 kr ning allahindlus ja mahakandmine veebruaris 1999 summas 23 313,16 kr; - 16,5 kuu jooksul (jaanuar 1999 kuni 17.05.2000) saamata jäänud tulu kokku 1 021 746 kr, mis on eelduslikult arvestatud lähtudes AS Tabal
  5. aasta kasumist 743 090 kr, so 61 924 kr kuus. Arvestades aga ekspert P. Kann Smirnovi poolt läbi viidud korduvekspertiisi järeldusi jätab kaebaja kohtule õiguse määrata saamata jäänud tulu lähtuvalt vahemikus 44 573 kr kuni 61 924 kr kuus. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt pole Tallinna linn kaebajale kahju tekitanud, vastustaja tegevuse ja kaebaja väidetud kahju vahel puudub põhjuslik seos, puudub vastustaja süü kaebaja väidetud kahju tekkimises ning kahju suurus saamata jäänud tulu näol on ka tõendamata. AS Tabal 30.12.1998 käskkirjast nr 14 nähtuvalt lõpetati kaupluse tegevus alates 01.01.1999 ja koondati töötajad seoses kauplemisloa kehtivuse lõppemisega 31.12.1998, mitte aga seoses Lasnamäe LOV 05.02.1999 korraldusega nr
  6. Kauplemisloa taotlus esitati 17.12.1998, kuid allahindlustega alustati juba 01.12.
  7. Linnamäe tee 61 ruumides kaubandustegevuse lõpetamisel polnud kauplemisloa andmisest keeldumine teada ning kaupluse likvideerimise põhjused tulenesid kaebajast endast, mitte vastustajast. Kauplemisluba ei saanud kaebajale anda, sest tema poolt oli esitamata ehitise kasutusluba. Kaebaja enda väitel oli ta sellest 2

(11)3-03-11 asjaolust teadlik ja ka kasutusluba oli tal olemas ning arusaamatu on, miks seda linnaosavalitsusele ei esitatud. Kasutusloa esitamisega oleks saanud kaebaja vältida väidetava kahju tekkimist, sh saada ka tulu kaebuses nimetatud 16,5 kuu jooksul. Alusetu ning oletuslik on kaebaja väide, et ta oleks
  1. aastale järgnenud 16,5 kuu jooksul teeninud sama tulu, mis
  2. aastal. AS Tabal ei tootnud
  3. majandusaastal ärikasumit ning on küsitav, kas ta oleks jõudnud kasumisse ka järgnevatel aastatel. Rendileping nägi ette kaebaja remondikohustuse. Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2003 otsusega tsiviilasjas nr 2-2/396/03 tuvastati, et AS Tabal pidi alustama ruumides remonti alates 18.01.1999 ja see pidi esialgsete plaanide kohaselt kestma kuni 31.05.
  4. Remondi ajal poleks olnud võimalik kaubandusega tegeleda ega kaubandustegevusest tulu teenida. Remondi tegemise kavatsus seletab nii kauplemise lõpetamise kui ka varade mahakandmise, allahindlused ja töölepingute lõpetamise. AS Tabal raamatupidamise aastaaruande järgi on
  5. aasta puhaskasum 173 448 kr ning sama näitab audiitori 22.06.1999 järeldusotsus. Kaebaja korrigeeritud kasumiaruande järgi on aga tema puhaskasumiks
  6. aastal 743 090 kr. Korrigeeritud kasumiarvestus ei ole õige ning puhaskasumi suurendamine amortisatsiooni ja väidetavalt alusetute arvete liitmise teel on vastuolus kaebaja raamatupidamise aastaaruandega, audiitori järeldustega ja majandusliku loogikaga. Tallinna Halduskohus rahuldas 07.12.2006 otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis AS Tabal kasuks välja kahjuhüvitise summas 902 617,25 kr ning 56 102,20 kr asjas kantud kohtukulude katteks. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised: Kaebaja lõpetas Linnamäe tee 61 ruumides kauplemistegevuse seoses talle kauplemisloa andmata jätmisega, mitte omal vabal tahtel seoses eelmise kauplemisloa kehtivuse lõppemisega või muudel vastustajast mittetulenevatel põhjustel. Kaebaja esitas aegsasti, so 17.12.1998 kauplemisloa pikendamise taotluse ning vastustaja oleks võinud selle lahendada enne eelmise loa kehtivuse lõppemist 31.12.
  7. Kaebajale oli varem kauplemislubasid väljastatud korduvalt ning kõnealuse taotluse esitamise ajaks polnud faktilised asjaolud ja õiguslikud alused muutunud. Vastustaja tegevusetus kaebaja taotluse lahendamisel polnud kooskõlas hea halduse tavaga. Asjakohatu on vastustaja väide, et kauplemisluba ei saanud anda nõutavate dokumentide puudumise tõttu. Lasnamäe LOV 05.02.1999 korralduse nr 94, millega keelduti kaebajale kauplemisloa andmisest, tunnistas halduskohus 13.03.2000 otsusega seadusevastaseks, leides, et keeldumise alus on põhjendamatu. Haldusasjas kogutud tõendite põhjal ei saa üheselt järeldada, et kauplemisloa andmiseks polnud seaduslikku alust. Kauplemisloa andmata jätmisega (andmisest keeldumisega) kaasnes kaubandustegevuse lõpetamine ja sellega AS-l Tabal kahju tekkimine. Vastustaja õigusvastase tegevuse ja kaebaja väidetud kahju vahel on põhjuslik seos. Kuna ajavahemikul 01.01.1999 – 17.05.2000 polnud kaebajal võimalik tegeleda kaubandustegevusega, siis jäi tal nimetatud aja eest saamata kasu, mida ta oleks saanud, kui vastustaja poleks õigusvastaselt käitunud. Saamata jäänud tulu arvestamise aluseks võib võtta audiitor Piret Kann Smirnovi arvamuses toodud alternatiivvariandi, mille kohaselt AS Tabal ühe kuu puhaskasum
  8. aastal oli 44 573 kr. Seega saab lugeda, et vastustaja poolt kaebajale põhjustanud kahju saamata jäänud tulu näol on 735 454,50 kr. Kaebaja kahjuks tuleb lugeda ka seoses kaupluse likvideerimisega AS Tabal töötajatele makstud töötasud ja koondamishüvitised kokku 70 192,15 kr ning jaanuaris-aprillis 1999 tehtud allahindlused ja mahakandmised kokku summas 96 970,60 kr. Kaebaja taotletud 8 628 kr suurust rendisummat, kulutusi transpordile ja asenduspinna rendile (3 960 kr +15 201,40 kr) ning detsembris 1998 ja detsembris 2000 tehtud allahindlusi ja põhivahendite mahakandmist (10 805,92 kr + 36 925,17 kr +74 956,20) ei saa otseselt kauplemisloa andmisest keeldumisega seostada, mistõttu jääb viidatud osas kahjunõue rahuldamata. Samuti jääb rahuldamata kahju 3
(11)3-03-11 hüvitamise nõue osas, milles taotletakse Linnamäe tee 61 rendiõiguse omandamise eest
  1. aastal tasutud summast 172 222 kr tagastamist, sest see raha ei ole kauplemisloa andmisest keeldumise ja kaebaja kaubandusliku tegevuse lõpetamisega otseselt seotud. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Apellatsioonkaebuse esitas Tallinna linn, paludes tühistada halduskohtu otsus osas, millega kaebus osaliselt rahuldati ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta AS Tabal esitatud kahju hüvitamise nõue rahuldamata täies ulatuses. Apellatsioonkaebuses korratakse halduskohtule esitatud vastuväidete põhjendusi ning apellant on jätkuvalt seisukohal, et pole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud, mistõttu tema vastu esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks pole alust. Esimese astme kohus rikkus oluliselt menetlusnorme ning kohaldas vääralt materiaalõigust. Kohtuotsus on põhistamata, eksitud on faktilistes asjaoludes ning tegelike asjaoludega on kohtu seisukohad vastuolus. Asjakohatud on otsuses tehtud viited riigivastutuse seadusele ja võlaõigusseadusele. Väidetav kahju tekitati enne 01.01.2002 ning asja lahendamisel oleks olnud kohane kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid. Kauplemisloa väljaandmise küsimuses on olemas jõustunud kohtuotsus (13.03.2000 nr 3541/2000) ning menetlus õigusvastasuse tuvastamise küsimuses tuleb HKMS § 24 lg 1 p 4 1 alusel lõpetada, mida vastustaja kohtult ka palus, kuid millise taotluse kohus tähelepanuta jättis. Kaebaja ei omanud 02.04.1993 – 31.12.1998 kauplemisluba ega esitanud 17.12.1998 taotlust kauplemisloa pikendamiseks, nagu väidab kohus. Tallinna Linnavolikogu 30.06.1994 määruse nr 12 järgi anti välja tegevusload. Kaebajale oli 15.06.1998 antud tegevusluba kuni 31.12.
  2. Kauplemislubasid hakati väljastama Tallinna Linnavalitsuse 29.12.1998 määrusega nr 84 kinnitatud juhendi alusel alates 01.01.
  3. Viidatud õigusaktid sätestasid erinevad nõuded esitatavate dokumentide ja loa väljastamise korra suhtes. Kaebaja poolt 17.12.1998 esitatud taotlus tuli lahendada ja lahendati määruse nr 84 alusel. Kuna õigusaktid taotluse lahendamise tähtaega ei sätestanud, oli vastustaja õigustatud lahendama selle ühe kuu jooksul, so hiljemalt 17.01.
  4. Nimetatud tähtajaks oli kaebaja oma kaubandustegevuse Linnamäe tee 61 ruumides lõpetanud ja seda vastustajast mitteolenevatel põhjustel. Halduskohus ei tuvastanud vastustaja tegevuse õigusvastasust korralduse nr 94 andmisele eelnenud menetluses. Alusetu, meelevaldne ja põhjendamatu on halduskohtu seisukoht, et linnaosavalitsuse poolt 05.02.1999 antud kauplemisloa väljastamisest keeldumise korraldus oli õigusvastane ja põhjustas kaebaja kaubandustegevuse lõpetamise ja selle tulemusena väidetava kahju tekkimise. Kohus ei märkinud ega põhjendanud, millistest asjaoludest ja tõenditest lähtuvalt ta eeltoodud seisukohale jõudis. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et kui kaebaja oli likvideerinud oma kaupluse juba 30.12.1998 käskkirjaga (so tegevusloa kehtivuse ajal) muul käskkirjas toodud põhjusel ja koondanud viimased töötajad (valvurid) 15.01.1999, siis puudub alus väita, et ta lõpetas tegevuse 05.02.1999 korralduse nr 94 tõttu. Kaebaja poolt kahju hüvitamise nõude aluseks toodud väide, et 17.12.1998 taotlusega koos esitas ta linnaosavalitsusele kõik nõutavad dokumendid, on ebaõige ja tõendamata. Kui kaebaja väidab, et sai loa andmisest keeldumisest teada 30.12.1998, siis on tema poolt ebamõistlik ja loogikavastane lõpetada kaubandustegevus keeldumisest teadasaamise päeval ilma asjaolusid uurimata ja keeldumist vaidlustamata. Kaubandustegevuse lõpetamist kaebajast endast johtuvatel majanduslikel kaalutlustel, kuivõrd see tootis kahjumit, tõendab kaupade allahindluste läbiviimine juba 01.12.
  5. Kui kaebaja tegelik soov oleks olnud kauplemisluba saada, siis oleks ta loa taotluse lahendamisega viibimise 4
(11)3-03-11 ajaks rakendanud töötajate suhtes teisi võimalusi, et jätkata nendega tööd pärast loa saamist. Vastustajale oli teada, et kaebaja on teinud renditud ruumides ümberehitustöid, millest ka linnaosavalitsuse töötaja P nõue 17.12.1998 kauplemisloa taotluse toonud kaebaja esindajale esitada kasutusluba. Kui kaebaja oleks sellele nõudele reageerinud ja kasutusloa esitanud, oleks ka tema taotlus koheselt läbi vaadatud. 05.02.1999 saadeti kaebajale kiri, milles selgitati, et kauplemisluba ei saa anda, sest esitamata on kasutusluba. Kaebaja kasutusloa nõudmist ei vaidlustanud, kuid ka kasutusluba ei esitanud. Eeltoodu alusel pole põhjendatud kohtu seisukoht, et kauplemisloa väljaandmisest keeldumiseks polnud õiguslikku alust. Saamata jäänud tulu hüvitamise periood 01.01.1999 - 17.05.2000 on valitud meelevaldselt. Kui kaebaja leiab, et kauplemisloa andmata jätmine täiendavate dokumentide mitteesitamise põhjendusel oli õigusvastane, siis jääb arusaamatuks, kuidas sai vastustaja õigusvastane tegevus lõppeda 17.05.2000 olukorras, kus kaebaja nõutavaid dokumente ikkagi ei esitanud. Kahju saamata jäänud tulu näol tuvastamiseks on asjas tehtud kaks raamatupidamisekspertiisi ning mõlemad eksperdid tuvastasid kaebaja korrigeeritud kasumiaruandes toodud puhaskasumi arvestuse ekslikkuse. Kohus tsiteeris ekspertide selgitusi istungil, kuid jättis ekspertiisiaktide järeldused käsitlemata ega põhjendanud, millest lähtuvalt ja millistel kaalutlustel on mõistlik saamata jäänud tulu arvestamisel võtta aluseks ekspert P. Kann Smirnovi nn alternatiivvariandi. Eksperdi kohtuistungil antud selgitustest järeldub, et ta on 1 kuu kasumi 44 573 kr välja toomisel võtnud aluseks tulu, mida sai kaebaja rendipinna edasirentimisest (mis olid küll vormistatud koostöölepingutena) teistele kaubandusega tegelevatele firmadele ja mis ei ole üldse käsitletav kaubandustegevusena, kaupade müügiga seotud tuluna ega ole seotud kaebajal kauplemisloa olemasoluga. Kaebaja sai ruume teistele firmadele kasutusse anda ilma ise kauplemisluba omamata, sest iga kaupleja pidi omama iseseisvat kauplemis(tegevus)luba. AS Tabal 1998. aasta raamatupidamise aastaaruandes puudub informatsioon koostöölepingute alusel saadava tulu kajastamise põhimõtete kohta. Kaebaja väidetud kahju saamata jäänud tulu näol saab olla seotud vaid Linnamäe tee 61 ruumides kaubandustegevusest saadava tuluga, mitte muust äritegevusest saadava tuluga, mida aga kaebaja ja kohus ainult arvestanud ongi. AS Tabal ärikasum oli aastatel 1997 ja 1998 negatiivne. Kuna kaebaja ei tootnud 1998 majandusaastal kasumit kaubandustegevusest, siis pole põhjust rääkida tal kahju tekkimisest kaubandustegevusest saamata jäänud tulu näol. Viidatud raamatupidamise ekspertiiside järelduste kohaselt on need tehtud piiratud informatsiooni põhjal. Ekspertarvamustest järeldub aga, et kaubandusest loobumine ning keskendumine teistele ärivaldkondadele parandas AS Tabal jätkusuutlikust ning kui seisuga 31.12.1998 moodustas AS Tabal aktsiakapital 1 750 000 kr ning omakapital 710 813 kr, siis seisuga 31.12.2002 oli omakapital juba 2 330 249 kr. Kaebaja ei saanud tegelikult jätkata kaubandustegevust Linnamäe tee 61 ruumides, sest rendileandjal olid talle tõsised pretensioonid seoses võlgnevustega. Samuti on Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2003 jõustunud otsusega tsiviilasjas nr 2-2/396/03 tuvastatud, et AS Lasnamäe-S kasutab rentnikuna samu mitteeluruume alates 13.11.1998 V.A.O. Grupp OÜga sõlmitud lepingu alusel ning kaebaja nõue valduse taastamiseks on jäetud rahuldamata. Arusaamatu on, kuidas oleks kaebajal olnud võimalik tegeleda kaubandusega ja saada sellelt kasumit, kui tal puudub ruumide valdus. Kui puuduvad ruumid kauplemiseks, siis ei saa anda ka kauplemisluba. Kui kaebajal polnud ruumide valdust, siis ei oleks saanud ta neid koostöölepingute alusel kolmandatele isikutele kasutusse anda ega sellelt tulu, millest kohus kahjuhüvitise väljamõistmisel lähtus, teenida. Kuna kaebaja lõpetas Linnamäe tee 61 ruumides kaubandustegevuse vastustajast mitteolenevatel põhjustel, siis on kohus põhjendamatult rahuldanud kahju hüvitamise 5
(11)3-03-11 nõude ka töötajate koondamisega ja kaupade allahindlusega seoses. Kohus jättis tähelepanuta vastustaja vastuväited, et allahindlusega alustati juba nädalaid enne kauplemisloaga seonduva probleemi tekkimist ning kaebaja enda 30.12.1998 käskkirja kohaselt kohustus ta vabastama kaupluse ruumid kahe nädala jooksul käskkirja andmisest. Samuti nähtub haldusasja juurde võetud kauba aruannetest, et alla hinnati ehituskaup ning
  1. detsembris oli ehitusosakonna käive väga väike. Ehituskaup ei peaks niisama lihtsalt oma väärtust kaotama, mistõttu on alust arvata, et tegemist võis olla mittemüüdava kaubaga, mis oleks tulnud alla hinnata ka ilma tegevuse lõpetamiseta. AS Tabal leidis kohtuotsuse õige olevat ning palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on kohus lähtunud õigetest faktilistest asjaoludest. Sisulist tähendust ei oma, kuidas nimetatakse kauplemisõigust andvat dokumenti - kauplemisloaks või avaliku kauplemise tegevusloaks. Oluline on, et AS-le Tabal oli vastustaja alates 02.04.1993 järjepidevalt väljastanud dokumendi, mis võimaldas tal Linnamäe tee 61 ruumides kauplemisega tegeleda. Apellandi väited menetluse lõpetamise aluste kohta ei ole asjakohased. Kohtuotsus ei ole vastuoluline. Apellant leiab ebaõigesti, et kohus on otsuse kahju väljamõistmises rajanud ainult 05.02.1999 korralduse õigusvastasusele. Kohus andis hinnangu ka apellandi tegevusele, mis eelnes kauplemisloa väljaandmisest keeldumisele. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja lõpetas kauplemise mitte vabal tahtel, vaid seoses kauplemisloa andmisest keeldumisega. Tallinna Linnavalitsuse määrus nr 84, mille alusel väidetavalt nõuti kasutusloa esitamist, võeti vastu alles 29.12.
  2. Seega ei saanud Lasnamäe LOV nõuda kasutusluba detsembri keskel esitatud taotluse lahendamiseks. Kohus asus sisuliselt seisukohale, et kauplemisloa andmisest keeldumine oli õigusvastane nii taotluse esitamise ajal 17.12.1998 kehtinud korra kui ka 1.jaanuarist 1999 kehtima hakanud korra kohaselt. Veel oktoobris 1998 kuulus ehitis Tallinna linnale ning kui ehitisel kasutusluba oli, pidi see olema apellandil endal. Kaebaja oli sunnitud andma 30.12.1998 käskkirja ja likvideerima kaupluse seetõttu, et talle teatati samal päeval suuliselt kauplemisloa andmisest keeldumisest. Kaebaja asus seejärel tegutsema viisil, mis võimaldas kõige paremini tekkivat kahju vähendada. Õiguslikku tähendust ei oma, kas käskkiri koostati 30.12.1998 või oleks see koostatud näiteks 18.01.
  3. Kaebaja pole kunagi pidanud kasutusloa nõuet seaduslikuks. Lasnamäe LOV avaldas esmakordselt 17.05.2000 kirjaga valmisolekut täita halduskohtu otsus ja loa taotlus uuesti läbi vaadata. Sellest ajast oleks kaebajal olnud teoreetiliselt võimalus kauplemisluba saada, kui teda poleks vahepeal renditud ruumist välja tõstetud. Väär on apellatsioonkaebuses esmakordselt mainitu, et kaebaja kaotas valduse ruumidele juba enne kaupluse likvideerimist. AS Tabal kaotas ruumide valduse veebruaris
  4. Ruumide remondiks ettevalmistamisega tegeles kaebaja kauplemisloa puudumise tõttu. Kui kauplemisluba oleks antud, poleks ta lähima kolme aasta jooksul kindlasti remonti alustanud. Kohtuotsuses tehtud viited riigivastutuse seadusele ja võlaõigusseadusele ei ole toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit. Kohtu viidatud normides sisalduvad kahju hüvitamise üldised põhimõtted, milliseid kohaldati ka enne RvastS ja VÕS kehtima hakkamist. Saamata jäänud tulu on alati oletuslik suurus ning seetõttu ongi kohtul õigus esitatud tõendite pinnalt teha kindlaks tõenäosus. Vastupidiselt apellandi väidetule on kohus kahju suuruse arvestuse valikut põhjendanud. Väär on apellandi märkus, et koostöölepingud on tegelikult rendilepingud. Ükski koostööpartneritest ei omanud iseseisvat kauplemisluba ning koostööpartnerid ise nimetatud pinnal ei kaubelnud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6
(11)3-03-11 Kaebaja väidab talle kahju tekitatud olevat ajavahemikus 01.01.1999 - 17.05.2000 ning kaebus on kohtule esitatud 06.07.
  1. Seega nõuab kaebaja enne RvastS jõustumist tekitatud kahju hüvitamist. Enne 01.01.2002 tekitatud kahju hüvitamist reguleerisid TsK §-d 448-451, hüvitatava kahju mõiste andis TsK § 222 ning kahju hüvitamist vähendavad või välistavad asjaolud olid toodud TsK §-s
  2. Nimetatud sätteid tulebki käesoleva vaidluse puhul kohaldada. TsK § 450 lg 1 ja § 448 järgi peab kahju hüvitamise nõude tekkimiseks kindlaks tegema, kas kaebajal on tekkinud kahju, kas väidetav kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse tulemusena, kas tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel on põhjuslik seos ning kas ei esine aluseid vastutuse piiramiseks. Ringkonnakohtu hinnangul annavad käesolevas asjas tuvastatud asjaolud ja tõendid kogumis alust järeldada, et haldusorgani tegevus oli õigusvastane ja tekitas kaebajale varalist kahju ning aluseid vastutuse piiramiseks ei esine. Kahjunõude esitamise Tallinna linna vastu tingis kaebaja väitel asjaolu, et Lasnamäe LOV keeldus ilma seadusliku aluseta kaebajale varem korduvalt väljastatud kauplemisloa (tegevusloa) pikendamisest (uue andmisest), mille tõttu pidi kaebaja lõpetama renditud ruumides Linnamäe tee 61 kauplemise ja kandma seeläbi nii otsest kahju töötajatele makstud koondamishüvitiste ja tasude, mahakantud/allahinnatud kaupade väärtuse, asendusruumide rendi jne näol kui ka ilma jääma võimalikust tulust. Seega leiab kaebaja, et talle on kahju tekitatud loa pikendamata jätmisega. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et tähendust ei oma asjaolu, kas kaebaja poolt taotletud ja vastustaja poolt väljastatavat haldusakti nimetatakse kauplemisloaks (alates 01.01.1999) või avaliku kauplemise tegevusloaks (kuni 31.12.1998). Vaidlust ei ole selle üle, et ilma kauplemisõigust andva haldusaktita polnud kaebajal võimalik renditud ruumides kaubelda, et selline haldusakt kaebajal oli tähtajaga kuni 31.12.1998 ning et uut luba, vaatamata 17.12.1998 esitatud taotlusele, talle ei väljastatud. Ringkonnakohus jääb samas asjas 04.12.2002 tehtud lahendis avaldatu juurde, mille kohaselt ei saa kahjunõude puhul pidada oluliseks, et loa pikendamata jätmine väljendus alguses pikendamisega viivitamises ja seejärel keelduva haldusakti kirjalikus vormistamises (Lasnamäe LOV 05.02.1999 korraldus nr 94). Kui kaebaja väidab, et talle on kahju tekitatud loa andmisest alusetu keeldumisega ja kahju on tekkinud osaliselt juba haldusmenetluse käigus menetluse eeldatava tulemuse kohta eitava seisukoha avaldamise ja küsimuse lahendamisega viivitamise tõttu, ja osaliselt õigusvastase haldusaktiga, siis kahjunõude lahendamiseks tuleb kohtul kontrollida, kas kaebajal oli õigus 17.12.1998 esitatud avalduse alusel tegevus(kauplemis)luba saada ja kas kaupluse likvideerimine renditaval pinnal Linnamäe 61 oli tingitud vastustaja õigusvastasest tegevusest või jäeti luba väljastamata kaebajast endast sõltuvatel asjaoludel ja kaubandustegevuse likvideerimine alates 01.01.1999 oli kaebaja enda vaba otsustus. Tuvastatud asjaolude kohaselt üüris kaebaja Linnamäe tee 61 rendipinda kaubandustegevuseks alates aastast
  3. Kaubandustegevuseks loa andmine oli kuni 31.12.1998 reguleeritud Tallinna Linnavolikogu 30.06.1994 määrusega nr 12 „Avaliku kauplemise ja teenindamise tegevuslubadest“ ja alates 01.01.1999 Tallinna Linnavalitsuse 29.12.1998 määrusega nr 84 kinnitatud „Kauplemislubade väljaandmise juhend Tallinnas“. Kohtule pole esitatud ühtegi kaebajale antud tegevusluba ega ka 17.12.1998 avaldust loa pikendamiseks (uue andmiseks), kuid nagu eelpool märgitud, pole vaidlust selle üle, et kuni 31.12.1998 kaebajal selline luba oli ning 17.12.1998 ta avalduse loa pikendamiseks esitas. Apellandi väitel kaebaja 17.12.1998 loa andmise taotlust tuli menetleda linnavalitsuse määrusega nr 84 kinnitatud juhendi järgi ja kaebajale ei saanud kauplemisluba anda põhjusel, et esitamata oli ehitise kasutusluba (juhendi p 2.2.5 ja 2.3.1), millisest asjaolust 7
(11)3-03-11 teavitati kaebajat suuliselt juba taotluse vastuvõtmisel ja millist puudust kaebaja ei kõrvaldanud. Juhendi p 2.2.5 kohaselt tuleb kauplemisloa taotlemiseks esitada loa väljaandjale taotlus koos äriruumi või –rajatise omandi- või valdusõigust ja kasutamisõigust tõendavate dokumentidega (rendileping, dokumendid vastavalt planeerimis- ja ehitusseaduse nõuetele jms) ning p 2.3 ja 2.3.1 kohaselt kauplemisloa väljaandmisest keeldutakse, kui loa taotlemisel esitatud dokumentidest ei selgu müüja õigus tegeleda vastava kauba või teenuse müügiga taotlusel näidatud müügikohas. Samuti märkis vastustaja, et kasutusloa nõue tulenes ka linnavolikogu määrusega nr 12 kinnitatud „Avaliku kauplemise ja teenindamise tegevuslubade rakendamise eeskiri Tallinnas“ punktist 6.4, mis sätestas, et tegevusloa taotlemiseks tuleb loa väljaandjale esitada kauplemisruumide või teenuste osutamiseks kasutatavate ruumide või maa-ala kasutamisõigust tõendav dokument. Õige on apellandi väide, et kasutusloa nõue tulenes Juhendi punktist 2.2.5 ja kasutusloa esitamata jätmise tagajärjeks oli kauplemisloa andmisest keeldumine. Ringkonnakohus on aga seisukohal, et kaebaja poolt 17.12.1998 esitatud avaldust tuli vastustajal menetleda menetlustoimingu tegemise ajal kehtinud korra kohaselt, so linnavolikogu 30.06.1994 määrusega nr 12 kehtestatud eeskirja järgi. Eeskirja punktist 6.4 ehitise kasutusloa esitamise nõuet ei tulenenud ning seega vastava nõude esitamine kaebajale oli ebaseaduslik. Kuna muid puudusi talle ette ei heidetud, siis kuni 31.12.1998 kehtinud korra alusel kaebaja taotletud loa pikendamata jätmiseks polnud alust ning vastustaja poolt loa andmisega viivitamine ja loa andmisest keeldumine oli õigusvastane. Ringkonnakohus osundab ka asjaolule, et kuna ruumide rendileandjaks oli vastustaja, siis pidi ka ehitise kasutusluba vastustajal endal olemas olema ning polnud mõistlikku põhjust hakata seda kaebajalt nõudma. Kaebaja poolt väidetavalt omavoliliselt teostatud ümberehitiste kohta pole esitatud ühtegi tõendit. Usutav on kaebaja väide, et kauplemisloa pikendamisest keeldumise tegelikuks põhjuseks oli linnaosavalitsuse ja kaebaja vaheline erimeelsus rendi(kütte)võla olemasolu üle. Õigusaktid ei näe aga ette, et kauplemisõigust andva dokumendi väljastamisest võib keelduda põhjusel, et rentnik ei täida kehtiva lepingu tingimusi. Põhjendatud pole apellandi seisukoht, et kuna Lasnamäe LOV 05.02.1999 korraldus nr 94 on läbinud kohtuliku kontrolli, siis tuleb lugeda, et kauplemisloa andmise kohta on olemas jõustunud kohtuotsus ning menetlus õigusvastasuse küsimuses lõpetada HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel. Kahju hüvitamise taotlemisel ei pea eraldi õigusvastasuse tuvastamise nõuet esitama ja kaebaja polegi seda teinud. Apellandi viidatud halduskohtu 13.03.2000 otsusega nr 3-541/2000 tuvastati korralduse nr 94 õigusvastasus selle motiveerimatuse ja kontrollimatuse motiivil. Korralduse nr 94 andmise õigusliku alusena on viidatud Tallinna Linnavalitsuse 29.12.1998 määrusele nr 84, mistõttu kohus viidatud kohtulahendis ainult nimetatud määrust käsitleski. Kohus ei võtnud kõnealuses kohtuasjas seisukohta küsimuses, kas 17.12.1998 esitatud loa andmise taotlust tuli haldusorganil menetleda kuni 31.12.1998 kehtinud Tallinna Linnavolikogu 30.06.1994 määruse nr 12 või alates 01.01.1999 kehtima hakanud Tallinna Linnavalitsuse 29.12.1998 määrusega nr 84 kehtestatud korra kohaselt ega andnud sisulist hinnangut küsimustes, kas haldusorganil oli kohustus kaebaja taotletud luba pikendada ning kas linnaosavalitsus jättis õigusvastaselt kauplemisloa pikendamata või oli pikendamata jätmine tingitud kaebajast. Kaebaja väidab, et soovis renditud pinnal kauplemist jätkata ka pärast 31.12.1998, mida tõendab ka 17.12.1998 linnaosavalitsusele esitatud kauplemisloa pikendamise avaldus, ning 1998 lõpus Linnamäe tee 61 asuva kaupluse likvideerimise ainukeseks põhjuseks oli kauplemisõigust andva dokumendi pikendamata jätmine. Vastustaja kaebajale vastu vaieldes pole vastupidist tõendanud. Asja materjalidest küll nähtub, et kaebajal oli lahkarvamusi ja erimeelsusi ka uue rendileandjaga (kellele vastustajaga sõlmitud rendileping üle läks), kuid ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski dokument (ka tõendid 8
(11)3-03-11 kogumis mitte) piisavalt alust järeldada, et kaebaja loobus kaupluse pidamisest põhjusel, et ta ei soovinud enam renditud pinnal kaubelda varasemast tunduvalt kõrgema rendi nõudmise või ruumide remondi kavatsuse tõttu. Selliseks järelduseks ei anna alust ka kaebaja rõhutatud asjaolud, et kaupade allahindlustega alustati juba
  1. a. detsembri alguses ning töötajad koondati, selle asemel, et rakendada nende suhtes muid töölepingu seaduses sätestatud võimalusi. Esimese astme kohus ei tuvastanud põhjuslikku seost detsembrikuiste allahindluste ja vastustaja tegevuse õigusvastasuse vahel ning kaebaja pole kohtuotsust apelleerinud. Kaebaja väitel, millele apellant vastuväiteid ei esitanud, teatati talle suuliselt 1998 lõpus, et kauplemisluba ei pikendata. Taolises olukorras pole põhjust ette heita kaebajale, et ta koondas kaupluse töötajad, mitte ei saatnud nad töömahu ajutise vähenemise põhjendusega osaliselt tasustatavale puhkusele. Õige pole apellandi väide, et kaebaja kaotas ruumide valduse 13.11.
  2. Ühegi kohtuotsusega pole sellist asjaolu tuvastatud. Nimetatud kuupäeval sõlmitud lepinguga andis V.A.O. Grupp OÜ AS-le Lasnamäe-S rendile samad mitteeluruumid, mida rentis AS Tabal Tallinna linnaga 30.04.1993 sõlmitud lepingu alusel, kuid pole tõendatud, et kaebaja valdus rendiobjektile lõppes enne 26.01.1999 (asja materjalide kohaselt vahetas AS Lasnamäe-S sel päeval ukselukud). Usutav on ka kaebaja väide, et valduse sai uus rendileandja ära võtta vaid seetõttu, et kauplemist ruumides loa puudumise tõttu ei toimunud. Eeltoodu alusel on põhjendatud ja õige esimese astme kohtu seisukoht, et AS Tabal poolt kaubandustegevuse lõpetamise Linnamäe tee 61 ruumides põhjustas vastustaja õigusvastane tegevus ning kaupluse likvideerimisega tekitati kaebajale varaline kahju töötajatele makstud tasude/koondamishüvitiste näol summas 70 192,15 kr ja jaanuarisaprillis 1999 tehtud kaupade allahindlustega/mahakandmistega summas kokku 96 970,60 kr. Nimetatud summade suurusele pole vastustaja vastu vaielnud. Kaebaja väitel on talle tekitatud kahju ka saamata jäänud tulu näol. Kaebaja poolt saamata jäänud kasumi nõudmine perioodi 01.01.1999-17.05.2000 eest on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Nagu eelpool märgitud, seiskus kaebaja kaubandustegevus renditud ruumides vastustaja ebaseadusliku tegevuse tõttu alates 01.01.1999 ning alles 17.05.2000 avaldas Lasnamäe LOV valmisolekut nõutavate dokumentide olemasolul kauplemisluba välja anda. Kuivõrd selleks ajaks oli AS Lasnamäe-S saatnud kaebajale teate rendilepingu ühepoolsest lõpetamisest alates 02.02.1999 ning kaebajal polnud enam ka ruumide valdust, siis polnud tal ka võimalik taotleda kauplemisloa andmise menetluse uuendamist. Kauplemisloa taotluse esitamise ajal oli kaebajal nii kehtiv rendileping kui ka ruumide valdus ning puudub alus arvata, et loa olemasolu korral poleks ta jätkanud kaubandustegevust renditud ruumides. Rendileping nägi ette rentniku, so kaebaja, remondikohustuse ja asja materjalidest nähtub, et ruumide remonti kavandas nii uus rendileandja kui ka kaebaja ise. Kaebaja enda väitel oli aga tema kavatsus teha remonti tingitud kauplemisloa pikendamata jätmisest ning vastupidist ei ilmne ühestki haldusasja juurde võetud dokumendist. Eeltoodu alusel on eksitav apellandi väide, et ruumide puudumise tõttu poleks saanud kaebaja nimetatud ajavahemikul (01.01.1999-17.05.2000) kaubelda ega tulu teenida. Kaebaja on saamata jäänud tulu arvestuse aluseks võtnud 1998.a korrigeeritud kasumiaruande, mille kohaselt oli tema puhaskasumiks
  3. aastal 743 090 kr ehk 61 924 kr kuus. Kohus lähtus hüvitise suuruse 44 573 kr kuus määramisel eksperdi (vannutatud audiitor Piret Kann Smirnov) pakutud nn alternatiivvariandist, võttes aluseks kaebaja poolt seisuga 31.12.1998 sõlmitud koostöölepingute järgse igakuise müügitulu 53 640 kr miinus kaebaja poolt rendileandjale igakuiselt tasutud rendimakse 9 067 kr. Kohtutoimikus olev auditeeritud raamatupidamise aruanne, mis on tunnistatud vannutatud audiitori L. Karolin Tiits poolt õigesti koostatuks ning AS Tabal juhatuse ja nõukogu poolt kinnitatud, näitab
  4. aasta kasumit 173 448 kr ning see aruanne on esitatud ka äriregistrile. Kaebaja väitel 9
(11)3-03-11 on ta korrigeerinud oma 1998. aastaaruandes esitatud puhaskasumit 173 448 kr saamata jäänud tulu arvestuses 569 642 kr võrra suuremaks, saadeski korrektsiooni tulemusena aastakasumiks 743 090 kr. Asjas on tehtud kaks raamatupidamise ekspertiisi. Kumbki ekspert ei aktsepteerinud täies ulatuses korrigeeritud kasumiaruannet ja mõlemad olid seisukohal, et objektiivse kaubandusliku tegevuse ärikasumi tuvastamiseks on vajalik elimineerida mittekaubanduslikku tegevust puudutavad tulud-kulud ning et 1998.a. AS Tabal kasumiaruande ärikasum ei pruugi kajastada kaubandusliku äritegevuse tulemust õigesti. Ühtne ja ühene seisukoht küsimuses, mida saaks puuduliku informatsiooni (kaebaja väitel eksperdi jaoks ettevalmistatud dokumendid varastati) tingimustes võtta saamata jäänud tulu arvestuse aluseks, ekspertidel puudus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole õige kaebaja saamata jäänud tulu arvestuse aluseks võtta koostöölepingute järgset müügitulu. Selle variandi kasutamise eelduseks oleks kaebaja sõlmitud koostöölepingute muudatusteta jätkuv toimimine ning AS Tabal poolt rendileandjale igakuiselt tasutava rendisumma 10 kr/m2 samaks jäämine ka lähiaastatel. Asja materjalidest aga nähtub, et rendileandja teatas kaebajale 13.11.1998 kirjaga, et alates 04.12.1998 on uueks renditariifiks 200 kr/m2, millele lisandub käibemaks. Kuigi rendileping ega seadus ei näinud ette, et rendileandja võiks ühepoolse otsusega renti suurendada, ei saa renditariifi muutumist vaidlusalusel perioodil siiski välistada. Samuti järeldab ringkonnakohus Tallinna Linnavalitsuse 29.12.1998 määrusega nr 84 kinnitatud juhendist, et kauplemisluba peab omama iga müügikoht, mistõttu ei saa ka eeldada enne nimetatud määruse kehtestamist sõlmitud koostöölepingute jätkuvat toimimist. Kõnealuste koostöölepingute järgi kasutavad lepingu pooled ühiselt AS Tabal poolt renditavaid ruume Linnamäe tee 61 mõlemapoolsete kaubanduseesmärkide saavutamiseks ning AS Tabal kohustub tagama lepingupartnerile võimaluse kaubelda lepingu lisas 1 toodud kaupadega lepingus märgitud suurusega pinnal, samuti võimaldama kasutada kaupluse üldisi ruume, tagama elektrienergiaga varustuse, keskkütte olemasolu jne ning mitte konkureerima ise lepingu lisas 1 märgitud kaupade osas, koostööpartner aga kohustub tagama tema poolt kasutataval pinnal häireteta kauplemise ja teenindamise kogu kaupluse lahtioleku ajal ning tasuma AS-le Tabal igakuuliselt kompensatsiooni kauplemistuludest loobumise eest + valve-, koristamise-, kommunaal- ja muud kulud. Kaebajaga 30.04.1993 sõlmitud rendilepingu p 2.5 sätestas, et rentnik on kohustatud kasutama renditud ruume kaupluse otstarbel ning renditud ruumide (sh osaline) allrendile või muul alusel kasutusse andmine võib toimuda üksnes nende ruumide rendile andmise otsustanud organi eelneval nõusolekul. Vaidlust ei ole selle üle, et sellist nõusolekut pole vastustaja kaebajale andnud. Tallinna Linnavolikogu 30.06.1994 määruse nr 12 Lisa p 1 järgi avaliku kauplemise ja teenindamise tegevusluba on dokument, millega antakse juriidilisele või füüsilisele isikule õigus kaubelda, toitlustada, osutada elanikele teenuseid ning individuaaltellimuste järgi valmistada, parandada ja hooldada tarbeesemeid Tallinna linna haldusterritooriumil. Tallinna Linnavalitsuse 29.12.1998 määrusega nr 84 kinnitatud kauplemislubade väljaandmise juhendi p 1.1 järgi on kauplemisluba dokument, mis tõendab, et müüja on nõuetekohaselt registreeritud ning tal on õigus loal näidatud aadressil ning tingimustel müüa kaupu ja/või osutada teenuseid. Seega annab tegevus(kauplemis)luba isikule õiguse tegeleda kaubandustegevusega kaubelda ja teenust osutada. Koostöölepingute alusel osa renditud pinnast teise isiku kasutusse andmine ei ole kauplemine ega teenuse osutamine ega nõua ka tegevus(kauplemis)luba. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus ka seisukohal, et kauplemistuludest loobumise eest saadav kompensatsioon ei ole käsitatav kaubandustegevusest saadava tuluna ning kaebaja väidetud kahju koostöölepingutest saamata jäänud tulu näol pole põhjuslikus seoses vastustaja õigusvastase tegevusega. Saamata jäänud tulu on valdavalt hinnanguline küsimus ning ka käesoleval juhul pole kohtule esitatud materjalide ega ka ekspertarvamuste põhjal võimalik kaebaja kahju 10
(11)3-03-11 saamata jäänud tulu näol täpselt välja tuua. Kahju hüvitamine ei tohi aga olla kannatanu rikastumise allikaks ning eesmärgiks ei saa olla ka õigusvastaselt käitunud vastustaja karistamine. Ringkonnakohus on seisukohal, et saamata jäänud tulu tõenäolise suuruse kindlaks tegemiseks tuleb aluseks võtta mitte kaebaja poolt hiljem korrigeeritud, vaid auditeeritud ja äriregistrile esitatud 1998. aastaaruandes esitatud puhaskasum 173 448 kr, millest ühe kuu puhaskasum on 14 454 kr. Kohtule pole esitatud tõendeid, et vaidluse all oleval perioodil oleks kaebaja arendanud kaubandustegevust mujal kui Linnamäe tee 61 asuval rendipinnal. Samuti ei anna asjas kogutud tõendid alust järeldada, et kasum on saadud mittekaubanduslikust tegevusest. Seega moodustab kaebajal saamata jäänud tulu 238 491 kr (16,5 kuud x 14 454 kr) ning hüvitatav kahju on kokku mitte 902 617, 25 kr, nagu ekslikult leidis esimese astme kohus, vaid 405 653,75 kr (238 491+70 192,15 +96 970,60). Eeltoodu alusel muudab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsust väljamõistetud kahju suuruse ja menetluskulude osas. Kaebaja taotles kahju hüvitamist summas 1 557 619,35 kr ning menetluskulude hüvitamist summas 96 813,10 kr. Proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osale (ca 30 %) tuleb vastustajal hüvitada kaebajale menetluskuludena 29 043 kr. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud jätab ringkonnakohus menetlusosaliste enda kanda. Kohtunikud Oliver Kask Ruth Virkus Silvia Truman 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.