← Eesti

3-05-89/18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. detsember 2007, Tallinn Haldusa

§ 5lg 1 p 5 alusel erastada, kui hoonet ei oleks õigusvastaselt tagastatud.

Elamu on käesolevaks ajaks edasi müüdud kolmandale isikule ja renoveeritud ning korteri erastamine ei ole enam võimalik. Kaebajale on tekitatud kahju, mis seisneb saamata jäänud tulus, s.o renoveerimata korteri turuhinnas 1 320 000 kr, millest tuleb maha arvestada eluruumi erastamiskulud 19 208 kr ja hoone omaniku poolt kompenseeritud 80 500 kr. EELK ei saa olla õigustatud subjektiks X tn 13 asuva vara suhtes, sest kinnistusraamatu kande, samuti natsionaliseerimise dokumentide järgi oli vara endine omanik Eestimaa Evangeelne Luteriusu Õpetajate Selts. Kiriku ja seltsi vahel puudub õiguslik seos. Kaebajale teadaolevalt likvideeriti selts õigusjärgluseta

  1. Seltsi ei ole ORAS § 7 lg 1 p 4, § 9 lg 1 ja 2 kohaselt tunnistatud kohtuotsusega omandireformi õigustatud subjektiks. Isegi kui seltsi vara suhtes on omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud õigesti luterlik kirik, on vara tagastatud ebaõigesti, sest esiteks taotles kirik kõnealuse vara kompenseerimist, mitte tagastamist, ning teiseks purunes hoone arhiividokumentide kohaselt
  2. a märtsipommitamises pea täielikult ega ole seega endisel individualiseeritaval kujul säilinud.
  3. Tallinna Halduskohtu
  4. detsembri
  5. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli kaebaja subjektiotsusest ja vara tagastamisest teadlik juba
  6. aastal ning tal oli võimalik väidetud kahju ära hoida otsuste õigeaegse vaidlustamisega. Kaebaja seda ei teinud. Ta küll esitas kaebuse, kuid jättis selle puudused kõrvaldamata. Kaebuse tagastamise määrust kaebaja ei apelleerinud. Tuvastatud ei ole vastustajate süü väidetava kahju tekkimises. Käesoleva haldusasja raames ei saa tagasiulatuvalt ümber lükata subjektiotsust ega AS Ristart eksperthinnanguga tuvastatud asjaolu, et vara oli säilinud endisel individualiseeritaval kujul. EELK tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks Tallinna Linnakohtu
  7. septembri
  8. a otsusega. Otsus on jõus ja täitmiseks kohustuslik. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
  9. T. Pärnpuu apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt loeti ringkonnakohtu ja Riigikohtu lahenditega kahju hüvitamise nõue tähtaegseks. Seetõttu ei oleks halduskohus pidanud keskenduma sellele, kas kaebajal oli võimalik varem kaitsta oma huve efektiivsemalt. Kohus oleks pidanud selgitama, kas X tn 13 asuva vara tagastamine oli õiguspärane. EELK polnud kõnealuse vara omanik ega õpetajate seltsi õigusjärglane. Linnakohtu
  10. septembri
  11. a otsus ei anna EELK-le õigust taotleda tagasi teise isiku vara. Arhiiviandmetest nähtub, et X tn 13 kinnistu kuulus Tallinna linna ja õpetajate seltsi segaomandisse. Seega kahjustati krundi tagastamisega ka linna huve.
  12. Tallinna Linnavalitsuse ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt on vaidlustatud õigusaktid õiguspärased, õigeks vastustajaks on Eesti riik, esmase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmise tõttu ei ole kaebajal õigust nõuda kahju hüvitamist ning väidetava kahju suurus on ülepaisutatud.
  13. Tallinna Ringkonnakohtu
  14. oktoobri
  15. a otsusega tühistati halduskohtu otsus ning tehti uus otsus, millega rahuldati kaebus osaliselt, mõistes kaebaja kasuks Tallinna linnalt hüvitisena välja 590 600 kr. 2

(7)3-05-89
  1. Riigikohtu
  2. mai
  3. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-10-07 rahuldati Tallinna Linnavalitsuse ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ning T. Pärnpuu kassatsioonkaebused ja tühistati ringkonnakohtu otsus. Otsus saadeti uuesti läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Apellatsioonkaebust uuesti läbi vaadates selgitab ringkonnakohus esmalt, kes oleks vaidlusaluse vara tagastamata jäämise korral saanud seda erastada ja kuidas see asjaolu mõjutab kahjuhüvitise suurust (I) ning teiseks, milline korteri väärtus võtta hüvitise väljamõistmise aluseks (II). Muude hüvitisnõude eelduste osas lõppes vaidlus Riigikohtu otsuse jõustumisega. Lõpuks tuleb ringkonnakohtul lahendada ka menetluskulude jaotamise küsimus (III). I
  5. Riigikohtu otsuse kohaselt tuleb asja õigeks lahendamiseks tuvastada, kellel oli EES § 4 p 1 järgi vaidlusaluse eluruumi erastamise õigus kuni
  6. oktoobrini 1996, mil linnavalitsuse korraldusega X tn 13 asuvad hooned tagastati. Selleks tuleb tuvastada, kes osutunuks reaalset erastamise õigust omavaks isikuks, kui hoone tagastamise asemel oleks avanenud võimalus vaidlusaluse eluruumi erastamiseks. Samuti tuleb tuvastada, kas U. B oli vaatlusalusel ajal X tn 132 üürnik ning kas tal olnuks reaalselt võimalik X tn 13-2 eluruumi erastada, kui hooneid ei oleks tagastatud.
  7. Eluruumide erastamise nägi algselt ette
  8. juulil 1992 jõustunud Eesti Vabariigi riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seadus. Selle seaduse § 4 lg 2 esimene lause sätestas, et üürilepingu alusel kasutatava eluruumi võib omandada selle eluruumi üürnik või üks alaliselt temaga koos elav täisealine perekonnaliige vastavalt perekonnaliikmete omavahelisele kirjalikule kokkuleppele, mis on kinnitatud vastavas kohalikus omavalitsuses. Sama seaduse § 5 lg 1 p 1 sätestas, et üürilepingu alusel kasutatava eluruumi omandamise eesõigus on selle eluruumi üürnikul. Eluruumide erastamise seadus jõustus
  9. mail
  10. Algses redaktsioonis sätestas EES § 4 p 1 esimene lause, et üürilepingu alusel kasutatava eluruumi võib osta selle eluruumi üürnik või üks alaliselt temaga koos elav täisealine perekonnaliige vastavalt üürniku ja temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ja samas eluruumis elavate üürniku täisealiste endiste perekonnaliikmete omavahelisele notariaalselt tõestatud kirjalikule kokkuleppele. EES § 5 lg 1 p 1 sätestas algses redaktsioonis, et üürilepingu alusel kasutatava eluruumi ostmise õigus on üürnikul kuni
  11. a
  12. detsembrini. Nii Eesti Vabariigi riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seaduse kui ka eluruumide erastamise seaduse jõustumise hetkel oli kaebaja abielus U. Bga ja U. B oli üürilepingu kohaselt vaidlusaluse eluruumi üürnik. U. B
  13. novembri
  14. a hagiavalduse kohaselt olid tema ja kaebaja abielulised suhted lõppenud
  15. a aprillist ning abikaasad elasid pikemat aega lahus. U. B esitas avalduse eluruumi erastamiseks
  16. novembril
  17. Selleks ajaks oli kaebaja ja U. B abielu lahutatud. Abielu lahutati Tallinna Linnakohtu
  18. septembri
  19. a otsusega, otsus jõustus
  20. oktoobril
  21. Samas oli U. B elukoht jätkuvalt registreeritud vaidlusalusesse eluruumi, tema üürileping kehtis (EELK Konsistooriumi kiri, tl 140; elanike nimekiri, tl 194; AS Arco Vara aruanne, tl 198; üürilepingu muutmise kokkulepe, tl 345) ning vaidlusaluses eluruumis jätkasid elamist kaebaja ning tema ja U. B ühised lapsed.
  22. Ringkonnakohus on Eesti Vabariigi riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seaduse § 4 lg 2 ja § 5 lg 1 p 1 ning EES §

§ 5lg 1 p 1 süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgen3

(7)3-05-89 damise tulemusel seisukohal, et kaebajal ja U. Bl tekkis X tn 13-2 korteri erastamise õigus Eesti Vabariigi riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seaduse jõustumise hetkel ja see säilis ka pärast eluruumide erastamise seaduse jõustumist vaatama U. B vahepealsele faktilisele lahkumisele perekonna juurest. U. B lahkumine ei lõpetanud U. B üürilepingut ega eluruumi kasutamist tema poolt, sest sinna olid jätkuvalt majutatud tema perekonnaliikmed. Abieluliste suhete katkemine ja U. B lahkumine ei tähendanud koheselt ka abikaasade kooselu alalist lõppemist. Eluruumide erastamise seaduse jõustumise ajal ei olnud abieluliste suhete taastumine veel välistatud. Kaebaja esitas küll
  1. mail 1993 hagi abielu lahutamiseks, kuid loobus sellest (U. B
  2. novembri
  3. a hagi). See, et U. B soovis jääda elama alaliselt kaebajast lahus, on piisava kindlusega tuvastatav alles
  4. novembri
  5. a hagist. EES § 4 p 1 eesmärk ei saanud olla välistada eluruumi erastamist üürnikule või ühele tema endistest täisealistest perekonnaliikmetest juhul, kui üürniku ja tema perekonnaliikme kooselu katkes abieluliste suhete lõppemise ja abielu lahutamise tõttu pärast erastamisõiguse tekkimist. Riigil ei ole kohane sundida lahutust soovivaid abikaasasid elama koos ainuüksi selleks, et üks neist saaks erastada eluruumi. Kui eluruumi üürnik oli üks abikaasadest, ei ole üldjuhul küllaldast põhjust kohelda tema abikaasat eluruumi erastamisel üürnikuga võrreldes ebasoodsamalt, jättes abikaasa erastamisõigusest ilma seetõttu, et üürnik lahkub pärast erastamise õiguse tekkimist perekonna juurest. Üürniku huvi eluruum erastada ei ole iseenesest kaalukam kui üürnikuga koos elanud abikaasa samasisuline huvi.
  6. Kaebaja ei minetanud eluruumi erastamise õigust ka U. B poolt erastamisavalduse esitamisega. Üürniku avaldusele tuginedes võis notariaalse kokkuleppe alusel eluruumi erastada nii üürnik kui ka tema perekonnaliige. Sama kehtib käesoleva otsuse p-s 11 kirjeldatud asjaoludel eluruumist lahkunud üürniku ja tema endise abikaasa puhul. Ka EES § 4 lg 1 ja § 5 lg 1 p 1 hilisemad muudatused ei võtnud U. Blt ega kaebajalt eluruumi erastamise õigust. Need muudatused ei piiranud erastamise õigustatud subjektide õigusi, vaid leevendasid vorminõudeid õigustatud subjektide vahelisele kokkuleppele ning pikendasid avalduste esitamise tähtaega.
  7. Asjaolu, et eluruumi erastamise avalduse esitamise hetkeks ega ka linnavalitsuse
  8. oktoobri
  9. a korralduse andmise hetkeks ei olnud kaebaja ja U. B sõlminud kokkulepet eluruumi erastamiseks, ei võtnud neilt õigust eluruum erastada. Kaebajal ja U. Bl oleks ka pärast
  10. oktoobrit 1996 olnud võimalik kokkulepe sõlmida ja vastavalt sellele korter erastada.
  11. oktoobri
  12. a korraldus muutis kokkuleppe sõlmimise mõttetuks. Seega ei anna kokkuleppe puudumine käesoleval hetkel alust eeldada, et hoone tagastamata jätmisel ei oleks kokkulepet sõlmitud. Kahju hüvitamisel tuleb isik asetada just sellisesse olukorda, milles ta oleks eeldatavalt siis, kui õigusvastast haldusakti ei oleks antud.
  13. Kuna asjas tuleb lähtuda sündmuste hüpoteetilisest arengust hoone tagastamata jätmise korral, ei ole ringkonnakohtul võimalik üheselt tuvastada, kellele oleks U. B ja kaebaja kokkuleppel eluruum erastatud. Lisaks potentsiaalselt kahju kannatada võinud isikute arvule tuleb tõenäolise kahju hüvitamisel arvestada kahju tekkimise tõenäosust ühel või teisel isikul. Riigikohtu
  14. novembri
  15. a otsuses asjas nr 3-3-1-53-02, p 16, on kahju täpse tekkimise tuvastamise võimatuse korral peetud oluliseks ka kahju tekkimise tõenäosust. Seega tuleb ringkonnakohtul väljamõistetavat hüvitist vähendada proportsionaalselt sellega, kui tõenäoline oleks olnud säärane sündmuste käik, mille kohaselt kaebaja ei oleks eluruumi saanud erastada seetõttu, et eluruum oleks erastatud U. Ble. 4
(7)3-05-89 Ringkonnakohus peab kaebajal kahju tekkimise võimalust oluliselt tõenäolisemaks kui stsenaariumi, mille kohaselt korteri oleks erastanud U. B. U. B oli juba
  1. aastal eluruumist lahkunud.
  2. aastal esitas ta küll erastamisavalduse, kuid avaldus ei välista, et tema tahe oligi suunatud sellele, et eluruumi omandaks just kaebaja. Ehkki U. B suhted kaebajaga võisid olla jahedad või komplitseeritud, ei ole alust arvata, et U. B oleks soovinud jätta oma lapsed ja nende ema eluruumi erastamise võimaluseta.
  3. Ringkonnakohus peab kaebaja ja U. B erastamisõigusega kaasneva ebaselguse valguses õiglaseks vähendada väljamõistatavat hüvitist 25% võrra.
  4. Kaebajaga
  5. märtsil 1995 abiellunud M. Pärnpuu ei olnud EES §

§ 5lg 1 p 1 kohaselt vaidlusaluse eluruumi erastamise õigustatud subjekt.

Ta oli küll kaebaja perekonnaliige, ent kaebaja ei olnud perioodil

  1. märts 1995 kuni
  2. oktoober 1996 eluruumi üürnik, vaid üürniku endine perekonnaliige. Samas, isegi kui korter oleks erastatud M. Pärnpuule, oleks see läinud tema ja kaebaja ühisvara hulka (perekonnaseaduse § 14 lg 1). Seega ei välistanud ega piiranud kaebaja abielu M. Pärnpuuga kaebaja õigust eluruumi erastamise teel tulu saada.
  3. Asjaolu, et erastatava korteri näol saamata jäänud tulu, mille hüvitamist kaebaja nõuab, oleks kaebajal tekkinud abielu ajal M. Pärnpuuga, ei vähenda kaebajal tekkinud kahju ega selle eest väljamõistetava hüvitise suurust. Abikaasade ühisvaraks on vastavalt perekonnaseaduse § 14 lg-le 1 abielu kestel abikaasade omandatud vara. Vara on asjaõigusseaduse kuni
  4. juulini 2002 kehtinud redaktsiooni § 30 lg 1 ja praegu kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 kohaselt isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Õigus nõuda hüvitist avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest (RVastS § 31 lg 1 ja TsK § 450 lg 1) on rahaliselt hinnatav õigus. Seega kuulub kaebaja kahjunõue alates tekkimisest
  5. oktoobril 1996 kaebaja ja M. Pärnpuu ühisvara hulka. Vastavalt perekonnaseaduse § 18 lg-le 1 võidakse abikaasade ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. Kaebaja ja M. Pärnpuu abielu lahutamisel seda nõuet lahusvaraks ei jagatud (tl 63). Järelikult võib kaebaja selle nõude esitada täies ulatuses, sest ühisvara puhul ei ole ühiste omanike osade suurus kindlaks määratud (asjaõigusseaduse § 70 lg 4). Ühisvara hulka kuuluva nõude eest saadava rahalise hüvitise jagamine on kaebaja ja M. Pärnpuu omavahelise tsiviilõigusliku suhte küsimus, mis vastustaja kohustust kahju kaebajale hüvitada ei mõjuta. II
  6. Kaebaja tuleb hüvitisega asetada olukorda, milles ta oleks siis, kui ta oleks saanud korteri erastada. Seega tuleb selgitada, milline oleks käesoleval ajal tema korteri väärtus, kui see oleks erastatud. Kuna tegemist on tegeliku ja hüpoteetilise olukorra võrdlemisega, ei ole hüvitatava kahju suurust võimalik kindlaks teha täpselt. Seetõttu kohaldab ringkonnakohus võlaõigusseaduse § 127 lg-t
  8. Kaebaja suurendas asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus oma nõuet 4 000 000 kroonini. Ringkonnakohtu
  9. novembri
  10. a määrusega võeti avaldus nõude suurendamiseks vastu. Kaebaja esitas kahju suuruse tõendamiseks uue hindamisakti, kus vaidlusaluse korteri väärtuseks loeti 4 000 000 kr. Ka vastustaja esitas ringkonnakohtule hindamisakti. Selle kohaselt oleks vaidlusaluse korteri väärtuseks käesoleval ajal 2 950 000 kr.
  11. Ringkonnakohus peab usaldusväärsemaks vastustaja poolt esitatud korteri hindamise akti. Kaebaja esitatud hindamisaktis on hinnatud vaidlusaluse korteri tänast tegelikku väärtust. See 5

(7)3-05-89 ei ole põhjendatud, sest arvestada tuleb X tn 13 hoones pärast tagastamist omaniku poolt tehtud remonti. Kaebajale ei oleks erastatud selle praeguse omaniku poolt remonditud korterit. Kaebaja etteheited vastustaja esitatud hindamisakti arvutusmetoodikale (akti lk 8) on põhjendamata. Hindamise aluseks on kolm võrdlustehingut samal perioodil Tallinna vanalinnas müüdud korteritega (Lai tn, Uus tn, Harju tn). Hindamise aluseks ei olnud vaid kõige odavam, Uue tn korter, nagu ringkonnakohtu istungil väitis kaebaja esindaja. Vaidlusaluse korteri ruutmeetri hind on saadud võrreldavate korterite korrigeeritud hindade kaalutud keskmise abil. Sama metoodikat on kasutatud kaebaja esitatud hindamisaktis ning see on kinnisvara hindamisel üldlevinud. Vastustaja esitatud hindamisaktis on võrreldavate korterite üldpinna ruutmeetri hinda korrigeeritud vastavalt tehingu vanusele (Harju tn korteri puhul kaebajale soodsas suunas), hoone asukohale (Uue tn korteri ja Harju tn korteri puhul kaebajale soodsas suunas), hoone kvaliteedile (Laia tn ja Harju tn korteri puhul kaebajale ebasoodsas suunas, lähtudes sellest, et kaebajale oleks erastatud korter renoveerimata hoones), eluruumi kvaliteedile (Laia tn ja Harju tn korteri puhul kaebajale ebasoodsas suunas) ja korruselisusele (Harju tn korteri puhul kaebajale soodsas suunas). Need korrektiivid on põhjendatud. Ringkonnakohus ei ühine kaebaja etteheitega, et vaidlusalust korterit ei oleks hindamisel tohtinud lugeda renoveerimata korteriks. Kunagi renoveeritud korter vajab amortisatsiooni tõttu alati mingi aja möödudes taas remonti. Korteri lugemine renoveerimata korteriks ei tähenda selle lugemist elamiskõlbmatuks. Kaebaja poolt halduskohtus esitatud hindamisaktis (tl 31) on märgitud, et korter on rahuldavas seisukorras ning vajab osaliselt remonti. Korteris on teostatud remont 1993–1994, siseviimistlus on aegunud ja ei vasta kaasaja nõuetele. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul alust kahelda, et vaidlusaluse korteri ruutmeetri hinna väärtus on seisukorra erinevuse tõttu 10% võrra väiksem võrdluseks kasutatud Harju tn korterist ja 20% võrra väiksem Laia tn korterist ning hinnang tervikuna adekvaatne.
  1. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et korteri erastamise korral võiks kaebaja käesoleval ajal olla 2 950 000 maksva korteri omanik. Tekkinud kahju arvutamiseks tuleb sellest summast esmalt lahutada erastamiskulud 19 800 kr, mida oleks kantud hoone tagastamata jätmise korral. Seega on kaebajal tõenäoliselt saamata jäänud tulu suuruseks 2 930 200 kr. Arvestades kahju tekkimise tõenäosust (75%), on korrigeeritud kahjusumma 2 197 650 kr. Sellest tuleb omakorda lahutada OÜ Daglas kompensatsioon 115 000 kr. U. Ble ettenähtud kompensatsioon 70 000 kr ei vähenda kaebaja kahju. Selliselt kujuneb kaebajale väljamõistetavaks hüvitiseks 2 082 650 kr. III
  2. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kui kaebus rahuldatakse ligikaudu pooles ulatuses, on proportsionaalne jätta poolte kulud nende endi kanda, sest kummalgi poolel ei olnud menetluses põhjust teha teisest oluliselt suuremaid kulutusi. Kuna kaebaja nõudis kahju hüvitamist 4 mln kr ulatuses ja see kuulub rahuldamisele ca 2 mln kr ulatuses, on kaebuse rahuldatav ja rahuldamisele mittekuuluv osa ligikaudu võrdsed, mistõttu on proportsionaalne jätta menetluskulud poolte endi kanda. Sellises olukorras oleks ebaõiglane mõista vastustajalt osaliselt välja kaebaja menetluskulud, sest osas, milles kaebus jääb rahuldamata, peaks kaebaja kandma vastustaja menetluskulud. 6
(7)3-05-89 23. Ringkonnakohus peab vastustaja kulutusi välisele õigusabile põhjendatuks, sest vaidlus kahju hüvitamise üle ei ole linnavalitsuse põhifunktsioonist tulenev vaidlus ning ka kaebaja oli asjas esindatud advokaadiga. Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.