← Eesti

3-06-1976/12

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Viive Ligi ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-19

§ 48

lg 1 ei sätesta, et tegemist oleks rikkumisega, kui ühes positsioonis on sõidupäevik nõuetekohaselt täitmata. Maksuhaldur ei ole kogunud tõendeid selle kohta, et sõiduautot oleks kasutatud töötajate isiklikuks otstarbeks.

  1. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus palus jätta kaebuse rahuldamata. Tugines kogutud tõenditele leiti maksuotsuses, et kaebaja tehingute puhul OÜ-dega Kefalia ja Auk & Lõige oli tegemist omavahel ilmselgelt seotud tehingutega, mistõttu kaebajale laienesid rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses sätestatud tehingupartneri isiku tuvastamise nõuded. OÜ-ga Kefalia toimusid tehingud üksnes 2005 septembris, st ajaliselt lähestikku ja mõlemal juhul oli arvetel märgitud müügiobjektiks "mänd 25 x 100". OÜ-ga Auk & Lõige toimusid tehingud detsembris 2005, samuti ajaliselt lähestikku ja arvetele oli müügiobjektiks märgitud "mänd 25 x 100". Nende äriühinguga toimunud tehingute korral ei ületa summa iga üksiku tehingu puhul 100 000 krooni piiri, kuid mõlema samas kuus samade tehingupartnerite ja sama objekti osas toimunud tehingute puhul on RPTTS-s sätestatud nõue selgelt ületatud, sest arvete eest tasuti sularahas. Mõlemale äriühingule maksis kaebaja puidu eest sularahas, kuid ei teatanud maksuhaldurile, kellele ta sularaha maksis ega andnud selgitusi tehingute toimumise kohta. Kaebaja ei avaldanud, kelle kaudu tehingud toimusid ja kes kaupa pakkusid. Need asjaolud tekitavad veendumuse, et kaebaja teadis, et OÜ-d Kefalia ja Auk & Lõige ei ole tegelikud puitmaterjali müüjad. Revisjoni käigus selgus, et kaebaja oli sularahas tasunud ka OÜ-le Raiven Trade. Kõigi kolme sularaha saanud äriühingu suhtes paluti kaebajal esitada täiendavaid tõendeid ja dokumente, et teha kindlaks, kellele sularaha maksti. Väidetavad müüjad ise ei olnud käivet deklareerinud. Kaebaja esitas täiendavaid dokumente OÜ Raiven Trade kohta. Maksuhaldur leidis, et OÜ-d Kefalia ja Auk & Lõige ei ole kaebajale müünud puitmaterjali, neil puudusid nimetatud perioodil ka raamatupidamisdokumendid ja töötajad, äriühingute juhatuse liikmeteks olid isikud, kellel puudus kontroll äriühingu tegevuse üle. OÜ Kefalia kustutati käibemaksukohustuslaste registrist 28.02.2006 ja OÜ Auk & Lõige 23.08.
  2. Kaebaja jättis täitmata RPTTS §-st 9 tuleneva kohustuse teha koopia müüja 2

(7)3-06-1976 esindaja isikut tõendavast dokumendist ja nõuda väljavõtet äriregistrist. Hoolsuskohustuse nõuetekohasel täitmisel oleks kaebaja saanud kõrvaldada kahtluse, et äriühingute nimel ja variisikute vahendusel teevad tehinguid tegelikult tundmatud kolmandad isikud. Ainuüksi äriühingute registreeritus äri- ja käibemaksukohustuslaste registris ning arvete ja sularaha kviitungite olemasolu ei tõenda veel tehingu toimumist arvetel näidatud isikutega. Maksuhaldur ei sea kahtluse alla puitmaterjali soetamist septembris ja detsembris 2005, mistõttu ei ole tähtsust kaebaja esitatud tõenditel puitmaterjali kasutamisest ettevõtluses. Maksuhaldur seadis kahtluse alla tehingute tegelikud teised osapooled.

§ 48

lg 4 p 2 järgi on erisoodustuseks sõiduki või muu tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmine tööandja ettevõtlusega mitteseotud eesmärkidel.

§ 48

lg 8 järgi on tööandja sõiduauto tööväliselt kasutamise erisoodustuse hinna ülempiiriks 2000 krooni kuus. Rahandusministri 29.12.1999 määrusega nr 120 kehtestatud erisoodustuse hinna määramise korra kohaselt peab kehtestatud vormis sõidupäevikut pidama juhul, kui tööandja sõiduautot kasutatakse töövälisteks sõitudeks, kuid soovitakse auto läbisõitude ja sõidu eesmärgi kaudu tõendada, et antud erisoodustuse hind on väiksem kui 2000 krooni kuus. Kaebaja poolt sõiduauto Volvo sõidupäevikud sellist eristamist ei võimalda ega tõenda, et erisoodustuse hind oli väiksem kui 2000 krooni kuus. Pelgalt sõidupäeviku olemasolu ei tõenda, et erisoodustust on antud väiksemas mahus. Erisoodustuse väiksema hinna puhul peab olema võimalik ka täpselt kindlaks teha erasõitudeks kulunud kilomeetrid.

  1. Tallinna Halduskohtu 12.04.2007 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused: 1) Arvete alusel soetas kaebaja saematerjali 06.09.2005 ja 20.09.2005 OÜ-lt Kefalia ning 09.12.2005 ja 16.12.2005 OÜ-lt Auk & Lõige.
  2. aastal OÜ Kefalia juhatuse liikmena tegutsenud Aare Lehise sõnul ei tunne ta kaebaja juhatuse liiget Tarvo Tellerit, ei tea midagi kaebajast ega temaga tehtud majandustehingutest. A. Lehise sõnul ei ole tema käes äriühingu pangakaarte ja ta ei ole arvelt sularaha välja võtnud. OÜ Kefalia juhatuse liige ei teadnud ka seda, kas OÜ-l on vara, teisi juhatuse liikmeid või töötajaid. OÜ Auk & Lõige juhatuse liikmed ei tundnud samuti kaebaja juhatuse liiget. Jaanus P sõnul ta ei tunne T. Tellerit, OÜ Auk & Lõige kaebajaga tehinguid ei teinud ja kaebajale väljastatud arvel olev allkiri oli J. P tundmatu.
  3. majandusaasta aruande kohaselt olid ettevõttel vaid mõned väiksemad tööd, eesmärke ei suudetud täita ja omanikud otsustasid ettevõtte ära müüa. J. P seletuse kohaselt väljastati viimane arve augustis 2005 eraisikule S.H ehitustööde eest. Äriühingu nimel arveid vormistanud isikud ei ole teada. Alates septembrist 2005 ei esitanud OÜ Auk & Lõige maksudeklaratsioone. Seega ei olnud OÜ-del Kefalia ja Auk & Lõige vastavate tehingute teostamise perioodil reaalset äritegevust – puudusid raamatupidamis- dokumendid ja äriühingute juhatuse liikmeteks olid isikud, kellel ei olnud kontrolli äriühingute tegevuse üle. Kaebaja ei esitanud täiendavaid tõendeid selle kohta, et arvetel kauba müüjatena märgitud juriidilised isikud oleksid ka tegelikud kauba müüjad. Need asjaolud annavad küllaldase aluse järelduseks, et puitmaterjali müüs kaebajale tundmatu isik OÜ-de Kefalia ja Auk & Lõige varjus ning nimetatud osaühingud ei ole kaebajale puitmaterjali müünud. 2) RPTTK § 5 lg 1 p 8 ja § 6 lg 5 kohaselt on ettevõtluse korras tehinguid sooritav või vahendav isik kohustatud tuvastama isikusamasuse kõigil isikutel, kellega ta tehingu või omavahel ilmselt seoses olevate tehingute sooritamisel kokku võtab vastu, vahendab või maksab välja sularaha üle 100 000 krooni. Sama seaduse § 9 lg 1 kohaselt tuleb isikut tõendava dokumendi isikuandmete või kannetega lehekülgedest teha säilitamiseks koopia. Kohus nõustus vastustajaga, et ühe äriühingu raames tehtud tehingud olid omavahel ilmselt seotud ja kaebaja pidi kontrollima OÜ-de Kefalia ja Auk & Lõige (väidetavate) esindajate isikusamasust. Tehingute ilmne seotus peab olema äratuntav tehingu pooltele tehingu sooritamise ajal ning võib avalduda tehingupartneri ja müügiobjekti ühtsuses, samuti eesmärgi ja ajafaktori kaudu. Kuna kaebaja väitel on nende põhitegevus puidu töötlemine ja mööbli valmistamine, ei olnud puitmaterjali ostmine kaebaja jaoks juhuslik tegevus. Majandustegevuse järjepidevuse 3

(7)3-06-1976 tagamiseks tuli materjali osta planeeritult. OÜ-ga Kefalia toimusid tehingud üksnes septembris 2005, kusjuures mõlemal juhul oli müügiobjektiks arvetel märgitud "mänd 25 x 100" (arved nr 20050902 ja nr 20050906). OÜ-ga Auk & Lõige toimusid tehingud ainult detsembris 2005, samuti ajaliselt lähestikku ja taas oli märgitud arvetele müügiobjektina "mänd 25 x 100" (arved nr 20051204 ja nr 20051206). Eraldi võetuna ei ületa summa küll 100000 krooni piiri, kuid mõlema samas kuus, samade tehingupartnerite ja sama objekti osas toimunud tehingute puhul on RPTTS-s sätestatud nõue ületatud, sest arvete eest tasuti sularahas. Kaebajale pidi tehingute seotus olema äratuntav. Kaebaja ei ole tehingute tegemisel OÜ-dega Kefalia ja Auk & Lõige väidetavate esindajate isikusamasust tuvastanud. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et ei mõelnud isikute tuvastamise peale, vaid lähtus soodsast pakkumisest. Seega jäid osaühingute nimel puitu müünud isikud tuvastamata. Kaebaja ei suutnud tehingute tegelikku teist poolt tõendada, mistõttu ta ei saa ka käibemaksu maha arvata. Ebapiisava kontrollimise korral tuleb arvestada võimalusega, et väidetavad tehingupartnerid võivad hiljem viidata isikutele, kelle osalust tehingus ei saa kindlaks teha või kes ei ole käibemaksukohustuslased ning taolisel juhul ei ole õigust sisendkäibemaksu maha arvata. 3)

§ 48

lg 4 p 2 järgi on erisoodustuseks sõiduki või muu tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmine tööandja ettevõtlusega mitteseotud eesmärkidel.

§ 48

lg 8 kohaselt on tööandja sõiduauto tööväliselt kasutamise erisoodustuse hinna ülempiiriks 2000 krooni kuus sõiduauto kohta ja erisoodustuse hinna määramise kord kehtestatakse rahandusministri poolt. Rahandusministri 29.12.1999 määrusega nr 120 kehtestatud erisoodustuse hinna määramise korra punktide 4, 41 , 42 ja 43 kohaselt peab kehtestatud vormis sõidupäevikut pidama juhul, kui tööandja sõiduautot kasutatakse töövälisteks sõitudeks, kuid soovitakse auto läbisõitude ja sõidu eesmärgi kaudu tõendada, et antud erisoodustuse hind on väiksem kui 2000 krooni kuus.

§ 48

lg 1 kohaselt maksab tööandja töötajale tehtud erisoodustuselt tulumaksu, kusjuures töötajaks loetakse § 48 lg 3 järgi ka äriühingu juhtorgani liiget. Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 7 kohaselt makstakse erisoodustuselt ja erisoodustuselt maksmisele kuuluvalt tulumaksult sotsiaalmaksu. KMS § 12 lg 7 ja § 29 lg 1 alusel makstakse erisoodustuselt ka käibemaksu. Kohus nõustus vastustajaga, et sõidupäeviku pidamise peamine eesmärk on era- ja töösõitude eristamine viisil, mis võimaldab tõendada, et antava erisoodustuse hind on väiksem kui 2000 krooni kuus. Pelgalt sõidupäeviku olemasolu ei tõenda, et erisoodustust on antud väiksemas mahus. Erisoodustuse väiksema mahu puhul peab olema võimalik täpselt kindlaks teha erasõitudeks kulunud kilomeetrid. Kui see pole võimalik, tuleb kontrollitaval perioodil tasuda tulu-, sotsiaal- ja käibemaksu 2000 kroonilt. Kaebuse menetlusse võtmise määruses palus kohus kaebajal täiendavalt selgitada sõidu eesmärke, mis jäid sõidupäevikus kajastamata. Kaebaja ei ole täiendavaid tõendeid esitanud. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et ei pidanud päeviku hilisemat mälu järgi taastamist õigeks. Maksukorralduse seaduse § 150 lg 1 kohaselt lasub maksusumma vaidlustamisel maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Sama seaduse sama paragrahvi teise lõike kohaselt lasub maksuhalduril tõendamiskoormis nende tõendite osas, mida valdab ainult maksuhaldur. Käesoleval juhul pidi maksusumma valesti määramist tõendama kaebuse esitaja. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. AA Sisustusdetail OÜ apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Kaebuse põhjendused: 1) Kohtu seisukoht, et OÜ-dega Kefalia ja Auk & Lõige tehtud tehingud on omavahel seotud tehingud, millele laienevad RPTS-st tulenevad sularaha tehingutele kehtestatud nõuded, ei tugine tõenditele ega tehioludele, vaid vastustaja tõendamata ja vastuolulistele seisukohtadele. OÜ-ga Raiven Trade puidutehinguid ei peetud seotud tehinguteks, kuigi esinesid samasugused asjaolud. Kaebaja ei esitanud tõendeid, sest negatiivset asjaolu ei saa tõendada. Kaebajal ei lasunud isiku tuvastamise kohustust. Kaebaja tegevuses puudub ka seos maksupettusega. 4

(7)3-06-1976 Kohus ei rajanud selles osas otsust tõendite hindamisele, rikkudes HKMS § 16 lg-t
  1. Kohus luges vastustaja väite tõendatuks, kuigi kaebaja tehingute seotust ei kinnitanud, rikkudes HKMS § 17 lg-t
  2. Kohus ei järginud ka HKMS § 25 lg 2, kuna kohtuotsus ei ole seaduslik ja põhjendatud ega rajane üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. 2) Kohus tugines ebaõigesti tuvastatud asjaolule, nagu oleks AA Sisustusdetail OÜ-s kasutatud tööandja sõiduautot töövälisteks sõitudeks. Seda, et tööandja sõiduautot töövälisteks sõitudeks ei kasutata, kinnitas kaebaja kohtus. Kaebaja ei saa esitada tõendeid negatiivse asjaolu kohta. AA Sisustusdetail OÜ asukoht (kus asub juhatus ja auto parkimise koht) on Taeblas Lääne maakonnas, samas on ka juhatuse liikme elukoht. Vastustaja arvamus võis põhineda ebaõigel ettekujutusel, et kuna kaebaja põhilise tootmiskoha asukoht on Haapsalu linnas - vahemaa 15 km, siis vajab juhatuse liige isiklikult elukohast tootmiseks olevasse kohta sõitmiseks ettevõtte sõiduautot tööväliseks sõiduks. Vastustaja jättis tähelepanuta, et juhatuse liige sõidab tootmiskohta juhatuse asukohast, mitte isiklikust elukohast. Isiklikust elukohast juhatuse asukohta on mõnisada meetrit, mille juhatuse liige läbib jala, mitte autoga. 3) Kuna kaebaja sõiduautot kasutatakse ainult ettevõtlusega seotud sõitudeks, ei lasunud kaebajal sõidupäeviku pidamise kohustust. Ta täitis sõidupäevikut enda huvides teatud andmete saamiseks ega pidanud seetõttu vajalikuks täita sõidupäevikut kõigi nõuete kohaselt. Kohus rikkus HKMS § 16 lg-t 3, § 17 lg-t 3 ja § 25 lg-t 2, kuna vastustaja ei esitanud tõendeid sõiduauto isiklikeks sõitudeks kasutamise kohta ja kaebaja isiklikke sõite kohtus ei kinnitanud, mistõttu kohtuotsus ei rajanenud tõenditel, vaid vastustaja paljasõnalistel väidetel, millest omakorda tulenesid ka materiaalõigusnormide rikkumised. 4) Vastustaja halvendas kaebaja majanduslikku olukorda, kuna ootamata ära kohtuotsuse jõustumist, arvas maha määratud maksud ja kasutab neid enda tarbeks kui protsendita laenu.
  3. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja märkis, et mõlema äriühinguga toimunud tehingute korral ei ületa summa iga üksiku tehingu puhul 100 000 krooni piiri, kuid kahe samas kuus ja sama objekti suhtes toimunud tehingute kohta on RPTTS-s sätestatud nõue ületatud. Kaebaja kinnitas, et isikud, kellelt ta OÜ-de Kefalia ja Auk & Lõige nime all puitu soetas, olid talle varasemast ärist tuttavad, kuid keeldus neid avaldamast, mistõttu kohus leidiski, et OÜ-de Kefalia ja Auk & Lõige puhul tasus kaebaja puidu eest sularaha tundmatule füüsilisele isikule. Heauskse tegutsemise välistab see, et kaebaja juhatuse liige keeldub avaldamast isikuid, kellele ta puidu eest sularaha maksis. Tegemist võib olla maksupettusele kaasa aitamisega. Erinevalt OÜ-ga Raiven Trade toimunud tehingutest, ei esitanud kaebaja täiendavaid tõendeid OÜ-dega Kefalia ja Auk & Lõige toimunud tehingute kohta. Tööandja sõiduauto kasutamise puhul on oluline, et töötajal on

§ 48mõistes võimalus kasutada tööandja sõiduautot isiklikes huvides.

Isiklike sõitude puudumist saab tõendada positiivsete asjaolude kaudu (nt sõidupäevikus kõikide sõitude eesmärkide kajastamine, auto garažeerimine tööandja territooriumil, töötajal isikliku sõiduauto olemasolu, tunnistajate ütlused jne). Kaebaja ei ole sellekohaseid tõendeid esitanud ega lisanud apellatsioonkaebusele. Asjakohatu on väita, et maksuhaldur ei ole tõendanud, et kaebajale kuuluvat sõiduautot Volvo kasutati töövälistel eesmärkidel. Tööandja sõiduauto isiklikel eesmärkidel kasutamist, eriti juhul, kui tegemist on osaühingule kuuluva sõiduautoga, mis on juhatuse ainsa liikme kasutuses, ei ole maksuhalduril võimalik tõendada muul viisil, kui jälitustegevusega, mis ei ole aga antud juhul proportsionaalne. Tõendamiskoormus on maksukohustuslasel, kes peab kas sõidupäevikuga või muul viisil suutma tõendada vaid tööga seotud sõitude tegemist või 2000 kroonist väiksemat erisoodustuse tulumaksukohustust. Käesoleval juhul ei ole kohus teinud määrust kaebuse esitaja õiguste esialgse kaitse kohta, mistõttu on maksuhalduri teguviis vaidlustatud haldusakti täitmisel olnud õige. Maksuotsuse täiendavalt määratud maksusummad on maksuhaldurile tasunud kaebuse esitaja ise. 5

(7)3-06-1976 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaevatava kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks. Kohus on tuvastanud asja lahendamiseks olulised asjaolud, hinnanud õigesti tõendeid ja kohaldanud õigesti materiaalõigusnorme. Kohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme, mis võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub kohtuotsuse põhjendustega ega pea halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  2. KMS § 29 lg 1 näeb ette, et maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma on maksustamisperioodil sama seaduse § 3 lg-s 4 nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud § 4 lg-s 2 nimetatud tehingute või toimingute või välisriigis toimuva ettevõtluse, välja arvatud maksuvaba käibena käsitatavad tehingud (§ 16), tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. Vastavalt KMS § 29 lg 3 p-le 1 on sisendkäibemaks maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. Seega on maksukohustuslasel KMS § 29 lg 1 ja lg 3 p 1 alusel õigus arvata arvestatud käibemaksust maha teiselt registreeritud maksukohustuslaselt soetatud kauba eest tasumisele kuuluv käibemaks ehk sisendkäibemaks.
  3. Maksuhaldur ja halduskohus järeldasid õigesti, et kaebaja ei soetanud septembris 2005 saematerjali OÜ-lt Kefalia ja detsembris 2005 OÜ-lt Auk & Lõige. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad maksuhalduri poolt maksumenetluses kogutud ja halduskohtus uuritud tõendid usaldusväärselt seda, et OÜ-d Kefalia ja Auk & Lõige, kelle nimel koostati arved kauba müügi kohta kaebajale, ei olnud väidetavate tehingute tegemise ajal reaalselt tegutsevad äriühingud ega saanud kaebajale arvetel märgitud kaupa müüa. Ringkonnakohus nõustub ka maksuhalduri ja halduskohtu järeldusega selles, et kaebaja ei käitunud kõnealustes tehingutes äris nõutava ja tavapärase hoolsusega, mistõttu müüjate isikute tuvastamine on võimatu. Kuna kaebaja tasus suures summas sularahas ja ei tuvastanud raha saanud isikuid (samas väidetavad müüjad eitavad oma osalemist tehingus), on tegemist kaebaja sellise hoolsusnõude rikkumisega, mis ei võimalda pidada kaebajat sisendkäibemaksu tasumisel heauskseks ega seda maha arvata vaatamata sellele, et OÜ-d Kefalia ja Auk & Lõige ei ole tegelikud müüjad. Käitudes hoolsalt ja tuvastades müüjate väidetavate esindajate isikud, oleksid ilmnenud asjaolud viidanud sellele, et OÜ-d Kefalia ja Auk & Lõige ei ole tegelikud müüjad. Erinevalt OÜ-dest Kefalia ja Auk & Lõige tunnistas OÜ Raiven Trade tehinguid kaebajaga ja esitas maksuhalduri väitel ka puuduvad käibedeklaratsioonid.
  4. Kaebaja eksib väites, et ta ei pidanud tuvastama OÜ-de Kefalia ja Auk & Lõige esindajate isikusamasust saematerjalide soetamisel. Maksuhaldur ja halduskohus käsitlesid kaebaja tehinguid OÜ-dega Kefalia ja Auk & Lõige õigesti omavahel ilmselt seoses olevate tehingutena, millele laienevad RPTTS-st tulenevad nõuded. Kuna arved on koostatud kahe reaalselt mittetegutseva äriühingu nimel sama kauba nimetusega ja ühe kuu vältel lühikeste ajavahemike järel, on alust eeldada, et üle 100 000 krooni sularahas maksmise vältimiseks on koostatud kaks eraldi arvet kummagi äriühingu nimel. Kaebaja ei ole seda eeldust ümber lükanud. 6
(7)3-06-1976 Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 5 lg 1 p 8 ja § 6 lg 5 alusel oli ettevõtja kohustatud tuvastama isikusamasuse kõigil isikutel, kellelt ta võtab vastu, vahendab või maksab välja sularaha üle 100 000 krooni või sularahata arveldamise korral üle 200 000 krooni. Isikusamasus tuli sama seaduse § 9 lg 1 alusel tuvastada ka juriidilise isiku esindajal ning teha isikusamasuse tuvastamiseks esitatud isikut tõendava dokumendi isikuandmete või kannetega lehekülgedest säilitamiseks koopia.
  1. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja väiteid erisoodustuse ebaõige maksustamise osas ja leiab, et tööandja sõiduauto töövälisteks sõitudeks kasutamine on maksustatud õigesti. Olukorras, kus osaühingule kuuluv sõiduauto on juhatuse ainsa liikme kasutuses, kes elab maal ja kes ei ole maksu- ega kohtumenetluses tõendanud isikliku sõiduauto olemasolu, ei piisa ka ringkonnakohtu arvates üksnes selle juhatuse liikme kinnitusest, et ta ei kasuta osaühingu sõiduautot isiklikel eesmärkidel. AA Sisustusdetail OÜ juhatuse liige ja seaduslik esindaja T. Teller ei esitanud maksumenetluses vastuväiteid sõiduauto omatarbe maksustamise kohta. Samuti ei selgitanud T. Teller maksu- ega kohtumenetluses, millist sõidukit ta oma eraeluliste asjade ajamiseks kasutab. Tulenevalt eeltoodust ei ole veenev ega usutav juhatuse liikme kinnitus osaühingule kuuluva sõiduauto töövälisteks sõitudeks mittekasutamise kohta. Seetõttu oleks kaebaja pidanud täitma nõuetekohaselt sõidupäevikut, kajastades selles kõik andmed kõikide sõidukiga tehtud sõitude kohta.
  2. Vastustaja ei ole põhjendamatult halvendanud kaebaja majanduslikku olukorda. HKMS § 121 lg 1 kohaselt ei takista kaebuse esitamine kaevatava haldusakti täitmist, kui seadus ei sätesta teisiti. Maksukorralduse seadusest ega teistest maksuseadustest ei tulene maksuhaldurile keeldu täita halduskohtus vaidlustatud maksuotsust enne, kui asjas on jõustunud kohtuotsus. Kuna käesolevas asjas ei ole kaebaja taotlenud esialgse õiguskaitse kohaldamist ja kaevatava maksuotsuse täitmise peatamist, ei ole halduskohus ka teinud esialgse õiguskaitse määrust ja keelanud vastustajal maksuotsust täita. Kui maksukohustuslane on tasunud, temalt on sisse nõutud või tema tagastusnõudega on tasaarvestatud maksuotsuse või vastutusotsuse alusel suurem maksusumma, kui tal oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele, siis on maksuhaldur maksukorralduse seaduse § 116 lg 1 alusel kohustatud arvestama enammakstud summalt tema kasuks intressi 0,06 protsenti aastas vastavalt sama seaduse § 117 lg-le
  3. Intressi arvestatakse alates enammakstud summa maksuhalduri pangakontole laekumise või maksuhalduri poolt tehtud tasaarvestamise päevast kuni enammakse tagastamise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud.
  4. Neil põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Viive Ligi Ivo Pilving Lilianne Aasma 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.