KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-07-25149 Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsembril 2007. a, Jõhvi kell 15.00 Kohus Viru Maakohus Kohtunik Viktor Brügel Kohtuasi I K hagi V S vastu

) § 60 lg 1 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last ja abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last. Sättest nähtub, et vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Nimetatud kohustusele vastab lapse õigus saada ülalpidamist. Kui vanem ei täida

§-s 60 sätestatud ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, siis on teisel vanemal

§ 61lg 1 alusel õigus nõuda kohustust rikkunud vanemalt elatist kohtu kaudu.

2 11. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04 (RT III, 2004, 12, 155) leidnud, et ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt. 12.

§ 61

lg 4 kohaselt ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool (1/2) Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (2007.a. on kuupalga alammäär 3 600 krooni, millest ½ on 1800 krooni).

§ 61

lg 2 kohaselt määratakse igakuine elatusraha kindlaks lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest.

§ 61

lg 5 ja 6 sätestavad asjaolud, mil on võimalik elatist vähendada alla seaduses ettenähtud miinimumsuuruse. 13. Sotsiaalministeeriumi ülesandel Eesti Statistikaameti leibkonnauuringute materjalide alusel 2000-2003.a. kohta E.-M. Tiidu poolt koostatud „ Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika“ kohaselt (http://www.sm.ee/est/HtmlPages/Lapse%C3%BClalpidamisk_SM_ene _margit/$file/Lapse%20%C3%BClalpidamisk_SM.ppt) moodustasid linnas elava 7-13 aastase terve lapse igakuised ülalpidamiskulutused 2000-2003.a. keskmiselt 2182 krooni. Kuid miinimumpalga jätkuv suurenemine ja selle sidumine kuupalga alammääraga annab tunnistust, et üldine elukallidus ja ka lapse reaalsed ülalpidamiskulutused on Eestis peale 2003.aastat tunduvalt kasvanud. Seega on hageja nõue lapse ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suurendamiseks seaduses ettenähtud miinimumsummani objektiivselt põhjendatud ning selle vähendamine alla miinimumi on võimalik ainult ettenähtud erandjuhtudel (

§-s 61 lg 5 ja 6).

1. Kohus leiab, et kostja vastuväited hagile, mis tuginevad kostja sissetuleku vähesusele ja teise lapse kindlustuse vähenemisele nõutud elatise tõttu, ei ole käeoleval juhul sellisteks asjaoludeks, mis õigustaks jätta kostjalt hageja kasuks vähemalt seadusega ettenähtud miinimumsummas elatis välja mõistmata. Kostja poolt esitatud töölepingu kohaselt on tema töötasu koos lisatasudega 9000 krooni kuus (tl 27-29). Kostja palgalipikute kohaselt (tl 30) laekub talle igakuiselt netotuluna 6677 krooni. Kostja seletuse kohaselt kohtuistungil saab tema praegune abikaasa lapsetoetust. Kostjal on A V’ga 25.06.2004.a. sündinud tütar V S (tl 32).Oma kulutuste kohta on kostja esitanud tõendi oma eluasemekulude kohta 1080 krooni kuus (tl 31), V S lasteaiakulude kohta 342-504 krooni/kuus (tl 33-34), samuti tõendina A V laenu tagastamise graafiku (tl 36-37).
2. Kohus nõustub kostja hinnanguga tütre V S ülalpidamiskulude kohta 1800 krooni kuus, kuid leiab, et see ei vabasta kostjat poja A S ülalpidamiseks vähemalt seaduses ettenähtud miinimummääras. Kohus leiab, et kostja sissetulek, arvesse võttes tema tõendatud kulutusi ja teie abikaasa poolt saadavat lapsetoetust, võimaldab kostjal tasuda hagejale lapse A ülalpidamiseks elatist vähemalt seaduses ettenähtud miinimummääras. A V laenukohustusega jätab kohus arvestamata, kuna kohtu hinnangul ei ole sellel käesolevas asjas tähtsust. 16.

§ 61

lg 2 kohaselt elatise määramisel lähtutakse kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest. Kohus arvestab, et hageja keskmine kuu töötasu on kostja omast väiksem - 4546 (27276:6) krooni (tl 5). Kostja vabastamine ülalpidamiskohustuse täitmisest vähemalt seaduses ettenähtud miiniummääras eeldaks, et hageja peaks oma isiklikke kulutusi kostjast veelgi enam piirama või ei saaks laps vajalikul määral ülalpidamist.

1. Eeltoodu alusel kohus leiab, et kui kostja arvates tekib tal tema praeguse sissetuleku juures ülalpidamiskohustuse täitmisel raskusi oma tavakulutuste katmiseks (toit, riietus, jalanõud, transpordikulud), siis peaks kostja kas kärpima vastavaid kulutusi või otsima nende katmiseks lisasissetulekuid. Kostja kui töövõimelise lapsevanema poolt oma lapse 3 ülalpidamiskohustuste täitmata jätmine vähemalt seaduses ettenähtud miinimumulatuses olukorras, kus kostja ei ole tõendanud, et ta on teinud kõik endast oleneva oma sissetulekute suurendamiseks, ei ole kohtu hinnangul aktsepteeritav. Nagu eelpool märgiti, on hageja nõue objektiivselt põhjendatud ja vanemaga koos mitteelaval lapsel on seadusest tulenevalt õigustatud ootus, et ka lahuselav vanem hoolitseks tema kasvamise, arengu ja õpinguteks vajaliku ülalpidamise eest vähemalt seaduses ettenähtud miinimumsumma ulatuses.
2. Eeltoodust tulenevalt on kohus arvamusel, et kostja vastuväidetega maksta hagejale poolte lapse ülalpidamiseks elatist alla seaduses ettenähtud miinimummäära ei ole võimalik nõustuda ning kohus rahuldab hagi. IV Menetluskulud
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 164 lg 1 ja 3 kohaselt hagilises perekonnaasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Ülalpidamisasjas võib kohus menetluse tulemusest sõltumata jätta menetluskulud täielikult või osaliselt kostja kanda, kui kostja on põhjustanud menetluse seetõttu, et ta ei ole andnud täielikku teavet oma sissetuleku ja vara kohta.
4. Kohtu hinnangul käesolevas asjas ei esine aluseid menetluskulude jätmiseks kostja kanda. Seega kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Kohtunik Viktor Brügel 4