) § 7 kohaselt võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi.
lg 1 järgi on haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu haldusakt. Tartu Vangla 21.05.2007.a kirjaga nr V1/2749 selgitati kaebajale elamisloa ja isikut tõendavate dokumentide taotlemisega seonduvat, mis ei reguleeri üksikjuhtumit ega too kaebajale kaasa mingeid õiguslikke tagajärgi. Seega ei ole vaidlusaluse kirja puhul tegu haldusaktiga HMS § 51 ja
HMS § 106 loeb toiminguks haldusorgani tegevuse, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes. Sama seaduse § 107 lg 2 kohaselt määrab toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra haldusorgan oma äranägemisel ja § 108 näeb ette kirjaliku põhjendamiskohustuse juhul, kui toiminguga piiratakse isiku õigusi. Kaebaja esitas 19.03.2007.a Tartu Vanglale taotluse elamisloa, ID-kaarti ja passi saamiseks, taotledes seega toimingu sooritamist. Taotlusel on inspektor-kontaktisiku Kirsika Petersoni märkus, et taotluse esitaja soovib kohtuda sotsiaaltöötajaga. Vangla sotsiaaltöötaja Aster Tooma vestles kaebajaga ning selgitas talle, miks tema taotlust ei ole võimalik rahuldada. Seda kinnitab ka taotlusel olev kaebaja 03.04.2007.a omakäeline märge, et sotsiaaltöötaja vestles temaga, kuid tema küsimust ei lahendatud ning kaebaja soovib veelkord selle ametnikuga rääkida. 04.04.2007.a ja 17.04.2007.a taotles kaebaja toimingu sooritamisest keeldumise kirjalikku põhjendust. A. Tooma käis 19.04.2007.a taas selgitamas kaebajale, miks ta ei saa soovitud dokumente taotleda. 17.05.2007.a esitas kaebaja uue taotluse, soovides taas kirjalikku põhjendust. Kaebajale vastati kirjalikult 21.05.2007.a, s.o 47 päeva peale esialgse kirjaliku põhjenduse nõude esitamist. Tartu Vangla on seisukohal, et õigusaktidest tulenevalt ei lasunudki vanglal kohustust kaebaja poolt soovitud toimingust keeldumist kirjalikult põhjendada, selgitamiskohustus täideti kahel korral suuliselt ja toimingust keeldumine 21.05.2007.a kirjaga nr V1/2749 ei olnud kaebaja õigusi piirav järgmistel põhjustel. Välismaalaste seaduse § 3 loeb välismaalaseks isiku, kes ei ole Eesti kodanik. VMS § 181 kohaselt ei pea Eestis vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval olema Eestis viibimiseks samas seaduses sätestatud seaduslikku alust. VMS § 135 p 6 alusel loetakse tähtajalise elamisloa taotlus ilmselgelt põhjendamatuks ja jäetakse sisuliselt läbi vaatamata, kui välismaalasel ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis. Vastustaja juhib tähelepanu ka VMS § 12 lg 4 p-le 5, mille kohaselt tähtajalist elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Isikut tõendavate dokumentide seaduse § 71 kohaselt ei pea vanglas kinni peetaval isikul olema isikutunnistust ega reisidokumenti. Ebaõige on kaebaja arvamus, et elamisloa ja dokumentideta ei ole tal võimalik iseseisvalt tööd otsida - VMS § 131 lg 4 p 2 kohaselt võib Eestis töötada välismaalasest kinnipeetav vanglas viibimise ajal. Tartu Vangla leiab, et kirjaliku vastuse andmine esialgsest nõudest 47 päeva möödudes ei olnud õigusvastane, kuna kaebaja taotlusele vastati suuliselt tähtaegselt. Kuna toimingu sooritamisest keeldumine ei piira kaebaja õigusi, puudus vastustajal seadusest tulenev kirjalik selgitamiskohustus. Arvestades kaebaja isikut ja tema arusaamisvõimet pidas vangla sotsiaaltöötaja põhjendatult otstarbekamaks selgitada talle vahetult suuliselt toimingu sooritamise võimatuse põhjuseid ning kaebaja võimalusi edaspidiseks elukorralduseks. Tartu Vangla leiab, et kohustamiskaebuse rahuldamiseks puudub vajadus. Kaebaja viide VangS § 11 lg-le 5 ei ole asjakohane – nimetatud säte reguleerib vaide lahendamise tähtaega. Kõnealuses vaidluses ei ole kaebaja vaiet esitanud. Kirjadele, taotlustele ja avaldustele vastamisel on Tartu Vangla käesoleva ajani juhindunud Vabariigi Valitsuse 26.02.2001.a määruse nr 80 „Asjaajamiskorra ühtsed alused“ § 35 lg-st 1, mille kohaselt vaadatakse dokument läbi, asi lahendatakse ja teatatakse saatjale tulemustest hiljemalt 30 päeva jooksul. Tartu Vangla juhindub oma tegevuses samast sättest ka edaspidi kuni selle muutmise või kehtetuks tunnistamiseni. Ülaltoodu alusel on Tartu Vangla seisukohal, et kaebus Tartu Vangla 21.05.07.a kirja nr V1/2749 õigusvastasuse tuvastamiseks kuulub Stanislav Issajevile tagastamisele
Vastustaja palub jätta Stanislav Issajevi kaebus Tartu Vangla kohustamiseks kirjadele vastama 30 päeva jooksul rahuldamata. Kohtu põhjendused ja otsus 4. Halduskohtule esitatud kaebuse saab lugeda lubatavaks ja tähtaegselt esitatuks. Kaebuse lubatavuse üle otsustamisel lähtub kohus kaebuse eesmärgist, milleks on kaebuse esitaja soov taotleda tähtajalist elamisluba ja isikutunnistust ning reisidokumenti. Kaebuse alusel saab järeldada, et kaebuse esitaja on seisukohal, et vastustaja kiri takistab tema soovi täitumist ning, et temale vastati viivitusega.
lõige 2 sätestab, et toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Kaebuse esitaja poolt vaidlustatud vastustaja kirja käsitleb kohus nõustamisena.
lõike 1 kohaselt algatab halduskohus haldusasja kaebuse või protesti alusel.
lõike 2 punkti 2 kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda peatatud haldusakti täitmist või välja andmata jäetud haldusakti väljaandmist, peatatud või sooritamata toimingu sooritamist.
lõike 3 punkti 1 alusel võib lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule kaebusega taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist.
lõike 1 punktide 2 ja 3 kohaselt on kaebuse või protesti sisulisel lahendamisel halduskohtul õigus teha ettekirjutus õigusvastaselt peatatud haldusakti täitmiseks, välja andmata jäetud haldusakti väljaandmiseks või sooritamata toimingu sooritamiseks ja tunnistada haldusakt või toiming õigusvastaseks, kui kaebuse või protesti esitajal on sellise konstateeringu suhtes kaebuses või protestis väljendatud põhjendatud huvi. Seega on halduskohtu pädevuses käesoleva vaidluse lahendamine. Kaebuse tähtaegsusele kohaldub
lõige 5, mille kohaselt kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks võib esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Seega on tegemist tähtaegse nõudega. 5.
lõige 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalikõigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kohus, tutvunud kaebuse ja kaebuse esitaja poolt asja menetluse kestel esitatud taotlustega, vastustaja vastusega kaebusele, hinnates asjas kogutud kirjalikke tõendeid kogumis, on seisukohal, et puudub alus kaebuse rahuldamiseks.
§-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 punktide 2 ja 3 koostoimest tuleneb, et halduskohtu pädevuses on ainult isiku subjektiivseid õigusi rikkuva või tema subjektiivseid vabadusi piirava toimingu õigusvastasuse kindlakstegemine. Kohus on seisukohal, et käesoleva vaidluse esemeks olev toiming ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ega piira tema seadusega kaitstud vabadusi, mille tõttu puudub halduskohtul alus toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks nii vastuse sisulisest aspektist kui vastustaja väidetava viivitamise aspektist lähtudes. Kaebuse kohaselt ei ole kaebuse esitaja puhul tegemist Eesti kodanikuga, kuna kaebuse esitaja osundab, et Eesti Vabariigi Põhiseaduse kohaselt võib igaüks saada Eesti kodanikuks. Kinnipeetavate registri väljavõtte (tl 47) kohaselt on kaebuse esitaja Vene Föderatsiooni kodanik. Seega on kaebuse esitaja puhul tegemist välismaalasega, kuna VMS § 3 lõige 1 sätestab, et välismaalane on käesoleva seaduse mõistes isik, kes ei ole Eesti kodanik. Kaebuse esitaja on vanglas kinni peetav isik, kuna ta vaidlustab Tartu Vangla kirja. VMS § 51 lõike 1 punkti 7 kohaselt peab Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks välismaalasel olema seaduslik alus. Välismaalase Eestis viibimise seaduslikuks aluseks on muuhulgas vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida. Kuna kaebuse esitaja on vanglas kinni peetavaks isikuks, siis on temal kohustus Eestis viibida ja see kohustus tuleneb süüdimõistvast kohtuotsusest. Sama tuleneb VMS § 181 , mis sätestab, et Eestis vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval ei pea olema Eestis viibimiseks käesoleva seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud muud seaduslikku alust peale kohtulahendi. VangS § 18 1 lõiked 1- 4 sätestavad:
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.