3-07-1822/18

MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november
2. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-1822 Haldusasi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus V.S.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised Taotluse esitaja – Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, esindaja Aleksei Kuznetsov; Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – V.S. (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Alar Neiland Kohtuistungi toimumise aeg
3. november
4. a, Tallinn Resolutsioon Pikendada V.S.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks antud luba kuni
5. jaanuarini
6. a. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Halduskohtu kaudu hiljemalt
7. detsembril
8. a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. V.S. on Vene Föderatsiooni kodanik, kellel oli tähtajaline elamisluba kuni
10. juulini
11. a. Siseministri
12. juuli
13. a käskkirjaga nr 322 keelduti V.S.ile tähtajalise elamisloa pikendamisest. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) tegi V.S.ile
14. juulil
15. a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks 59 päeva jooksul, sundtäitmise tähtajaga
16. september
17. a. V.S. Eestist ei lahkunud ning vaidlustas ettekirjutuse Tallinna Halduskohtus. Esitatud kaebus ning hilisem apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Riigikohus otsustas
18. detsembril
19. a jätta kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
20. Tallinna Halduskohtu
21. detsembri
22. a otsusega paigutati V.S. väljasaatmiskeskusesse kaheks kuuks kuni väljasaatmiseni. V.S.il puudus kehtiv reisidokument, mistõttu ei olnud võimalik tema väljasaatmist 48 tunni jooksul lõpule viia. Kohtuotsuste ja -määrustega on kinnipidamise tähtaega pikendatud kahe kuu võrra.
23. KMA palub pikendada V.S.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega veel kahe kuu võrra vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-le
24. V.S. on keeldunud reisidokumentide taotlusankeedi täitmisest. Kuna V.S.il puuduvad isikut tõendavad dokumendid, siis ei saa lahkumisettekirjutuse sundtäitmist hetkel lõpuni viia. KMA palus V.S.l viimati
25. augustil
26. a täita Vene Föderatsiooni nõutavad reisidokumendi taotlused, mida isik ei ole teinud. Vene Föderatsiooni Suursaatkond vastas
27. veebruaril
28. a KMA järelepärimisele, et V.S.ile väljastatakse pass ainult tema isikliku avalduse alusel.
29. juunil
30. a teatas Vene Föderatsiooni Suursaatkond KMA-le, et relvajõudude pensionäride tagasivõtmisele ei laiene Vene Föderatsiooni ja Euroopa Liidu vahelise tagasivõtulepingu sätted. KMA edastas
31. juulil
32. a Välisministeeriumi konsulaarosakonna peadirektorile kirja, palvega pöörduda Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole V.S.i dokumenteerimise küsimuses, millele vastati, et Vene Föderatsiooni Suursaatkond on noodiga teatanud, et Vene Föderatsiooni ja Euroopa Liidu vahelise tagasivõtulepingu küsimusi menetleb Vene Föderaalne Migratsiooniteenistus. Sellest tulenevalt edastas KMA
33. septembril
34. a Välisministeeriumi konsulaarosakonnale kirja palvega pöörduda Vene Föderaalse Migratsiooniteenistuse poole V.S. dokumenteerimise küsimuses.
35. oktoobril
36. a edastas Välisministeerium vastuse, millest teatati, et V.S.i tagasivõtutaotlus jäi Vene Föderaalsele Migratsiooniteenistusele edastamata, kuna Vene Föderatsiooni esindajad on vastanud, et tema tagasivõttu ei soovita käsitleda EL-VF tagasivõtulepingu alusel. Samas teatas Välisministeerium, et küsimuse lahendamiseks on kavandatud kohtumine Vene Föderatsiooni Välisministeeriumi esindajatega novembri alguses, misjärel tehakse otsus tagasivõtutaotluse esitamise kohta.
37. novembril
38. a edastas Välisministeerium täiendava vastuse, mille kohaselt on 19.novembril
39. a edastatud Vene Föderaalsele Migratsiooniteenistusele V.S.i tagasivõtutaotlus.
40. augustil
41. a jättis KMA rahuldamata V.S.i erandina siseriigis elamisloa taotluse. Isik ei soovi jätkuvalt KMA-ga koostööd teha.
42. V.S. palub jätta taotluse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
43. Kohus leiab, et KMA taotlus V.S.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks on VSS § 2 lg 1, § 14 lg 1, § 18 lg 1, § 23 lg 1 ja § 25 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
44. V.S.il puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele. V.S.ile ei ole väljastatud riigipiiri ületamist võimaldavat reisidokumenti, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik. Puuduvad seaduses ettenähtud alused tema vabastamiseks väljasaatmiskeskusest. Eesti riik on võtnud pidevalt ja viivituseta meetmeid väljasaatmise sundtäitmise täideviimiseks ning väljasaatmismenetlus on viibinud Vene Föderatsiooni võimude tegevusetuse tõttu oma kodaniku tagasivõtmisel ja väljasaadetava enda seaduserikkumise (VSS § 264 lg 1 p 3) tõttu. V.S.i väljasaatmine Vene Föderatsiooni ei ole võimatu VSS § 14 lg 4 p 2 mõttes – selles normis silmas peetud objektiivset võimatust ei saa tingida V.S.i tahtest ja tegevusest sõltuv vältav seaduserikkumine. Isik ei saa tema enda tahtliku seaduserikkumise tõttu omandada rohkem õigusi Eestis viibimiseks kui seadusekuulekas väljasaadetav, kes täidab seaduslikku kaasaaitamiskohustust.
45. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine alates
46. detsembrist
47. a on kohtu hinnangul jätkuvalt proportsionaalne sunnivahend kallutamaks V.S.i kaasa aitama väljasaatmise täideviimisele. Kinnipidamise mõistlik aeg sõltub iga üksiku juhtumi asjaoludest. Muuhulgas on hindamisel oluliseks kaalukeeleks asjaolu, kas viivitus väljasaatmisel on tekkinud haldusorgani või väljasaadetava tõttu. Käesoleval juhul on kinnipidamine kestnud küll pikalt, kuid viivituse väljasaatmise lõpuleviimisel on põhjustanud eeskätt V.S.i allumatus Eesti riigi ja seaduste suhtes. Väljasaadetav keeldub taotlemast 2 reisidokumenti oma kodakondsusjärgsesse riiki naasmiseks, vaatamata asjaolule, et on olemas arvukalt jõustunud kohtulahendeid, mis lükkavad ümber tema väited õigusest Eestisse elama jääda. Abinõu on eesmärgi suhtes jätkuvalt proportsionaalne ega ole vastuolus PS §-ga 20 p
49. Halduskohus järgib Tallinna Ringkonnakohtu
50. juuli
51. a määruse nr 3-07-1098 põhjendusi: „Määruskaebuse esitaja seisukoht, et ta tuleks vabastada ka kuni väljasaatmise lõpuleviimiseni, kuna ta ei riku korda ning tal on Eestis perekond ja elukoht ning ta on siin viibinud 30 aastat, on ekslik. Määruskaebuse esitaja ei ole täitnud kehtivat ja õiguspärast lahkumisettekirjutust ning tal puuduvad Eestis viibimiseks seaduslikud alused. Seetõttu on tema kinnipidamine vajalik, et tagada väljasaatmise võimalikkus ja vältida sellest kõrvalehoidumist. Sellekohasele ohule viitab ka asjaolu, et määruskaebuse esitaja ei ole aidanud tema riigist väljasaatmisele kaasa. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga ka selles, et temast ei tulene ohtu riigi julgeolekule. Ringkonnakohus nõustub varasemates kohtuasjades, mis puudutasid määruskaebuse esitajale elamisloa väljastamisest keeldumise otsuse õiguspärasust ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks loa andmist, väljendatud seisukohaga, et oluline avalik huvi on nende endiste Eestit okupeerinud riigi kaadrisõjaväelaste, kes on saanud Eestist lahkumiseks toetust, Eestist lahkumine. Selliste isikute Eestis viibimine kujutab endast eriti olukorras, kus sellistele isikutele on keeldutud elamisloa andmisest ning nad ei täida riigist lahkumise kohustust, ohtu riigi julgeolekule. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga, et temast lähtuv oht pole tegelik. Lahkumisettekirjutuse täitmise takistamise oht ning oht riigi julgeolekule, mis lähtub ilma seadusliku aluseta Eestis viibivast endise Eestit okupeerinud riigi relvajõudude kaadriohvitserina teeninud isikust, on reaalsed. Selliste ohtude ärahoidmiseks on määruskaebuse esitaja kinnipidamine kuni tema väljasaatmiseni vajalik.“ 9.. Asjaolu, et Vene Föderatsiooni Suursaatkonna ametnike arvamuse kohaselt ei laiene V.S.i tagasivõtmisele EL-Vene tagasivõtulepingu sätted, ei oma asjas määravat tähtsust. Vene Föderatsioon on oma noodiga teatanud, et tagasivõtulepingu kohaldamisega seotud otsesed teeb Vene Föderaalse Migratsiooniteenistus.
52. novembril
53. a on tagasivõtutaotlus edastatud Vene Föderaalsele Migratsiooniteenistusele. Ootamata ära selle taotluse tulemust oleks V.S.i vabastamine väljasaatmiskeskusest ennatlik. Lõppkokkuvõttes aga ei oma tagasivõtulepingu kohaldatavus otsustavat tähtsust, sest V.S. saab lahkuda oma kodakondsusjärgsesse riiki omal algatusel. Asja materjalidest ei nähtu, et Vene Föderatsioon oleks keelanud V.S.il naasta Venemaale. Seega pole väljasaatmine Vene Föderatsiooni perspektiivitu.
54. Kohus pikendab V.S.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni
55. jaanuarini
56. a. Villem Lapimaa 3